Читать книгу Ülestunnistus - Tõnn Sarv - Страница 2

Ega ma tea ju, kas ma tegelikult pidingi sündima. Keegi ei tea. Vist.

Kunagi teismelise-eas oli mul tõesti sabin-sabin, et ega mu vanemad ometi minu pärast abiellunud!? – Noh, et laps tulemas ja midagi muud ei jää üle, teadagi. – Ja siis, kui nad mõnikord omavahel tülitsesid, oli ikka see kartus või hirm, et minu peale langeb etteheitev pilk, sest mina oleksin justkui oma olemasoluga nende abielu põhjustanud ja selles süüdi, et nad nüüd õnnetud on, et minu ilmale tulemise ähvardus oligi see, mis sundis neid abielluma...

Aga väikese arvutuse tulemusena sain aru, et nende abiellumine toimus siiski enne minu eostamist. Mis oli suht kergendus muidugi ühele teismelisele, ebakindlale, kahtlustavale, tõrjutud pubekale. Kes ma tol ajal olin. Kas nüüd see arvutus just midagi seletas või paika pani, on muidugi teine asi. Tõepoolest, mu vanemad abiellusid 29. veebruaril ja kuna see saab juhtuda üksnes liigaastal, siis pidi see olema aasta 1948. Ma ise olen sündinud 1949. aasta 20. septembril. See aga peaks tähendama ju, et kõigepealt nad abiellusid. Ja alles seejärel hakkasid mõtlema selle peale, et ka mõned lapsed võiksid neil olla. Mis peaks ju olema normaalne ja korrektne ja õige. Mingis mõttes.

Õnneks või kahjuks olin ma tol ajal, kui see kõik mulle veel huvi pakkus, piisavalt rumal, et mitte mõtelda muude võimaluste peale. Alles aastakümneid hiljem sain teada, et enne minu sündimist oli ema teinud aborti. Ja kohe seejärel jäänud ka uuesti rasedaks. Seekord siis olin see mina. Kas ta minu sündimist ka tegelikult tahtis või kas mu isa seda tahtis, ei tea. Ja, eks need tunded ja tahtmised võivad muutuda ja areneda taolistel puhkudel. Üleküsimine ei annaks midagi. Igatahes, pärast minu sündimist tulid ilmale veel minu vennad Mikk ja Heno. Me vist ei tea ega saa kunagi teada, kuidas meist mõeldi siis, kui me veel sündinudki polnud.

Ma ei tea, miks neist asjust ei räägita. Võib-olla ehk räägitakse ka. Aga vist mitte nendele ega ka nende kuuldes, kelle olemasolu need asjad põhjustasid või võisid põhjustada või põhjustamata jätta. Ma olen kaugel sellest, et nendel teemadel suuri silmi teha või kuidagi põdeda või kedagi põdema panna. Lihtsalt − see on elu. Selliselt olen ma sündinud. Tahes või tahtmata. Nagu vist kogu see osa inimkonnast, kus sündimuse kontroll käib abortide abil.