Читать книгу Ülestunnistus - Tõnn Sarv - Страница 6

Tegelikult olin lapsena ülitundlik, lausa haiglaselt melanhoolne. Võisin nutma hakata täiesti ootamatutel põhjustel. Olin arglik, saamatu ja kohmakas. Erutusest, aga ka lihtsalt niisama hakkasin tihtipeale kokutama ega suutnud korralikult kõnelda. Lisaks sellele oli mul raskusi “r” ja “s” hääldamisega. Mu nägu oli vinniline ja üldse nägin ikka päris armetu välja.

Kusjuures, lasteaias polnud eriti hull, aga koolis läksid suhted kiiresti sassi. Olin oma klassis ja tegelikult kogu koolis üks kõige haletsusväärsemaid kujusid, keda igaüks võis oma lõbuks narrida.

Kõige hullemad olid kehalise kasvatuse tunnid. Tihtipeale ei teinud õpetaja nendes tundides midagi muud, kui saatis meid staadionile jalgpalli mängima, ise samal ajal oma sõpradega lobisedes. Polnud mul mingeid teadmisi jalgpallist ega oskusi ammugi mitte. Ja ega keegi õpetanudki. Aga kui platsi peal pidi olema, siis pidin ka kuidagi seal hakkama saama. Parim, mida suutsin teha, oli palli eest hoidumine. Kui vedas, siis hiilisin hoopis platsi äärde, mängust ja tähelepanu alt välja.

Talvel toimusid need tunnid siseruumides, võimlas. Ka seal koosnes tund tihtipeale vaid korvpalli mängimisest. Aga sellega kaasnes minu jaoks veel üks probleem. Nimelt katsid vistrikud lisaks näole ka õlgu, rinda ja selga. Häbenesin seda kohutavalt. Kehalise kasvatuse tundides olin alati pikkade varrukatega särgis, et midagi välja ei paistaks. Paraku pidi võistkondadeks jagunedes üks võistkond alati särgid seljast võtma. Kartsin alati sattuda selle poole hulka, kes pidi särgid seljast võtma, ning kui see juhtuski, siis läksin alati peitu, silma alt ära.

Ma ei olnud osav, tugev ega väle mingiski mõttes. Vastupidi, olin kohmakas, arglik ja saamatu. Nüüd, tagantjärele mõteldes, oleks ju võinud need kehalise kasvatuse õpetajad mind või teisigi minusuguseid ometi just aidata ja arendada. Vist nagu olekski olnud see nende töö ja ülesanne. Aga kus sa sellega. Pigem vastupidi. Juhendati ja õpetati ikka just ässsasid, tugevaid ja sportlikke. Neid, kellest võib midagi loota. Minusugustest ei hoolinud keegi.

Ega ka tööõpetuse tunnid palju paremad olnud. Mingil ajal, vist kuni neljanda-viienda klassini, oli meil tüdrukutega sama programm. Jajah, ka poisid pidid kuduma ja heegeldama, ilma naljata. Aga seejärel saadeti siiski poisid omaette töökotta, kus sai puutööd ja hiljem ka metallitööd teha. Ning taas oli see mulle erakordselt raske ja lausa vastumeelne.

Ma ei saanudki näiteks aru, kuidas höövlit kasutada. Sest keegi ei näidanud ega õpetanud. Kõik pidid justnagu ise seda kuskilt teadma ja hakkama saama. Ma ei ole siiamaani kindel, kuidas luisu peal nuga teritada. Praegu tundub see tõesti kõik suhteliselt imelik. Kool peaks ju ometi olema see koht, kus noored inimesed õpivad vajalikke oskusi, omandavad teadmisi ja vilumusi. Ja, miks mitte, ka selliseid, mida neil ehk kunagi vaja ei lähe. Lihtsalt igaks juhuks. Nõnda et, vähemalt minu puhul, ei kasvatanud „kehaline kasvatusˮ küll midagi ega õpetanud „tööõpetusˮ ka mingit tööd.

Inglise keele tunnid olid ka päris jubedad. Kõik mu inglise keele õpetajad tegid mulle selgeks, et ma inglise keelt ei oska ega hakka ka kunagi oskama. Võimalik, et see pidigi nii olema. Nõukogude inimene ei tohtinud võõrkeeli osata, sest siis oleks ta saanud liiga palju maailmast teada ning mis veel hullem – ta oleks saanud ise midagi maailmale teatada. Vähemalt olen ma hiljem kuskilt lugenud, et võõrkeelte õpetamine pidigi kommunistlikes režiimides olema selline, et keegi neid keeli selgeks ei saaks. Need vähesed, kes võõrkeeli juba kõrgkoolides õppisid, olid aga režiimil teada ja neil sai silma peal hoida.

Vist kõige õudsemad olid aga hoopis tsiviilkaitsetunnid, juba keskkooli ajal. Mitte et seal midagi eriti õppida ega vastata oleks olnud või hinnete pärast muretseda. Aga näha ja kuulda iga kord, kuidas näeb välja maailm pärast tuumarünnakut, see tegi ikka väga haigeks. Terve päev pärast seda tundi olid need pildid ja tunded kogu aeg kaasas. Teadmine, et kogu see maailm, kus ma praegu elan, võib ühel hetkel muutuda õudusunenäoks, päriselt. Ja neid õudusunenägusid nägin ma korduvalt.

Kirjandite kirjutamine meeldis mulle väga. Enamasti tegin need kõik parimatele hinnetele.

Aga ükskord anti kodukirjandi teemaks „Minu sõberˮ. Kuna mul ei olnud ühtegi sõpra, siis oleksin ju võinud sinna kirjutada ainult ühe lause: „Mul ei ole sõpru.ˮ

Samal ajal teadsin hästi, et niimoodi, ühelauselist „kirjanditˮ ära andes satuksin otsekohe tähelepanu keskpunkti. Vabalt võiks klassijuhataja pärast seda korraldada spetsiaalse tunni, et seda teemat arutada. Kuidas siis niimoodi saab olla, et tema klassis on poiss, kellel polegi sõpru. Sõprust peeti tol ajal väga oluliseks. Aga seesugune tund oleks minu jaoks olnud veel hullem piin kui miski muu. Ja selle õelaid tagajärgi oleksin pidanud taluma veel kaua. Ja väga valusalt.

Nõnda siis kirjutasin teemal „Minu sõberˮ kuidagimoodi ära. Vist meenutasin seal mingit paari aasta tagust lugu, kus üks naabripoiss oli mind ja mu venda kuskile kutsunud ja mis seal oli toimunud. Sain kirjandi õpetaja käest tagasi keskpärase hindega ning all oli nõudlik märkus: „Millest võib aru saada, et sul on palju sõpru?ˮ – Huh, mõtlesin ise. Vähemalt kõige hullemast pääsesin ära.

Kord aga andis õpetaja klassikirjandi teemaks „Meie klassˮ. Tõmbusin õudusest kössi. Teadsin hästi, mis sellele järgneb. Nägin juba, et mõned kahjurõõmsalt alustasid, teised aga veel ei teadnud, millest kirjutada. Kuni üks meie klassi irvhammastest tõstis käe ja küsis ilmsüütu näoga: „Õpetaja, kas „piripillˮ kirjutatakse kokku või lahku?ˮ Sellest peale oli selge, et nad kõik kirjutavad minust.

Nägin, kuidas üks oli just alustanud: „Meie klassis on üks piripillˮ Uhh. Mida ma ise peaksin tegema? Kuidas kirjutama? – Kui kõik on minu vastu, kui kõik ainult minu üle irvitavad, siis tundus mulle ainuõigena kirjutada oma klassikaaslastest samuti ainult halba. Ja nii ma võtsingi ette ja kirjutasin oma klassi poiste ja tüdrukute halbadest omadustest. Kes valetab kogu aeg, kes on kuidagi teistmoodi paha.

Ei maksa arvata, et sellele oleks midagi järgnenud. Ei mingit arutelu ega seletamist. Oh ei. Lihtsalt, õpetaja luges kõik need kirjandid läbi, pani hinded alla ära ja oligi kõik.

Aga olgu nende tundidega kuidas oli, kõige hullemad olid siiski vahetunnid ja koolist koju minekud. See, et mind lihtsalt peksti, oli nii tavaline, et polnud eriti vaja sellele tähelepanu pööratagi. Kui midagi muud üle ei jäänud, siis mõnikord lihtsalt kukkusin tänavale maha ja lasin ennast senikaua peksta, kuni peksjad ära väsisid või tüdinesid ning minema läksid.

Aga vahetundide ajal ei saanud seda alati teha. Korrapidaja-õpetaja oleks vahele tulnud ja hakanud asju selgitama. Seda teadsid ka kõik mu kiusajad, nii poisid kui tüdrukud. Jajah, ega siis ainult poisid. Tihtipeale olid tüdrukud veel õelamad kiusajad ja narritajad. Aga vahetundides, jah, narriti, pilgati, ähvardati ja hirmutati mind teistmoodi. Nõnda, et eemalt vaadates poleks olnud võimalik millestki aru saada. Ja sellega oli juba palju raskem toime tulla.

Nutma hakkamine, nurka pugemine, peitu minek olid mu kõige tavalisemad võtted. Aga alati ei olnud ka see võimalik. Siis virutasin jalaga, kuhu ja kellele juhtus. Märatsesin. Muidugi tuli siis mõni õpetaja korda looma, aga alati jäin mina süüdi. Sest teised ei olnud ju midagi teinud. Hoopis mina olevat hakanud millegipärast teistele virutama ja neid peksma. Kõige levinum hüüdnimi oli mul tol ajal Hull-Sarv.

Kuuendas klassis, olin siis 13-aastane, läks asi päris hulluks. Ma olin raskelt vistrikke täis, erutusest hakkasin tihtipeale kogelema, olid meeletud raevuhood. Tahtsin haigeks jääda, et ei peaks kooli minema. Pugesin ka tundide ajal koolimajas kuskile peitu. Vahepeal võeti mind koolist ära, õppisin kodus ning vastasin tunde õpetajatele eraldi. Lõpuks paigutati mind teise kooli. Sel oli häid tulemusi. Uues koolis oli omavaheline hierarhia juba paigas ning mind jäeti mõneks ajaks rahule.