Читать книгу Ülestunnistus - Tõnn Sarv - Страница 4

Lasteaiad olid tol ajal suhteliselt uus ilming. Paljud vanemad ei tahtnud lapsi sinna panna, vist kardeti, et seal tehakse kommunistlikku propagandat. Meie vanematel selles suhtes probleeme ei olnud. Ja mingeid järjekordi või piiranguid ka ei mäleta, et oleks olnud.

Meie lasteaed oli suhteliselt lähedal, vaid kvartali-paari kaugusel. Algul vist viis isa meid sinna, aga enamasti läksime ja tulime ikka ise. „Meieˮ tähendab mina ja mu vend Mikk.

Päris alguses olime samas rühmas. Ja see oli hea. Sest Mikk oli suhteliselt rahulikum ja võttis ka minu probleemid enda kanda.

Üks esimesi probleeme oli söömine. Nimelt seal lasteaias olid lõunasöögid teistsugused kui kodus. Ja mulle nad tihtipeale ei maitsenud eriti. Mõned neist olid lausa vastuvõtmatud. Ometi nõuti seal lasteaias, et kõik tuleb ära süüa, midagi ei tohi järgi jätta. Ning siis oligi mul vennast abi. Ta sõi lahkesti ära ka minu portsud ning probleeme ei tekkinud.

Aga peagi viidi mind vanemasse rühma ning Mikk jäi korrus allapoole, nooremate hulka. Nüüd tekkis juba probleem, kui ma ei suutnud sööki ära süüa. Mõtlesin murelikult, et vist ei oleks hea mõte taldrikuga alla korrusele kõndida ja lasta Mikul ka minu söök ära süüa.

Lõunasöök oli kolmekäiguline – supp, praad ja magustoit. Enne järgmist ei saanud, kui eelmine oli söödud. Kusjuures praad pandi sama taldriku peale, kus oli olnud supp. Eriliseks jõleduseks oli, nagu karistuseks, panna praad söömata supi sisse. Jah, te võib-olla ei usu seda, aga just nimelt niimoodi see käis.

Kalapraadi ma armastasin, see oli üks mu lemmikuid. Aga kalasupp, nii nagu nad seda seal lasteaias tegid, oli lihtsalt jäle. Võib vaid kujutleda mu pisaraid ja nuttu, kui maitsev kalapraad visati söömata jäänud vastiku kalasupi sisse.

Miks see kõik pidi niimoodi olema? Miks pidid lapsed sunni korras kõik söögid ära sööma? − Ei saa aru, siiamaani.

Mingil korral juhtus, et paar mu tuttavat poissi lõhkusid seal lasteaias mängides kividega loopides kuskil tagahoovis väljatõstetud keldriakna klaasi. Ma ise küll ei loopinud midagi, aga kuna olin sealsamas juures, siis võeti ka mind vastutusele. Ja meid kõiki kolmekesi paigutati „vangiˮ. Sealsamas lasteaias, kuskile kamorkasse, uks väljastpoolt haagiga kinni. Ja öeldi, et kohe tuleb miilits ja viib meid päris vangi.

Olime seal pimedas vist päris mitu tundi. Ega me kartnud suurt midagi. Arutasime omavahel, et hiljemalt lõunasöögiks peaksid nad meid ikkagi välja laskma. Või siis, kui koristaja tuleb oma asju võtma. Sest tegelikult see kamorka oligi koristamistarvete panipaik.

Lõpuks lasti meid sealt välja ilma ühegi selgituseta. Olime muidugi tehtud poisid teiste seas. Rääkisime kõigile, kui vahva ja tore oli vanglas olla, kui häid sööke seal pakuti ja nii edasi. Lõpetasime oma luiskeloo nagu ühest suust: „Tahaks veel...ˮ

Ma ei tea, kas sellest on üldse sobiv rääkida, aga kõige huvitavam ja põnevam oli meie lasteaias tüdrukute ja poiste omavaheline suhtlemine. Seksuaalne suhtlemine, tuleb tunnistada. Salaja, muidugi. Mismoodi tüdrukute püksikute alla jõuda ja näha, mis seal on, oli jubedalt põnev ja erutav. Mitmed tüdrukud näitasid ise hea meelega, tõmbasid püksikud kõrvale ja lubasid isegi katsuda. Mõned tüdrukud tõrjusid, ei lubanud, ja siis julgemad poisid rebisid neil ise püksikuid maha. Päris palju oli selles mõlemapoolset õhinat ja põnevust.

Mäletan hästi seda magus-õndsat tunnet, mis selliste salajaste mängudega kaasnes ning sügavat kahetsustunnet koolimineku puhul. Olin nimelt veendunud, et koolis käivad juba suured inimesed, ja ega siis suured inimesed ometi selliseid mänge mängi…

Mäletan, kuidas esimeses klassis vaatasin neljanda klassi tüdrukuid. Nad olid nii enesekindlad, nii naiselikud, nii täiskasvanulikud.

Tagantjärele selle kõige peale mõteldes tuleb tunnistada, et elasin seksuaalelu juba siis. Mis sellest, et peamiselt mõtetes ja fantaasiates.

Ning teine oluline asi, mis selle peale tagantjärele mõteldes selgub – nimelt, lastel ongi oma seksuaalsus, päriselt ka. Ning kui ma loen tänapäeval, kuidas naeruvääristatakse mõnda pedofiili, kes enda õigustamiseks räägib, nagu oleks laps ise alustanud ja tahtnud ja huvi tundnud… Siis mõistan ja saan aru. Et nii võiski olla. Vabalt.

Pedofiil on ju see, kes lapsi armastab. Kas ta midagi ka ise teeb, kedagi mõjutab, kuidagi kahjustab, see on juba järgmine küsimus. Iga pedagoog peaks olema pedofiil. See tähendab, ta peaks lapsi armastama. Ja lapsed teda usaldama.

Aga see läheks vist juba väga imelikuks, kui sellistest asjadest siin rohkem rääkima hakata.

Või, aga, noh, miks ka mitte.