Читать книгу Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde) - Urmas Bereczki - Страница 6

Béla Vikári artikkel, mis käsitleb Johann Voldemar Jannseni poja, Harry Jannseni tegevust Ungaris 1880ndate aastate algul, kuulub samuti nimetatud „eelmängu”. Artiklist selgub, et Harry Jannsen (1851–1913) püüdis Lennart Meri taoliselt ka eraisikuna toimida rahvusvaheliselt ja riigimehelikult, pidades silmas kauget eesmärki, mida me artikli põhjal võime ainult aimata. Igatahes kontaktid Inglise parlamendi saadiku ja Ungari peaministriga viitavad sellele, et Jannsen püüdis ajada Eesti asju kõrgel rahvusvahelisel tasandil. Arusaadaval põhjusel kasutas ta Vikáriga koos Berliinis välja antud Westöstliche Rundschau kolumnistina varjunime. Tema eraklik tegevus, mis ei haakunud üldse oma aja teiste Eesti ühiskonnategelaste omaga, vajab aga kindlasti edaspidist uurimist.

Meie poolt uuesti avaldatud Béla Vikári artikkel ilmus eesti keeles esmalt 1930. aasta Eesti Kirjanduses, kuid on vahepeal unustusehõlma vajunud. Kuigi Vikári artikli kirjutamise aeg jääb meie poolt käsitletud ajavahemikust välja, kajastab ta siiski 19. sajandil toimunut, ja seepärast otsustasime ikkagi selle kaasamise kasuks.

Kogumikus toome ära ka ühe eestlase, hilisema riigikogu liikme Villem Ernitsa artikli aastast 1913, sest see tutvustab just meie poolt lühendatult avaldatud György Versényi uurimust eesti rahvalauludest. Teeme seda ka austusest Villem Ernitsa (1891–1982) kui keelemehe vastu, kellega ka allakirjutanul õnnestus vestelda. See toimus osaliselt eesti, osaliselt ungari keeles Ernitsa maast laeni raamatutega täidetud ühiselamutoas aastal 1979 või 1980. Kuigi Ernits õppis Ungaris aastail 1911–1912, pea 70 aastat varem, kui me kohtusime, oli ta ungari keele oskus ja hääldus hiilgav, milles võis ära tunda isegi sajandi alguse kõnekeelele iseloomulikke pöördeid.

Lisaks mainitud kahele artiklile väärib veel eraldi esiletõstmist kolmas lisatekst, antoloogia põhiautori Aladár Báni elulugu, mis ilmus ta surma puhul aastal 1961. Selle autoriks on eelmise sajandi ungari võrdleva folkloristika suurkuju Bertalan Korompay (1908–1995), kes 1930ndatel aastatel veetis aasta stipendiumiga Soomes ning töötas seejärel aastaid Etnograafiamuuseumis Budapestis, kuni ta sealt kommunistliku korra ajal lahti lasti. Hiljem töötas ta õpetajana tehnikumis ja gümnaasiumis, aga tema teaduslikud artiklid ilmusid põhiliselt välismaa ajakirjades. Lisaks sellele, et Korompay kirjeldab ja mõtestab ilmekalt lahti Báni tee Eesti folkloori ja etnograafiani, mida innustas ja juhtis Ungari Etnograafia Seltsi toetus, väärib tähelepanu ka see, kuidas Korompay kirjutab Eestist, minnes elegantselt mööda rusuva nõukogude tegelikkuse varjust.