Читать книгу Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde) - Urmas Bereczki - Страница 7

Selleks, et paremini mõista ungari teadlaste Eesti kohta tehtud tähelepanekuid, mis põhinesid paratamatult suurel määral oma kodumaalt kaasa võetud „pagasil” ehk arusaamadel, on meil vaja heita kasvõi põgus pilk 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Ungarile. Mõistagi ei saa see olla põhjapanev teaduslik uurimus, vaid pigem mõne pintslitõmbega maalitud impressionistlik visand, aitamaks paremini aru saada, milline võis olla ungari teadusmeeste võrdlusbaas, milliste mõistete, analoogiate ja kategooriate kogumis nad oma järelduste või oletuste tegemisel mõttes sirvisid.

Kõigepealt riigiõiguslikul tasandil polnud tol ajal ungarlaste ja eestlaste staatust võimalik omavahel üldse võrrelda. Alates kokkuleppest Austriaga 1867. aastal olid ungarlased tollases Euroopas üks väheseid omariiklusega rahvaid, kuigi sõja-, välis- ja rahaasjad olid Austriaga ühised. Samuti valitseja isik, kes aga pidi oma tegutsemises lähtuma Ungari nn ajaloolisest, kirjutamata (sarnaselt Inglismaaga) konstitutsioonist. See koosnes kõikide kirjutatud seaduste ja kirjutamata tavade kogumist.

Kuigi Austria-Ungari kaksikmonarhia (ja eriti Ungari) oli oma ühiskondliku arengu poolest mõnevõrra Lääne-Euroopast maas, meenutab see vähemalt põgusal vaatlusel pigem siiski meie tänapäeva maailma kui sajanditagust Venemaad. Kaksikmonarhia toimimises tunneme ära kaasaaegsele õigusriigile omase võimujaotuse ja riigikorralduse (üksteisest sõltumatu seadusloome, täidesaatev ja kohtuvõim) vabade valimiste ja kahekojalise parlamendiga ning pressi- ja sõnavabadusega, mida tuleb näha loomulikult oma aja kontekstis. Sirvides poliitilisi artikleid, mis ilmusid samades ajalehtedes kui käesoleva raamatu artiklite esmatrükid, saame nendes lugeda arvamusi muuseas parlamendikomisjonide tegevuse, koalitsioonipartnerite tülide ning valitsuskoalitsiooni ja opositsioonierakondade vaheliste lahkarvamuste kohta. Tunduvad igati aktuaalsete teemadena! Lähemal vaatlusel torkab aga saja aasta tagust ühiskonda tänapäevaga võrreldes silma muidugi ka hulk erinevusi: aristokraatia juhtiv roll poliitikas, hierarhiline ühiskond, varandus- ja haridustsensusega piiratud valimisõigus ja riigipea ehk valitseja roll, mis Franz Josephi puhul oli tunduvalt suurem kui praegusel presidendil (sõjaväe juhtimine ning sõja ja rahu väljakuulutamise õigus).^[6.]

Laias laastus ja äärmiselt lihtsustatult võib siiski öelda, et elu, mida tolle aja Ungari pealinna ja teiste suurlinnade haritlane enda ümber nägi ja tunnetas, sarnanes oma põhijoontes Lääne-Euroopa omaga ning on meile ka praegu hästi mõistetav. Budapestist sai 19. sajandi lõpus paari aastakümnega kaasaegne, miljoni elaniku ja eeskujuliku infrastruktuuriga maailmalinn. Äri õitses, mitmed suurettevõtted kuulusid oma alal maailma juhtivate hulka, eriti toiduainete töötlemises, metallivaltsimises ja veskitööstuses, hiljem ka terase-, auto- ja elektritööstuses. Maailma jahuekspordist andis Ungari umbes viiendiku ja tähtsaim viljabörs maailmas tegutses tollal Budapestis.^[7.]

Agraarelu oli seevastu läänest rohkem maha jäänud. Seetõttu oli ungari autoril suhteliselt lihtne saada aru eesti talurahva olukorrast. Suur osa Ungari viljakandvast maast oli ju samuti mõisnike valduses. Talupoegade seas valitses suur maapuudus, nende käes oli vaid 40% põllumaast.^[8.] Saunikutel polnud piisavalt tööd, suur hulk neist elas vaesuses. Paljud rändasid seetõttu välja Ameerikasse. Erinevus Eestiga võrreldes oli vaid see, et ungari mõisnike emakeeleks oli tavaliselt ungari ja mitte saksa keel.

Sellest olid meie kogumiku artiklite autorid muidugi teadlikud, samuti parasjagu Eestis käivast jõulisest venestamisest. (Informatsioon viimase kohta võis ungarlasteni jõuda ehk saksakeelse ajakirjanduse kaudu.)

Millest see huvi rahvusliku rõhumise ja keelekasutuse problemaatika vastu, kui ungarlastel endil selliseid probleeme ei olnud?

Siin ei saa minna mööda ajaloolise mälu olemasolust, sest minevikus oli ka ungarlastel sarnaseid kogemusi olnud. Eestlaste „muistse vabadusvõitlusega” haakusid muidugi ungarlaste vabadussõjad Austria vastu, mistõttu eestlaste ja ungarlaste rahvaarusaamad „esivaenlase” suhtes langesid hästi kokku. Austerlasi peeti Ungaris samuti sakslasteks, mida tegid nad ju ka ise kuni Teise maailmasõja lõpuni. Natuke kaugemast minevikust elas veel mälestus keiser Joseph II valgustatud absolutismist, kes kehtestas 1784. aastal Habsburgide impeeriumis ning selle koosseisu kuuluvas Ungari kuningriigis tõhusama asjaajamise eesmärgil riigikeeleks saksa keele (enne seda ja hiljem kuni 1844. aastani oli selleks ladina keel), mis tekitas Ungari aladel suurt pahameelt. See korraldus küll varsti tühistati, aga pool sajandit hiljem, kui 1848./49. aasta vabadussõja mahasurumise järel Austria mõneks ajaks politseiriigiks muutus, ajalugu kordus ja riigikeeleks kehtestati taas saksa keel. Poliitilise ja keelelise rõhumise tagajärjeks oli ungarlaste passiivne vastupanu, mil välditi igasugust koostööd vägivallavalitsusega ja hoiduti ka riigiametitesse astumisest.^[9.]

Venemaaga oli ungarlastel ainult üks, aga seevastu väga kibe ajalooline kogemus, mis oli seotud varem mainitud 1848./49. aasta Ungari vabadussõja mahasurumisega. Austria palvel ja Nikolai I lahkel nõusolekul osales selles Austria liitlasena ka 200 000-liikmeline Vene interventsiooniarmee,^[10.] mis mõistagi ei jätnud Venemaast parimat mälestust. Meie poolt käsitletud ajavahemikul seostati aga Venemaad esmajoones panslavistliku liikumise rahastamisega Austria-Ungari aladel, mida riigi julgeoleku seisukohast peeti hädaohtlikuks.

Eestlaste olukorrast ja keelekasutusega seotud õigustest kirjutades pidi meie autoritel tekkima paralleel Ungari vähemusrahvuste emakeelse koolihariduse võimalustega. Mil määral nad rahvusvähemuste tegelikku olukorda tundsid, seda me ei tea, aga põhimõtteliselt pidid nad olema kursis sellega, et Ungari 1868. aasta rahvusvähemuste seadus deklareeris vähemusrahvuste võrdõiguslikkuse ning võttis ametlikult kasutusele (kaasaegsemal kujul) juba varasematel sajanditel käibel olnud nn „poliitilise rahvuse” printsiibi. Selle järgi kuulusid sellesse võrdsel alusel kõik Ungari kodanikud, olenemata nende tegelikust rahvusest ja emakeelest, jättes neile siiski alles iseseisva kultuurilise identiteedi võimaluse hariduse, kultuuri ja religiooni vallas. See tähendab siis seda, et poliitilises mõttes peeti kõiki Ungari kodanikke ungarlasteks, mistõttu tuleb ette, et siin ja seal nimetatakse meie tekstides ka balti mõisnikke eestlasteks. „Poliitilise rahvuse” printsiip asendas seaduses teadlikult rahvusriigi printsiibi, kuid praktikas kalduti sellest printsiibist hiljem kõrvale, eelistades ka keeleliselt ungari identiteeti (rahvusriigi printsiipi) teistele.^[11.]

Ungari rahvusvähemuste poliitika küsimuses on raske ühemõtteliselt määratleda, mis on ajalooline tõde. See on ungarlastele ja kunagise Ungari vähemusrahvastele ilmselt erinev ja just sellel üksteisest erineval, etnotsentrilisel lähenemisviisil põhinebki nende ajalookirjandus ja rahvuslik identiteet.^[12.]

Ungarlaste vaatevinklist vaadatuna võis tunduda, et need alad, kus XIX sajandi lõpul elasid rahvusvähemused, olid kuulunud Ungarile aastast 896. Neid ei liidetud Ungariga hilisemate vallutuste tagajärjel, nagu see oli näiteks Venemaa mittevene rahvaste kodumaade puhul. Erandiks oli siin Horvaatia, mis oli aga Ungariga personaalunioonis ja omas juriidiliselt hoopis erinevat staatust.^[13.]

Keskajal oli Ungari rahvastatud põhiliselt ungarlastega, kuid 150 aastat kestnud Türgi sõdade tagajärjel muutus riigi etniline koosseis nii sisserände kui ka Ungari oma aadlike asustamispoliitika mõjul palju kirjumaks. Seepärast – lähtuvalt Ungari juba tollal 1000-aastasest õiguslikust ja territoriaalsest kontinuiteedist – peeti loomulikuks, et jämedam ots riigi juhtimisest kuulub ungarlastele. Vähemusrahvaste parteid, mis loodi juba enne 1867. aasta Austria-Ungari kokkulepet, nõudsid aga territoriaalset autonoomiat ja kollektiivseid õigusi, mida neile ei antud.^[14.] Nende rahvaste „narratiivis” räägitakse suhetest Ungari riigiga tänaseni kui „tuhandeaastasest rõhumisest”.

Nende aspektist oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Ungari rahvuspoliitika riiklik assimileerimispoliitika, mille räigemateks korraldusteks peeti järgmisi seadusi:

- 1879. aasta seadust, mis tegi ungari keele õpetamise võõrkeelena kohustuslikuks ka mitteungari õppekeelega koolides. Muide 1869. aastal ei olnud Ungari 13800-st „rahvakoolist” ehk algkoolist õppekeeleks ungari keel 6535-s koolis. See tähendas 47,3% kõikidest koolidest, mil ungarikeelsed koolid moodustasid kõikidest koolidest ainult 42,2%;^[15.]

- 1883. aasta seadust, mis muutis ungari keele ja kirjanduse õpetamise kohustuslikuks ka mitteungarikeelsetes keskkoolides ning

- 1891. aasta seadust, mis nägi mitteungarikeelsetes lasteaedades ette sissejuhatavat tutvumist ungari keele kui riigikeelega.

Kogu seda protsessi kroonis seadus (1907), mis kehtestas kohustusliku ungari keele õpetamise sellise tunniarvuga, mis oleks mitteungari emakeelega lastel võimaldanud neljanda klassi lõpuks väljendada oma mõtteid nii suuliselt kui kirjalikult ka ungari keeles. Lisaks sellele kehtis nõudmine, et kui segarahvastikuga aladel olid 20% kooli õpilastest ungarlased, pidid nad saama võimaluse õppida ungarikeelsetes klassides, ja kus ungarlaste osakaal ületas 50%, pidi ka kooli õppekeel muutuma ungari keeleks, kuigi kooli ülalpidaja võis mitteungari emakeelega lastele võimaldada ka emakeelset õpet.^[16.]

Nende seaduste ametlik eesmärk oli sellise mitmekeelse riigi loomine, mille rahvused oleksid üksteisega kultuuriliselt integreeritud ja mille haritlaskond oleks omavaheliseks suhtlemiseks kasutanud lingua francana ungari keelt.^[17.]

Kirjeldatud keelepoliitika tagajärjel ungarikeelsete koolide arv aastatel 1880–1913 peaaegu kahekordistus, mitteungarikeelsete koolide arv aga langes pea kaks korda, kuigi kakskeelsete koolide arv kasvas oluliselt. Tegelikke assimileerumisprotsesse see siiski peaaegu ei mõjutanud. Sakslaste ja juutide vabatahtlik ja massiline assimileerumine (1,5–2 miljonit) toimus antud perioodil hoopis teistel põhjustel. Teiste rahvuste assimileerumist esines aga ainult etniliste piiride läheduses ja segarahvastikuga aladel. Ajavahemikul 1851–1910 kasvas Ungari elanikkond 13,2 miljonilt 20,9 miljonile, sealhulgas ungarlaste arv 4,8 miljonilt 10,1 miljonile (enamjaolt tänu sellele, et ungarlaste loomulik iive oli teiste rahvuste omast kõrgem), mis ilma Horvaatiata moodustas 55% kogu elanikkonnast.^[18.]