Читать книгу Jumalaema kirik Pariisis - Victor Hugo - Страница 6

Sel ajal kui ta pidulikult kõneles, hajus üldine rahuldus ja imetlus, mida ta ülikond oli äratanud, ja kui ta jõudis nende õnnetute sõnadeni: «Niipea kui kõrgeaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe», kadus ta hääl kisa ja lärmi sisse.

«Silmapilk alustage! Andke meile müsteerium, aga kohe!» kisendas rahvas. Ja kõigist häältest üle kuuldi Joannes de Molendino häält, mis tungis lärmist läbi nagu vilespill Nîmes'i karnevalil.

«Alustage silmapilk!» kiunus skolaar.

«Maha Jupiter ja Bourboni kardinal!» üürgas Robin Poussepain ja ka teised skolaarid ülal aknalaual.

«Andke moralitee!» kordas rahvahulk. «Silmapilk! Jalamaid! Komödiandid ja kardinal maha ja nöör kaela!»

Vaene ehmunud ja nõutu Jupiter kahvatas oma punase mingi all, laskis välgu maha kukkuda, võttis kätte oma mütsi, kummardus ja kogeles hirmust värisedes:

«Tema eminents ... suursaadikud ... madam Flandria Marguerite ...»

Ta ei teadnud, mis öelda. Tõeliselt tundis ta hirmu, et teda üles puuakse, ja nimelt rahva poolt sellepärast, et ta rahvast oodata laseb, kardinali poolt sellepärast, et ta kardinali tulekut ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik, õigemini võllapuu.

Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis.

Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond, noor, kuigi kortsudega laubal ja põskedel, säravate silmadega ja naeratava suuga mees, kel oli seljas vanadusest juba läikiv mustast seržriidest kuub, ligines marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda.

Uustulnukas astus sammu ligemale:

«Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!»

See ei kuulnud ikka veel.

Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all:

«Michel Giborne!»

«Kes mind hüüab?» küsis Jupiter nagu unest ehmudes.

«Mina!» vastas musta riietatud isik.

«Ah!» kostis Jupiter.

«Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.»

Jupiter hingas kergendatult.

«Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me alustame kohe!»

«Evoe, Jupiter! Plaudite, cives (Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud - lad. k.)!» karjusid skolaarid.

«Hõissa! Elagu!» karjus rahvas.

Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel joovastusest rõkkas.

Tundmatu isik aga, kes nii nõiaväel «tormi tuulevaikuseks» oli muutnud, nagu meie vana kallis Corneille ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks toonud kaks noort naist, kes vaatlejate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust Michel Giborne-Jupiteriga.

«Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks ...

«Tasemini, armas Liénarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ara nimeta teda «meistriks», vaid lihtsalt «härraks».»

«Härra,» ütles Liénarde.

Tundmatu ligines balustraadile.

«Mis te soovite, preilid?» küsis ta vastutulelikult.

«Ah, ei midagi!» ütles Liénarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne tahaks teiega kõnelda.»

«Ei, ei,» vastas Gisquette punastades. «Liénarde ütles teile «meister», mina ütlesin talle ainult, et ta nimetaks teid «härraks».»

Mõlemad tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt mööda oli, vaatles neid naeratades:

«Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?»

«Oh, ei midagi!» vastas Gisquette.

«Mitte midagi!» lisas Liénarde.

Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära minna lasta.

«Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?»

«Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu.

«Ah muidugi,» vastas Liénarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?»

«Michel Giborne'i?» küsis tundmatu.

«Jah muidugi!»

«Tal on tore habe!» ütles Liénarde.

«Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt.

«Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult.

«Mis nad siis mängivad?» küsis Liénarde.

««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.»

«Ah, see on midagi muud!» arvas Liénarde.

Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle:

«See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.»

«See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ...»

«Sireene,» täiendas Liénarde.

«Ja täitsa alasti,» lisas noormees.

Liénarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades:

«Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.»

«Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette.

«Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa žanre segi ajada. Jandis, jah, seal palun väga.»

«Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.»

«Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.»

«Ja neil oli veel kaasas,» seletas Liénarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid viise.»

«Ja et jalutajad oleksid ennast värskendada saanud,» jätkas Gisquette, «pildus purskkaev kolmest avast veini, piima ja magusat jooki, mida igaüks võis juua.»

«Ja vähe allpool purskkaevu,» lisas Liénarde, «Kolmainuse kiriku juures mängiti passiooni, näitlejad aga ei kõnelnud.»

«Mäletan!» hüüdis Gisquette. «Jumal oli veel ristipuul ning kummalgi pool oli tal röövel.»

Siin hakkasid naised, keda mälestus legaadi sissesõidust soojaks küttis, ühekorraga vadistama.

«Ja kaugemal, Maalijate värava juures, oli veel teisi väga uhkes riides isikuid.»

«Ja mäletad sa Saint-Innocent'i purskkaevu juures seda jahimeest, kes haukuva koerakarjaga emahirve taga ajas; puhuti veel jahisarvi?»

«Ja Pariisi tapamaja juures tellinguid, mis Dieppe'i linnust kujutasid?»

«Ja mäletad sa, Gisquette, kui legaat mööda läks, siis joosti linnusele tormi ja kõigil inglastel lõigati kõrid maha.»

«Ja Châtelet' värava juures olid ka toredad kometimehed.»

«Ja Vahetajate sild oli ülalt tervenisti vaipadega kaetud!»

«Ja kui legaat mööda läks, lasti sillalt üle paarisaja tosina igasuguseid linde lendu. See oli alles tore, Liénarde!»

«Täna on veel toredam,» lausus lõpuks vahele nende kaasvestleja, kes neid kärsitult pealt kuulas.

«Teie olete siis kindel, et müsteerium on ilus?» küsis Gisquette.

«Kahtlemata,» vastas ta ja lisas teatud uhkusega: «Mina olen tüki autor.»

«Kas tõesti?» hüüdsid noored tüdrukud väga imestunult.

«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.»

«Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille.

Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Liénarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult - see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab.

Kuid skolaar Joannes ei maganud.

«Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kus on etendus? Alustage, või muidu alustame meie uuesti!»

Rohkem polnud tarvis.

Poodiumi sügavusest kuuldus keel- ja puhkpillide muusikat; vaip tõsteti üles; neli kirevat ja mingitud isikut tulid välja, ronisid järsust redelist üles ja ülemisele platvormile jõudes rivistusid rahva ees talle sügavalt kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium.

Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat meeleldi säästame.

Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel erinev. Esimene oli riietatud kuld- ja hõbebrokaati, teine siidi, kolmas villasesse, neljas linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk, teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal, neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide alumiselt äärelt - minu nimi on Aadel; siidriidelt - minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt - minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt - minu nimi on Põllutöö. Kahe meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja teravatipulistest peakatteist, kahe naisallegooria riided aga olid pikemad ja peas kandsid nad naiste tanukesi.

Oleks vaja olnud küllalt pahatahtlikkust, et mitte aru saada proloogi luulelise sisu kaudu, et Põllutöö on abielus Kaubandusega ja Vaimulik Seisus Aadliga ja et õnnelikel paaridel on nelja peale üks suurepärane kulddelfiin kelle nad pidid määrama kõige ilusamale naisele. Nad läksid siis mööda maailma seda kaunitari otsima, ja pärast seda, kui nad olid hüljanud Golconde'i kuninganna, Trapesundi printsessi, tatarlaste Suure Khaani tütre jne., olid nad, s. o. Põllutöö ja Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus, Justiitspaleesse kokku tulnud, et siin marmorlaual välja puhata, pakkudes auväärt kuulajaile nüüd nii palju sententse ja maksiime, sofisme, definitsioone ja loogika figuure, kui palju neid kunstide fakulteedis iganes võidi eksamitegijaile esitada, kui need litsensiaadi kübaraid tahtsid pähe saada.

Tõesti, see kõik oli väga tore.

Kuid rahva hulgas, keda neli allegoorilist kuju oma metafooride voogudega üle ujutasid, polnud ühtki nii tähelepanelikku kõrva, ühtki nii värisevat südant, ühtki nii valju silma, ühtki nii õieli kaela, kui seda oli autori silm, kõrv, kael ja süda, selle vahva Pierre Gringoire'i omad, kes äsja oma nime kahele noorele tüdrukule kuidagi ütlemata ei saanud jätta. Ta läks mõne sammu neist eemale oma samba taha ja seal ta siis kuulas, vaatas ja nautles. Heatahtlik käteplagin, millega ta proloogi algus vastu võeti, kajas ta sees veel edasi ja ta oli täiesti andunud ekstaatilisele vaatlusele, millega autor oma mõtteid jälgib, kui need ükshaaval näitleja suust poetatuna suure kuuldesaali vaikusesse langevad. Väärikas Pierre Gringoire!

Kuigi seda pole meeldiv öelda, siiski segati esialgset vaimustushoogu õige pea. Vaevalt sai Gringoire tõsta oma huultele joovastava rõõmu ja võidu karika, kui sinna juba mõruduse tilk sisse langes.

Üks räbaldunud sant, kel rahva sekka ära kadudes võimalust polnud kerjata ja kes kahtlemata oma naabrite taskuist ka küllaldast kahjutasu ei leidnud, oli heaks arvanud nähtavamale kohale ronida, et pilkusid ja ka almuseid endale meelitada. Proloogi esimeste värsside ajal oli ta suursaatkonnale määratud poodiumi alustulpe pidi üles karniisile roninud, mis balustraadi alumist poolt ääristas, ja istus nüüd seal vaatajate tähelepanu ja kaastundmust mangudes oma riideräbalatega ja koleda haavaga paremal käel. Muide, ta ei lausunud ühtki sõna.

Selle vaikuse tõttu võis proloog takistuseta jätkuda ja polekski ühtki tunduvamat korratust tulnud, kui õnnetuseks skolaar Joannes oma samba otsast poleks kerjust ja ta grimasse märganud. Noort poissi haaras metsik naer ja ta hüüdis rõõmsalt, ilma et oleks hoolinud etendusest ja üldisest pinevusest:

«Vaadake seda äbarikku! Ta palub almust!»

Kes kivi konnalompi on visanud või linnuparve tulistanud, sel on aimu mõjust, mida need ebakohased sõnad keset üldist pingelist vaikust avaldasid. Gringoire võpatas otsekui elektrilöögist. Proloog katkes ja kõigi pead pöördusid segaduses, kerjuse poole, kes end häirida laskmata ses vahejuhtumis paraja silmapilgu leidis heaks lõikuseks ja kaebliku häälega kõnelema hakkas, ise silmi pilutades:

«Andke vaesele, halastage!»

«Tohoh! Jumala eest,» hüüdis Joannes, «see on Clopin Trouillefou. Hei, sõber, kas su haav jalale enam ei kõlvanud, et sa ta käe peale oled pannud?»

Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida kerjus oma haige käega rahva poole sirutas.

Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega:

«Andke vaesele, halastage!»

See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel, kes end häirida ei lasknud.

Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jah,matusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda: «Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põlgusepilkugi.

Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesiilust rebib. Ta pöördus meelepahaga ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gisquette'i ilus käsivars, mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas.

«Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?» «Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna.

«Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle ...»

«Mis nad nüüd ütlevad?» katkestas Gringoire. «Küllap ise kuulete.»

«Ei,» ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.»

Gringoire võpatas nagu inimene, kelle värsket haava osatati.

«Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt.

Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null.

Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid vähehaaval sigines jälle rahu, skolaar vaikis, sant luges münte oma mütsilodus ja etendus jätkus omasoodu.

See oli tõesti väga ilus luuleteos, mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad ja lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi võib, olid neli allegoorilist kuju pisut väsinud pärast pikka reisi läbi kolme maailmajao, pealegi kui neil polnud õnnestunud oma kulddelfiinist soodsalt lahti saada. Seejärel algas imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud peigmehele, kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima. Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poe. Ma väidan, et julge võrdlus on imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on sünnitanud. Just säärased haruldased, kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll, müsteerium pidi kestma keskpäevast kuni kella neljani, nagu seda prevoo oli korraldanud, ja selle aja jooksul tuli .midagi ka rääkida. Muide, kuulati kannatlikult.

Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!» avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem tarvilikul ajal ja uksehoidja hele hääl kuulutas järsult:

«Tema eminents härra Bourboni kardinal!»