Читать книгу Jumalaema kirik Pariisis - Victor Hugo - Страница 7

Vaene Gringoire! Pariisi kõigi suurte topeltpetardide mürin jaanipäeval, kahekümne arkebuusi kogupaugud, kuulsa serpentiini põmakas, mis Pariisi piiramise ajal, pühapäeval 29-ndal septembril 1465, ühe lasuga tappis seitse burgundlast, kogu püssirohulao plahvatus Temple'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents härra Bourboni kardinal.»

See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne näib lõngakera kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil õnnesttiks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad, kõigil sajanditel väärt sõnad: «Olen sünnipäralt pariislane ja keelelt parresialane, sest parresia tähendab kreeka keeles rääkimisvabadust, mida ma ka olen tarvitanud isegi härrade kardinalide, prints de Conti onu ja venna juuresolekul, siiski alati tarvilise aukartusega nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.»

Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas - tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et eminentsi kõrv võiks kuulda mõnda vihjet proloogis, eriti aga kiidusõnu kulddelfiini, selle Prantsusmaa lõvipoja kohta. Kuid poeetide suursuguses loomuses ei valitse omakasu. Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais, leiaks sealt ühe osa omakasu ja üheksa osa enesearmastust. Ent sel mornendil. Kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu-molekul, mida äsja leidsime igas poeedis ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast, ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata, kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õndsustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine, kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?» Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis.

Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Kõigi pead pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda.

Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali laskis libiseda, kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead üle naabri õla õieldada.

Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles, Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv, Prantsusmaa priimas, oli ühel hoobil sugulane Louis XI-ga oma venna Pierre'i, Beaujeu senjööri kaudu, kes oli abielus kuninga vanema tütrega, ja Charles Südiga oma ema Burgundia Agnèsi kaudu. Kuid prantslaste priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte puruks põrgata vastu Louis'd või Charles'i, Sküllat ja Harübdist, kes juba alla olid neelanud nii Nemours'i hertsogi kui ka Saint-Poli konnetaabli. Tänu taevale, ta oli kardetava sõidu õnnelikult läbi teinud ja takistuseta Rooma jõudnud. Kuid kuigi ta sadamas oli, või õigemini, just sellepärast, et ta sadamas oli, ei saanud ta iialgi erutuseta meenutada oma poliitilist minevikku, mis nii kaua oli vaevarikas ja kindlusetu olnud. Seepärast oli tal kombeks öelda, et 1476. aasta oli talle must ja valge, mis pidi tähendama, et ta sel aastal oli kaotanud oma ema, Bourboni hertsoginna, ja oma onupoja, Burgundia hertsogi, ja et üks lein oli teist leina leevendanud.

Muidu oli ta hea inimene; ta elas lõbusalt oma kardinali-elu, tundis meeleldi rõõmu Chaillot' kuninglikust viinamägede veinist, ei vihanud Richarde-la-Garmoise'i ega Thomasse-la-Saillarde'i, jagas almuseid rohkem noortele tüdrukutele kui vanadele naistele ja kõige selle pärast meeldis ta Pariisi lihtrahvale. Teda saatis alati väike kõrgemast soost piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist osa võtma. Ja nii mõnigi kord olid Saint-Germain d'Auxerre'i auväärt koguduseliikmed Bourboni lossi valgustatud aknaist õhtuti mööda minnes nördinud, kuuldes sealt samu hääli, mis päevaajal neile missat olid laulnud, nüüd klaaside kõlinal jorutavat paavst Benedictus XII joomalaulu «Bibamus papaliter» (Joogem paavstlikult - lad. k.), paavsti oma, kes oma tiaarale veel kolmanda krooni lisas.

Kahtlemata kaitses see populaarsus, mis kardinalile teenitult kuulus, teda saali sisse astudes halvast vastuvõtust selle rahvahulga poolt, kes alles äsja oli nii rahulolematu ja kes õieti kardinali ees kaldus üpris vähe aupaklik olema päeval, kus tal enesel paavsti valimine ees seisis. Pariislased ei pea pikka viha. Pealegi olid nad sundinud etendust alustama ja olid sellega kardinalist nagu ette jõudnud ning sellest võidust jätkus neile. Tõtt öelda oli Bourboni kardinal ilus mees, tal oli seljas väga tore purpurne mantel, mida ta oskas väga hästi kanda; see aga tähendas, et tema poole hoidsid kõik naised, järelikult üle poole saali. Oleks ju otse ülekohus ja maitsetus mõnitada kardinali sellepärast, et ta end oodata laskis, oli ta ju ikkagi tore mees ja kandis hästi oma punast mantlit!

Ta astus sisse, tervitas koosolijaid selle päritud naeratusega, millega ülikud rahvast tervitavad, ja astus aeglaste sammudega oma verevast sametist tugitooli poole, ta näost aga võis lugeda, et ta hoopis millelegi muule mõtleb. Ta piiskoppidest ja abtidest kaaskond, ehk nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu. Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks tahtis vähemalt näidata, et ta kedagi neist tunneb, kes Marseille' piiskoppi Alaudet'd, kui ta õieti mäletab, kes Saint-Denis' kloostri priorit, kes Saint-Germain-des-Prés' abti Robert de Lespinasse'i, seda Louis XI ühe armukese liiderlikku venda - kõik see toimus tugevate pilgete ja kriiskavate hüüdude saatel. Skolaarid aga lõõpisid. Täna oli nende päev, nende narridepidu, nende saturnaal, kohtukirjutajate ja skolaaride iga-aastane orgiapäev. Polnud sellist ebasündsust, mil täna õigust poleks olnud esineda või mis püha poleks olnud. Rahvahulgas ringlesid ka lõbusad tüdrukud, nagu Neljanaela Simone, Turske Agnès, Sikujala Robine. Kuidas mitte oma lõbuks ropendada ja pisut jumalavallatu olla nii ilusal päeval ja nii kenas vaimulike ja lõbutüdrukute seltskonnas? Ja nad ei maganud ka; keset üldist kära ja müra sünnitasid kõik need kohtukirjutajate ja skolaaride suust lipsanud sõnad, mide ülejäänud aastaajal hirm Louis Püha tulise raua ees, vaos oli hoidnud, kohutava mõnituste ja pöörasuste kassikontserdi. Vaene Lauis Püha! Kui vähe nad temast siin, ta enese Justiitspalees hoolisid! Igaühel oli midagi poodiumile tulijaist märklauaks võtta, kel must sutaan, kel hall, kel valge, kel lilla. Joannes Frollo de Molendino aga kui ülemdiakoni vend oli oma ägeda kallaletungi esemeks valinud punase sutaani. Ta sihtis oma jultunud silmad kardinali peale ja jorutas kõigest kõrist: «Cappa repleta mero (Kardinali rüü täis veini - lad. k.)!»

Kõik need üksikud pilamised, mida siin lugeja õpetuseks pehmendamata oleme ette toonud, mattusid niivõrd üldise lärmi alla, et hääbusid enne poodiumile jõudmist. Muide, kardinal ei võinudki pahandada, sest seesugused vabadused olid niisugusel päeval juba kombeks muutunud. Tal oli hoopis teine mure, mis ta näostki välja paistis ja mis ta kannul käies temaga ühel ajal poodiumile ilmus. See oli Flandria suursaatkond.

Kardinal polnud kaugeltki mitte kaugelenägev poliitikamees ega mõelnud palju järele, millised tagajärjed võiksid olla sellel abielul tema sugulase Burgundia Marguerite'i ja tema hõimlase troonipärija Charles'i vahel; või kui kaua võiks püsida ebakindel «hea kokkulepe» Austria hertsogi ja Prantsusmaa kuninga vahel; või kuidas suhtub Inglise kuningas sellesse, et tema tütar ära põlati - kõik see vaevas teda vähe ja ta proovis parema meelega igal õhtul veini Chaillot' kuninglikelt viinamägedelt, mõtlemata sellele, et mõned pudelid sama veini (tõsi küll, pisut parandatud ja lahjendatud arst Coictier' poolt), mida Louis XI südamlikult Edward IV-le pakkus, ühel hommikul Louis XI Edward IV-st vabastavad. Ei ühtki säärast muret valmistanud kardinalile «härra Austria hertsogi kõrgelt austatud suursaatkond», mure tuli mujalt. Oli nimelt veidi vali nõue, nagu me seda juba raamatu alguses ütlesime, et tema, Charles de Bourbon, peab pidu tegema ja toredat vastuvõttu korraldama jumal teab mis kodanikuseisusest isandaile; tema, kardinal, mingitele nõunikele; tema, prantslane ja lõbus lauakaaslane, peab kostitama neid õllejoojaid flaamlasi. Ja pealegi kogu rahva ees! Kindlasti oli see üks vastikumaist veiderdustest, mida ta kunagi kuninga meeleheaks oli teinud.

Kui siis uksehoidja heleda häälega hüüdis: «Härrad Austria hertsogi saadikud,» pöördus ta ukse poole ülima viisakusega, mida ta nii põhjalikult kätte oli õppinud. Ei tarvitse lisada, et kogu saal samuti silmad ukse poole lõi.

Sisse astusid paarikaupa kõik nelikümmend kaheksa Austria Maximiliani suursaadikut, kelle tõsidus risti vastu käis Charles de Bourboni vaimulike uljale rongile. Nende ees sammusid auväärt paater issandas Jehan, Saint-Bertini abt, Kuldvillaku ordeni kantsler ja Jacques de Goy, sieur Dauby, Genti ülemfoogt. Rahvas jäi vait. Tagasihoitud naeruga kuulati kõiki neid kentsakaid nimesid ja kodaniku-aukraade, mida iga sisseastuja uksehoidjale rahulikult poetas, kes omakorda need nimed ja aukraadid rahvale kuuldavaks tegi, aga kõiki neid segamini ajades ja moonutades. Seal oli meister Lovs Roelof Louvaini linnapea; härra Clays d'Etuelde, Brüsseli linnapea; härra Paul de Baeust, sieur Voirmizelle. Flandria esindaja; meister Jehan Coleghens, Antverpeni bürgermeister; meister Gheldolf van der Hage, Genti maaomanike vanem: sieur Bierbecque, Jehan Pinnock, Jehan Dymaerzelle jne., jne., jne.; foogtid, vanemad bürgermeistrid; bürgermeistrid, vanemad, foogtid, kõik jäigad, tähtsate nägudega, pidulikult sametis ja damastis, peas mustad sametbaretid suurte küprose kuldlõngast tuttidega; kõik tublid flaami mehed, tähtsad ja tõsised kujud, nagu neid Rembrandt nii tugevatena ja väärikatena tumedal tagapõhjal oma «Öises vahtkonnas» on maalinud; isikud. kelle laubale oli kirjutatud, et Austria Maximilianil oli õigus täiesti usaldada «nende mõistust, vahvust, kogemusi, ausust ja ettenägelikkust», nagu ta manifestis seisis.

Siiski oli üks erand. Sel oli peen, tark, kaval nägu, midagi ahvi ja diplomaadi koonu taolist. Kardinal astus kolm sammu tema poole, tegi sügava kummarduse. Siiski oli selle mehe nimi ainult «Willem Rym, Genti linna raehärra ja esimene võimukandja».

Vähesed teadsid, kes too Willem Rym oli. Haruldane vaim, kes revolutsiooni ajal oleks hiilgavalt sündmuste eesotsas seisnud, kes aga viieteistkümnendal sajandil pidi sellega leppima, et ta põranda all intriigivõrkusid kudus ja «maa-aluses käigus elas», nagu hertsog de Saint-Simon ütleb. Muide, Euroopa esimene «sapöör» hindas teda kõrgelt. Ta oli Louis XI usaldatav kaastööline, ta võttis sageli osa kuninga salajastest üritustest. Need olid kõik asjad, millest rahvahulk midagi ei teadnud. See jälgis imestunult kardinali viisakust selle flaami armetu ilmega ametmehe vastu.