Читать книгу Jumalaema kirik Pariisis - Victor Hugo - Страница 8

Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja mõningaid poolsosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga võrreldes peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja.

«Hei, sõber, siia ei tohi,»

Nahkkuues mees tõukas ta oma õlaga eest ära.

«Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun?»

«Teie nimi?» päris uksehoidja.

«Jacques Coppenole.»

«Teie seisus?»

«Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti.»

Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid ja bürgermeistreid teatada, sel polnud veel viga, kuid sukakudujaid, see oli liig. Kardinal oli kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas. Juba kaks päeva oli eminents kõik teinud, et neid flaami karusid libedaks lakkuda ja neile esinduslikumat ilmet anda. Tagasilangus oli ränk. Willem Rym aga astus kavala naeratusega uksehoidja juurde ja sosistas talle tasahilju:

«Teatage: meister Jacques Coppenole, Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»

«Uksehoidja,» ütles kardinal kõvasti, «teatage: meister Jacques Coppenole, kuulsa Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»

See oli viga. Willem Rym oleks üksi raskusest üle saanud, kuid kardinali oli Coppenole kuulnud.

«Ei, tont võtku!» karjus ta müriseva häälega. «Jacques Coppenole, sukakuduja. Kuuled sa, uksehoidja! Ei enam ega vähem. Tont võtku, sukakuduja kõlbab küllalt. Härra ülemhertsog on tihti Genti tulles minu tehtud sukki oma kinnastega katsunud.»

Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati.

Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti lihtrahvast. Ühendus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool. Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata eneseväärtusetunde. Too sukakuduja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Geneviève'i abti, selle kardinali sabakandja, foogti seersantide teenri ees!

Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat kodanikku, keda isegi Louis XI kartis. Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees», nagu ütleb Philippe de Commines, neid mõlemat jälgis pilkava ja üleoleva naeratusega, asusid mõlemad oma paigale, kardinal üsna tusase, mureliku näoga, Coppenole aga rahulikult ja upsakalt, mõeldes kahtlemata, et sukakuduja kutse on sama väärt mis iga teinegi ja et Burgundia Marie, selle Marguerite'i ema, kelle mehelepanemisega Coppenole praegu ametis oli, oleks teda vähem kartnud kardinalina kui sukakudujana: kardinal poleks gentlasi ässitanud Charles Südi tütre soosikute vastu; kardinal poleks rahvast mõne sõna abil kindlustanud Flandria printsessi pisarate ja palvete vastu, kui see tapalava juurde tuli rahvalt oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart tõsta ja teie kaks pead langesid otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet!

Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut santi, kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli klammerdunud. Ta ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid ning saadikud ehtsate flaami rasvaheeringatena ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga kuna tähelepanu mujale oli pööratud, ei märganud teda esialgu keegi. Tema omapuhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid. Kuid saatus tahtis, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta, just otse sandi kohale istus. Mitte väike polnud üldine imestus, kui flaami suursaadik ringi vaadates viimaks oma koha all santi silmas ja sõbralikult ta räbalatega kaetud õlale patsutas. Sant pöördus ümber. Mõlemad üllatusid, tundsid teineteise ära ja mõlema näod hakkasid särama. Vaatlejaist vähematki hoolimata, käsi teineteise käes hoides, hakkasid sukakuduja ja kerjus omavahel tasakesi sosistama. Clopin Trouillefou räbalad poodiumi kuldbrokaadil jätsid mulje, nagu roomaks tõuk apelsinil.

See sündmus oma uudsusega äratas saalis nii suure lõbu ja lusti tormi, et kardinal varsti sellest tähelepanelikuks sai. Ta kummardus veidi ettepoole, ja kuna ta oma paigalt väga ebamääraselt märkas ainult Trouillefou häbiväärseid kuueräbalaid, arvas ta muidugi, et sant almust palub. Säherdusest jultumusest nördinuna hüüdis ta:

«Härra paleefoogt, visake see lurjus jõkke!»

«Jumal hoidku, härra kardinal,» ütles Coppenole, ikka veel sandi kätt oma käes hoides, «see on üks mu sõpru.»

«Tore!» karjus rahvahulk. Sellest silmapilgust peale oli meister Coppenole Pariisis nagu Gentiski «rahva hulgas heas krediidis, sest säärased mehed on seda alati, kui nad nii taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines.

Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-Geneviève'i abti poole, ütles ta poolsosinal:

«Peab ütlema, on aga saadikud, keda ülemhertsog meile saadab, et teatada printsess Marguerite'i tulekust.»

«Eminents,» vastas abt, «te olete liiga viisakas nende flaami kärssade vastu. Margarita ante porcos (Pärleid sigade ette - lad. k.).»

«Öelge parem: Porcos ante Margaritam (Sead pärli (Margarita) ette - lad. k.),» vastas kardinal naeratades.

Kogu väike sutaanides kaaskond sattus vaimustusse sellest sõnademängust. Kardinal tundis pisut kergendust: nüüd oli ta Coppenole'iga tasa, ka tema oli oma nalja visanud ja pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis.

Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada - nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse -, kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida neile pakub Palee suursaali määratu rööpkülik praegusel silmapilgul? Keset saali, vastu läänepoolset seina on avar ja suurepärane kuldbrokaadiga kaetud poodium, kuhu läbi teravakaarelise ukse rongis sisse astuvad tähtsa näoga mehed, keda uksehoidja järgemööda kriiskavalt nimepidi hüüab. Esimestel pinkidel on juba aset võtnud auväärt kujud nirginahkades, sametis ja purpuris. Ümber vaikiva ja tähtsailmelise poodiumi on ees, all, kõikjal suur rahvahulk ja suur sumin. Tuhat pilku on suunatud igale näole poodiumil, tuhat suud sosistavad igaühe nime. Vaatepilt on tõesti huvitav ja väärib vaatlejate tähelepanu. Aga mis palagan see seal üsna taga saali otsas on, neli kirjut narri üleval ja neli teist samasugust all? Ja kes on too mees seal palagani kõrval, ise mustas kuues ja nii kahvatu? Ah, armas lugeja, see on Pierre Gringoire ja ta proloog! Meie oleme ta hoopis unustanud.

See just oligi, mida ta ise kartis.

Sellest silmapilgust peale, mil kardinal sisse astus, oli Gringoire hirmul oma proloogi pärast. Algul oli ta käskinud näitlejaid, kes hämmastuses peatusid, jätkata ja oma häält kõvendada; siis aga, nähes, et keegi ei kuula, oli ta neid peatanud. Juba veerand tundi, mis vaheaeg kestis, oli ta vahetpidamata jalaga põrutanud, närveldanud, katsunud Gisquette'i ja Liénarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana, liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle flaami suursaatkonna, selle vaimuliku õukonna näol, kardinali kuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna, värssides kõnelevana ja nii-öelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid Gringoire oli munserdanud.

Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis võis kõike veel päästa.

«Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis õige oleks, kui uuesti alustame?».

«Mida?» küsis naaber.

«Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire.

«Kuidas ise arvate,» vastas naaber.

Sellest poolnõusolekust piisas Gringoire'ile. Oma asju ise ajada katsudes hakkas ta kisama, ise võimalikult kaugemale rahva sekka tungides:

«Alustage uuesti müsteeriumi! Alustage uuesti!»

«Kurat võtku!» hüüdis Joannes de Molendino. «Mis nad seal ometi lõugavad!» (Gringoire tegi kisa nelja eest.) «öelge, seltsimehed, kas siis müsteerium pole juba lõppenud? Nad tahavad uuesti alustada. See pole õige.»

«See ei lähe,» karjusid skolaarid. «Maha müsteerium, maha!»

Gringoire aga pingutas mis suutis ja karjus veel kõvemini:

«Alustage, alustage uuesti!»

See kisa äratas kardinali tähelepanu.

«Härra paleefoogt,» ütles ta suurele mustale mehele, kes mõne sammu temast eemal seisis, «kas need logardid seal on pühitsetud vette sattunud kuradid, et nad niisugust põrgumüra teevad?»

Paleefoogt oli mingi kahepaikne ametiisik, mingi nahkhiir kohtu alal, pärandanud midagi rotilt ja ühtlasi linnult, kohtunikult ja sõdurilt.

Ta astus eminentsi juurde ja seletas talle kogeldes, kaunistigi tema rahulolematust kartes, miks rahvas nii ebasündsalt käitub: keskpäev jõudnud enne kätte, kui eminents saabunud, ja siis sunnitud komödiante oma etendust alustama, ilma et eminentsi oleks ootama jäädud.

Kardinal pahvatas naerma.

«Tõepoolest, ülikooli rektor oleks samuti pidanud talitama. Mis teie selle kohta ütlete, meister Willem Rym?»

«Mu härra,» vastas Willem Rym, «leppigem sellega, et pool komöödiat möödas on. Niipalju on ikkagi võidetud.»

«Kas need logardid võivad oma nalja jätkata?» küsis valitseja.

«Jätkake, jätkake,» vastas kardinal. «Mul ükskõik. Ma loen seni oma palveraamatut.»

Paleefoogt tuli poodiumi äärele ja hüüdis, enne käeviipega rahvast rahule manitsedes:

«Linnakodanikud, talupojad ja pariislased! Et rahuldada neid, kes tahavad, et etendus uuesti algaks, ja neid, kes tahavad, et see lõpetataks, käsib tema eminents jätkata.»

Mõlemal poolel tuli sellega leppida. Kuid autor ja ka rahvas kandis seetõttu veel kaua kardinali vastu vimma.

Niisiis alustasid tegelased näitelaval uuesti oma targutusi ja Gringoire lootis, et vähemalt ta teose ülejäänud osagi kuulatakse. Seegi lootus läks teiste illusioonide teed. Kuulajaskonnas sugenes küll kuidagi vaikus, aga Gringoire polnud märganud, et poodium kaugeltki veel täidetud polnud, kui kardinal käsu andis edasi mängida, ja et Flaami saadikute järel ilmusid veel teised kaaskonda kuuluvad isikud. Uksehoidja nimesid ja ameteid kuulutavad vahelehüüded tungisid kahekõne sekka ja sünnitasid hirmsa segaduse. Kujutletagu ainult, kuidas keset teatrietendust uksehoidja kahe riimi vahele, sageli värsi keskele, hõikab oma kileda häälega:

«Meister Jacques Charmolue, kuninglik prokurör vaimulikus kohtus.»

«Jehan de Harlay, aadlik, Pariisi linna ratsaöövalve ülem.»

«Rüütel Galiot de Genoilhac, Brussaci senjöör, kuningliku kahurväe ülem.»

«Meister Dreux-Raguier, meie kuninga vete ja metsade valitseja Prantsusmaal, Champagne'is ja Brie's!»

«Rüütel Louis de Graville, kuninga nõunik ja kammerhärra, Prantsuse admiral, Vincennes'i metsade haldur.»

«Meister Denis-Le-Mercier, Pariisi pimedatemaja valitseja!» - jne., jne., jne.

Olukord muutus väljakannatamatuks.

See veider saade, mis näidendi jälgimise raskeks tegi, vihastas Gringoire'i seda enam, et ta enese arvates tükk järjest põnevamaks muutus, puudusid ainult tähelepanelikud kuulajad. Tõepoolest, oli raske kujutleda sisukamat ja dramaatilisemat teksti. Sellal kui proloogi neli tegelast oma kitsikuses kaebasid, ilmus äkki nende sekka Venus ise, vera incessu patuit dea (kõnnakus oli tunda tõelist jumalannat - lad. k.), ilusas tuunikas, millele Pariisi linna vapp oli maalitud. Venus ise pidi olema kõige kaunim naine, kel õigus on delfiini endale nõuda. Jupiter, kelle kõue garderoobist kuuldi, toetas ta nõudmist, ja jumalanna oleks ta saanudki, või lihtsalt öeldes, olekski dofäänile mehele läinud, kui Venuse võistlejaks poleks ilmunud noor tütarlaps valges damastis, käes karikakar (Flandria printsessi läbipaistev sümbol). See oli haripunkt, peripeetia. Pärast mõttevahetust olid kõik. Venus, Marguerite ja teisedki nõus alistuma neitsi Maria targale otsusele. Oli veel olemas üks tore osa, nimelt dom Pedro, Mesopotaamia kuninga oma, kuid nii rohkete katkestuste tõttu oli raske taibata, milleks teda vaja oli. Kõik need isikud kasutasid ülesronimiseks redelit.

Kuid kõik läks nurja. Müsteeriumi kaunidusi ei tuntud ega mõistetud. Näis, nagu oleks kardinali sissetulekul mingi nähtamatu maagiline niit äkki tõmmanud kõigi pilgud marmorlavalt poodiumile, saali lõunapoolsest otsast läänepoolsesse külge. Mingi jõud ei suutnud pilkusid sealt lahti kangutada. Uued saabujad, nende neetud nimed, nende näod ja riided hoidsid kogu aeg tähelepanu pinevil. See ajas vihale. Peale Gisquette'i ja Liénarde'i, kes vahetevahel ümber pöördusid, kui Gringoire neid käisest sikutas, ja peale paksu kannatliku mehe polnud ühtki, kes vaest mahajäetud moraliteed oleks kuulanud või vaadanud. Gringoire nägi enda ees ainult profiile.

Millise kibedusega ta nägi oma au ja luule hoonet tükkhaaval varisevat! Ja mõelda, et seesama rahvas alles äsja oli nii kannatamatu, et oli peaaegu valmis paleefoogtile vastu hakkama, kui müsteerium ära jääb! Nüüd aga, kus etendus käis, ei hoolinud sellest enam keegi. Ja ometi oli see alanud nii üksmeelse käteplaginaga! Võta kinni seda igavest rahva soosingu tõusu ja mõõna! Ja peaaegu oleks paleefoogti seersandid äsja oksa tõmmatud! Mida kõike poleks Gringoire valmis olnud ära andma, et uuesti läbi elada seda magusat silmapilku!

Ometi lõppes viimaks uksehoidja tüütu monoloog. Kõik olid juba päral. Gringoire hingas kergemalt. Näitlejad jätkasid vapralt oma mängu. Järsku aga tõuseb meister Coppenole, see sukakuduja, püsti, ja Gringoire peab kuulma, kuidas ta keset üldist tähelepanu peab järgmise jõleda kõne:

«Mu härrad Pariisi kodanikud ja aadlikud! Jumala eest, ma ei tea, mis me siin õieti teeme. Seal nurgas tellingutel näen ma mehi, kes tahavad nähtavasti üksteist kolkida. Ei tea, kas see ongi see nõndanimetatud müsteerium. See pole ju sugugi lõbus. Nad ainult sõnelevad ja muud midagi. Juba veerand tundi ootan ma esimest hoopi. Aga ei midagi. Need seal on argpüksid, kel suuvärk võib hea olla, aga rüselema nad ei lähe. Oleks parem olnud, kui te oleksite välja tellinud rusikavõitlejad Londonist või Rotterdamist, vaat siis oleksite alles midagi näinud ja isegi väljas platsil oleks kuuldud, kuidas kondid ragisevad. Aga need seal on haledad vennad. Kui nad vähemalt meile mõnda mauri tantsugi lööksid või midagi muud janti teeksid! Mulle tõotati hoopis muud, narridepidu ja paavsti valimist. Meil Gentis on endilgi narridepaavst, taha meie teist ei jää, kurat võtaks! Aga meie teeme seda nii: rahvas koguneb kokku nagu siingi, siis pistab igaüks omakorda pea läbi augu ja teeb teistele grimassi. Kes kõige totrama lõusta teeb ja kellele kõige enam plaksutatakse, valitakse paavstiks. Nii. Eks ole lõbus? Kas teie ka ei tahaks oma paavsti nõnda valida? Oleks igatahes lõbusam, kui seda lori pealt kuulata. Ehk on nad valmis ka oma lõustu läbi augu näitama? Noh, siis tehku nad seda! Mis te ütlete selle kohta, härrad kodanikud? Siin saalis on küllalt groteskseid eksemplare mõlemast soost, et flaami kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!»

Gringoire tahtis juba vastata, kuid jahmatus, viha ja nördimus võtsid tal sõnad suust. Muide võeti rahvameelse sukakuduja ettepanek nende kodanike poolt, keda ta meelitavalt «aadlikeks» oli nimetanud, nii suure vaimustusega vastu, et igasugune vastuseis oleks asjatu olnud. Tal ei jäänud muud üle, kui end voolust kanda lasta. Gringoire peitis oma näo käte vahele, sest ta polnud nii õnnelik kui Agamemnon Timantese pildil, sest sellel oli mantel, millesse ta oma pea võis mähkida.