Читать книгу Tervendav teadvelolek. Praktiline juhis valu ja stressi kahandamiseks - Vidyamala Burch - Страница 8

Teine peatükk

See, mille vastu sa võitled, jääb püsima

Claire silmitses arvutiekraani, et siis pea kergelt küljele kallutada. Ta tegi grimassi, kui valu kaelast vasakusse käsivarde kihvatas. Sõrmed läksid tuimaks ja hakkasid siis tukslema. Claire’i nooruslik hea väljanägemine kadus ja ta nägi korraga kakskümmend aastat vanem välja. Ta sirutas käe ja hõõrus aeglaselt kaela, et lihaseid lõdvestada. Ta õlad ja kael olid krampi kiskunud, nii et kogu ülakeha paistis pinges ja kõver. Ta sirutas käe klaasi vee järele ja neelas veel kaks valuvaigistit.

Miks see valu ometigi järele ei anna? Miks need neetud valuvaigistid enam ei mõju? Need on kasutud. Ma olen sellest väsinud.

Kolm aastat varem oli Claire autoõnnetuses vigastada saanud ja murdnud kaks roiet, randmeluu, ja saanud kaelanikastuse. Roided ja ranne olid kolme kuuga täielikult paranenud, aga kaelanikastuse järelmõjud ei taandunud. Arste ajas tema vigastus segadusse. Skaneeringud näitasid, et Claire’i kael oli täielikult paranenud, aga valu püsis kangekaelselt. Kõige hullem oli siis, kui ta pikka aega ühe koha peal püsis. Kahekümne minuti pärast jooksis valu kaela mööda üles ja alla. Kui ta siis viimaks liigutas, oli ta üleni kange ja valudes.

Claire tundis end järjest rohkem lõksus ja vaevatud. Arst oli talle kirjutanud mitu füsioteraapiakuuri, aga püsivama tulemuseta. Nüüd oli ta sunnitud pidevalt valuvaigisteid ja põletikuvastaseid ravimeid tarvitama. Mingil määral need ka toimisid, aga jätsid kurnatud ja vaevatud tunde. Need kõlbasid küll ühtlase valulikkuse korral, aga ei teinud midagi sagedaste teravate valutorgete vastu. Hiljaaegu hakkas arst soovitama meeleolu tõstmiseks antidepressante. Claire vastas alati ühtviisi. „Mul ei ole depressiooni,“ nähvas ta. „Ma olen vihane, sest see mees, kes mulle otsa sõitis, võttis mult minu elu. Võisin varem öö otsa tantsida. Nüüd suudan vaevu kõndida!“

Sellised kogemused nagu Claire’il ei piirdu kaelanikastustega, vaid on tavalised paljude haiguste korral. Sellised seisundid nagu seljanihestus, migreen, kroonilise väsimuse sündroom ja fibromüalgia võivad kõik põhjustada valu veel hulk aega pärast seda, kui algne vigastus on paranenud ja ilma mingi skaneeringul või analüüsil ilmneva põhjuseta. Ja isegi kui on selge füüsiline põhjus, nagu artriidi sarnase haiguse, südamehaiguse või vähkkasvajaga, tuleb ja läheb valu arusaamatult ja seletamatult. Arstid tunnevad sageli kohustust kirjutada pikaajalisi valuvaigistite kuure, aga neil võivad olla kõrvaltoimed, nagu mäluhäired, uimasus ja koguni sõltuvus.

Claire ja miljonid teised elavad kannatuste maailmas, paigas, kus ka kõige lihtsam töö võib valu võimendada. Sageli viib see ärevuse, stressi, depressiooni ja kurnatuseni, mis kõik omakorda aitavad kaasa kannatuste allakäiguspiraalile. Seda väljapääsmatut nõiaringi ajendavad hiljuti avastatud füsioloogilised mõjurid, mis on valu tajumise aluseks. See avastus annab täiesti uue lähenemise valu ja haiguse ohjamisele, võimaldades kannatamise ümber kujundada. Oluline on neid kannatamise aluseks olevaid mõjureid mõista, sest taoline teadmine parandab kogu teadveloleku programmi tõhusust.

Mis on valu?

Tavaarusaama kohaselt tekib valu keha vigastusest. Selle seisukoha sõnastas ametlikult XVII sajandil prantsuse filosoof René Descartes oma nööri tõmbamise valumudeliga: just nagu kellanööri sikutamine paneb kella helisema, on Decartes’i mõtte kohaselt kehavigastus see, mis ajus valust teadmise tekitab. Veel sajandeid pärast Decartes’i käsitlesid arstid valu sarnases valguses. Valu intensiivsust peeti proportsionaalseks kehavigastusega, mis tähendas, et kui erinevatel inimestel olnuks samasugune vigastus, pidanuksid nad tundma ühesugust valu. Kui ilmset füüsilist põhjust ei leitud, arvati, et patsient teeskleb või mõtleb valu välja.

Alates 1960ndatest on hakatud teaduslikult aktsepteerima teist valumudelit, mida teatakse Ronald Melzacki ja Patrick Walli välja töötatud „valuvärava teooria“ nime all.1 Nende oletuse kohaselt on ajus ja närvisüsteemis nn väravad, mis avatuna lasevad teil valu kogeda. Teatud mõttes saadab keha pidevalt ajju vaikseid valusignaale, aga need signaalid jõuavad meie teadvusesse ainult siis, kui kõnealused väravad on avatud. Need väravad võivad ka sulguda, mis juhtubki, kui valu väheneb või vaibub.

Nende valuväravate avamine ja sulgemine on erakordselt kompleksne protsess. Ehkki üksikasju alles uuritakse, on selge, et valu on palju peenem ja keerulisem kui traditsiooniline arusaam ajju edastatud vigastuse signaalidest, mida passiivselt tuntakse. Valu on aisting, mis tähendab, et see on tõlgendus, mille teeb aju enne selle teadvuslikku tundmist. Selle tõlgenduse tegemiseks liidab aju kokku psüühika ja keha informatsiooni. Praktikas tähendab see, et mõtted ja emotsioonid, mis läbivad psüühikat nii teadvuslikul kui mitteteadvuslikul tasandil, mõjutavad olulisel määral kannatuste intensiivsust. Kreeka filosoofid ei pidanud valu ilmaasjata emotsiooniks.

Valu mitu palet

Äge valu vältab lühikest aega ja on tavaliselt otsene reaktsioon vigastusele. See on osa keha loomupärasest häiresüsteemist, mis annab märku, et teda rünnatakse ja et vigastatud piirkond vajab hoolitsust. Tavaliselt viib see põletikuni, sinikate ja turseni. Enamasti paranetakse kuue nädalaga ja terav valu annab harilikult selle aja jooksul järele. Peaaegu kõik vigastatud koed paranevad kuue kuuga täielikult. Terav valu võib tekkida ka ilmse vigastuseta, nagu näiteks ülesöömisest tingitud kõhuvalu või pohmellist tingitud peavalu.

Krooniline valu on selline, mis kestab kolm kuud või rohkem.2 Sõna „krooniline“ mõistetakse sageli ekslikult kui tõsist või rasket, tegelikult tähendab see pikaajalisust. See tekib mõnikord pärast vigastust ja püsib, sageli seletamatult, ka pärast seda, kui koed on paranenud. Mõni krooniline valu on põhjustatud seisundist, mis kestab püsivalt, nagu on näiteks artriidi ja vähiga. Kui valu püsib ka siis, kui puudub püsiv füüsiline vigastus, saab sellest omaette meditsiiniline probleem, mida teatakse kroonilise valusündroomina.

Närvivalu esineb närvisüsteemis ja sageli ei jõuta tavaliste uuringutega selle põhjusele jälile. See võib tuleneda närvidele, seljaajule või ajule tekitatud kahjustusest. Aga mõnikord tuntakse valu isegi siis, kui vigastust ei ole või kui paistab, et haigusest või vigastusest on täiesti terveks saadud. Üks võimalus on see, et närvisüsteemi „taustamüra“ on liigselt võimendunud. Arvatakse, et see juhtub seetõttu, et närvisüsteem reageerib valukogemusele tõstes oma võimet valusignaale töödelda – nagu arvuti võtab olulise ülesande jaoks kasutusele lisamälu ja kommunikatsiooniahelad. Niisiis hakkab ta käituma nagu võimendi, mis on suurimale käigule kinni kiilunud. Närvivalu võib ilmneda ka ebatavaliste aistingutena, nagu põletuse ja elektrilöökidena, koguni amputeeritud jäsemes. Ka mõningaid tinnituse vorme (kõrvus kumiseb või kohiseb) võib pidada närvivaluks.

Esmane ja teisene kannatamine

Kannatamine leiab aset kahel tasandil. Esiteks on olemas tegelikud ebameeldivad kehas tajutavad aistingud – mida teatakse esmase kannatamisena. Neid võib võtta toorandmetena, mis saadetakse ajju näiteks vigastuse, haiguse või närvisüsteemi enesega toimunud muutuste tagajärjel (mis usutakse vähemalt osaliselt olevat selliste seisundite taga, nagu on kroonilise valu sündroom ja fantoomjäseme sündroom). Peale selle on teisene kannatamine, mis koosneb valuga seotud mõtetest, tunnetest, emotsioonidest ja mälestusest. Nende hulka võib kuuluda ärevus, stress, mure, depressioon, lootusetuse ja kurnatuse tunne. Valu ja düstress, mida te tegelikult tunnete, on esmase ja teisese kannatamise sulam.

Sellest arusaamine on oluline, sest see näitab kannatamisest pääseteed. Kui õpite neid kahte kannatamise nüanssi eristama, võite oma valu ja düstressi suurel määral kahandada – või koguni kõrvaldada. Seda seetõttu, et teisene kannatamine kipub lahtuma, kui seda osavõtlikkusega vaadata. Teadvelolek võimaldab näha valu erinevaid elemente. Ja seda perspektiivis vaadates hakkab juhtuma midagi erakordset: teie kannatamine hakkab vähehaaval raugema ja hajub nagu suvehommikune udu.

Oluline on mõista, et ehkki valuaistingu on loonud psüühika, on kannatamine ikkagi tõeline. Aga kui olete valu aluseks olevat mehhanismi mõistma hakanud, leeveneb selle võim ja kahaneb mõju teie üle.

Valu ja kannatamine

Krooniline valu on saamas järjest tavalisemaks ja võtmas ühiskonnas järjest suuremat lõivu. Kaasajal kannatab arenenud maailmas keskmiselt iga viies inimene kroonilise valu käes ja hiljutise Ühendkuningriigi uuringu põhjal võib öelda, et seda kogeb 31% mehi ja 37% naisi.3 See tähendab, et umbkaudu 20 miljonist inimesest kannatab 7,8 miljonit keskmise kuni tugeva valu käes, mis on kestnud rohkem kui kuus kuud. Suurusjärgud on sarnased USA-ga, kus igal aastal kannatab kroonilist valu 116 miljonit inimest, mis läheb maksma hinnanguliselt 635 miljardit dollarit aastas, mis on rohkem kui aastane kulu vähile, südamehaigustele ja suhkruhaigusele.4 Ja probleem läheb tõenäoliselt hullemaks, sest vananev elanikkond muutub järjest põduramaks. Juba praegu kannatavad peaaegu pooled üle seitsmekümneaastased inimesed igapäevaselt valu.5 Järjest kasvav rasvumine ja istuv eluviis ainult lisavad probleeme, kuivõrd kulutavad keha ja lisavad vaevusi.

Kõige suuremad kroonilise valu põhjustajad on seljahädad, artriit, vigastused ja peavalud. Tihedalt nende kannul on sellised seisundid nagu vähk (ja sellega seotud keemiaravi), südamehaigused, fibromüalgia, tsöliaakia, luupus, kroonilise väsimuse sündroom ja ärritunud soole sündroom.

Justkui oleks sellest veel vähe, krooniline valu võib viia kliinilise ärevuse, stressi, depressiooni, ärrituvuse, viha ja kurnatuseni. Näiteks leiti Briti valuühingu uuringus, et pooltel kroonilise valu käes kannavatele inimestel kujunes järgnevalt välja depressioon.6 Arvestades, et vaimse tervise probleemid on ühiskonnas kasvamas, kujuneb mõne aastakümnega vaikse rahuolu ja õnnelikkuse asemel inimeste tavaseisundiks kas krooniline valu, ärevus, stress või depressioon.

Kui minna tagasi Claire’i juurde, siis kui tal oleks palutud veidi rohkem sügavuti endasse vaadata, taibanuks ta, et see, mida ta võiks valuna iseloomustada, polnud mingi üks ja ainus tunne. Tegemist oli erinevate tunnete puntraga, mis pidevalt muutus; kord rohkem, siis vähem intensiivistudes. Kaelalihased ja -kõõlused olid ebameeldivalt pingul, mis venitas lülisammast ja tekitas tugevalt valuliku tunde. Oli ka suisa teravaid valuhoogusid – mis tundusid justkui teravad elektrilöögid torgiksid lihastes ja jookseksid mööda käsivart. Ja siis olid vasakus käsivarres ja käelabas tundetud piirkonnad. Tuimus vaheldus surinaga. Need olid ilmsed valuaistingud. See oli esmane kannatamine.

Aga oli ka teisi tundeid – võimsaid emotsioone ja häirivaid mõtteid, mis sageli, tihti arusaamatu põhjusega, peast läbi käisid. Stress, mure ja kurnatus olid saanud eluviisiks. Vaevavad mõtted närisid kogu aeg hinge: miks see ometigi ei lõpe? Arstidel on kindlasti midagi märkamata jäänud? Võibolla jään ma sandiks või suren hoopis ära. Kas nad ei julge seda mulle öelda? Sellised mõtted ja emotsioonid kihasid kogu aeg taustaks. Ja ehkki need olid sageli vähem ilmsed kui näriv valu, olid need lõppkokkuvõttes olulisemad, sest olid palju kesksemal kohal kui see, kuidas ta tõlgendas ja tundis sügavat valu. Mingis mõttes kontrollisid need tema valu intensiivsust või tugevust. See oli teisene kannatamine ja Claire’il oli seda palju.