Читать книгу Must kuu. Viies Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 7

Elizabeth Warleggan tõi oma uue abielu esimese lapse ilmale 1794. aasta veebruari keskpaiku Trenwithi härrastemajas. Sellega kaasnes rohkesti pingeid ja ärevust.

Varem olid Elizabeth ja tema uus abikaasa isekeskis arutanud ning kokku leppinud, et veedavad naise rasedusaja linnamajas, kus käepärast on parim arstiabi, aga Truro oli juba mitu kuud olnud kõikvõimalike tõbede tallermaa: suvel alanud koolerapuhang kestis jõuludeni välja ning sellele järgnesid influentsa ja leetrid. Tuld ei paistnud linna sõiduga ka taga olevat. Doktor Behenna, kes käis iga nädal Trenwithis patsienti vaatamas, kinnitas neile, et kiiret pole.

Ega oleks ehk olnudki, kui Elizabeth poleks kolmeteistkümnenda – see juhtus olema kolmapäev – õhtul oma tuppa minnes libastunud ja kukkunud. Suurest hallist teisele korrusele viiv ilus kivitrepp lõppes tuudorstiilile iseloomulikus pimedas koridoris, millest maja kahte peamisse magamistuppa pääsemiseks tuli üles minna veel viiest astmest. Elizabethi jalg takerdus ülemise astme konarliku serva taha ja ta kukkus alla. Keegi ei näinud teda, kuid kaks teenijat kuulsid karjatust ja kukkumisega kaasnevat müra ning soojenduspanniga mööda koridori lähemale tõtates leidis üks neist emanda murtud lillena alumisel astmel lamamas.

Majas puhkes sedamaid paanika. Talvesalongist kohale kutsutud George tuli südame pekseldes, tõstis minestanud naise kätele ja kandis voodisse. Et doktor Enys oli ikka veel merel, polnud käepärast kedagi peale vana Thomas Choake’i ning parema puudumisel saadetigi sõna temale, samal ajal kui teine teener ratsutas tuhat-tulist kutsuma doktor Behennat.

Peale marraskil küünarnuki ja nihestatud pahkluu ei paistnud Elizabethil esialgu suurt midagi viga olevat ning kui oli korralikult aadrit lastud, anti talle punši ja lasti tal magama jääda. George’ile oli Choake’is peaaegu kõik vastukarva: tohtri ülbus ja ülespuhutus, harjumus hoobelda oma jahioskustega, räpakalt tehtud operatsioonid, tobedalt sädistav naine ja komme kiita igal võimalusel viige, aga ta surus hambad risti, pakkus vanamehele õhtust süüa ning tegi ettepaneku jääda ööseks. Choake, kes polnud selles majas pärast Francis Poldarki surma kordagi käinud, võttis tema ettepaneku jäigalt vastu.

Söömaaeg möödus tujutult. Elizabethi ema proua Chynoweth oli loobunud toidust ning avaldanud pimedast silmast, lombakast jalast ja komistavast keelest hoolimata soovi jääda tütre tuppa, et olla kohal, kui too peaks ärkama, niisiis einestas koos kahe lauda istunud mehega veel ainult vana Jonathan Chynoweth. Jutt käis Prantsusmaaga peetavast sõjast, mida Choake oma kangelasele Foxile truuks jäädes taunis, Edward Pellew’ võidukatest merelahingutest, Yorki hertsogi Flandriaetteaste mannetusest, Lyoni hirmuvalitsusest, teraviljapuudusest ning tina- ja vasehinna tõusust. George, kes mõlemat lauakaaslast põlgas, istus põhiliselt vaikides ning kuulas nende jagelust pealt: Choake’i rämedat porinat ja Chynowethi käredat tenorit. Elizabethile oli osaks saanud kerge vapustus, ei midagi enamat. Aga ta ei tohiks edaspidi olla nii kohutavalt hooletu. Viimasel ajal oli naine, kes kandis väärtuslikku koormat, nende abielu esimest vilja, käitunud George’i arvates sageli mõtlematult ja tormakalt. Sellest, et Elizabeth on rusutud, tujukas ja nutune, võis ju ehk isegi aru saada. Mõistetamatu oli aga seada oma elu ohtu, minnes ratsutama kaua tallis seisnud hobusega, kes ei ole parematelgi aegadel olnud eriti usaldusväärne. Mõistetamatu oli näha teda võtmas kõrgelt riiulilt raskeid raamatuid. Mõistetamatu ...

See oli taas midagi uut. George avastas naise juures järjest uusi tahke, millest mõni oli kütkestav, mõni – nagu seegi – murettegev. Esimesest hetkest, kui tema pilk nüüd juba nii palju aastaid tagasi Elizabethile langes, oli ta naist ihaldanud, aga võib-olla ennekõike kollektsionäärina, asjatundjana, kes himustab endale kauneimat asja, mida eales on näinud. Sestsaadik, kui nad abiellusid, oli ta jõudnud omandiga harjuda, aga selle ilu polnud tuhmunud. Vastupidi, George oli õieti alles nüüd õppinud Elizabethi tundma. Kui tema loomusesse üleüldse kuulus oskus tõeliselt armastada, siis armastas ta oma naist.

Just nagu kivi pillutab laiali tüüne veepeegli heiastused, lõhkus tema rahuliku mõtiskluse ja kahe tobeda mehe asjatundmatu jutuvada teenija, kes tuli ütlema, et emand on jälle ärganud ja tal on tugevad valud.

Doktor Behenna jõudis kohale keskööl, olles jätnud Truros patsiendid kobakäpast abilise meelevalda. Choake ei avaldanud soovi lahkuda ja George laskis tal jääda. Tolle mehe honoraril polnud tähtsust.

Daniel Behenna oli noorepoolne mees, alla neljakümne, tünjas, lüheldane ja iseteadev ning tulnud Trurosse alles mõni aasta tagasi. Kaunis hea inimestetundjana andis George Warleggan endale aru, et suur nõudmine, mis Truros ja selle ümbruses doktor Behenna teenuste järele valitseb, on ehk vähemasti osaliselt tingitud tolle isiksusest ja suhtlusviisist. Ent ausalt öeldes olid tema uued meetodid osutunud mitmel puhul hämmastavalt edukaks ning mis kõige tähtsam: sünnitusabi oli ta Londonis õppinud ühe väljapaistva arsti käe all.

Päevateekonna ulatuses näis just tema olevat kõige eelistatum tohter.

Olles patsiendi kiiresti läbi vaadanud, tuli doktor Behenna toast välja ning ütles George’ile, et proua Warlegganil on kahtlemata sünnitusvalud. Ta kirjeldas neid kui „rändavaid”, ent muidu igati normaalseid. Laps sünnib nüüd muidugi mõista enneaegsena, aga on kindlasti elus. Proua Warleggan talub valuhooge vapralt ning ehkki risk on nüüd teadagi suurem, pole tal põhjust kahelda, et kõik läheb hästi.

Järgmisel keskpäeval, kui George’i ärevus oli jõudnud haripunkti, ilmusid kohale tema vanemad, olles talvistes teerööbastes äärepealt lõhkunud tõlla. Kui uudised nendeni jõudsid, olid nad parajasti olnud linnas. Nicholas Warleggan ütles, et nad pidasid oma kohuseks viibida säärasel ajal poja kõrval. Trenwithis leidus küll külaliste vastuvõtuks paar kena ruumi, aga Elizabethi-aegsete standardite järgi polnud see just suur maja ning teisejärgulised magamistoad olid väikesed ja pimedad. George ei vaevunud ilmutama vanemate vastu erilist viisakustki, vaid jättis nood teenija hooleks, et nad end ühes külmas toas sisse seaksid – nii hästi või halvasti, kui suudavad.

Elizabethi kramplikud valuhood jätkusid ägedalt, ent pikkade vahedega, ning ehkki normaalne, oli asjade säärane käik doktor Behenna jutu järgi ometi ülearu aeglane. Kell viis jõi ta perekonna seltsis teed ning tsiteeris Galenost, Hippokratest ja Ateena Simonit. Sünnituse kolmas järk oli tema sõnutsi nüüd alanud, aga kui laps õige pea ilmale ei tule, on ta otsustanud kasutada tange, sest, nagu ta kinnitas, pidi juba ainuüksi sellest ärritusest, mida tekitavad last puudutavad tangid, tõenäoliselt piisama, et valud hoogustuksid ja ta sünniks loomulikult.

Aga saatus oli ema poolt ning kell kuus muutusid valuhood ergutusetagi sagedasemaks. Kell veerand üheksa tõi Elizabeth ilmale elusa ja terve poisslapse. Sel ajal oli täielik kuuvarjutus.

Pisut hiljem lubati George’il minna naist ja poega vaatama. Elizabeth lamas voodis nagu kärbitud tiibadega ingel, heledad juuksed lahtiselt padjal voogamas, nägu rambe ja kahvatu nagu lina, aga silmad – esimest korda üle mitme nädala – naerukil. Seni polnud George arugi saanud, et sellest on nii kaua aega mööda läinud. Ta kummardus, suudles naise niisket laupa ning kõndis siis üle toa, et piiluda hälli, kus lebas, näost punane ja muumiana kinni mähitud, tilluke inimesehakatis. Tema poeg. Varandus, millele oli kolmkümmend viis aastat tagasi aluse pannud Nicholas Warleggan, hakates Idlessi orus tina sulatama, oli kasvanud ja mitmekordistunud ning hõlmas nüüd tööstuslikku kaevandamist ja pangaosalusi kuni Plymouthi ja Barnstaple’ini välja. Kui täna sündinud poisil õnnestub väikelapsi varitsevatest ohtudest eluga pääseda, pärib ta ükskord selle kõik.

George teadis väga hästi, et oli Elizabeth Poldarkiga abielludes valmistanud vanematele ränga pettumuse. Nicholas oli kosinud möldri tütre Mary Lashbrooki, kelle kaasavara oli kopsakas, kuid haridus kasin – see torkas veel praegugi valusasti silma –, ent oma pojale soovisid nad midagi sootuks enamat. Tema oli saanud hariduse, temal oli raha, tema võis liikuda ringkondades, mis olid Nicholasele noorpõlves täiesti suletud ega olnud veel praegugi päris avatud. Nad olid kutsunud Cardew’sse oma maaresidentsi rikkaid naimisealisi tüdrukuid ning korraldanud äraütlemisega riskides Truro linnamajas siniverelistele ja mõjuvõimsatele inimestele pidusid. Nad olid esitanud küsimusi ja oodanud täis ärevust, et poja huulilt pudeneks sobiv nimi – lõpuks pidi see ju ometi juhtuma. George oli ka ise täis tahtmist oma seltskondlikku seisundit edendada. Piisanuks tiitlist. Kas või väikesest. „Härra George ja kõrgeauline proua Mary Warleggan.” Kui sulnilt oleks juba ainuüksi seegi kõlanud. Aga ei, olles jäänud vallaliseks kolmekümnenda eluaastani – mehel, kes teadis juba päris noorena, mida tahab, ning oli nüüd tark, kaalutlev ja võimekas, täis võimuiha ja edasipüüdlikkust, pidanuks selleks ajaks olema täis aru peas –, oli George otsustanud abielluda Francis Poldarki õrnukese, varanduseta lesega.

Elizabethi sugupuu oli mõistagi laitmatult iidne ja siinses krahvkonnas kaunis mõjukas. Üheksandal sajandil oli üks esivanem, John Trevelizek andnud kolmandiku maad nooremale pojale ning too võttis endale nimeks Chynoweth, mis tähendas „uut maja”. Vanem poeg oli surnud järglasteta, mis tähendas, et kõik läks üle nooremale. Kirjade järgi oli esimene Chynoweth surnud 889. issanda aastal. Võis kahelda, kas Inglismaa kuninga sugupuugi nii kaugele ulatub. Aga George teadis, mida arvab sellest tema isa. See tõug oli mandunud, vaadatagu või Elizabethi isa ja kõik on selge. Pealegi polnud Chynowethid – ulatugu nende juured kui tahes sügavale – iial teinud suurt enamat kui elus püsinud. Nad polnud eales saavutanud midagi tähelepanuväärset; keskpärasust võimaldanuks neil vältida üksnes abielu kaudu saadud varandus, aga sellegagi polnud nad hakkama saanud. Kuulsusele kõige lähemal oli ehk Piers Gavestoni^[1.] relvakandjana teeninud esivanem, aga see polnud ehk samuti amet, millega saanuks eriti hoobelda. Kuigi Chynowethe tundsid kõik Cornwalli tähtsad aadliperekonnad, polnud neil ühegagi lähemaid isiklikke ega sugulussidemeid.

Aga Elizabeth oli ilus – näis, et ilusam kui kunagi varem. Sugulastele ja sõpradele, kes teda sobivate ajavahemike tagant vaatamas käisid, tundus ta nii kaunis, habras ja elust räsimata, nagu ei olekski kolmkümmend, vaid kõigest kakskümmend aastat vana ning see poleks tal teine, vaid esimene laps.

Elizabethi esimeste külaliste hulgas oli mõistagi äi ning olles suudelnud miniat, pärinud tema enesetunde järele ja imetlenud pojapoega, pani Nicholas Warleggan magamistoa raske tammise ukse enda järel kinni, astus saatuslikuks kujuneda ähvardanud viiest astmest ettevaatlikult alla, kõndis raskel sammul mööda kriuksuvate põrandalaudadega koridori peatrepini ja sealtkaudu suurde, kõrgete akendega halli. Ehk polegi tal põhjust liiga tõre olla, mõtles ta. Siin on ju nüüd lõpuks ihaldatud pärija. Minia oli teinud kõik, mida temalt võis oodata. Võib-olla pole Warlegganitel nüüd enam – ja tulevikus veel vähem – tarvis nii kangesti püüelda mõjuvõimsate perekondade soosingut. Nad ei pea enam Cornwalli aadlisuguvõsadele külje alla pugema: õige varsti on nood rõõmuga valmis neid vastu võtma. Nemad on iseenesestki tugevad. George’i ja Elizabethi abielu oli hakanud nende positsiooni ilmselt juba praegu parandama – eks kuulunud Elizabeth ju vaieldamatult nonde hulka – ning tiitli võib tuua ka mingi muu moodus, näiteks parlamendikoht, mille tagab ühele või teisele kohalikule võimukandjale pistetud kopsakas rahasumma ... Sõjast on kahtlemata ka kasu. Kõik, kellel on selle käigus hoidmiseks midagi müüa või vahendada, saavad vältimatult rikkaks. Tinatonni hind oli läinud nädalal tõusnud juba viiele naelale.

Alumisele astmele jõudes mõtiskles Nicholas Warleggan, et peale aadliseisuse oli Elizabeth toonud endaga perekonnale kaasa veel ühe lisahüve: Poldarkide suguvõsa maja, mille ehitus oli alanud 1509. ja lõppenud 1531. aastal ning mida polnud sestsaadik õieti kordagi kõpitsetud, kuni George seda läinud suvel kohendas ja parandas.

Elu kurvidel ja käänakutel olid mõnikord kummalised tagajärjed. Esimest korda oli Nicholas siin käinud üksteist aastat tagasi, pärast Elizabethi ja perepoja pulmi korraldatud banketil ja vastuvõtul. Toona tundus, et Poldarkid, ehkki vaesed, püsivad siin edaspidigi niisama kindlalt, kui olid püsinud eelmised sada aastat ning Trenwithid enne neid veel poolteist sajandit. Vana Charles William oli toona veel elus, röhitsev ja hingeldav, aga sellegipoolest kaunis tegus, perekonna, piirkonna ja klanni pea, kelle asemele astus, kui aeg kätte jõudis, noor ja mehine kahekümne kahe aastane Francis – kes oleks osanud arvata, et ta peab nii varakult surema. Peres oli ka tütar Verity, väike ilmetu olend, kes sõlmis hiljem sobimatu abielu ja elas nüüd Falmouthis. Peale tema olid veel nõod: too vagadusest pakatav taputeibast kirikuõpetaja William Alfred, kes oli läinud elama Devonisse, ja Ross Poldark, õnnetuseks ikka veel siinkandis ja kuuldavasti heal järjel – ei olnud ta kukkunud kaevandusšahti, polnud teda pistetud võlavanglasse ega saadetud mässu õhutamise eest sundasumisele, nagu ta igati ära oli teeninud. Nii uskumatu kui see ka poleks tundunud, mõnikord jõudsid õelad ja ülbed siin elus haljale oksale.

Kui Nicholas Warleggan läbi halli kõndis ja kõrge akna juures seisma jäi, astus sisse üks George’i uutest teenritest, et nuusata äsja süüdatud küünlaid. Väljas oli taevas ikka veel hele ning paistis küünalde võikollase leegi taustal pakaseline. Ilm oli püsinud kogu kuu soojapoolne; sedasama võis öelda terve talve kohta – paljudele vaestele valmistas see rõõmu, ent üleüldisele tervisele sünnitas pigem halba. Räägiti, et influentsat kannavad edasi madalad pilved ja levitab rõskus. Pakase pitsitus aidanuks taudi hajutada.

Eelmisel päeval sisse toodud jämeda jalakalõhandiku juurde visatud uued halud põlesid visisedes. Lõpetanud oma töö, läks teener vaikides välja ning jättis Nicholas Warleggani üksi. Tol teisel korral, õigemini esimesel korral – üksteist aastat tagasi – polnud siin ilusas hallis vaikusest jälgegi. Talle meenus, kui kade ta selle maja pärast oli olnud. Varsti pärast seda oli Nicholas ostnud endale kaks korda suurema – palladionistlik ja moodsas stiilis viimistletud, asus see omaenda hirvepargist ümbritsetuna teise ranniku lähedal Cardew’s. Sellega võrreldes oli siinne maja provintslik ja vanamoodne. Sees paljastusid igal pool kiviseinad, magamistubades võimutses liiga tugevasti mustast tammest tahveldis, paljud põrandalauad kägisesid ja nii mõnigi oli puukoist puretud. Käimlad haisesid ning olid Cardew’ chaise-percée’dega^[2.] kõrvutatuna ajast ja arust; magamistubade aknad olid hõredad ja lasksid tuult läbi. Aga sellel majal siin oli stiili. Ja iseäranis suurt rahuldust pakkus teadmine, et see oli alati kuulunud Poldarkidele.

Toonasest vastuvõtust mäletas Nicholas veel, kui kahvatu ja muserdatud oli paistnud noor Ross Poldark. George oli tundnud teda juba varasemast ajast, kuid tema nägi toda vennikest esimest korda ning vaatas imestusega tolle morni nägu, langetatud lauge, kõrgeid põsesarnu ja inetut armi, kuni George talle lõpuks asja selgeks tegi. Nähtavasti olid nad kõik Elizabethi ihalenud – nii Ross ja Francis kui ka George. Ross oli pidanud end võitjaks, aga ajal, kui onupoeg Ameerikas viibis, oli Francis tal auhinna käest napsanud. Üksainus ilus näolapp ajas kunagi kõik nood noored tulipead omavahel vaenujalale. Mis selles tüdrukus õieti ikka veel nii ihaldusväärset oli? Nicholas kehitas õlgu ja võttis roobi, et kohendada tuld. Küllap haprus, oletas ta, peenekoelisus, too imeline ebamaisus; eks tahtnud ju kõik mehed hoida ja kaitsta, olla tugevad, hoolitseda ilusa abitu naise eest – nagu Lancelotid, kes otsivad oma Guinevere’i. Kummaline küll, et ka tema enda poeg, muidu nii kaine, nii loogiliselt mõtlev ja mõnes mõttes liigagi kaalutlev, kuulus nende hulka!

Kui ta halge kohendas, kukkus üks väiksem otsast põledes ja suitsu ajades kolinal kaminast välja ning Nicholas kummardus tange võtma. Seejuures nägi ta tule kõrval tugitoolis midagi liigatamas. Ta ajas end võpatades sirgu ja pillas roobi käest. Tool oli olnud seni pooleldi varjus, aga nüüd nägi Nicholas seal kedagi istumas.

„Kes seal on?” küsis kime hääl, nii vana, et võinuks kuuluda nii mehele kui naisele. „Oled see sina, George? Need pagana teenijad ...”

Agatha Poldark. Peale Elizabethi esimesest abielust sündinud noorukese poja Geoffrey Charlesi, kes ei tulnud õieti arvessegi, oli Agatha ainus sellesse majja jäänud Poldark. Too oli kõigi Warlegganite vastu häbematu, ehkki temast polnud muud järel kui luu ja nahk ning õigupoolest pidanuks ta juba ammu surnud olema. Viimasel ajal levitas too vanaeit juba haualõhnagi, aga temas hingitses kõige kiuste visa eluvaim. Nicholase naine Mary, kes oli perekonna suureks meelehärmiks ülimalt ebausklik, kartis seda vana naist kui tuld, just nagu pesitseksid tolles ammu surnud Poldarkide mässumeelsed hinged, kes soovisid sissetungijatele halba. Agatha oli selles majas otsekui tõrvatilk meepotis või kärbes piimapütis – kivi, millele igaühel oli kord määratud komistada ja kukkuda. Aastapäevad tagasi oli tundunud, nagu jääks vana naine püsivalt voodi hooleks, nii et kõik peale palgatud põetaja saanuksid teda vaikselt eirata, aga pärast seda, kui Elizabeth abiellus, ning iseäranis siis, kui kuulis, et uus laps on tulekul, lõi Agathas hingitsema uus trotslik elusäde ning teda võis sageli näha kõige sobimatumal ajal majas ringi koperdamas.

„Oh, see on ju George’i isa ...”Agatha silmast pääses voolama üks pisar, leidis endale koha lähimas kortsus ning hakkas aegamisi mööda põske karvaudemetega kaetud lõua poole valguma. See pisar ei rääkinud rõõmust ega kurbusest. „Käisid üleval maimukest vaatamas, mis? Vahva väike väntsakas. Pesueht Chynoweth, vaata kust otsast tahes.”

Agatha süles liigutas end must kassipoeg. See oli Smollett, kelle ta mõne kuu eest kusagilt leidis ja enda ainuomandiks kuulutas. Nüüd olid nad lahutamatud. Agatha ei läinud kuhugi kassita ning punase keele ja suurte kollaste silmadega Smollett ei lasknud end naljalt tema juurest eemale meelitada. Geoffrey Charles oli pannud poisikesele omase lustiga loomakesele nimeks Smell-it.

Nicholas küll teadis, et Agatha sõnade ainus eesmärk on teda ärritada, ent ärritus sellegipoolest. Veel rohkem ajas teda vihale, et ta ei saanud vanale naisele sama mõõduga vastu anda, sest too oli peaaegu kurt ning kui ta ei tahtnud Agathale just kõrva karjuda – ja säärane lähedus olnuks tülgastav –, polnud tal võimalik end kuidagi kuuldavaks teha. Nõnda võis vanamoor vasturääkimist kartmata edasi vadrata ja solvavaid märkusi teha. George oli öelnud, et ainus viis Agathat vihastada on keset tema juttu selg keerata ja minema kõndida, aga Nicholasele ei tulnud pähegi lasta tol vastikul vanal naisel end tule äärest eemale peletada.

Ta pani halu kaminasse tagasi, aga nii kohmakalt, et selle otsast keerles tuppa peenike suitsukihar. Nicholas oleks võinud helistada ja kutsuda teenija tuld kohendama, kuid laskis tukil suitseda, lootes, et see ärritab Agatha rinda.

„See tohter,” jätkas Agatha. „Igavene puupea, mässib väikese vennikese kõvasti kinni, et koolikuid ei tekiks. Koolikute vastu on palju paremaid abinõusid. Kui siin maksaks minu sõna, käsiksin ta jalamaid lahti mähkida.”

„Aga siin ei maksa sinu sõna,” ütles härra Warleggan.

„Ah, mis? Mida sa ütlesid? Räägi valjemini!”

Nicholas olekski võib-olla vastu karjunud, aga just siis läks uks lahti ja sisse astus George. Mõnikord, iseäranis ehk siis, kui teisi juures polnud ja mõlemad tundsid end seetõttu vabalt, valitses nende kahe vahel tugev sarnasus. Kuigi lühem kui pikka kasvu isa, oli George samasuguse tüüaka kehaehituse, jämeda kaela ja tarmuka varbadsissepoole-kõnnakuga. Mõlemad olid omal pisut robustsel moel päris hea välimusega. George’i nägu oli laiem, keskelt pisut punnis alahuulega, mis heitis esile kerkides lõuale varju. Tema otsmikul kulmude vahel olid väikesed kühmud. Kui juuksed olnuksid lõigatud lühikesteks pead ligi lokkideks, meenutanuks George keiser Vespasianust.

„Mis kaunis vaatepilt,” lausus ta. „Mu lihane isa vestlemas Endori nõia endaga. Kuidas see nüüd oligi? „Ma näen jumalat maa seest üles tõusvat. Üks vana mees tõuseb üles ja tal on kuub seljas.””

Härra Warleggan pani lõpuks roobi oma kohale tagasi. „Vaata et ema ei kuuleks sind niiviisi rääkimas. Temale ei meeldi, kui kõneldakse üleloomulikest asjadest – olgu või naljaviluks.”

„Ma ei tea, kas see ikka on nali,” vastas George. „Vanadel headel aegadel oleks aidatud sel tõmbleval ja kõduneval inimvarel teise ilma jõuda, kastes ta kombekohaselt vette või sundides kandma suukorvi. Miks peaksime meie teda oma viisakas majas taluma?”

Kassipoeg oli uustulnukat nähes Agatha meeleheaks küüru selga tõmmanud ja kähisema hakanud.

„Noh, George,” sõnas Agatha. „Küllap tunned ennast nüüd hoopis suurema mehena, kui oled kaheksakuuselt sündinud jõmpsika isa. Mis talle ka nimeks saab, ah? George’e on kogunenud juba liiga palju, arvestades kõiki neid kuningaid. Ma mäletan veel aega, kui ...” Ta hakkas köhima. „Tuli tossab. Härra Warleggan roobitses selle täitsa segi.”

„Mina sinu asemel ei laseks sel peletisel toast jalgagi välja tõsta. Talle tuleks valvur juurde panna.”

„Kui saaksin ise otsustada,” vastas George, „laseksin ta – ja võib olla veel mõne teisegi – hommepäev prügihunnikusse visata.”

„Kes siin siis otsustab?” küsis Nicholas, ehkki teadis seda niigi.

George vaatas talle mõtlikult otsa. „Mees, kellele kuulub kogu linn. Kui tsitadell on vallutatud, võivad pisiasjad natuke oodata.”

„Võiksid panna talle nimeks Robert,” kostis tugitoolist kime hääl. „Tolle küüraka järgi. Esimene tuttav nimi. Või Ross. Kuidas sulle Ross meeldiks?” Järgneva lämmatava köhahoo võis põhjustada suits, aga tõenäolisem oli, et vana naise keha ei suutnud lihtsalt toime tulla õela naeruga.

George keeras selja, lonkis akna juurde ja vaatas välja. Ehkki tule ääres oli hallis soe, lõi kaminast eemaldujale sedamaid vastu jahe õhk. „Arvan,” lausus George, „et varsti paistetab see vanamoor üles ja läheb tigedusest lõhki.”

„Aamen ... Aga mis nimedesse puutub, George. Küllap olete Elizabethiga sel teemal juba mõtteid vahetanud. Meie perekonnas on mitu head nime ...”

„Ma olen juba otsustanud. Langetasin selle otsuse enne lapse sündi.”

„Enne sündi? Aga kuidas said sa seda teha? Kui oleks sündinud tüdruk ...”

„See õnnetus, mis Elizabethiga juhtus,” lausus George. „See oleks võinud saada neile mõlemale saatuslikuks, aga nüüd, kui see nõnda ei läinud, näen selles jumala sõrme, mis osutas ajale, kohale ja kuupäevale. Niipea kui sain teada, mis päeval laps sünnib, valisingi nime. Tüdruku puhul oleks see jäänud samaks.”

Härra Warleggan ootas. „Mis see siis on?”

„Valentine.”

„Või Joshua,” jätkas tädi Agatha. „Neid on meie suguvõsas olnud minu teada kolm, ehkki viimane oli küll nii ulakas poiss, kui üldse olla saab.”

Nicholas jälgis kaminast kerkivat ja vana naise tooli ümber huljuvat suitsuloori lootusrikka pilguga. „Valentine. Valentine Warleggan. Sobib kenasti kokku ja on hõlpus välja öelda. Aga kummaski suguvõsas ei ole kedagi sellenimelist.”

„Kummaski perekonnas ei tule kedagi minu poja sarnast. Ajalugu ei pea ennast kordama.”

„Jah, jah. Küsin emalt, kuidas see talle meeldib. Kas Elizabeth on sinu valikuga rahul?”

„Elizabeth ei tea veel sellest.”

Nicholas kergitas kulme. „Aga oled sa kindel, et see talle meeldib?”

„Olen kindel, et ta nõustub minuga. Me oleme nii paljudes asjades ühte meelt – märksa enamates, kui oskasin oodata. Ta mõistab, et tema ja minu ühendus on midagi haruldast – vanim ja uusim aadel – ning selle ühenduse vili ei peaks vaatama minevikku, vaid tulevikku. Me peame valima täiesti uue nime.”

Nicholas hakkas köhima ja astus suitsust kaugemale. „Warleggani nimest ei pääse sa kuhugi, George.”

„Mul ei teki eales vähimatki soovi sellest pääseda, isa. See tekitab juba praegu austust ... ja hirmu.”

„See on tõsi ... Austusele peame edaspidigi rõhku panema, hirmu peame hajutama.”

„Onu Cary arvaks teisiti.”

„Sa pead liiga tähtsaks seda, mida ütleb Cary. Mis asju sa temaga läinud nädalal ajasid?”

„Tavapärased asjaõiendused. Aga minu arvates tõmbad sa austuse ja hirmu vahele liiga selge piiri. Need segunevad omavahel, kord on ülekaalus üks, kord teine. Kaht nii sarnase värvinguga tunnet pole võimalik lahus hoida.”

„Esimest sünnitab aus äri.”

„Teist siis järelikult ebaaus? Oh, ole nüüd ikka ...”

„Võib-olla mitte niivõrd ebaausus, kuivõrd võimu kuritarvitamine. Ütled kindlasti kohe, et pean sulle loengut. Aga Cary ja mina oleme olnud selles alati eriarvamusel. Küsin sinult, kumma nime peaks su poeg sinu arvates kandma.”

„Sinu ja minu nime,” vastas George tasakaalukalt. „Just seda hakkab ta kandma. Ja nii, nagu mina olen tuginenud sinu saavutustele, saab tema tugineda minu omadele.”

Nicholas läks uuesti kamina juurde ja tõstis suitseva halu tagasi sinna, kus suits sai kerkida korstnasse.

„See juba läheb, poju,” ütles uinakust virgunud Agatha. „Kuhu see kõlbab, et tuli kaminas laiali loobitakse.”

„Püha taevas, selle vanamoori lehk ulatub vist siiamaale välja!” Vihaselt kõndis George tutiga kellanööri juurde ja tõmbas seda. Härra Warleggan hakkas köhima. Ehkki suits hakkas nüüd hajuma, oli see ärritanud tema kopse ja ta ei suutnud neid puhtaks saada. Vaikides ootasid nad, kuni teenija tuli.

„Kutsu vennad Harryd,” käskis George.

„Jah, söör.”

„Võta klaas Kanaari veini,” soovitas George isale.

„Tänan, ei. See läheb ise üle ...”

Ta sülitas kaminasse.

„Varemerohi ja lagrits,” ütles tädi Agatha. „Üks mu õde suri kopsutõppe ja tema köha ei leevendanud miski muu kui varemerohi ja lagrits.”

Varsti ilmus uksele kerekas Harry Harry ja talle järgnes noorem vend Tom. „Kutsusite, söör?”

„Viige preili Poldark tema tuppa,” ütles George. „Seal helistage kohale preili Pipe ja öelge, et preili Poldark ei tohi täna enam alla tulla.”

Kaks mehemürakat tõid kohale väiksema tooli ning tõstsid protestiva tädi Agatha sellesse. Näuguvat kassipoega vastu rinda surudes kraaksatas vana naine: „Su väiksel pojal on mingi viga küljes, George. Musta kuu ajal sündinud lapsest on harva midagi head oodata. Ainult kahte ma teangi ja nad mõlemad lõpetasid halvasti!”

Nicholas Warleggan oli näost lillakaspunane. Poeg kõndis laua juurde, valas ühte klaasi veini ja tõi selle pahuralt isale.

„Ei ... see pole ... Või olgu, lonksuke teeb ehk head.”

„Elizabeth veel kuuleb sellest!” ütles tädi Agatha. „Tassida mind mu enda hallist minema nagu kaldale uhutud puunotti ... Üheksakümmend aastat on mu silmad seda halli näinud. Üheksakümmend aastat ...” Vana naise nõrk kaebehääl vaibus Tom Harry laia selja taga ning ta kanti trepist üles.

„Oleksime pidanud toimetama Elizabethi Cardew’sse, enne kui tema aeg kätte jõudis,” ütles härra Warleggan köhahoogude ja veinisõõmude sekka, „siis oleksid säärased ärritused ära jäänud.”

„Minu arvates on igati sobilik, et meie esimene laps sündis just siin.”

„Aga kavatsed sa siis siia jäädagi? Tahad sa teha sellest oma kodu?”

Üle George’i näo libises umbusklik ilme. „Ei tea veel. Me pole seni otsustanud. See on olnud Elizabethi kodu, mõistad. Mulle ei meeldiks seda müüa. Aga mulle ei meeldi pidada seda ka üksnes Chynowethide ja nonde teiste Poldarkide meeleheaks. Ning nagu näed, olen siin juba raha kulutanud.”

„See on tõsi.” Nicholas pühkis silmi ja pani taskuräti ära. Ta seiras poega. „Ühe Poldarkiga tuleb sul veel arvestada, George.”

„Geoffrey Charlesiga? Jah. Tema vastu pole mul midagi. Olen lubanud Elizabethile, et poiss saab nii hea hariduse, kui ta soovib.”

„Ma ei mõelnud ainult seda. Asi on selles, et ta on nii kõvasti kinni ema põllepaelte küljes. Loodan, et sinu poeg – see uus laps – kisub Elizabethi mõtted temast pisut eemale, aga vaja oleks ...”

„Ma tean väga hästi, mida vaja oleks, isa. Las ma saan oma pere asjadega ise hakkama.”

„Anna andeks. Mõtlesin lihtsalt soovitada ...”

George vaatas, kulm kortsus, mansetile tekkinud plekki. Geoffrey Charlesi tulevik oli üks neid väheseid asju, milles tema ja Elizabethi arusaamad viimastel kuudel olid lahknenud.

„Me võtame Geoffrey Charlesile guvernandi.”

„Aa... Hästi ... Aga kümneselt ...”

„Parem oleks palgata poisile meesõpetaja või saata ta kodust ära. Olen nõus. Mõnda Londoni lähedal asuvasse heasse kooli. Või Bathi. Selles pole me veel jõudnud kokku leppida.”

„Aa.”

Pärast väikest pausi, mille ajal Nicholas üritas midagi ridade vahelt välja lugeda, lisas George: „Vähemalt aastaks jääb ta veel siia – kuni on üksteist täis. Peame leidma sobiva inimese, kes tema järele vaataks.”

„Mõne kohaliku?”

„Bodminist. Mäletad kindlasti sealset toompraosti, reverend Hubert Chynowethi. Ta oli Jonathani nõbu.”

„Kas pole too juba surnud?”

„Suri läinud aastal. Nagu kõik Chynowethid, oli temagi varanduseta ja perekond elab kitsikuses. Vanim tütar on seitsmeteistkümnene. Tüdruk on heast soost – nagu kõik Chynowethid – ja saanud ka mingisuguse hariduse. Elizabethil oleks hea meel, kui me ta võtaksime.”

Härra Warleggan mühatas. „Ütleksin, et Chynowethe on siin juba niigi küllalt. Aga kui sulle nii sobib ... Kas oled teda näinud?”

„Elizabeth tundis tüdrukut, kui too alles laps oli. Aga toompraosti tütar peaks olema seltskondlikult igati vastuvõetav.”

„Jah, seda ma mõistan. Ja ta teab, kuidas käituda. Iseasi, kas ta suudab noorhärra Geoffrey Charlesile häid kombeid õpetada. See poiss on kõvasti ära hellitatud ja vajab karmi kätt.”

„Küllap ta sedagi omal ajal tunda saab,” vastas George. „See on üksnes ajutine abinõu. Katsetus. Eks me näe, mis sellest välja tuleb.”

Härra Warleggan kuivatas taskurätiga laupa. „Kui see vanamoor minema viidi, jäi mu köha järele. Kas tead, mul on tunne, et tema selle mulle saatiski.”

„Ah, puhas lollus.”

„Mis jutt see oligi ... mida ta seal ennist rääkis musta kuu ajal sündinud lapsest?”

„Reedel oli täielik kuuvarjutus, just sel ajal, kui laps sündis. Kas sa ei märganud?”

„Ei, olin liiga ärevil.”

„Mina samuti. Aga Sherborne’i lehes kirjutati sellest. Ning panin tähele, et loomad ja mõned teenijad olid rahutud.”

„Kas su ema tuleb alla õhtust sööma?”

„Arvatavasti. Me läheme kümne minuti pärast.”

„Sel juhul ...” Nicholas Warleggan hakkas kohmetult nihelema. „Mina sinu asemel ei mainiks tolle vanamoori tobedat juttu.”

„Mul polnud plaaniski seda teha.”

„Tead ju küll, missugune ta on. Kõikvõimalikud märgid ja ended on talle alati olnud kangesti tähtsad. Ei maksa teda niisuguste asjadega ärevile ajada.”

1 Piers Gaveston (1284–1312), Cornwalli 1. krahv, väidetavalt kuningas Edward II armuke. [ ↵ ]

2 Ööpotitool (pr k). [ ↵ ]