Читать книгу Must kuu. Viies Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 8

Ühel märtsikuu tuulisel keskhommikul võis Grambleri kaevanduse pumbamajast ja lagunenud hoonetest mööda viival muularajal näha edasi rühkimas kaht noort meest. Madalal lasuvad pilved päästsid aeg-ajalt valla vihmasagaraid ning läänetuul oli möirgav ja iilitine. Meri – seal, kust see kätte paistis – näitas rahutuid valgeid laineharju ning kaljude kohal huljus uduna veepihu.

Kaevanduse ümber konutas kümmekond hütti. Ehkki lagunenud, olid need ikka veel asustatud; kaevanduse enda hooned, kui need polnud just kivist, olid juba varemetes, aga suur osa pumbaseadmeid ja kolm masinahoonet seisid praegugi püsti. Grambler, mis oli pannud aluse vanemate Poldarkide jõukusele ning andnud peale kolmesaja kaevuri elatist ka maagipurustajatele ja -pesijatele, oli kuus aastat tagasi suletud ning lootus, et see veel kunagi avatakse, oli kaduvväike. See vaatepilt mõjus masendavalt.

„Igal pool on sama lugu, Drake,” lausus noormeestest vanem. „Illugganist siiani oleme näinud ainult ühe kaevanduse korstnast tõusmas suitsu. Pilt on kurb. Aga patt oleks kurta. Halastaja jumal on selle nii seadnud, et meid proovile panna.”

„Kas me oleme ikka õigel teel?” küsis Drake. „Ma pole siin varem käinud. Või olen? Ei mäleta.”

„Ei, sa olid liiga väike.”

„Kui kaugele meil siis tuleb veel minna?”

„Kolm või neli miili. Mul pole hästi meeles.”

Nad pöördusid ja läksid edasi, mõlemad pikad noored mehed, kelles ei võinudki kohe esmapilgul ära tunda vendi. Neli aastat vanem Sam tundus oma kahekümne kahest eluaastast eakam. Tal olid laiad õlad ja kohmakas kõnnak ning kõhn sügavate vagudega nägu, mis tundus nii sünge, nagu oleksid tema kanda kõik maailma hädad, ning alles siis, kui ta naeratas, said murekortsudest korraga heatahtlikud ja südamlikud kurrud. Drake oli samuti pikka kasvu, aga peenema kondiga ja silmatorkavalt nägus – oma sileda, rõugearmidest rikkumata naha ja lustliku näoga jättis see noormees mulje, nagu oleks iga hetk valmis nalja heitma. Isa läheduses tuli tal seda kalduvust ohjeldada. Riides olid mõlemad vaeselt, kuid korralikult: jalas tumesinised koredast villasest riidest püksid ja madalad poolsaapad, jämedakoelise särgi peal vest ja kuub. Sam kandis vana kübaralodu, Drake roosatriibulist kaelarätti, mõlemal olid kaasas väike komps ja kepp.

Üle purde, mis oleks nende raskuse all äärepealt järele andnud, ukerdasid nad Mellingey jõe teisele kaldale ning ronisid üles männisaluni, mille tagant paistis järjekordne varemetesse vajunud kaevandus, Wheal Maiden, mis oli suikunud juba pool sajandit ja nägi nõnda ka välja. Kivid vedelesid sealsamas, kuhu olid kunagi kukkunud. Kõik, mida vähegi kasutada andis, oli minema tassitud. Künnivaresed tõusid valjult kraaksudes lendu ja pahandasid häirimise pärast.

Ent orus, kuhu nad nüüd laskuma pidid, märkasid noormehed suitsu. Tuulevaiksel päeval oleks see neile juba varem silma torganud. Teekonna lõpu lähenedes aeglustasid mõlemad sammu, justkui ei tahakski, et see otsa saab. Mööda kõrgetest hekkidest palistatud rada alla minnes võisid nad sõnajalgade, põldmurakapuhmaste, viirpuu- ja sarapuuokste vahelt näha masinahoonet – see polnud uus, vaid paistis olevat vanast ümber ehitatud, ent pumbamasin ise oli vastne ning seda kobaras ümbritsevad ehitisedki olid uued ja ilmselgelt kasutusel. Siia orgu tagasi pöörduv Mellingey looge oli üles paisutatud ning võis kuulda vee jõul töötavate tinarõmmimisseadmete müdinat, müra, mille tuul oli varem eemale kandnud; pesukuuris askeldas kümmekond naist; kaugemal pani vesi käima harjad, mis aitasid ühtesoodu kohmakalt pööreldes maaki eraldada. Vastasnõlval aeti üles sadulakottidega koormatud muulade rodu. Oru põhjas seisis kogu sellest tööstusest ainult väikese murulapi ja mõne põõsaga eraldatuna madal graniidist maja, osa katust kividest, osa õlgedest. See oli suurem ja uhkem kui talumaja – kõrvalhoonete, toekate korstende ja liigendatud akendega –, aga ometi vaevalt nii suursugune, et seda võinuks pidada härrasrahva eluasemeks. Maja taga hakkas maapind uuesti tõusma ning kaldapealse poole kulges ülesküntud põld; paremat kätt tühermaa tagant paistsid rannariba ja tükike tinakarva merd.

„Tee pold ikkagi vale,” ütles Drake.

„Sul on vist õigus. Kui viimati käisin, nägi siin kõik teistmoodi välja.”

„See kaevandus on siis vastne?”

„Paistab nõnna küll. Nanfani jutu järgi pole see töös old kauem kui kaks aastat.”

Drake vedas käega läbi musta juuksepahmaka. „Kena maja. Mitte küll kaugeltki nõnna suur kui Tehidy.”

„Poldarkid pole mingid suurmõisnikud, vaid väikeaadel.”

„Meie jaoks on nad küllalt suured,” vastas Drake ja hakkas närviliselt naerma.

„Kõigeväelise Jehoova palge ees on kõik võrdsed,” ütles Sam.

„Seda’nd küll, aga ega me praegu Jehoova ette astu.”

„Ei, vend. Aga Kristuse veri teeb kõik inimesed vabaks.”

Nad kõndisid edasi, ületasid uuesti jõe ja jõudsid majani. Murult ehmus õhku paar kajakat nagu tuules laperdavad valged riided.

Koputamise vajadusest need kaks noormeest pääsesid, sest välisuks avanes ja välja astus pruunijuukseline väikest kasvu täidlane keskealine naine, korv käes. Neid nähes jäi ta seisma ja silus vaba käega põlle.

„Jah?”

„Kui oleksite nõnna lahke, proua,” lausus Sam. „Me tahaksime kohtuda teie emandaga.”

„Ütelge talle lihtsalt, et kaks sõpra tulivad talle külla.”

„Kaks sõpra?” Jane Gimlett silmitses neid kõhklevalt, kuid ta polnud teenijana veel piisavalt kogenud, et võõraid pilguga hirmutada. „Oodake siin,” ütles ta ja läks tagasi majja. Ta leidis emanda köögis pesemas Jeremy põlve, mille too oli müüri peal ronides ära kriimustanud. Perenaise jalge ees lamas suur ebamäärast tõugu karvane koer. „Väljas on kaks noort meest, kes tahavad teiega kokku saada. Väljanägemise järgi ütleksin, et kaevurid.”

„Kaevurid? Meie kaevandusest?”

„Ei. Võõrad. Näikse olevat kuskilt kaugemalt.”

Demelza lükkas juuksekihara kõrva taha ja ajas selja sirgu. „Sina jää siia, kena poiss,” ütles ta Jeremyle, kõndis mööda koridori välisukseni ja kissitas heledas valguses silmi. Esialgu ei tundnud ta kumbagi ära.

„Tulime sind kaema, sõsar,” ütles Sam. „Kuus aastat pole näind. Kas mäletad mind veel? Olen Sam, vanuselt teine. Mina mäletan sind hästi. See siin on Drake, kõikse noorem. Ta oli seitse, kui sa kodunt ära läksid.”

„Juudas!” imestas Demelza. „Kui suureks te mõlemad olete kasvanud!”

Ross oli käinud koos kapten Henshawe’ ja pumbamasina ehitanud kahe inseneriga Wheal Grace’is. Nad olid läinud uurima pumbavardasse tekkinud pragu ja masin oli enne nende tulekut pooleks päevaks seisma jäetud, niisiis avanes üksiti hea võimalus teha ära igakuine aurukatla puhastus.

End koju minema asutades oli Ross mõtlikus, kuid rõõmsas meeleolus. Ta arutles endamisi, et kaevandus on nüüd laienenud esialgu kavatsetud piirideni. Siin töötas kolmkümmend lepingulist kaevurit, kakskümmend viis tükitöölist, kuus toestajat ning maa peal mitmes ametis veel umbes nelikümmend töölist. Masin töötas nüüd peaaegu täisvõimsusel ning vesi, mille see kuuekümne sülla sügavuselt üles pumpas, suunati nutikalt puust renni ja pani maa peal käima väikese vesiratta, mis omakorda käitas teist, märksa väiksemat pumpa. Seejärel voolas vesi mööda kümne sülla sügavusel olevat külgkäiku alla, pannes tööle esimesest tasandist umbes kuuskümmend jalga ja kallakust maapinnast umbes kolmkümmend jalga madalamale ehitatud teise vesiratta, ja jõudis mööda käiku edasi voolates maa peale Demelza aiast kõrgemal oleva maagipesukuuri juures. Kenake hulk kaevandatud maaki saadeti ikka veel purustada ja pesta Sawle’i seljandiku tinarõmmimisveskitesse, sest orgu polnud võimalik rohkem veskeid ehitada, hävitamata seda kui elupaika.

Kaevandust edasi laiendada ei paistnud olevat mõistlik. Ehitada veel üks masin või proovida senisest viimane välja pigistada oleks toonud kasu asemel kahju. Süsi maksis koos kohaletoimetamisega kaheksateist šillingit tonn ning isegi sõda polnud tina hinda nii palju kergitanud, et kasum olnuks alati tagatud. Üks põhjus oli muutunud mood: tina asemel oli nõusid hakatud üha rohkem valmistama savist ja portselanist. See muutus levis kogu riigis ja oli tulnud täiesti valel ajal.

Sellegipoolest olid maagisooned nii rikkad ja sügavusest hoolimata kergesti kättesaadavad, et siinne kaevandus tasus end ära ka ajal, kui paljud teised kiratsesid või läksid hingusele. Isegi säärastel suurettevõtetel kui Ühinenud Kaevandused oli aastakahjum olnud enne sulgemist 11 000 naela. Wheal Grace, väike, nagu see oli, osutus üle ootuste rikkaks ning tasus nagu helde Lucullus ühe aastaga ära kõik Rossi rohked võlad. Kahe kuu kasumist piisas, et maksta tagasi Caroline Penvenenilt laenuks saadud 1400 naela; veel kaks kuud ning tasutud olid ka Pascoe pangalt võetud laen ja kõik väiksemad võlad; maiks suudab ta ära õiendada Pascoe endaga kahekümneks aastaks sõlmitud hüpoteegi. Varsti saab ta hoiustada raha pangas, investeerida viieprotsendilise intressiga, hoida kottidega voodi all või kulutada kõige vajalikumatele asjadele.

See teadmine hakkas pähe nagu kange märjuke. Ei tema ise ega Demelza olnud sellega veel harjunud – nad mõlemad käitusid, just nagu võiks selsamal õhtupoolikul maa peale toodud maagitonn jääda viimaseks. Nädal tagasi oli Ross viinud Demelza maa alla ja näidanud talle kaht rikast ja sügavuti minevat ladet; väidetavalt soovis ta sellega naist rahustada, aga ehkki Ross ise nägi neid iga päev, oli see sama palju mõeldud rahustama teda ennast. Ta tundis, et ei saa enne hingerahu, kui on suutnud veenda ka Demelzat.

Et kaevandus oli majale nii lähedal, sõi ta enamikul päevadel lõunat kodus, tavaliselt kell kaks. Nüüd oli küll alles üks, kuid senikaua võib ta raamatukogus kaevanduse arveid kokku rehkendada. Pärast seda, kui nad jõulude ajal ära leppisid, oli Ross veetnud võimalikult palju aega kodus. See oli teine viis sisendada endale kindlustunnet. Nad pidid ju teineteisest äärepealt ilma jääma – Demelza valmistus ära minema, oligi juba teel majast välja. Praegu tundus uskumatu, kui lähedal nad olid olnud lahkuminekule. Leppimine oli soe ja kirglik ning tegi neid nii mõneski mõttes lähedasemaks kui eales varem, murdes nende vahelt kõik tõkked. Kummatigi oli sellest soojusest aimunud – ja aimus praegugi – midagi palavikulist, just nagu oleks nende suhe saanud ohtliku haava, ning nad ei suuda ikka veel uskuda, et on sellest paranenud. Varasema täieliku usalduse vaiksete süvakihtideni polnud nad veel jõudnud.

Lisaks rikkus nende rõõmu ja kergendustunnet teadmine, et kõigest nelja miili kaugusel Trenwithi härrastemajas on end sisse seadnud soovimatu võõras. Sageli läks see neil meelest, ent pöördus siis tagasi nagu hoogudena käiv valu, nii et mõnikord laiutas nende vahel taas lõhe.

Teravaim astel nende ihus oli Valentine Warleggani sünd ja ristimine. Kumbki ei teinud juttu sellest, mis mõlemat lakkamatult vaevas – seda polnud võimalik sõnadesse panna. Aga Caroline Penvenen oli saatnud Demelzale kirja.

„Missugune pettumus, et teid seal polnud, ehkki ma seda tõtt-öelda ei oodanudki, teades Rossi ja George’i vahel valitsevat sügavat ja kõikehõlmavat armastust. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem Trenwithis sees käinud – ilus maja. Vänts on küll tumedate juustega, aga näikse olevat Elizabethisse; hästi välja arenenud ja omal kombel üsna kena. (Ma ei oska lastest õieti midagi pidada, enne kui nad on umbes kolm aastat vanad. Dwight peab selle mulle kuidagi ära korraldama!) Ristimispeo kohta oli kohal palju rahvast – ma ei teadnud, et Warlegganeid on nii palju ja paar eakamat sealhulgas mõnevõrra küsitavad. Külma ilma kohta oli ka ümbruskonnast tulnud kenake hulk inimesi.” Seejärel oli Caroline kohalolijaid üksikasjalikult kirjeldanud.

„Onu Ray ei saanud minuga kaasa tulla, sest on kahjuks liiga nõrk. Ta tunneb puudust Dwighti nõuannetest. Dwighti viimane kiri tuli kaks nädalat tagasi Travaili pardalt, aga kirjutatud oli see kaks nädalat varem, mistap tean ainult seda, kus ta viibis kuu aja eest. Kurdan oma saatuse üle nagu lossitornis piinlev armuvalus neidis, andes endale pealegi veel aru, et ta läks mereväkke ainuüksi minu pärast. Teeks keegi ometi sellele sõjale lõpu ...”

Ehkki kiri oli ajendatud üksnes sõprusest, näinuks Ross parema meelega, et seda poleks saadetud. See manas esile kujutluspilte ning elustas mälestusi majast ja inimestest, keda ta nii hästi tundis. Ainus, keda Caroline kirjas kordagi ei maininud, oli Elizabeth ise. Muidugi ei teadnud Caroline kogu lugu, aga ilmselt piisavalt palju, et ilmutada Demelzale mõeldud kirjas taktitunnet. Ross poleks suutnud ega tahtnud minna ristimispeole isegi siis, kui neid oleks kutsutud, aga ta ei osanud arvata, kui suurt meelehärmi võib valmistada tõdemus, et tal pole lubatud minna majja, mis on nende suguvõsa kodu, külastada vana Agathat, näha onupoja last, vaadata, mida majas uuendatakse ja kohendatakse. Kui ta viimati jõuluajal kutsumata seal käis, nägi ta piisavalt tõdemaks, et maja on juba hakanud muutuma ja võtma võõrast ilmet.

Elutoa aknast möödudes vaatas ta sisse ning nägi oma naist istumas ja kahe võõra noormehega juttu ajamas.

Ta läks kohe tuppa.

Jeremy libistas end ema sülest maha ja jooksis talle vastu, hüüdes: „Papa! Papa!” Ross tõstis poja üles, kallistas teda ja pani uuesti maha, samal ajal kui kaks noormeest end kohmakalt püsti ajasid, teadmata nähtavasti, mida võtta ette oma kätega. Demelza kandis valgest popliinist pihikut, mille oli õmmelnud kahest Rossi särgist ja kaunistanud vana salli küljest võetud pitsidega, kreemikat linast seelikut ja rohelist põlle; tema vööl rippus võtmekimp.

„Kas sa mu vendi mäletad, Ross?” küsis Demelza. „See on Samuel, vanuselt teine, ja see Drake, kõige noorem. Nad tulid meile Illugganist jalgsi külla.”

Väike kõhklus. „Noh,” sõnas Ross. „Palju aega on mööda läinud.” Mehed surusid üksteisel kätt, aga vaospeetult, soojuseta.

„Kuus aastat,” ütles Sam. „Või umbes nii. Minu käigust muidugi. Drake pole siin ennemast käinud. Ta oli toona liiga noor, et kaasa tulla.”

„Lapsele on see liiga pikk maa – praegastki annab kõndida,” lisas Drake.

Demelza lausus: „Paistab, et sul on nüüd pikemad jalad kui Samil.”

„Meil kõigil on pikad jalad, õde,” vastas Sam tõsiselt. „Need on ema poolt. Sinul kindlasti samamoodi, kui tõele au anda.”

Ross küsis: „Kas teile juua on pakutud? Džinni? Või likööri?”

„Aituma. Õde juba küsis. Aga võib-olla hiljem klaas piima. Kangemat kraami ei võta me suu sissegi.”

„Aa,” sõnas Ross. „Aga istuge ometi.” Ta vaatas Demelza poole, teadmata, kas peaks jätma nad omavahele, kuid naise kergitatud kulmud palusid, et ta jääks. Niisiis võttis temagi istet.

„Ega me sellepärast veel teistele pahaks pane, kui nad võtavad,” seletas Drake, et anda venna sõnadele kergemat tooni. „Aga ise eelistame pidada karskust.”

„Kuidas teie isal läheb?” küsis Ross otsekui selle jutu loomuliku jätkuna.

„Kõiksekõrgem jumal arvas heaks kutsuda ta mineva kuu enda juurde,” ütles Sam. „Isa oli hästi valmis kohtuma oma õnnistegijaga. Tulime seda õele ütlema. Seda ja veel üht-teist.”

„Ah soo,” vastas Ross. „Tunnen kaasa.” Ta vaatas Demelza poole nägemaks, kuidas see uudis talle on mõjunud, ning märkas, et mitte sugugi. „Kuidas ... mis tal viga oli?”

„Isa suri rõugetesse. Ta pold varem põdend, tõbi tuli äkitselt ja viis ta nädalaga hauda.”

Ross pani tähele, et vanema venna hääl, ehkki pühalik, ei pakatanud kurbusest. Pojaarmastus oli olnud pigem kohustus kui vaba valik.

„Meie kõik tegime need juba lapsena läbi,” lausus Drake. „Suuri arme meile sellest ei jäänud. Kas sina olid ka rõugetes, õde?”

„Ei,” vastas Demelza, „aga ma põetasin teid. Ühel ajal olite kolmekesi kõik haiged ja isa oli igal õhtul maani täis.”

Järgnes vaikus. Sam ohkas. „Noh, talle tuleb au anda, neist päevist on nüüd juba kena mitu aastat möödas. Sestsaadik, kui uue naise võttis, ei vaadand ta enam märjukese poolegi.”

„Ja kasuema Nellie?” küsis Demelza. „Tema on terve?”

„Kaunis kõbus. Luke võttis naise ja läks mujale elama. William, John ja Bobby käivad isa jälgedes ja oleksid praegugi kaevanduses, aga see pandi kinni. Illugganis on inimestel nälg varuks.”

„Mitte üksnes Illugganis,” ütles Ross.

„Tõsi mis tõsi, vend,” nõustus Sam. „Kui olin alles jõngermann, töötas Illuggani kandis ja Camborne’i pool üle viiekümne nelja pumbamasina. Ööd kui päevad. Ööd kui päevad. Nüüd on neid järel ainult neli. Dolcoath on läind, North Downs, Wheal Towan, Poldice, Wheal Damsel ja Wheal Unity ka. Võiksin teile ette lugeda küünrapikkuse nimekirja!”

„Ja mida teie teete?” küsis Ross.

„Töötan lepinguga nagu teisedki,” vastas Sam. „Kui mul õnnestub rentida esi. Aga halastaja jumal on veeretand ka minu teele katsumusi. Vend Drake läks seitsmeks aastaks ratassepa juurde õpipoisiks. Aegajalt teeb ta mõne otsa, aga viimasel ajal pole temalgi enam tööd old.”

Vennaste külaskäigu siht hakkas Rossile selgeks saama, aga ta hoidis end tagasi ega öelnud selle kohta midagi. „Te mõlemad kuulute ... metodisti kirikusse?” küsis ta.

Sam noogutas. „Me oleme mõlemad täidetud uue vaimuga ja kõnnime Kristuse rajal, järgides tema õpetusi.”

„Mul oleks nagu meeles, et sina olid see, kes polnud näinud valgust,” ütles Demelza. „Jah, aastaid tagasi, kui isa käis mind ükskord koju kutsumas, ütles ta, et kõik on lasknud end pöörata peale sinu, Samuel.”

Sam näis tundvat piinlikkust ja vedas käega üle vagudest küntud noore näo. „Nõnda see oli, õde. Sul on haruldaselt hea mälu. Üle kahekümne aasta elasin jumalata keset arvutuid patte ja kiusatusi. Püherdasin häbituses ja roppuses. Aga viimaks andis jumal mu patud andeks ja vabastas mu hinge.”

„Nii et nüüd,” lisas Drake, „annab Sam oma vagadusega meile kõigile silmad ette.”

Ross vaatas teise poisi poole. Kui tolle häälest oli ehk kostnud kübeke irooniat, siis kahvatust vaospeetud näost polnud võimalik seda välja lugeda. See vend meenutas Demelzat – sama värvi juuksed ja silmad, samasugune klaar jume. Võib-olla ka huumorimeel. „Endas sa nii kindel ei ole?” küsis ta.

Drake naeratas. „Mõnikord kipun õigelt rajalt kõrvale kalduma.”

„Kellega seda ei juhtuks,” lausus Ross.

„Kas sinagi oled päästetud, vend?” uuris Sam innukalt.

„Ei, ei,” vastas Ross. „Pidasin silmas elu üldse, ei midagi enamat.”

Jeremy tuli jooksuga tagasi ja sikutas ema seelikusabast. „Kas ma tohin nüüd minna, mamma?” küsis ta. „Kas lubad mul minna Garrickuga mängima?”

„Jah. Aga vaata ette. Ei mingit müüril turnimist, enne kui põlv on paranenud.”

Kui ta oli läinud, küsis Sam: „On teil ka rohkem lapsi, õde?”

„Ei, ainult üks. Tütrest jäime ilma.” Demelza silus seelikut. „Aga isal ja kasuemal? Kui ma õigesti mäletan, oli neil mitu last.”

„Üksainus väikseke, saab varsti viieseks, tema nimi on Flotina. Teised kolm kutsus jumal enda juurde.”

„Jumalal tuleb nii paljude asjade eest vastust anda,” lausus Ross.

Järgnes piinlik vaikus. Lõpuks ei neelanud kumbki vend neile visatud sööta, nagu nende isa kindlasti oleks teinud.

Demelza küsis: „Mis kell te hommikul kodust tulema hakkasite?”

„Kodust tulema? Varsti pärast kukelaulu. Ainult ühest teeotsast keerasimegi valesti ära ja metsnikud saatsid meid tagasi. Minu viga: mõtlesin, et tulime eelmine kord toda teed pidi.”

„Küllap tulitegi,” ütles Ross. „Aga Trenwithil on nüüd uued omanikud, kes panevad paljude põlvkondade vältel ühiskasutuses olnud rajad kinni.”

„Tee on liiga pikk, et hakata täna veel tagasi minema,” ütles Demelza. „Peate ööseks meie poole jääma.”

„Tänan sind, õde.” Samuel köhatas, nagu oleks tal midagi kurgus. „Õigupoolest, õde – ja vend ka –, tulime paluma teilt teenet. Illugganis on palju neid, kes pole juba kolm kuud liha maitsta saand. Oleme eland odraleivast ja lahjast teest – ja sardiinidest, kui neid juhtub olema. Ega me kurda. Halastaja Jeesus ei lase meie hingel nälgida. Me ammutame jõudu tema igavese armastuse selgest allikast. Aga paljud surevad puuduse ja haiguste kätte ning suiguvad patust pööramata.”

Ta jäi vait ja kõverdas nägu. „Jätka,” lausus Ross vaikselt.

„Noh, vend, oleme kuuld räägitamas, et siinkandis on tööd. Mineva kuu jõudis meie kõrvu, et sinu kaevandusel läheb kenasti. Kuulu järgi olid läind kuul palgand kakskümmend uut töölist ja kuu enne seda ka kakskümmend. Mina ja Drake. Ei taha küll ennast kiita, aga minust paremat kaevurit annab tikutulega otsida. Drake’il on osavad käed, ta pole ainuüksi ratassepp, vaid saab kõigi ametitega hakkama. Tulime kaema, kas ei leidu ka meile siin tööd.”

Jeremy oli läinud Garrickuga aeda ning koer kargles haukudes tema ümber. Jeremy oli nüüd ainuke, kes suutis veel panna Garricku käituma kutsika kombel. Ross hammustas sõrmenukki ja vaatas Demelza poole. Naine oli pannud käed süles kokku ja langetanud malbelt silmad. See ei takistanud Rossi mõistmast, et Demelza pea kubiseb mõtetest ning tal on vendade palve kohta oma täpsed ja asjakohased arvamused. Ometi ei andnud ta mehele ainsagi vihjega aimu, missugused need on. See pidi arvatavasti tähendama, et ta soovib lasta otsuse langetada Rossil endal.

Selles polekski olnud midagi halba, kui asi ei oleks otseselt puudutanud Demelzat. Rossil oli raske seda palvet tagasi lükata: sugulussuhted, nende vaesus ja tema jõukus ... Aga Demelza oli pidanud võitlema, et oma perekonna, ennekõike isaga sidemeid katkestada. Kahtlemata mäletasid kõik, et ta on kaevuri tütar, aga tema naisena oli Demelza viimased neli aastat olnud enamikus seltskondades vastu võetud. Nüüd, kui neil on raha, võib ta jõuda veel kaugemale. Ilusad riided, ehted ja kohendatud kodu. Nad võiksid võtta külalisi vastu ja käia teistel külas. Pärast vaesuse piiril veedetud aastaid oleks temast ju praegu igati mõistetav seda kõike himustada. Kas ta soovib selles uues elujärgus võtta endale kaela kaks venda, kaks harimatu jutuga töömeest, kes hakkaksid elama kusagil siinsamas, tahaksid temaga suhelda ja nõuaksid privileege, mis valmistaksid piinlikkust nii Demelzale kui kõigile teistele? Asi poleks üksnes selles, et tal tuleks tihedasti kokku puutuda inimestega, kes nende juures töötavad: kaevuritega, poiste ja tüdrukutega, kes purustavad ja pesevad maaki, talusulaste, üürnike ja majateenijatega. Praegu teadsid nood küll, et Demelza on võrsunud nende seast, ent kõigi silmis oli ta ikkagi emand Poldark. Ta sai kõigiga erakordselt hästi läbi: tema vastu tunti sümpaatiat ja sõprust, ent ka ehtsat austust. Kuidas võib nende kahe Carne’i tulek seda muuta? Ja esimestele võib järgneda veel kolm-neli venda. Mis saab siis, kui nad võtavad siitkandist naise? Kas Demelzale meeldiks, kui tal oleks siin trobikond kaevuritest sugulasi – kõik paratamatult vaesed, paratamatult rääbakad, paratamatult suuremate nõudmistega kui kõik teised? Iseäranis naised. Naistel ei olnud säärast arusaamist taktitundest ja seisuste vahest kui meestel.

Ta lausus: „See kaevandus on väike. Me ei anna tööd rohkem kui sajale inimesele – maa peal ja maa all kokku. Meie jõukus alles noor. Kõigest üheksa kuud tagasi pidasin Truros Wheal Radianti aktsionäridega läbirääkimisi, et müüa pumbamasin ja seadmed neile. Nüüd oleme leidnud säärase koguse tina, et saame isegi praeguste mõttetult madalate hindade juures kopsakat kasumit. Kõik märgid näitavad, et kaks kaevandatavat soont muutuvad kaugemal järjest laiemaks ja sügavamaks. Vähemalt kaheks aastaks jätkub kõigile tööd. Mis edasi saab, seda ei oska ma öelda. Aga praegu, kui tina hind on nii madal ja kasumimarginaalid nii kitsad, pole mõistlik tootmist laiendada. Esiteks sellepärast, et mida rohkem tina turule tuleb, seda vähem toob see sisse. Teiseks sellepärast, et mida kauem sõda kestab, seda rohkem hakatakse tõenäoliselt puudust tundma metallist ja seda suurem on võimalus, et hind siis tõuseb. Sellepärast oleme pidanud tagasi saatma palju inimesi, kes tulid siia tööd otsima.”

Ross jäi vait ja silmitses kaht noormeest. Ta polnud osanud arvata, kui palju nood sellest kõigest aru saavad, aga paistis, et tema jutt oli neile kaunis mõistetav.

Sam sõnas: „Meil ei ole soovi teistelt meestelt tööotsa ära võtta.”

„Arvan,” ütles Ross, „et pean selle üle nõu pidama kapten Henshawe’ga. Seda on mul parem teha hommikul. Sestap soovitan teil jääda ööseks siia. Arvan, et leiame teile magamiskoha kas majas või küünis.”

„Tänan, vend.”

„Töölisi palgata on kapten Henshawe’ ülesanne ja kui olen temaga rääkinud, oskan juba rohkem öelda. Aga senikaua pakume teile lõunat.”

„Tänan, vend.”

Demelza tegi kerge liigutuse, et lükata juuksed laubalt eemale. „Samuel ja Drake,” ütles ta, „arvan, et teil sobib küll kutsuda mind õeks. Aga minu arvates oleks sünnis, et kutsute mu abikaasat kapten Poldarkiks.”

Sami nägu läks jälle naerule. „Teeme seda rõõmuga, õde. Palun vabandust, aga metodisti kirikus on kombeks kutsuda kõiki mehi vendadeks. Säärane on meie kõnepruuk.”

Ross pigistas huuled kokku. „Olgu nõnda,” lausus ta viimaks. „Hommikul kohtun kapten Henshawe’ga. Aga nagu mõistate, ei tähenda see, et lubaksin leida teile tööd – luban üksnes temaga nõu pidada.”

„Tänan,” ütles Sam

„Aitäh teile, kapten,” ütles Drake.

Demelza tõusis püsti. „Ütlen Jane’ile, et lõunalauas on kaks inimest rohkem.”

„Aitäh, õde,” lausus Sam. „Aga said ju kindlasti aru, et ega me sellepärast tulnd.”

„Jah, sain küll.”

Ross käskis noormeestel uuesti istet võtta ja läks siis Demelza kannul välja. Naisele koridoris järele jõudnud, näpistas ta toda tagumikust, nii et too vaikselt kiljatas.

„Ei mingeid vihjeid,” ütles Ross. „Mul pole vähimatki aimu, kas peaksin andma neile sinu arvates tööd või mitte.”

„See on sinu kaevandus, Ross.”

„Aga valik on sinu oma.”

„Sellisel juhul on vastus jah, muidugi peaksid.”

Sel õhtul ütles Ross voodis: „Rääkisin Henshawe’ga ja me leiame neile koha. Muidugi juhul, kui nad tahavad seda, mis meil pakkuda on. Lepinguliste kaevurite arvu ma suurendada ei taha ja ühtki meest tema tööeelt mujale tõsta ei saa, aga meil on veel ruumi ühele maagipurustajale ja Drake võib soovi korral asuda tööle masinahoones.”

„Tänan sind, Ross.”

„Aga sa ju mõistad, et need kaks noormeest võivad hakata sulle piinlikkust valmistama.”

„Misviisi?”

Ross seletas talle mõnda viisi.

„Nojah, sedasi võib juhtuda küll,” nõustus Demelza. „Eks mul tule see siis ära kannatada või mis? Ja sinul samuti.”

„Mitte samal määral. Igatahes on see sinu otsus. Pean ütlema, et andsid mulle päeval oma mõtetest sama vähe aimu nagu mõnikord vistimängus, kui oled ära unustanud, mis trump on.”

„Millal ma seda olen teinud? Ainult ühel korral!” Demelza upitas end padja najale, toetus küünarnukiga sellele ja vaatas mehele otsa. „Tõsijutt, Ross, ma olen küll su naine ja me jagame kõike, aga see on ikkagi sinu varandus, sinu kaevandus, sinu rahvas. Nii et kui ütled, et sa neid noormehi ei taha, siis saada nad minema, olgu nad pealegi sugulased! Sul on selleks täielik õigus ja ma ei kurda, kui sa seda teed.”

„Aga kui oleks sinu teha, siis jätaksid nad siia?”

„Jah, kui oleks minu teha, jätaksin nad siia.”

„Sellest piisab. Rohkem polegi vaja öelda.”

„Midagi tuleb ikkagi veel öelda, Ross. Sa ei saa oodata, et säilitaksin siin majas väärikuse, kui näpistad mind nõnda nagu täna õhtupoolikul vaat et nende silma all!”

„Kõik väärikad daamid peavad õppima seda taluma,” vastas Ross. „Aga oma väärikust näitavad nad sellega, et taluvad seda vaikides.”

Demelza huulile kerkis siivutu vastus, aga ta neelas selle alla. Niisuguste mänglevate torgete ajal võis kergesti juhtuda, et vanad lõhed avanevad uuesti. Ross nähtavasti aimas seda, sest teadis, et nüüd, kui tõkked on nende vahelt kadunud, ei jää naine talle sõnavahetuses peaaegu kunagi alla. Ta asetas käe öösärgi all naise põlvele ja surus tasakesi.

„Kuhu sa nad elama paned?” küsis Demelza.

„Mõtlesin, et Mellinisse. Pärast vana Joe Triggsi surma on tädi Betsyl üks tuba vaba. Tal oleks neist abi ka.”

Demelza jätkas mõtlikult: „Sami oleksin ma vist ära tundnud, aga tead, ma poleks iial arvanud, et teine on Drake.”

„Temas on midagi sinust, eks?” küsis Ross.

„Mis?”

„Noh, juuste värv. Näo kuju. Ja silmavaade.”

„Missugune vaade?”

„Seda peaksid sa ise teadma ... Keeruline. Peru.”

Demelza tõmbas põlve ära. „Ma teadsin, et mõni halb sõna ikka tuleb.”

Ross asetas käe teisele põlvele. „Mulle meeldibki see rohkem. Sellel on arm ajast, kui sa viieteistkümnesena jalaka otsast alla kukkusid.”

„Ei, tookord said jalad ainult kriimustada. Arm on sellest korrast, kui ma endale puhvetkapi peale tõmbasin.”

„Näed nüüd. Just seda ma silmas pidasingi. Keeruline. Peru.”

„See, kes saab kriime ja arme.”

„Need pole mainimist väärt. Armsa inimese iluvead on nagu ornamendid, mis muusikale midagi juurde annavad.”

„Juudas,” ütles Demelza. „Missugune ilus kõne. Jää parem magama, muidu arvan veel, et mõtled seda tõsiselt.”

„Ilusaid kõnesid,” lausus Ross, „tuleb alati tõsiselt võtta.”

„Seda ma teengi, Ross. Ja tänan sind. Luban, et ei tuleta seda sulle kalgis päevavalguses meelde.”

Mõnda aega lamasid nad vaikides. Rossile hakkas uni peale tulema ning ta laskis mõtetel liikuda elu meeldivatele külgedele – eemale meelehärmist, mida tekitasid Warlegganitest naabrid, eemale Elizabethist ja tolle lapsest, eemale sõjasündmustest –, kaevanduse edule, võlakoormast vabanemisele, omaenda armsale naisele ja lapsele. Esialgu polnud nad isegi teenijaid juurde palganud ning kaevandusega kaasnevas elevuses olid talutööd unarusse jäänud. Ross hakkas mõtlema heinamaadele, Pikapõllu künnile, Hendrawna ranna tihkele liivale, kus oli hea paljajalu kõndida, raamatukogu ümberehitusele, asjadele, mida tuli Truro poodidest osta, sellele, kuidas Demelzat sagedamini seltskonda viia. Korraga lausus Demelza: „Kui nüüd lastest rääkida, Ross ...”

„Mis lastest?”

„Meie omadest. Arvan, et enne kui see aasta otsa saab, on meil oodata perelisa.”

„Mis?” Ross kiskus end mõnusast une-eelsest seisundist välja. „Mida sa ütlesid? Kas oled kindel?”

„Päris kindel mitte. Aga sel kuul jäid päevad vahele ning nagu sa tead, käivad need mul nagu kellavärk. Viimati panid pahaks, et ma sulle piisavalt kiiresti teada ei andnud, sestap mõtlesin, et hoiatan sind sedapuhku aegsasti.”

„Helde taevas,” ütles Ross. „Millegipärast ei osanud ma seda oodata!”

„Nojah,” vastas Demelza, „oleks omajagu imelik, kui asi oleks teisiti. Jõuludest saadik pole ju muud olnudki.”

„Kas oleksid tahtnud muud?”

„Tänan, ei. Oleks lihtsalt üllatav, kui midagi niisugust poleks juhtunud.”

„Jah. Küllap on sul õigus.”

Järgnes vaikus. „Kas oled nüüd tujust ära?” küsis Demelza.

„Tujust ära ei ole. Aga päris õnnelik ka just mitte. Ei, mitte samal põhjusel mis eelmine kord: oleksin rõõmus, kui meil sünniks rohkem lapsi. Muretsen lihtsalt sind ja last varitsevate ohtude pärast. Maailm seab inimestele lakkamatult igasuguseid püüniseid, seepärast oleksin tahtnud nüüd, kui olime just vaesuse ja võlgade küüsist pääsenud, veeta aasta või kaks, kartmata uusi saatuselööke.”

„Juba ainuüksi sellega, et inimene elab, seab ta end – kuidas sa ütlesidki – saatuselöökide meelevalda.”

„Muidugi. Ma räägin nagu argpüks. Aga ma ei karda niivõrd enda, kuivõrd armsate inimeste pärast.”

Demelza nihutas end pisut allapoole. „Ehk on see kõigest valehäire. Aga olgu kuidas on, minu pärast ei maksa muretseda. Kahel eelmisel korral läks mul kõik kenasti.”

„Millal see juhtub?”

„Arvan, et millalgi novembris.”

„Kas mäletad, missugune torm möllas sel ajal, kui Julia sündis?

Teist säärast pole ma küll vist iial näinud. Tuul tahtis mu ümber lükata, kui läksin vana Choake’i kutsuma.”

„Ja kui too kohale jõudis, polnud teda enam vajagi. Zacky proua oli kõik juba joonde ajanud. Ma usaldaksin end iga kell ennem tema hoolde.”

„Räägitakse, et Elizabethi juures käis Trurost too uus tohter Behenna. Kuuldavasti on ta hiljaaegu Londonist tulnud ja moodsate vaadetega.”

Järgnes väike vaikus nagu ikka, kui mainiti Elizabethi. See polnud küll kummaltki poolt sihilik, aga vestlus näis otsekui iseenesest takerduvat.

„Kui tuleb just kutsuda mees, siis eelistaksin Dwighti. Novembriks peaks ta juba tagasi olema.”

„Ma ei ole selles kuigi kindel. Sõjal ei paista veel lähiajal lõppu tulevat.”

„Pean minema õige varsti Caroline’ile külla. Me pole tema heaks nii palju teinud, kui oleksime pidanud.”

„Mõtlesin täna kaevandusest tulles just sedasama. Aga ma ei taha, et sa nüüd sinna sörgiksid. See on pikk maa ...”

„Oh juudas, Ross, ma võin sörkida veel mitu kuud, ilma et sellest midagi halba juhtuks! Kui ta onu juurest ära ei sõida, tuleb ühel meist või mõlemal minna teda vaatama. On kindlasti hirmus, et Caroline ei saa onule mainidagi, kui suures mures ta Dwighti pärast on.”

„Kümme minutit tagasi,” lausus Ross, „olin mõnusasti unne vajumas. Nüüd pole mul enam uneraasugi – kogu see mõnus kookon, mille ma enda ümber põimisin, on üheainsa lihtsa teatega laiali pillutatud. See ei tähenda, nagu poleks ma kuuldu üle õnnelik – kadunud on üksnes see lihtne rahulolu, mida on tarvis, et magama jääda.”

„On sul siis tarvis magada?” küsis Demelza.

„... Ei. Veel mitte.”

Ta pööras pead, pani näo vastu naise nägu ning nad lamasid mõne sekundi vaikselt koos hingates.

Siis ütles Ross: „Loodan, et tuleb tüdruk. Aga mitte niisugune kui sina. Ühest sinusugusest on enam kui küll.”