Читать книгу Must kuu. Viies Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 9

Killewarreni ukse ette ratsutas umbes neljakümneaastane pika väärika näoga mees, ronis sadulast maha ja tõmbas kella. Ta kandis pruuni nankingist ratsaülikonda, mille lõige viitas heale rätsepale, läikima löödud tumepruune, peaaegu mustana paistvaid saapaid ja mustast siidist kaelarätti. Krae teravad nurgad seisid kahel pool nägu püsti. Mehe habe oli aetud ja meelekohtadelt hallinevad tumedad juuksed enda omad. Kui teener uksele ilmus, küsis võõras härra Ray Penvenenit.

„Noh, söör, härra on kangesti hädine,” vastas teener. „Kui tuleksite edasi, söör. Keda ma teatan?”

„Härra Unwin Trevaunance.”

Ta juhatati teisel korrusel olevasse suurde elutuppa, kus olid luitunud sametkardinad, hea, kuid päevinäinud mööbel ning viledaks kulunud Türgi vaibad. Pärast tema viimast, nelja aasta tagust külaskäiku oli siin kõik veel enam alla käinud. Kamina kohal rippuv peegel hallitas ühest nurgast. Üks raske tapeeditükk oli lahti tulnud ja ripnes seinal. Mees kirtsutas pahakspanevalt nina, vedas sõrmega üle kamina ja uuris, kas see on tolmune. Ta otsustas, et ei võta istet.

Umbes kümne minuti pärast astus sisse Caroline Penvenen. Mehe pahameeleks oli tal süles väike mops, kes tundis külalise ära ning tõi kuuldavale lühikese urina, mis lõppes klähvimisega.

„Unwin!” imestas Caroline. „Vaat kus üllatus! Nagu näha, pole Horace sind samuti unustanud! Ära karda, kullake, ma ei lase sel suurel mehel sind ära süüa. Nägin sind Warlegganite ristsetel, aga kokku me millegipärast ei saanud.”

„Nõnda see oli.” Unwin painutas oma suure pea alla, et suudelda naise kätt, mida too koerakese pärast ainult õige pisut sirutas. „Märkasin, et su onu ristimispeol ei olnud, ning mulle öeldi, et tema tervis on halb. Mõtlesin, et tohin ehk tulla teda vaatama. Loodetavasti on tal juba parem.”

„Kahjuks üldsegi mitte. Aga tänan osavõtlikkuse eest. Ütlen talle, et astusid läbi.”

„Temaga kokku saada pole siis võimalik?”

Caroline raputas pead. „Tohter keelas selle ära. Ja ausalt öeldes arvan, et see pingutus väsitaks teda liiga palju.”

„Kes tema arst on?”

„Doktor Sylvane Blackwaterist.”

„Ma ei tunne teda. Aga eks viibi ma ju ka harva Cornwallis. On ta ikka ... kvalifitseeritud?”

„Missugune pikk sõna. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, Unwin. Onu Ray tervis läheb päev-päevalt halvemaks, aga säärane võib olla haiguse kulg, mida ei suuda tõkestada ükski arst – ükskõik kui kõrgelt kvalifitseeritud ta ka poleks.”

Unwin vaatas aknast välja. Vastu klaasi piitsutas vihma. „Kõva valing. Aprillikuu vihm. Pean paluma teie majas peavarju, kuni see mööda läheb.”

„Seda pakume meeleldi. Kas soovid keelekastet? Meil on head Prantsuse brändit, hiljaaegu maale toodud. Või eelistad õlut? Või Kanaari veini?”

„Tänan. Brändi sobib kenasti, kui see just liiga palju tüli ei tee.”

Caroline tõmbas kellanööri ja andis kohale ilmunud teenijale korralduse. Unwin silmitses teda varjamatu huviga. Ta jõudis järeldusele, et Caroline pole muutunud ilusamaks, sestsaadik kui ta neidu Oxfordshire’is onu Williami majas esimest korda kohtas – pikka kasvu isemeelset kaheksateistkümneaastast punapäist kaunitari, kes oli ühtlasi kahe elatanud jõuka kitsipungast onu pärija. Mis võinuks veel parem olla. Unwin oli järgnenud talle Cornwalli, kosinud teda vahelduva eduga poolteist aastat ning arvanud juba, et kalake on kindlalt õnge otsas, kui too end äkitselt lahti tõmbas ega tahtnud temast enam midagi teada. Vahepeal käisid kuuldused, nagu oleks Caroline kihlatud lord Conistoniga, aga sellestki polnud midagi välja tulnud. Unwin arvas, et teab, mis selle taga on. Just see oligi osaliselt tema tänase külaskäigu põhjus. Aga neiu ei olnud enam nii veetlev kui varem. Tema pikk sale keha oli muutunud nurgeliseks ja nahk minetanud endise värskuse. Kahekümne kaheselt võis teda pidada ikka veel kaunitariks ja ta oleks paistnud oma kõrge kogu ja leegitsevate juustega silma igas seltskonnas, aga Unwin täheldas rõõmuga väikesi vananemisilminguid. Ehk annavad Caroline’i isemeelsus ja põikpäisus pikapeale järele.

Kui brändi kohale jõudis, rüüpas Unwin seda ja mugis küpsist. „Mm. Väga hea. Sõda ei olegi siis väina kahe kalda vahelisele kaubandusele kriipsu peale tõmmanud.”

„Ei, kõige järgi otsustades on see hoopis elavnenud.”

„Rannavalves on vähem mehi, mis? Aga vaenlasega äri ajada on tõsine asi. See võimaldab nuhkida, informatsiooni müüa, blokaadi nõrgestada. Pittil tasuks seda teada.”

Caroline libistas Horace’i sülest maha ja loomake veeres kohmakalt põrandale. Seal jäi ta kähisedes ja lõõtsutades lamama ning kõõritas verdunud, nurkadest valgete silmadega kahtlustavalt Unwini poole. „Loodan, et su karjäär õitseb.”

„Seda küll. Mu parlamendikoht kinnitati tänavu ja rivaal oli sunnitud loobuma. Lubati, et õige pea saan alamsekretäri koha. Loodan, et mind määratakse rahandusministeeriumi ja mul on alust arvata, et nõnda juhtubki. Leida raha, millega seda sõda jätkata, on minu arvates üks elutähtsamaid ülesandeid, mis meie ees seisab.”

„Oleksin arvanud, et selles sõjas võidelda on samuti elutähtis,” sõnas Caroline.

„Küllap jõuan veel sedagi teha. Meestest on suur puudus. Imelik küll, et Ross Poldark pole mõelnud uuesti liituda oma 62. jalaväerügemendiga.”

„Peaksid temaga sellest rääkima.”

Unwin vaatas uuesti aknast välja. „Ütle, Caroline ... Su onu ... Ega sa ometi ... ega too tohter ometi arva, et see haigus võib lõppeda fataalselt?”

„Kuni patsiendil on kas või vähegi eluvaimu sees või kuni tema varvas veel võpatab, kui seda puudutada, ei tule doktor Sylvane ilmaski lagedale säärase prognoosiga, aga pean tunnistama, et erilist lootust mul ei ole.”

„Mida sa teed, kui see peaks juhtuma? Pöördud Londonisse tagasi? Sa ei saa ju ometi üksi siia jääda.”

„Miks mitte? Ma ei tea. Eelistan elada üks päev korraga.”

„Muidugi ... Mõtlen sageli, mis oleks juhtunud, kui sa poleks minuga tol ülemöödunud aasta maiõhtul tülli läinud.”

Caroline naeratas. „Noh, siis oleksin praegu sinu naine. See on ju kaunis selge. Aga minust ei oleks saanud sulle head naist.”

„Luba mul jääda selles asjas oma arvamuse juurde. Arvan end julgevat koguni pakkuda, et oleksid sel juhul ehk praegu õnnelikum. Ma pole mingi koletis. Enamik inimesi peab mind täitsa esinduslikuks. Ja ma olen kaunis mõjukas. Võinuksid elada täisverelist ja pealegi veel väga huvitavat elu. Isegi kui sa mind ei armastanud, oleks sellest minu arvates tulnud suurepärane liit. Sootuks parem kui see elu, mida sa siin praegu elad – üksipäini, oma Londoni ja Oxfordshire’i sõpradest eemal ...”

„Ning põetades vana haiget meest?” lisas Caroline. „Oojaa, mu elu võinuks olla hoopis teistsugune. Ja sinu oma samuti. Aga see kehtib kõigi otsuste kohta. Kui otsustan homme ratsutama minna, siis ei istu ma kamina ees. Kui sina poleks tulnud täna hommikul onu Rayd vaatama, ei riskiks sa koduteel läbimärjaks saada. Me langetame oma otsused ise. Kas ei pea hingekarjased vabast tahtest rääkides silmas just seda?”

Unwin lükkas alahuule ette. Säärane nipsakus ei meeldinud talle. „Tõsi küll, mu armas. Aga kõik otsused ei pruugi olla lõplikud. Kui peaksid soovima, siis see valik on sulle ikka veel avatud.”

Saanud perenaise jalalt väikese tõuke, keeras Horace teise külje ja haugatas korraks. Järgnes vaikus, mida häirisid ainult vihmasabin ja vee tilkumine: kusagil sadas katus läbi.

„Sinuga abielluda, Unwin? Mis sunnib sind arvama, et olen meelt muutnud?”

„Ega ma seda arvagi. Aga me oleme mõlemad vanemaks saanud. See, mida kaks aastat tagasi südametäiega ütlesime, ei pruukinud olla otsustav. Vahepeal pole sina mehele läinud ega mina naist võtnud. See võib veel juhtuda.”

Caroline silus randmeid katvat flaami pitsi. Tema ilusad silmad looritusid korraks ning mees mõtles, et ta annab järele. Siis raputas neiu ägedalt pead. „Tänan sind, Unwin, aga ei, see on võimatu. Minule on see võimatu. Kui meie teed tol maiõhtul pärast su venna korraldatud vastuvõttu lahknesid, väljendasin end võib-olla natuke järsult – pisut ehk solvavaltki. Kui soovid mulle andeks anda, võid kirjutada selle mu tulipäisuse ja nooruse arvele. Aga ... otsus ise ei ole muutunud. Ma ei saa sinuga abielluda. Anna andeks. Aga võtan seda uut ettepanekut komplimendina ja tänan sind selle eest.”

Unwin rüüpas väikese lonksu brändit. Sirutanud pikad koivad välja, põrnitses ta oma läikivatel saabastel olevaid mudaplekke. Ta neelas alla teise poole küpsist. „Hästi ... kui oled nõnda otsustanud. Ma ei kavatse seda vaidlustada. Aga võiksime ehk kokku leppida, et niikaua kui meist kumbki kellegi teisega ei abiellu, pole see uks siiski päris suletud. Kui peaksid ükskõik millal meelt muutma ja ma ei juhtu sel ajal Cornwallis olema, siis John teab mu aadressi.”

„Tänan, Unwin.” Caroline oleks tahtnud öelda, et mitte miski ei sunni teda kirjutama, aga nüüd, küpsemana oskas ta teiste tundeid paremini hinnata ega lausunud seepärast sõnagi. „Ja ma ütlen onule, et astusid läbi.”

Sadu oli just järele jäänud ning taevas näitas lahknenud pilvede vahelt sinist palet. Mööda aknaruutu valgus siiski endiselt alla rida vihmapiisku.

Unwin jätkas: „Mul oleks nagu meeles, et su onu tohterdas üks noor arst. Mis ta nimi nüüd oligi? Enys. Dwight Enys.”

Caroline mõtles endamisi, kas sellesse küsimusse peaks olema kätketud mingi tagamõte. Kes võis teada, kui kaugele kuulujutud olid ulatunud ning mil määral tema nime väljaspool väikest suletud ringi üleüldse Dwightiga oli seostatud. „Doktor Enys kuulub nende hulka, kes ongi juba sõtta läinud. Ta astus jõulude ajal mereväkke, mõistagi arstina, ning on nüüd lääneeskaadri patrullteenistuses. Onu tunneb temast kui arstist kõvasti puudust.”

„Tõesti. Loodan, et ta ei pidanud osa võtma eelmisel nädalal peetud lahingust.”

„Missugusest lahingust? Ma pole sellest midagi kuulnud.”

„Käisin eile Falmouthis ja seal muust ei räägitudki. Lahingus osales Ned Pellew’ eskaader. Kuuldavasti kestis see üksteist tundi ja leidis aset metsikus tormis. Sir Edward on suurmees. Oleks meil temataolisi rohkem.”

Horace nohises ja norskas nüüd, justkui oleks äkki magama jäänud. Natukese aja pärast lausus Caroline: „Siiakanti jõuavad kõik uudised nii hilja. Kui sul on mingeid üksikasju, räägi mulle kõigest täpsemalt.”

„Üksikasju? Ah sellest merelahingust. Noh, ega neid eriti palju jagatud. Niipalju kui ma tean, märkasid Arethusa ja veel kaks Pellew’ alust Prantsuse sõjalaeva ja fregatti ning ründasid neid. Nende suurust ei oska ma öelda, aga arvan, et Prantsuse laev oli teistest alustest märksa suurem. Puhkes pöörane lahing, mille käigus mõlemad Prantsuse laevad aeti kaldasse ja purustati täielikult. Meie jäime ilma ühest laevast.”

„Jäime ilma? Tahad öelda, et see lasti põhja?”

„Torm ajas selle nagu Prantsuse laevadki madalikule. Arethusa ja teine fregatt pääsesid minema. Kogu linn lausa kihas sellest. Kõik õllekõrtsid olid täis lihtrahvast, kes jõi Ned Pellew’ terviseks.”

„Mul on lääneeskaadris hulk sõpru,” ütles Caroline, „ning minu arvates teenib üks-kaks nendest Arethusal või seda saatnud laevadel. Kas tead, mis nime need kandsid?”

Unwin lõpetas oma brändi. „Kuulsin nendest. Neist oli mitu korda juttu. Aga neid on raske meelde jätta. Laevade nimed on kangesti sarnased.”

Päike oli nüüd välja tulnud ning säras märjalt katuselt, puuokstelt ja kividelt vastu. Otse nende alt, kus asus tall, kostis ühe hobuse hirnumist ja korskamist.

„Oota,” ütles Unwin. „Meelde tuli. Üks oli kapten Harringtoni juhitud Travail. Teine oli Mermaid, aga kapteni nime ma ei mäleta. Oli vist Banks. Ma pole kindel.”

„Ja kumb neist hukkus?”

„Arvan, et Travail. Jah, küllap see nii oli, sest Harrington sai lahingus surma ning Mermaid proovis ellujäänuid pardale korjata, seades niiviisi ka ennast ohtu ... Kulla Caroline, kas sellele laeval oli mõni su hea tuttav? Loodan, et ma ei kurvastanud sind?”

„Ei, ei,” vastas Caroline pärast pikka pausi mõtlikult. „Lihtsalt niisama käis külmavärin üle.”

Falmouthi peatänava lõpus, avatud lahesuule vaatavas väikeses sammaskojaga majas pani Verity Blamey, kelle neiupõlvenimi oli Poldark, parajasti last magama, kui välisuksele koputati. Päike oli just loojunud ja pannud silmapiiri lõõmama ning St. Mawesi kohale olid õhtuks kogunenud pilved. Vesi oli minetanud viimse kui värvi ja läikles tuhmilt nagu mustunud tinavaagen. Akendes ja mastide tipus hakkasid süttima tuled.

Proua Stevens oli lipsanud välja naabriga juttu puhuma, seepärast oli Verity majas üksi. Enne trepist alla minekut vaatas ta elutoa aknast välja ning nägi, et tema külaline on hobust suu kõrvalt hoidev noor pikka kasvu naine. Tolle juuste värv tundus Verityle tuttav. Ta läks alla ja avas ukse.

„Kas proua Blamey?”

„Teie olete preili Penvenen, eks? Kas juhtus midagi? Tunnete end ehk halvasti?”

„Kas ma tohin sisse astuda? Mu hobune on siin vist kindlas kohas.”

„Jah, jah. Palun tulge sisse.”

Pikk tüdruk kõndis Verity kannul trepist üles ja astus elutuppa. Külalise põskedel lõkendavad roosad plekid panid Verity esialgu arvama, et tal on palavik.

„Me pole varem kohtunud,” lausus Caroline otse, pikema sissejuhatuseta. „Kõigi nende aastate jooksul. Ehkki meil on nii palju ühiseid sõpru. Ma vajan abi. Seepärast mõtlesin, et pöördun teie poole. Kas pole imelik?”

„Muidugi mitte. Olete olnud Rossile nii hea sõber. Mida ma saan teie heaks teha? Kõigepealt istuge ja ma pakun teile midagi juua.”

„Ei.” Caroline seisis akna juures, ratsapiits käes. „Tahan midagi teada ... ma pole kindel, kas saate mind aidata. Ratsutasin siia Killewarrenist.”

„Killewarrenist? Ihuüksi?”

„Ah, mis sellest.” Caroline rehmas kärsitult käega. „Kas me oleme kohtunud? See tähendab ametlikult. Te paistsite mind tundvat.”

„Olen teid kaks korda näinud. Esimene kord oli neli aastat tagasi Bodminis.”

„Aga te olete minust kuulnud, nagu minagi olen kuulnud teist. Ross on kindlasti rääkinud minust ja sellest, et olen sõber Dwight Enysega.”

„Jah. Oh jaa.”

„Kas ta mainis ka seda, et ma jõulude ajal Dwightiga kihlusin ja kavatsen temaga abielluda?”

Verity pani oma lihtsa linase kleidi nööbi kurgu alt kinni. Ta ei teadnud, mis Caroline’ile muret teeb, aga selle noore elegantse värvika naise äkiline tulek pani teda tundma end ilmetuna, just nagu oleks tuppa lennanud ilus liblikas ja peksleks nüüd tiibadega pruuni koiliblika kõrval. Ta oli kuulnud Caroline’i pöörasevõitu käitumisest ja dramaatilistest ülesastumistest ning ei osanud arvata, mismoodi puudutab tolle viimane käik teda.

„Ma pole Rossi ega teisi sugulasi jõuludest peale näinud. Demelza on kaks korda kirjutanud, aga tema ei maininud midagi.”

„Nojah, kihlust tuli hoida onu eest saladuses, sest tema ei kiida seda heaks ... ning põeb surmatõbe. Mõtlesime varjata oma suhteid, kuni Dwight koju tuleb ning saame need üheskoos teatavaks teha. Minu pärast, tekkinud ... raskuste pärast astus Dwight mereväkke.” Caroline’il näis õhust puudu tulevat.

Verity läks seina ääres seisva laua juurde ja tõstis karahvini. Märjuke voolas mulksudes klaasi ning Caroline võttis selle noogutades vastu, ilma et oleks siiski rüübanud.

Verity lausus: „Seda, et ta mereväes on, ma teadsin. Põhjust mitte.”

„Ta läks kohe pärast jõule merele ja olen saanud temalt kaks kirja. Dwight kuulub Sir Edward Pellew’le alluvasse lääneeskaadrisse, mis patrullib Inglise kanalil. Ta teenib ühel Sir Edward Pellew’ fregatil.”

Verity jäi talle otsa vaatama. „Jah? Oi ... Kas tahate öelda, et ta osales tolles viimases lahingus?”

„Päris kindlalt ma ei tea. Aga täna hommikul käis mul üks külaline. Talle oli sellest lahingust räägitud. Kuulsin temalt, et üks Inglise laev läks põhja. Kas teate, mis selle nimi oli?”

„Arvan, et ... Oodake pisut, mul on bülletään.” Verity läks üle toa ja sobras mingite villaste asjade vahel. „Siin see ongi. Jah, Travail.” Ta tõstis pilgu. „See läks Prantsuse rannikul põhja. Preili Penvenen, ärge öelge, et ...” Caroline vajus lähimale toolile ja muist brändit loksus vaibale. Verity jooksis tema juurde ja võttis tal ümbert kinni.

„Teate, mu armas,” lausus Caroline, „kinnitan, et see on mulle väga piinlik, sest olen tundnud teid kõigest viis minutit, aga mul on süda kaunis paha.”

„Kas teate, ma ei usu, et olen sündinud meremehe naiseks. Teie, Verity, teate kindlasti paremini kui mina, kuidas niisugustel puhkudel tuleb käituda.”

„Jooge seda. Kas või pisut. See teeb teile head.”

„Aga ma ei ole ka eales olnud häbelik neidis, kes vähimagi asja peale kokku variseb. Mu vana hoidja ei soosinud seda. „Noored preilnad,” ütles ta, „peavad olema tugevad, neist ei tohi kasvada mingeid hellikuid.” Seepärast minestan ma harva – kui üldse – asja ees, teist taga.”

„Laske nüüd pea jälle alla. Varsti hakkab teil parem.”

„Oh, mul ongi parem. Kes olen mina, et kurta. Paljudel teistel on veel halvem.”

„Laeva ei lasknud põhja prantslased, vaid see jooksis madalikule. Sel ajal oli kõva torm. Ellujäänuid on kindlasti palju.”

Caroline lebas mõnda aega tugitoolis seljakil ning hingas aeglaselt sisse ja välja. „Teate, siia ratsutades kordasin endale kogu tee, et too rumal mees Unwin Trevaunance eksis. Et siia jõudes saan teada, et mereväeministeeriumi tobe komme anda nii paljudele laevadele sarnaselt kõlavaid nimesid on mind eksitanud. Hukkuda ei saanud see laev. Põhja ei läinud Travail. Kuulen, et see oli Turmoil või Terror või Trident. Kogu tee kordasin endale, et ...”

„Teil ei maksa nii kangesti muretseda, kullake. Kõike võis juhtuda. Ta võib olla elus ja terve.”

„Mõtlesin, et lähen Rossi onutütre juurde. Külastan teda. Tema on kõige õigem inimene. Muidugi võinuksin otsida üles Susan Pellew’ enda – oleme korra kohtunud – või Mary Trefusise või mõne teise, kellega olen põgusalt tuttav, aga tundus, et ... mulle tundus loomulikum külastada Rossi onutütart, kellega ma polnud kunagi varem kohtunud!”

„Õigesti tegite. Kui kahju, et Andrew’d siin pole ... Ning Andrew’ poeg James on samuti merel. Aga ma pean mõtlema ...”

„Kas ajalehes midagi täpsemalt ei teatatud?”

„Ei midagi. Edastati lihtsalt kapten Pellew’ teade ning tema on ikka veel merel. Travaili kohta seisab siin lihtsalt, et see jooksis ... Audierne’i lahes madalikule ning päästma tõtanud Mermaid pääses suurivaevu samast saatusest.”

„Kust me võiksime järele uurida? Kas leidub kedagi, kes võiks teada rohkem?”

„Just selle peale ma praegu mõtlengi. Tänu Andrew’le tuntakse mind postkontoris. Ben Pender on tavaliselt kaheksani seal. Kui keegi üldse asjaga kursis on, siis tema. Tulen muidugi teiega kaasa. Kui ma õigesti kuulsin, on proua Stevens tagasi jõudnud, niisiis saan jätta väikese Andrew’ tema hoolde. Kas arvate, et teil on jaksu kõndida?”

„Oojaa. Oojaa. Mu põlved lähevad iga hetkega tugevamaks.”

„Minna on mööda seda tänavat veerand miili. Toon oma mantli. Te jääte ju muidugi ööseks.”

„Ei usu, et saaksin jääda. Mu onu on haige. Seda uudist kuuldes läksin tema juurde ja ütlesin, mida kavatsen ette võtta. Kardan, et kurvastasin teda; ta ei tea enamat, kui ma talle rääkisin, aga ilmutades nii varjamatut soovi kuulda, mis Dwightist on saanud, reetsin ilmselt oma tunded. Kui olen midagi teada saanud, olgu seda vähe või palju, võin tagasi ratsutada.”

„Kolm tundi pimedas? Liiga palju nälgivaid mehi on liikvel. Te peate siia jääma. Ütlen, et proua Stevens teile toa korda seaks.”

Kümne minuti pärast väljusid nad majast ning hakkasid endale tunglevate inimeste vahel teed tehes mööda kitsast ja porist munakivisillutisega tänavat edasi minema. Poed olid ikka veel lahti ja õllekõrtsid rahvast täis. Nurkades vedelesid joodikud, lapsed mängisid ja karjusid, pimedad ja lombakad kerjasid, vanad sõdurid seisid ja ajasid juttu, kolmekesi kõrvuti kõndivad madrused laulsid nilbeid laule, majaomanikud seisid avatud uksel, koerad haukusid ja purelesid ning selle kõige kohal kriiskasid kajakad. Vihmasele päevale oli järgnenud aprilli kohta ilus õhtu. Caroline ei näinud selles paraku elu, soojust ega valgust. Need, kes tema ümber sagisid, ei olnud inimolendid, vaid hallid ja valged varjud, kes takistasid teda liikumast edasi vältimatu lõpu poole.