Читать книгу Nukk - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 3

Tuul oli pööranud ja puhus lärmaka mootori kütuselehka üle väikese kalalaeva teki vööri poole. See lõhn kippus peaaegu Dísa hingekese kallale. Ta tõmbas kampsunikaeluse nina ette, eelistades nendele mürgistele tossupööristele villapesuvahendi imalmagusat aroomi. Kuid teised ei paistnud haisust hoolivat. Dísa üheteistkümneaastane tütar Rósa oli koos laevukese omaniku Frikkiga üle reelingu kummardunud ja nende tähelepanu oli koondunud veele kohas, kuhu oli vajunud õngeliin. Dísa aga hoidus roolikambri lähedusse ja surus selja selle kindlustunnet pakkuva seina vastu. Ta püüdis teha nägu, nagu poleks sellel mingit pistmist merehaiguse või uppumishirmuga, ent ta teadis, et Frikki näeb teda läbi. Mees ei öelnud küll midagi, kuid ta vaatas ühtelugu murelikul ilmel üle õla. Rósa ei pannud midagi tähele. Ta oli veel liiga noor, et lasta mingisugustel muredel säärast haruharva ette tulevat seiklust rikkuda.

Dísagi oli kunagi muretu olnud. Aga aeg, mil ta oli võimeline niiviisi nooruslikult uljaks muutuma, oli jäänud kaugesse minevikku. Ta suutis selle asemel et nautida käesolevat hetke – soolast maitset huultel ja juukseid sasivat tuult –, mõelda üksnes mere jäisele pigistusele.

Ta sundis oma mõtteid sellisest haiglasest tegevusest loobuma. Kindla peale ei saanud saatusel olla pärast seda kõike, mis oli omal ajal aset leidnud, tema ja tema tütre jaoks varuks märga hauda. Sellise juhusliku kokkusattumuse tõenäosus oleks liiga väike. Ta püüdis hoopiski keskenduda oma ümbruskonnale. Kui ta silmi kergitades pilgu silmapiirile suunas, ei paistnud sealt midagi peale ookeani pinna, mis sulas peaaegu ühte pilves taevaga. Nõnda ta siis vaatas ülespoole ja jälgis kajakaid, kes ei lasknud ennast kalasaagi kasinusest heidutada ja tiirutasid kannatlikult laeva kohal sellest ajast peale, kui nad randumissillast eemaldusid. Senimaani olid nad tõmmanud veest välja üksnes kaks merivarblast ja näpuotsatäie prügikala. Nad olid alustanud püüki ridaõngega, kuni see takerdus allpool veepinda kõvasti mingisuguse nähtamatu takistuse külge. Pärast mitut asjatut katset õnge vabastada oli Frikki sunnitud pealiini läbi lõikama. Seejärel pani ta Rósale ette teha katset noodaga, kuid senimaani ei olnud püügivahendi vahetamine veel mingisuguseid tulemusi andnud.

Võib-olla oli ebaõnnestumises süüdi Dísa, kes oli palunud Frikkil rannast mitte liiga kaugele sõita. Ehkki tõenäoliselt ei oleks ema ja tütar laeva uppumise korral isegi siin ellu jäänud, pettis Dísa ennast mõttega, et nad jõuavad randa ujuda – Rósa päästerõnga abil ja tema tänu kõikidele nendele ujumistreeningutele, kus ta oli kooli ajal palju aastaid käinud. Tegelikult oli ainus pardal olev päästerõngas näinud paremaidki aegu. See oli määrdunud ja kogukas asjandus, mis ei näinud sugugi sedamoodi välja, et ta peaks pinnale jääma, kui laev põhja läheb. Aga Dísa ei tohtinud endale selliseid mõtteid lubada. Ta võis nende mõjul kabuhirmule järele anda ja hakata karjuma, et Frikki peab sadamasse tagasi sõitma.

Pilgu kalda poole pööranud, mõistis Dísa kohkudes, et nad on sellest palju kaugemal, kui ta oli arvanud. Vahemaa oli linna silueti peaaegu lamedaks litsunud. Väiksemaid ehitisi polnud enam nähagi, kõrghooned olid pelgalt hütikesed. Ta ei olnud piisavalt tähelepanelik olnud ega vastu vaielnud, Frikki aga tõenäoliselt arvas, et suuremat saaki otsides tohib ta kaugemale merele sõita. Kui just laev ei ole hoovusega sinna triivinud? See poleks Dísat üllatanud.

„Ema! Keegi on noodas!” Erutusest särava näoga Rósa vaatas selja taha. Tema isemeelseid juukseid varjav hall kootud müts oli nukkerhalli taevaga ühte värvi, mis tekitas hetkeks petliku mulje, nagu puuduks tal pea ülemine pool. Tütre teksapükstes jalad sarnanesid selle liiga suure kasimata päästerõnga all peaaegu koomiliselt värtnaga ning puhevil jopivarrukates käed jätsid täiesti ebaproportsionaalse mulje. Ent ehtsa kalamehena ei hoolinud Rósa oma välimusest põrmugi. „See võib olla lõhe!”

Dísa naeratas vastu, sest ei soovinud tütre ebarealistlikke lootusi hajutada. Rósa kirjeldused sellest, mida nad võivad kätte saada, olid alates hetkest, mil ta mõni päev tagasi nende retkest kuulda sai, järjest suurejoonelisemaks muutunud. Ühestainsast pannile panna kõlbavast kilttursast oli lõpuks saanud nii palju homaare, et nendest pidi piisama pidusööminguks emale, vanavanematele ja kõikidele koolisõpradele. Ja muidugi ka Frikkile – kaptenit ei saa ju mängust välja jätta, kuigi Rósa peaaegu ei tundnudki teda. Dísa tütar pidas väga hoolikalt silmas seda, et kõik saaks ikka õigesti tehtud. Tema olemuse põhitunnusteks olid juba päris noorest east saadik olnud leebe meel ja lahke süda. Ta oli nii armas laps – kuid ometigi oli Dísa mures selle pärast, mis temast saab. Muretsemine oligi Dísa eriala. Ta oli arvamusel, et Rósale omaseid iseloomujooni peab hoolimatu maailm üksnes harva väärtuslikuks. Tal puudusid vaprus, tarmukus ja jultumus ehk nimelt need omadused, mida läheb tänapäeval vaja selleks, et kuhugi välja jõuda. Dísa kartis, et elu järab tema tütre peeneks ja sülitab moonutatud riismed välja. Ta süüdistas selles nende isikliku elu asjaolusid – tema isata tütar vajas enesekindluse lisaportsjonit, mida Dísa polnud võimeline andma.

Just see ajendaski Dísat võtma vastu Frikki pakkumist viia nad kala püüdma laevaga, mille kaasomanik ta oli koos oma venna, isa ja onuga. Dísa surus Rósa pärast alla omaenda ärevuse seoses selle retkega. Ta arvas, et niisugune kogemus võib tütre veidi sitkemaks muuta või siis vähemalt sunnib teda väljas värske õhu käes viibima. Kui kõik teised halasid selle üle, et lapsed loevad tänapäeval üha vähem ja vähem, siis Rósa oli pidevalt ninapidi raamatus. Raamatud on muidugi head ja isegi vajalikud, kuid elu leidub mujalgi kui ainuüksi nende kaante vahel. Lapsed peavad asju ka omaenda nahal läbi elama – või nii Dísa vähemalt uskus. Ta ei tahtnud, et tema tütar muutuks lõpuks samasuguseks nagu tema ise ehk langeks igavesti igasuguste hirmude küüsi säherduste asjade pärast, mille peale teised inimesed lihtsalt õlgu kehitavad.

Frikki vaatas korraks selja taha ja naeratas. Erinevalt Rósast oli ta palja peaga ja tuul lennutas tema lokkis juukseid siia-sinna. Temal endal polnud selle vastu midagi. Ega olnud midagi ka värskes õhus viibimise ja laeva juhtimise vastu. Ta tundis ennast siin märksa kodusemalt kui selles riigiasutuses, kus nad mõlemad töötasid – Dísa autode omandiõiguse vahetumist vormistades ja Frikki kalureid registreerides. Kumbki töö ei olnud just iseäranis põnev ega tulutoov, ent üksikemast Dísale sobis sealne tööaeg. Ta ei olnud senimaani siiski veel teada saanud, miks Frikki endale säherduse ameti valis. Kui Dísa temaga vahel einelauas kokku juhtus, siis ta küll rahulolust ei säranud. Kontoris jättis ta endast kohmaka, hajameelse ja seltskondlikus suhtlemises saamatu inimese mulje, merel aga paistis kõik tal otsekui iseenesest välja kukkuvat ning tema liigutused olid kindlad ja sujuvad. Ta näis olevat heas mõttes julge ja mehine. Võib-olla just sellepärast ta Dísa laevasõidule kutsuski – ja pani ette ka Rósa kaasa võtta, kui Dísa ütles, et tal ei õnnestu kusagilt lapsehoidjat hankida. Frikki ilmselt teadis, et laeva tekil näeb ta parem välja kui kohvikus puruneda ähvardavate tasside ja kõikuvate laudade keskel. Ja eksimatult selge oli ka tõsiasi, et ta tunneb Dísa vastu huvi.

„Ema, kas sa vaatama ei tulegi?” Rósa kutsus ema käeviipega enda juurde.

„Jah, muidugi,” ütles Dísa teeseldud innuga ja oli valmis veel üheks pettumuseks. Ta kartis, et Rósa eeldab, et ta nendest juba vanas mõlke täis kalavannis lebavatest alamõõdulistest isenditest süüa valmistab. Ta lükkas ennast roolikambrist lahti, kõndis vankuvatel jalgadel parda äärde, jäi tütre kõrvale seisma, haaras reelingust kõvasti kinni ja kiikas alla vetesügavusse kaduva sinise köie poole. Rahutul merel ei paistnud oma omandist loobumisega sugugi kiire olevat ning käsi kordamööda edasi tõstes köit sikutav Frikki oli sunnitud oma jõupingutusi kahekordistama.

Viimaks tõusis noot pinnale ning Frikki tiris selle pardale ja laskis mütsatades tekile kukkuda. See ei olnud enam nii sile nagu eelmisel korral. Nooda all oli asisemat mõõtu kühm, kuid see ei vingerdanud nagu need väiksemad kalad ja Dísa pani imeks, kas nad on mõne kivi kinni püüdnud, kui selline asi üldse võimalik on. Aga kühmu läbi noodalina hoolikamalt uurides ta ahhetas. Ta oleks võinud vanduda, et nägi pisikest käekest, mis meenutas imiku kätt. Ta tõmbas Rósa tugevasti enda vastu, et tütar ei saaks kummargile laskuda ja seda oma silmaga näha.

„Frikki, mis põrgu asi see on?” Dísa ei olnud enne laevasõitu magada saanud, sest teda painasid ridamisi silmade ette ilmunud heidutavad pildid – ta upub, kajakas laseb oma sõnnikukoorma talle pähe, ta on merehaige, vints rebib tal sõrme küljest, ta takerdub sõukruvi külge, vaal ajab laeva kummuli või ta litsutakse laeva ja kai vahel puruks … kuid võimalus leida noodast imikut ei olnud kordagi läbi käinud isegi tema kõige süngematest unenägudest.

Frikki hämmeldusest krimpsus otsaesine ei vähendanud Dísa ärevust põrmugi. Ta klammerdus Rósa külge, kes püüdis ennast vabaks rabelda, et näha, mis asi see seal on. Teda kinni hoida polnud siiski mõtet – tekk oli ju nii väike, et nad poleks kuidagiviisi saanud teda takistada seda nägemast.

Frikki kükitas nooda kõrvale. Ta paistis olevat rahulik, kuid Dísa arvates mehe sõrmed värisesid, kui ta käe selle noodalinast läbi tungiva asjanduse juurde sirutas. Dísa krimpsutas nägu ja pööritas silmi, olles lõhestatud kahe vastaka iha vahel – ta tahtis ühtaegu nii seda pealt vaadata kui ka pilku ära pöörata. Kui Frikki taas ülespoole vaatas, tegi ta seda naeratades ja silmanähtavalt kergendust tundes. „See on nukk.” Ta tõusis püsti ja hakkas noota tühjaks raputama.

Dísa laskis Rósa lahti ja tüdruk sööstis Frikki juurde. Ta jälgis põnevusega tekile pudenevat saaki – kaht pisikest kalakest, adrutorti ja viimaks nukku.

„Võeh!” Dísa krimpsutas nägu. „Kui jube asi!” Ta astus kolm sammu ning jäi seisma tütre ja Frikki kõrvale. Kõik kolm süvenesid vaikides sellesse ebatavalisse vaatepilti. Nukk oli kahtlemata mõeldud mängimiseks ja kuulus nende hulka, mis näevad välja nagu väikelapsed. Isteasendis nuku jalad sirutusid roosast kehast V-tähena eemale. Üks käsivars oli õieli aetud, teine rippus nuku külje vastas. Plastmassist huuled olid kergelt paokil ja nägu igaveseks tardunud mingisuguse küsimuse esitamisele eelnevasse hetke. Just niisamuti, nagu miljonitel teistelgi nukkudel. Ent igas muus mõttes jäi ta kõigest sellest, mida leidub mänguasjapoe kaubanäidiste hulgas, nii kaugele, kui on üldse võimalik ette kujutada.

Nukk oli ilmselt pikka aega meres olnud. Ta oli kaetud tõruvähkide, valgete ussikeste ja muude nimetute elusolenditega. Tema kaela ümbritses habras kett, kuid seda, mis keti otsas ripub, ei olnud võimalik näha karpide ja muude olevuste pärast, kes olid nuku rindkerele kobarasse kogunenud nagu mingisugune rinnaturvis. Ühe silma koha peal oli tühi auk, teine vahtis neile klaasisena vastu lau alt, mis nägi välja nii, nagu vajuks see nuku kallutamisel kinni. Ripsmed olid enamjaolt kadunud. Nukk oli jäänud osaliselt ilma ka juustest ja nende asemel võis pealael näha sirgeid auguridu. Säilinud juuste sasipundar oli tõmmu. Nendes polnud midagi kena ega armsat.

„Kelle oma ta on?” purustas Rósa esimesena vaikuse.

„Mitte kellegi oma. Enam ei ole.” Frikki vaatas lummatult seda võigast nägemust oma jalgade ees. „Võib-olla kuulus ta palju aega tagasi mõnele väikesele tüdrukule.”

„Mida ta meres tegi?” Rósa oli ikka veel piisavalt noor, et uskuda, et täiskasvanutel on olemas vastused kõikidele küsimustele. Peagi pidid tema illusioonid purunema.

„Võib-olla sõitis see tüdruk, kelle oma nukk oli, mõne laevaga ja nukk kukkus tal käest vette. Või võib-olla kukkus nukk vette randumissillalt ja hoovus kandis ta siia. Õngeliin tõstis ta ilmselt ennist merepõhjast lahti ja seejärel ujus ta noota.” Frikki tuli Dísa meelest selle vahejuhtumi lahendamisega üsna hästi toime. Temal endal polnudki vaja sekkuda.

„Oi. Vaene tüdruk.” Rósa nägu muutus kurbuse ja kaastunde võrdkujuks. „Ja vaene nukk.”

Frikki kummardus ja tundus, et ta tahtis kätt enne nuku puudutamist varrukasse tõmmata. Siis aga mõtles ta ümber, sest ei soovinud kahtlemata põrmugi, et teda nannipunniks peetaks. Kui ta nuku üles võttis, hakkas selle puusaliigestest merevett välja voolama. „Minu arvates me peaksime ta merre tagasi viskama.”

„Ei!” hüüatas Rósa. „Ma tahan teda endale.”

Dísa krimpsutas taas nägu. „Rósa, ta on üksjagu määrdunud. Vaata seda kohutavat soppa tema peal. Osa sellest on kindlasti elus.”

Aga kuna kalastusretkel oli nüüd mingisuguseidki tulemusi olnud, näitas Rósa välja talle sugugi mitte iseloomulikku kangekaelsust. „Ma tahan teda sellegipoolest.”

Frikki sattus kimbatusse ja muutus seetõttu ootamatult taas juba tuttavaks kontoriinimeseks. Ta vaatas Rósa ja seejärel Dísa poole ning ragistas mingisuguse kompromissi leidmiseks ajusid. Viimaks tõi ta kuuldavale hädise ettepaneku. „Ma võin ta kotti panna, eks ju?” See kõlas nagu küsimus.

Dísa ei jõudnud veel Frikki pakkumisest keelduda, kui Rósa teda ennetas: „Jah. Pane ta kotti. Ma saan ta kodus ära pesta.” Ta vaatas lootusrikkalt naeratades ema poole. „Võib-olla me leiame üles selle tüdruku, kelle oma ta oli.”

Endale nuku peal kodu luua jõudnud ökosüsteemi põhjal otsustades oli ta ilmselt aastaid merepõhjas olnud. „Ma olen kindel, et see väike tüdruk, kellele nukk kuulus, on mänguasjadega mängimise east juba välja kasvanud,” arutles Dísa. „Tõenäoliselt on ta nuku kõige täiega unustanud.”

„Nukk võis olla ka mõne poisi oma. Sa ei tea ju kindlalt, et see oli tüdruk.” Rósa oli sugugi mitte esimest korda vabameelsemal ja tänapäevasemal seisukohal kui tema ema. „Ja ma olen veendunud, et omanik kurvastab tema kaotamise pärast senimaani. Mina küll kurvastaksin. Isegi saja-aastasena.”

Selles ei kahelnud Dísa hetkegi. Rósa ei olnud ainus laps, kes oli arvamusel, et tema nukud on elus. Ka Dísal endal oli veel praegugi vanemate maja keldris mitu kastitäit mängukarusid ja nukke, keda tal polnud südant ära visata.

Ema ja tütar vaidlesid teineteisega, Frikki aga seisis sellal kohmetult kõrval. Rósa sai lõpuks oma tahtmise ja tal lubati nukk endale jätta. Frikki kergendustunne oli lausa kombatav. Ta plaksutas käsi ja tegi ettepaneku piknikueine kallale asuda.

Ent kui nad oma kaasapakitud lõunasöögi taga istet võtsid, tuli välja, et kellelgi neist pole isu ei Dísa rukkikaraski ega poest ostetud odava keeksi järele. Kuigi nukk oli nüüd kotti varjule pandud, ei suutnud nad unustada seda võigast pilti, mis oleks kellel tahes söögiisu pealt ajanud. Isegi kajakad olid kadunud.

Kui Frikki pani ette, et nad võiksid nüüd päeva lõppenuks kuulutada, ei hakanud ei ema ega tütar vastu vaidlema, nii et ta muutis kurssi ja alustas sõitu maa poole.

Lõpptulemus oli niisugune, et Rósa huvi sai otsa varsti pärast seda, kui ta oli – ema range nõudmise peale kummikindaid kandes – nuku kotist välja võtnud ja vanni pannud, kuhu see tal peagi ununeski. Nuku pesemiseks ega tõruvähkide maha-rookimiseks tal enam indu ei jätkunud. Nii et vannis nukk siis istuski, et Dísat oma ainsa silmaga põrnitseda, kui too vannitoas keha kergendamas käis ja hiljem enne magama heitmist hambaid pesi. Dísa aga ei tõmmanud tollele jubedale tegelasele taas kotti pähe, vaid tegi temast pildi ja postitas selle Facebooki.

Ei juhtunud just sageli, et tal oli teatada millestki ebatavalisest.

Kui ta oma sülearvuti kohvilauale asetas, ilma et oleks vaevunud selle kaantki sulgema, ja magama läks, teatas arvuti talle ikka veel usinalt kommentaaridest ja laikimistest.

Dísa ärkas võpatades. Ta taipas ennast istukile ajades ähmase peaga, et teda oli häirinud võõras heli – mingisugune vali kolin, mis ei sobinud põrmugi kokku öösiti nende majas valitseva vaikusega. Ta lükkas unisena teki pealt ja tõusis püsti, et järele vaadata, mis on lahti.

Kui Dísa pea oli selgemaks saanud, meenusid talle need tühjad joogipurgid, mida ta oli üksnes harva kasutusel olevas väikeses söömisorvas kardina taha aknalauale kuhjanud. Aken vaatas aia poole. Reykjavíki piirkond oli hiljaaegu kannatanud murdvarguste tulva all ja Dísa arvas, et see on kõige tõenäolisem koht, mille kaudu vargad võiksid püüda majja tungida. Põrandale kukkuvate joogipurkide kolin pidi nad eemale ehk seega mõnda teise majja peletama.

Kui uudiseid tohtis uskuda, oli see kuritegevuse laine nüüd möödunud, ent Dísa jättis joogipurgid sinna alles, ehkki ta ei vaadanud enam alati järele, kas aken on suletud. Kas aken oli lahti, kui ta magama heitis? Ta ei suutnud seda meelde tuletada ja kahtlus, et lärmi tekitasid needsamad purgid, kasvas üha suuremaks. Mida muud see ikka olla sai? Ta tegi magamistoa uksele tardudes vahepeatuse ja püüdis pakkuda välja mingisugust seletust, mis poleks niivõrd heidutav kui murdvargus. Mõni kass pääses majja. Pea kohal asuvas naaberkorteris kukkus maha klaasvaas. Maja ees tänaval põrkasid autod kokku. Suur lind lendas vastu aknaklaasi. Televiisor hakkas iseenesest tööle. Toimus maavärin. Ohutuid võimalusi oli kui tahes palju.

Dísa rahunes veidi. Ja taipas sealjuures, et tal on meeletu pissihäda.

Ta otsustas võita veidi aega sellega, et läheb kõigepealt vannituppa põit tühjendama. Tal polnud just erilist tahtmist korteris patrullretke läbi viia, sest ta oli veendunud, et saaks kas või kassigagi kokku põrgates südamerabanduse. Ja ometigi torkas talle pähe, et ta on olukorda arvestades kummaliselt külmavereline. Tavaliselt muutus ta närvipuntraks isegi nii ohutu asja nagu pelgalt kõva tuult lubava ilmaennustuse peale, kuigi neil polnud aias batuuti ega katusel lahtiseid kive. Ta istus klosetipotil ja tundis enda üle heameelt, et ta oli nii rahulikuks jäänud. Kuid see tunne ei kestnud kaua. Elutoast kostis sülearvuti käivitumise tuttav heli. Tema süda vajus saapasäärde, kuni talle meenus, et arvutil on kombeks ennast pärast värskenduste automaatset paigaldamist taaskäivitada. Selles see asi ilmselt oligi. Milline murdvaras istuks lõppude lõpuks keset röövretke maha, et veebis surfata?

Too koletislik nukk jälgis teda vannist. Dísa pööras silmad ära ja keskendus pissimisele, kuid nukk tõmbas tema pilku taas vastupandamatu jõuga enda poole. Ta vaatas lummatuna ainiti seda plastsilma, mis näis tema liigutusi jälgivat, kui ta tualettpaberit haarama küünitas. Muidugi oli tegemist optilise illusiooniga nagu nende portreedegi puhul, mille silmad näivad sind seiravat. Selles polnud midagi, mida tasuks karta.

Uus heli tõrjus nuku Dísa meeltest. See ei olnud konservikarpide kilin-kolin. Ega kass. Ega autode kokkupõrge. Ega pisikesteks kildudeks purunev vaas. Ja kohe kindlasti ei olnud see maavärin. See oli üks tuttav ja igapäevane hääl.

See oli lahtine parketiliist, mis kriiksus koridoris sealsamas teisel pool vannitoa ust.

Dísa tõusis püsti ja astus pahkluudele vajunud pidžaamapükstes sammu ukse poole, mille ta oli harjumuspäraselt sulgenud. Tema käsi ei jõudnud veel lukuni tõusta, kui link teiselt poolt alla vajutati. Uks avanes pikkamisi sissepoole ja Dísa oleks võinud vanduda, et kui ta selle taga seisnud inimest nägi, hakkas nukk vannis irvitama.