Читать книгу Nukk - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 4

Abby avas vaikust rebestava tõmblukukärina saatel telgiukse. Päeval oli see vaikus, milles ainult linnulaul talle ja tema poisile meelde tuletas, et nad ei ole siin võõral maal ihuüksi, meeldiv tundunud. Nüüd aga mõjus see rusuvalt. Linnud olid laulmise lõpetanud ja kahtlemata magasid kusagil rohupuhmaste keskel või telgi kõrval põlvekõrguses sookasevõsas. Kui ta oli koos Lennyga linnast välja jõudnud, hakkas talle tunduma, et siin on loodusele lõigatud siilipea – miski ei kasvanud maapinnast kõrgemale kui ligikaudu põlveni. See nõudis veidi harjumist, ent ei kulunud kuigi palju aega, kui ta oskas juba niisuguse maastiku väärtust hinnata. Igas suunas võis näha miilide kaugusele ning peagi avastas ta, et ei tunnegi puudest vähimatki puudust. Ta oli metsi alati veidi kartnud, sest kasvas üles koos kõikide nende muinasjuttudega lastest, kes lõputu hulga ühesuguste puude vahel õigelt teelt eksivad ja keda mõnel juhul ei nähtagi enam iial. Pealegi tegi turistidele mõeldud veebisait, mida ta enne seda retke oli lugenud, lausa süvitsi selgeks, et eksida on võimalik ka metsatul maal. Ja võib juhtuda, et sind ei nähtagi enam kunagi – nagu nendes lapsepõlvelugudes.

Tuul oli suunda muutnud ja kandis Abbyni tuha lõhna. Nad olid rajanud telgi kõrvale kividest väikese sõõrja tuleaseme. Puid ei pruukinud siin ju olla, kuid kivide nappuse üle ei tohtinud kohe kindlasti kurta. Lõkkematerjalina olid nad kasutanud kuivi raage, mida Lenny sellest võsast korjas. Raod põlesid nii kiiresti, et vorstid olid väljast söeks kõrbenud ja seest külmaks jäänud, aga ära said need söödud sellegipoolest. Tegelikult tundsid mõlemad salamisi kergendust, et lõke nii ruttu kustus. Neile mõlemale oli nimelt niipea, kui nood vitsad põlema hakkasid, pähe tulnud, et rohmakalt tehtud kiviringist välja pääsedes võivad leegid süüdata karjamaa ning jätta tulle ka nende telgi ja neid endid. See polnud neil sugugi esimene kord hilinenult iseenda rumalusest aru saada. Nende retk ise oli selle parimaks tõenduseks. Kui nad oleksid korraks peatunud, et millelegi ka ette mõelda, poleks Abby pidanud roomama külma ja rõskesse telki jahedal kevadööl maal, mis korvas puude puudumise kivide ja tuuleiilide üliküllusega. Abby sundis ennast meenutama Hispaania talumatut lõõska, halastamatu päikesepaiste all kooruva nahaga tulipunaseid õlgu ja higi, mida voolas neilt ojadena pärast iga pingutust, mis nõudis rohkem jõudu kui käe sirutamine veepudeli järele. Kui aus olla, talus Lenny seda kuumust temast paremini, kuna Lenny nahk ei olnud nii hele ja tal oli neid vaevusi kergem eirata. Tema söandas koguni päikesevarju alt välja tungida. Nende odavhotellil oli nii vähe terveid lamamistoole ja päikesevarje, et kui nad tahtsid mõlemat saada, olid nad sunnitud tõusma esimeste koidukiirtega. Abby kidus basseini kõrval varjus ja püüdis mitte meelemärkust kaotada, Lenny aga ajas sellal veidi juttu teiste külalistega või tõi talle süüa ja juua. Ta ei suutnud ennast enne õhtut tollikestki paigalt nihutada. Isegi siis oli palavus veel väljakannatamatu, kuid ta oli vähemalt päästetud julma päikesepaiste eest.

Kui jalutuskäigult naasnud Lenny ennast tema lamamistooli servale istuma seadis ja pani ette loobuda Hispaaniast kui ebaõnnestunud valikust ja minna hoopiski Islandile, puhkes ta kergendustundest peaaegu nutma. Juba see nimi ise kõlas nagu mingisugune jahutav tualettvesi. Ta oli parajasti märganud, et tema varbad olid jalgadele laotatud käterätiku alt välja piilunud ja meenutasid nüüd pisikesi tigedaid viinereid.

Kui saabus õhtu ja päike looja läks, kaotas ärasõidumõte osa oma veetlusest. Nende peas võtsid maad igat masti praktilised kaalutlused, kuid need tekkisid nagu odav tulevärk suure raginaga ja kustusid susisedes peaaegu kohe, kui oli otsustatud neid eirata. Kui tema ja Lenny oleksid korraks pidama jäänud, et viivuke korralikult järele mõelda, oleks see idee juba varakult kõrvale heidetud. Ta oli alguses pisut mures selle pärast, kus nad seal peatuvad ja kuidas ringi liiguvad, sest hotellide ja reisimise kulud Islandil pidid kindlasti tunduvalt ületama nende eelarve võimalusi. Isegi Hispaania oli luksus, mida nad tegelikult ei saanud endale lubada. Rendi suutsid nad iga kuu alguses küll tasuda, aga mida kaugemale nad maksepäevast jõudsid, seda suuremas kitsikuses nad olid. Nende krediitkaardid olid limiidi juba tublisti ületanud ja deebetkaardid olid pelgalt miinustes konto juurde viiv värav. Reisirahaks kaasa võetud eurode varu oli kiiresti ammendumas. See kõik muutis reisi Islandile absurdseks kavatsuseks. Ent nad võtsid selle siiski ette. Lenny rääkis talle augu pähe.

Lenny ütles, et ta võib tuua neile kaks tasuta lennukipiletit ühelt mehelt, kellega ta oli basseini baaris juhtunud juttu ajama. See mees ise ei saanud pileteid kasutada ja rääkis Lennyle, et kui ta tahab, on need tema omad. Nimede vahetamise eest piletitel, kui nad seda tõesti vajalikuks peavad, tuleks neil väikest tasu maksta, aga see on ka kõik. Mees lisas, et ta on rentinud kaks jalgratast ega saaks nende eest makstud raha nagunii tagasi, nii et kui neile meeldib, kuuluvad needki kauba sisse.

Kahjuks ei olnud mees kinni pannud ka mingisugust raha tagasisaamise võimaluseta peavarju. Ta andis selle asemel Lennyle just tolle reisi jaoks ostetud telgi ja kaks magamiskotti. Et see žest ei olnudki nii suuremeelne, nagu esialgu tundus, taipasid nad alles pärastpoole, kui nägid matkavarustust välja kraamides, milline odav pahn see on.

Kellel neid hotelle ikka vaja läheb? Väljas ööbida on palju vingem ja Islandil tohib igal pool telki üles seada. Me võime lihtsalt sõita nende ratastega sinna, kuhu ise tahame. Island on nii vägev koht, et ma olen kindel, et millegi hämmastavalt kauni nägemiseks pole meil tarvis kuigi kaugele minna. Toidu me võtame lihtsalt ise kaasa. Hispaaniasse jäädes me peaksime lõppude lõpuks nagunii ju süüa ostma.

Nii olid nad endale rääkinud, kuid paljud nende eeldused osutusid kaheldavaks või koguni täiesti vääraks. Näiteks olid nad enne otsuse langetamist veebist lugenud, et muistsete seaduste kohaselt tohib Islandil peaaegu kõikjal laagrisse jääda. Tuli välja, et see vastas tõele üksnes osaliselt. Kuna tegelikkuses naersid vihased maaomanikud säherdused vanad seadused välja, said nad aru, et internet tõlgendas neid üsna vabalt. Tollel esimesel õhtul kulutasid nad mitu tundi telgi püstitamiseks sobiva koha leidmisele. Viimaks valisid nad välja mingisuguse samblase nõmme linna läheduses, ent järgmisel hommikul kupatati nad sealt juba koidu hakul minema. Loodetavasti läheb neil paremini nüüd, mil nad on pealinnast itta jäävatest mägedest üle jõudnud ja taas lausikumale maale laskunud. Senimaani ei olnud veel keegi nende uut laagrit pahaks pannud.

Lenny oli visalt nõudnud linna piiridest väljumist ega tahtnud kuuldagi, et nad võiksid asju lõdvemalt võtta ja saata esimese öö mööda Reykjavíkis, nagu neil oli alguses jutuks olnud. Esialgne kava nägi ette ööbimist Laugardaluri laagriplatsil, mis oleks andnud neile võimaluse järele proovida kuulsat kuumaveeallikatest toituvat vabaõhubasseini. Lenny aga mõtles ümber ja käis kangekaelselt peale, et nad kohe linnast välja sõidaksid. See üllatas Abbyt, sest noormees polnud talle kunagi varem looduslembi muljet jätnud. Lenny hakkas pingest vabanema ja elust mõnu tundma alles siis, kui hoonestatud alad selja taha jäid. Abby ei kommenteerinud tema täielikku suunamuutust, vaid kõigest tänas taevast selle eest, et Lenny on taas endine. Ta oli kartnud, et noormehe pidevad heitlemised ajavad reisi nurja. Kui aus olla, oli Lenny püüdnud oma muresid tema eest varjata, ent Abby tundis teda liigagi hästi.

Abby ronis telki tagasi ja tõmbas ukse tõmbluku enda järel kinni. Nad olid lõpuks teelt ära pööranud ja jäänud pidama konarlikul pruunikashallil karjamaal keset madala kasevõsa kõrval kasvavaid absurdselt suuri rohupuhmaid. Nende taga kerkis taeva poole mägi, mis ei näinud esmalt sugugi nii kõrge ega järsk välja, kuid selle tippu tõusta oli märksa raskem, kui nad olid oodanud.

Ei olnud tõenäoline, et keegi tuleb neid sellelt maalapilt minema kihutama, ehkki taral, millest nad üle ronisid, oli silt hoiatava teatega, et tegemist on eravaldusega ja laagrisse jäämine on keelatud. Nad otsustasid sellegipoolest riskida, sest kohalikke elanikke paistis siinkandis olevat väga vähe. Kui mitte arvestada väikest linnakest, millest nad olid rattaga mööda sõitnud, tundusid teised inimesed, keda nad nägid, olevat suuremalt jaolt turistid nagu nad isegi. Näis peaaegu, nagu oleksid maanteed olnud reserveeritud ainult ekskursioonibussidele ja rendiautodele. Jäi selline mulje, et ükski kohalik elanik ega peaaegu mitte ükski turist ei olnud piisavalt jabur, et püüda liigelda jalgrattaga, ja ainult üks paarike sõtkus neist mööda, ilma et oleks nende poole pilkugi heitnud.

Telgis oli veelgi külmem, kui selline asi üldse võimalik on. Ehkki siin all oli ilm kuiv, oli mägedes sadanud, kui nad neid ületasid, ja õue keppide otsa riputatud märjad vihmakuued lehkasid tugevasti. Abby oli kindel, et need on praegu täpipealt sama märjad kui seljast võtmisel. Lõhna ei muutnud põrmugi meeldivamaks seegi, et ta võttis ka jooksukingad jalast, aga ta ei hoolinud sellest. Tema pakitsev keha oli päev otsa valjuhäälselt puhkust nõudnud ja nüüd sai ta viimaks ometi pikali heita. Ta torkas pisikesed juhtmeteta Bluetoothkuularid kõrva ja valis telefonil oma lemmiklaulu. Ta oleks küll pidanud akut säästma, ent ühe lookese kuulamises poleks ju midagi hullu.

Abby sirutas kõrvus kajava tundeküllase meloodia saatel käe magamiskoti jalutsis seisva laterna juurde ja pani selle põlema. Latern oli kehva kvaliteediga ja ta oli sunnitud sellele mitu vopsu andma, enne kui telgis valitsevat kaost hakkas valgustama nõrk kuma. Ta kortsutas seda segadust silmitsedes laupa. Kui ta koos Lennyga õhtu hakul teele asus, nägi telk kuidagi teistmoodi välja. Aga küllap oli selles süüdi lihtsalt põhjala öö iseäralik poolik pimedus.

Abby hingas välja ja hingeõhust tekkisid valged pilved, mis haihtusid erinevalt tema nüüd kuhugi riiete ja tühjade toidupakendite kuhja alla mattunud e-sigareti paksust ja aromaatsest suitsust peaaegu otsekohe. Tal oli suus küll hapu maitse, kuid ta oli liiga väsinud, et hambaharja ja veepudelit otsides ringi tuhnida. Homme hommikul üles tõustes peseb ta esimese asjana hambaid.

Abby võttis ennast kokku ning tõmbas siis kähku jopi seljast ja hakkas lahti riietuma. Ta oli eelmisel õhtul avastanud, et magamiskott kaitseb tõhusamalt siis, kui sa oled peaaegu alasti. Kui ta püksid jalast võttis, tundus talle, nagu oleksid reied ja sääremarjad tulle sattunud. Ta ei suutnud ennast nii kaugele viia, et oleks ka sokid jalast tõmmanud, sest varbad olid päikesepõletusest veel hellad, nii et ta pidi lihtsalt sokkides magama. Terve päev kõva rattasõitu ja tagatipuks veel tibake eksprompt-mägironimist õhtul olid talle peaaegu otsa peale teinud. Ta ei olnud suurem asi jalgrattur – ja kui juba jutuks tuli, siis polnud seda ka Lenny. Kodumaal ei olnud kumbki nendest isegi mitte mõne spordiklubi liige. Lenny oli põhjendamatu optimismiga öelnud, et neil kulub sisseelamiseks ainult üks päev. Kui rängalt ta oli küll mööda pannud. Abby enesetunne oli praegu halvem kui hommikul.

Ta tundis ootamatult meeletut pissihäda. Abby küünitas oiates jalgade kõrvalt kingi haarama. Kui Lenny suutis tõusta mäkke kõigest õhukesest riidest lühikesi pükse kandes, siis peaks ka tema selle kiire õuesööstu üksnes püksikute väel üle elama. Ta valgustas tualettpaberi rulli otsides laternaga telgipõhja. Just sellel hetkel lõppes muusikapala, mida ta oli kuulanud, ning ta kuulis midagi, mis meenutas karjatust. Ta võttis kuularid kõrvast ja teritas kuulmist. „Lenny?” Kas on võimalik, et Lenny kukkus ja murdis jalaluu ning hüüab nüüd appi? Ta poleks pidanud muusikat nii valjuks keerama – Lenny võis ju olla seal tema teadmata juba paar minutit karjunud.

Ta kuulis väljast krabinat, otsekui oleks keegi telgi taga kiiresti läbi kuiva võsa liikunud. Abby lõtvus. See peab olema Lenny. Lenny oli tagasiteel temast maha jäänud, sest oli joonud ära suurema osa odavast punasest veinist, mille nad olid mäkke kaasa võtnud. See mägironimine oligi Lenny idee, mis tuli talle pähe siis, kui ta oli jõudnud poole peale selle jälgi kohaliku napsi pudeliga, mille nad olid tollimaksuvabast kauplusest ostnud. Abby arvates maitses see rüübe nagu köhamikstuur. See oli püdel, tume ja raske nagu need kibedad ravimid, milles kasutatakse maitse maskeerimiseks mentooli. Temale piisas ühestainsast lonksust ja Lenny kõik jutud sellest, kuidas naps sooja annab, ei pannud teda meelt muutma. Lenny hoidis pudelit enda käes. Soojem kui Abbyl ei paistnud tal sellel jalgsimatkal siiski olevat. Pigem vastupidi. Punasest veinist muidugi mingit soojendajat ei ole – kui nad olid pudelile mäetipus põhja peale teinud, tundus Abbyle, nagu oleks kogu tema keha ümbritsetud jääst tupega.

Ta oleks pidanud Lennyl selle mäkketõusmise kava peast rääkima. Aga kui aus olla, viis Abby kiusatusse mõte suurejoonelistest fotodest, mida nad tipus teha saaksid – nende vatti saanud tossudes jalad, poolenisti punaveiniga täidetud plasttopsid ja seal all laiuv maastik. Paraku oli ta unustanud ehahämaruse, mis nad tasapisi ja hiilides enda hõlma haaras. Kui nad lõpuks järsu nõlva lõpus istet võtsid, oli valgus liiga nõrguke ning Abby fotod ei olnud nagu suurem osa teisigi sellel retkel tehtud pilte piisavalt head, et neid sotsiaalmeedias avaldada. Senimaani olid kõik tema jõupingutused nurjanud vihm või hall taevas või hoolikalt valitud kaadrisse eksinud võõrad. Kui see nii edasi läheb, ei olegi tal midagi, mida tasuks postitada. Temast saab esimene Islandit külastanud inimene, kes ei ole täitnud oma sotsiaalmeediakontosid kadedust esile kutsuvate piltidega.

Lood muutis veelgi hullemaks asjaolu, et neil oli kahe peale ainult üks akupank ja kui sellel võhm otsa saab, tühjenevad ka telefonide akud ja rohkem fotosid ei tulegi. Siin ei olnud pistikupesi, millest telefoni laadida. Senimaani olid nad hoidnud akude säästmiseks telefone lennurežiimil ja välja lülitanud, kui neid parajasti just kaamerana ei kasutanud. Ent sellegipoolest tühjenes aku veidike iga kord, kui ta telefoni sisse lülitas. Homne päev võis ju siiski pakkuda häid võimalusi vingete piltide tegemiseks. Üks asju, mis talle jõudu andis, oli mõte sellest, kuidas ta räägib maailmale nende reisist, kui see kord läbi saab – ja selleks ajaks on tema perekonnal juba hilja nende hulljulguse ja raiskamise peale vihastada. Ta oli hakanud pabistama niipea, kui Hispaania lämmatav kuumus selja taha jäi ning tema ja Lenny jahedas kliimaseadmega lennukis istusid. See on viga. Suur viga. Ta teadis, et Lenny tunneb sedasama. Lennuki õhkutõusmise ajal paistis ta olevat närviline, otsekui oleks temagi kahetsenud. Kuid kumbki ei öelnud midagi, vaid nad lihtsalt vahetasid hädiseid naeratusi ja põrnitsesid siis vaikides istmeseljatugesid enda ees.

Tegelikult oli Lenny hakanud kõhklema juba enne seda, kui nad lennukile läksid. Ärasõidule eelnenud ööl nägi Abby, kuidas ta nende matkavarustust katsus. Abby kergitas pead ja ütles talle, et kõik läheb hästi. Küll nad hakkama saavad. Lenny tundis ilmselt piinlikkust selle pärast, et ta tabati kahtlemast nende suutlikkuses Islandil matkata ja telgis ööbida, ning teatas, et ta läheb õue e-sigaretti tõmbama ja viib ühtlasi välja nende prahi. Tema naasmise ajaks oli Abby taas magama jäänud.

Krabin katkes ja ta pani imeks, kas Lenny jäi seisma, et põit tühjendada. Ta teritas kõrvu, ent ei kuulnud sorinat. Võttes pealegi arvesse, kui sageli oli Lenny olnud sunnitud mäest laskumisel peatusi tegema, ei olnud see just tõenäoline. Seepärast ta oligi nii kaugele maha jäänud. Abbyl oli olnud liiga külm, et teda oodates seal passida.

Võib-olla Lenny lihtsalt tõmbas hinge. Krabin oli lähenenud telgile kiiresti, otsekui oleks Lenny jooksnud. Tal paistis telki pugemise ja pikali viskamisega kiire olevat. Abby lootis jumala nimel, et tal seksiisu peal ei ole. See asi oli kindlasti päevakorrast maas – oli pärast seda hõõrumist, mida Abby reite siseküljed olid jalgratta sadulas tunda saanud.

Helid kadusid sootuks. „Lenny!” hüüdis Abby nii valjusti kui kopsud võtsid, sest lootis, et tema hõige noormehe üles ajab, kui too on vindisena magama jäämas. Neljakraadise temperatuuri juures ööd õues mööda saata ei ole kindlasti hea mõte. Lõppude lõpuks ei unista ju keegi külmkapis uinaku tegemisest ega unista iseäranis veel seal magamisest lühikeste pükste väel.

Lenny ei vastanud. Vaikus oli niivõrd täielik, et sekundi murdosa jooksul pidas Abby endamisi aru, kas ta pole mitte kurdiks jäänud. Kuid seejärel algas krabin uuesti ja liikus kiiresti lähemale, otsekui oleks Lenny telgi poole jooksnud. Järelikult ta siiski ei jäänud tukkuma. Aga miks ta ei vasta?

Abby hüüdis uuesti.

Vastust ei tulnud.

Helid katkesid just sellel hetkel, kui ta hüüdis, otsekui oleks Lenny peatunud iga kord, kui Abby tema nime hõikab. Mis tal viga on? Abby ootas, kuni sahinad ja krabinad uuesti algasid, ja kisendas siis: „Lenny!” Vastust ei tulnud, tekkis kõigest ootamatu vaikus. Kui ta seda heli jälle kuulis, kostis see otse telgi tagant. Abby torkas ühe jala jooksukinga sisse ja võpatas valust, kui villid kinganina vastu hõõrdusid.

Lamp pidas õigeks just nimelt sellel hetkel hinge heita ning jätta külmast väriseva, püksikute ja T-särgi väel ja ühe kingaga Abby sinna hämarusse kössitama. Ta ei näinud nüüd midagi, tema kuulmine muutus seetõttu terasemaks ja ta eristas iga üksikut sammu, mille Lenny telgi kõrval kuivas rohus astus, enne kui seal telgiukse taga seisma jäi.

„Lenny!”

Vastust ei tulnud.

„Lenny?” See ei meeldinud Abbyle mitte üks põrm.

Tõmbluku avanemise kärin oli sama häirivalt vali kui varem või koguni veelgi valjem. See kõlas nii, nagu oleks keegi nahka puruks rebinud. Abby silmitses Lenny ähmast kuju ukseavas. Lenny seisis seal viivu ja laskus siis kummargile, et sisse tulla.

Alles siis Abby taipas.

See ei olnudki üldse Lenny.

See oli täiesti võõras inimene.

Järgmisel hommikul märkas juhtumisi siit möödunud talumees karjamaal telki. Ta peatus teepervel, hüppas autost välja, ronis üle tara ning tormas raevununa mööda konarlikku ja rohupuhmaid täis maapinda, kuni jäi seisma selle tegelikult odava ja hädise asjanduse ees, mille korralikum tuul oleks otsemaid merre puhunud. Ta seadis ennast valmis, et telgi asukatele karmilt peapesu teha. Ta eeldas telgi kõrval maas lebanud jalgrataste arvu järgi, et neid peab olema kaks. Aga ta lõi kõhklema, kui nägi, et telgiuks on lahti. Seest ei kostnud ainsatki heli ja tema hõikele ei vastanud keegi. Ta kummardus, et sisse vaadata.

Telk oli tühi. Kõikjal oli matkavarustust ja kila-kola, kuid inimesi ei olnud. Säherdust prügimäge nähes ei olnud ta sugugi üllatunud, et matkajad tema hoiatussildile käega lõid. Telgipõhi ei paistnud nende varanduse alt väljagi ning kõik asjad, sealhulgas ka telgi seinad, olid kaetud tumedate plekkidega. See nägi välja nii, nagu oleks seal lõhkenud konservikarp mingisuguse söögikõlbmatuks muutunud kraamiga. Kuidas on üldse võimalik nii jälki segadust tekitada?

Talumees ajas ennast sirgu ja vaatas ringi. Kui ta märkas telgist mitte kuigi kaugel tahmunud lõkkeriismeid, hakkas tema soontes taas koos verega ringlema ka viha. Aga telgi asukatest ei näinud ta kusagil ainsatki jälge. Ei näinud aasal, kasevõsas, mäenõlval ega maanteel. Ta jäi ärritunult kukalt sügama ja mõtles endamisi, et võib-olla nad istusid bussile, mis sõitis mõne Gullfossi joa või Geysiri kuumaveeallikate sarnase siitkandi populaarse vaatamisväärsuse juurde.

No hüva, läksid nad siis, kuhu läksid, aga tema igatahes ei kavatsenud neid oodates siia vahtima jääda, mistõttu ta pöördus ümber ja kõndis oma auto juurde tagasi. Tuul oli tugevnemas ja ta kuulis, kuidas avatud telgiuks tema taga laperdas.

Kuradima välismaalased.

Õhtul sõitis ta sedasama teed mööda tagasi, kuid selleks ajaks olid telk ja jalgrattad kadunud. Tahmunud kividega ümbritsetud maalapike kohal, kus oli olnud lõke, oli ainus asi, mis näitas, et keegi on siin viibinud.