Читать книгу Nukk - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 5

Neid asju, milleta Huldar oleks elus rõõmuga läbi ajanud, oli rohkesti ning esikohal olid selles nimekirjas laibad ja laevasõidud, mistõttu nägi see praegune kahekordne needus veel iseäranis ebaõiglane välja. Ta oli oma kannatusi mehiselt varjanud ja tulnud sellega kenasti toime seni, kuni laev kaotas ettepoole suunatud liikumishoo ning alustas tasakesi küljelt küljele ja üles-alla õõtsumist. Siis hakkas Huldari suureks kohkumuseks laevale kaasa tundes kerkima ja langema ka iiveldustunne temas endas.

Sõit avamerele polnud kaugeltki nii halb olnud – kuni laev laineid lõikas, sai ta endaga hakkama, ent nüüd, mil laev seisma jäi, läksid kõik asjad tema sees liikvele. See oli õnnetu meeldetuletus tema noorpõlve ühekordsest tööotsast tekipoisina. Tollane reis oli samuti hästi alanud, kuid lõppes see sandisti ja tulemus oli niisugune, et alusele tagasi teda enam ei kutsutud. Mitte et ta oleks sellise pakkumise miljonigi aasta jooksul vastu võtnud. Elus peaks olema ka midagi muud peale üle reelingu ripnemise ja meeleheitliku klammerdumise lootuse külge, et ta ei jää järgmise oksehoo ajal lisaks hommikusöögile ilma ka sisikonnast. Taas kuivale maale astunud, tõotas ta endale, et ei tõsta enam iial jalga ühelegi laevale.

Saatusel olid siiski teised mõtted. Kuna kaluriks saamine langes ära, õppis ta puusepaks, seejärel aga läks tööle politseisse, kusjuures mõlemad tundusid olevat kindlad võidupanused juhul, kui sa tahad merest eemale hoida. Kuivõrd irooniaküllane! Sa ei oska iial öelda, kuhu elul on kavas sind viia.

„Ah et siin sa oledki.”

Huldar vaatas ringi. Ta oli võtnud sisse koha reelingu ääres ja keskendus kõigest väest mere ja taeva vahelt paistvale kitsale tumedale maismaaribale. Teised meeskonnaliikmed olid talle tema üürikese äpardunud tekipoisikarjääri ajal rääkinud, et pilgu koondamine ühele kohale aitab merehaiguse vastu võidelda. Aga see võte polnud toiminud siis ega olnud aeg seda ka nüüd põrmugi tõhusamaks muutnud. Ta tundis ennast praegu sama halvasti kui ennist, mil ta lahkus teises poordis reelingu ääres seisnud seltskonnast ettekäändega, et tahab suitsetada. Miski ei võinud olla temast kaugemal kui mõte suitsetamist, ent see kõlas siiski paremini kui „Andke andeks, ma käin korraks oksendamas.”

„Kas sa tunned ennast kehvasti?” Huldari kõrval peatus Erla, kes oli kolleegi palet uurides pea viltu kallutanud. Huldarile oli peeglitagi selge, et ta on näost kaame nagu laip. Erlat nüüd lähedalt nähes arvas ta, et toogi paistab pisut kurnatud olevat, aga see ei pidanud ju ilmtingimata midagi kindlat tähendama. Saja aasta kõige märjema suve järel ei saanud Islandil keegi terve ja päevitunud jumega hoobelda.

„Ei tunne. Mul pole häda midagi.” Huldar teadis, et Erla ei jää teda uskuma, kuid ta ei hoolinud sellest. Teda oli kasvatatud oma nõrkust mitte kunagi ja mitte mingil viisil välja näitama ning nüüd oli juba hilja teistsuguseks muutuda. Just nimelt seepärast ta ei kõhelnudki mitte üks viiv, kui Erla palus tal sellele laevasõidule kaasa tulla – ei kõhelnud hoolimata oma kunagisest tõotusest ega tõsiasjast, et ta teadis, mida see reis temaga teeb. Ta mitte üksnes ei püüdnud oma mainet päästa – tema ja Erla vahekord oli hiljaaegu paremaks muutunud ja ta tahtis, et see niiviisi jääkski. Kui ta oleks kutsele eitavalt vastanud, oleks Erla seda paratamatult valesti tõlgendanud, ja Huldaril oli kõrini lakkamatust vajadusest nende suhteid lappida. Kui Erla oleks olnud mees, oleks Huldar saanud tööst ära öelda, ilma et ülemus oleks lugenud sellest välja midagi muud peale lihtsa tõsiasja, et ta ei taha sinna minna. Vähemalt mina olen niivõrd otsekohene inimene, arutles Huldar, kelle viis õde ei võtnud iial midagi puhta tõena ja olid suutelised tõlgendama kõige süütumaid märkusi võimalikest kõige halvemal viisil.

„Aga kuidas sina ise ennast tunned?” päris Huldar vastu. Ta oli näinud ka rohkem triksis-traksis Erlat.

„Minul ei ole midagi häda.” Erla pilgutas Huldarist pisut eemale tõmbudes silmi ja neelatas. Tema laud jäid suletuks viiv liiga kauaks selleks, et see vastus oleks mõjunud usutavana. Nii et nad olid praegu mõlemad nii-öelda ühes paadis. „Sa jääd kogu lõbust ilma,” jätkas Erla hambaid kokku surudes. „Allveelaev leidis selle koha üles. Me nägime ekraanil midagi, mis meenutas luid. Võib-olla sõrme- või randmeluid. Igatahes olid need väikesed. On võimalik, et mõni vähk või keegi tassis nad minema ja luustiku ülejäänud osa on kusagil kaugemal, kuid vähemalt me oleme õigel teel.”

Üle vastasreelingu oli mäslevasse merre lastud raske kaabel. See oli ühendatud pisikese kaugjuhitava allveesõidukiga, mis kammis inimjäänuseid otsides usinalt merepõhja läbi ja saatis selle kaabli kaudu informatsiooni üles. Huldari arusaamise kohaselt tuli politseil harilikult merepõhja uurida sügavamates kohtades ning see oli veelgi vaevarikkam operatsioon, mille juurde kuulusid sonar ning sellised allveesõidukid, mille võetud kaadreid ei ole võimalik vaadata enne, kui see riistapuu on taas pinnale tõusnud. Praegu oli neil esimene kord seda uut allveelaeva välja saata ning olukorra paratamatust süngusest hoolimata suutsid üksnes vähesed oma elevust varjata, kui merepõhjast võetud kaadrid viivitamatult tekile edastati.

Huldar oli pardal viibijatest ilmselt ainus, kes ei jälginud lummatult ekraanilt paistvat kujutist. Ta oli enne seda, kui iiveldus ähvardas temalt meheväärikuse röövida, seisnud teiste seas ja süüvinud kaadritesse hägusast veest ja konarlikust merepõhjast koos puhutiste pildilt minema sööstvate või vudivate pisikeste mereelukate ja üksikute voogavate adrukahludega. See oli kõle ja värvivaene maailm.

Kui Erla kannataski, siis tema huvi see nähtavasti ei vähendanud. Ta oli ehtne vapper sõdalane. Tavalistes oludes oleks Huldar väitnud, et tema on ka, ent kusagil on siiski piirid. Ta oli näinud fotosid nendelsamadel koordinaatidel siin kalavõrguga pinnale toodud jalast ja sellest oli talle piisanud. Ta ei tundnud vähimatki vajadust näha ka teist jalga, juhul kui allveesõiduk peaks sellele merepõhjas peale sattuma.

Kui Erla neid fotosid näitas, oli Huldar paremas vormis ja suutis ennast nii palju kokku võtta, et oli võimeline neid hoolikalt uurima. Nike’i paelkinnisega luitunud jooksuking, millest ulatus välja kaks jalaluud, ja kinga sees mingi riivamisi paistev jubedus. Pärast kinga eemaldamist tehtud pildi juurde ta pikemalt pidama ei jäänud, sest oli näinud juba piisavalt palju, et olukorda ära jagada. See oli numbri nelikümmend üks mõõtu paljas labajalg, mis kuulus kas suurte jalgadega naisele või siis väikeste jalgadega mehele – või võib-olla ka noorukile.

Laev vajus ootamatult ja hoogsalt alla, kuid Erla taastas kähku tasakaalu. Viivuks näis, nagu võidakski ta heitluse selle laskumisega, ent siis andis ta alla, haaras mõlema käega reelingust, ajas pea õieli, sulges silmad ning hakkas hingama sügavalt ja õhku ahmides, otsekui oleks ta liiga kaua vee all viibinud. Enam ei olnud vähimatki kahtlust – ka tema oli merehaige. Aga Erla pidas vastu. Ta pööras pea jälle Huldari poole ja jätkas nii, nagu midagi polekski juhtunud. „Igatahes loodame, et siin lähikonnas on veel teisigi kehaosi.”

„Loodame jah.” Huldar püüdis oma huuli naeratama sundida. Muidugi lootis ta, et leitakse ka luustiku ülejäänud osad, ent tema aju seadis praegu usinalt kokku parimat viisi selleks, et vältida nende nägemist ja seda iseäranis veel juhul, kui need suudetakse pinnale tuua. Selle jaoks oli neil olemas teine erivarustusega allveelaev, mis oli samuti mehitamata, sest meri oli siin tuukri jaoks veel liiga sügav, ehkki nad asusid mandrilava ühe kõrgendiku kohal. Viimane sügavuse lugem, mida Huldar enne teiste juurest ära tulemist kuulis, oli kaheksakümmend kolm meetrit.

„Oleks tore, kui me leiaksime mõne tüki, mis oleks nii terve, et aitaks meil kiiresti isiku tuvastada. Mina tervitaksin rõõmuga koljut koos kõikide hammastega.”

Huldar ütles vahele, mille leidmist eelistaks tema: „Või kuue või mõne muu rõivaeseme, mille taskus on veekindel ID-kaart või krediitkaart.”

„Jah. Või selle.” Erla ei paistnud niisuguste võimaluste koha pealt kuigi optimistlik. Tema palgelt kadus taas värv ja ta ohkas nägu krimpsutades. „Kõige sandim on see, et meil pole aimugi, kui kiiresti laip Islandi lähedal merepõhjas laguneb.”

„Jah. Sant lugu tõesti.” Või ka ei ole. Teel sadamasse oli Huldar sundinud ennast kiiresti läbi vaatama järeldusi, milleni vähesed sellealased uurimused olid jõudnud. Erla oli andnud talle enne autosse istumist prinditud artikli ühe lagunemisprotsessi jälgimiseks merepõhja asetatud seakorjuste saatust käsitleva välismaise katse üksikasjalike tulemustega. Uurijate väitel meenutavad sead inimesi, sest nad on suured ja karvadeta ning nende seedekulglas elutsevad samasugused bakterid. Seetõttu arvati, et seakorjuste lagunemise kiirus sarnaneb täiskasvanud inimeste surnukehade omaga. Kõnealusel juhul sai kahest seast pelk luustik ühe kuu jooksul, kolmandal kulus selleks aga märgatavalt rohkem aega. Huldaril läks juba ainuüksi selle lugemisest süda niivõrd pahaks, et ta ei suutnudki täpselt aru saada, mis see oli, mis tulemuste niisuguse lahknevuse põhjustas. Ta taipas üksnes, et see oli seotud vee erineva hapnikusisaldusega korjuste paiknemise kohas. Tal polnud aimugi, kui palju hapnikku on vees Islandi lähikonnas, ega tegelikult ka muudest teguritest, mis selle uurimuse kohaselt võivad sääraseid erinevusi põhjustada.

„Need luud, mida me ekraanil nägime, paistsid olevat täiesti puhtad nagu needki, mis sealt kingast välja ulatusid. Nii et kui me leiamegi üldse midagi peale sõrme- või randmeluude, siis pehmeid kudesid tõenäoliselt küll mitte. Võib-olla on luustiku ülejäänud osad liiva alla mattunud.” Tuul keerutas Erla lühikesi juukseid siia-sinna ja ta püüdis neid tulutult kõrvade taha toppida. „Meil vedas kuradima hästi, et kingas veel veidi lihajäänuseid alles oli. See peaks DNA analüüsi tegemise lihtsamaks muutma.”

„Jah.” Huldar pööras pilgu taas maa poole lootuses, et see tõestab viimaks ometi, et seisab paigal. Mõte lagunevast labajalast jooksukinga sees ei teinud tema olemist kergemaks.

Erla organismile ei paistnud niisugune teema mõju avaldavat, sest ta jätkas visalt selle käsitlemist. „Eks lootkem, et surnu riided olid piisavalt paksud ja takistasid mereelukate tegutsemist samamoodi nagu king. Ehkki meile jääb ikkagi see mure, et pea on tõenäoliselt puhtaks näksitud. Kui just peanahk ei ole osaliselt säilinud. Minu arvates toimivad juuksed selles suhtes üksjagu riiete moodi.”

Huldar hingas sügavalt sisse. Ta pidi kõneainet vahetama, et mitte hommikusöögist ilma jääda. „Kes see sinu arust on?” küsis ta meelt heites. „Enesetapja? Mõni turist, kelle meri kusagilt Reynisfjara rannast või muust populaarsest sihtkohast kaasa viis?”

Erla kehitas õlgu. „Pole aimugi. Oletustel ei ole mingit mõtet seni, kuni me ei tea, kui kaua laip on meres olnud. Tuvastamiskomisjoni ette läheb see nagunii. Kui kerkib esile midagi kahtlast, kutsutakse meid asja uurima. Aga see ei ole tõenäoline.”

Kõnealune komisjon loodi suuremate õnnetusjuhtumite ja loodusõnnetuste ohvrite ning – nagu praeguselgi puhul – kusagil juhuslikult välja ilmunud inimjäänuste tuvastamiseks. Huldarile oli hiljaaegu pakutud komisjoni nõukogusse kohta politseiülema esindaja asetäitjana, kuid ta ütles sellest hetkegi kõhklemata ära. Tal polnud vähimatki igatsust seista silmitsi veel mõne laibaga peale nende, millega ta oma töökohustusi täites juba kokku oli puutunud.

Erla laskis reelingust lahti piisavalt kauaks selleks, et Huldarit müksata. „Igatahes tule. Ma ei võtnud seda sõitu ette selleks, et kogu mõnust ilma jääda.”

Huldar pomises, et tuleb natukese aja pärast, ning pöördus kohe, kui Erla oli läinud, taas reelingu poole. Ta vaatas ainiti kauge ranna poole ning püüdis endale ette kujutada, kuidas ta seal seisab, mõlemad jalad kõvasti kindla pinna vastu surutud. Seejärel pani ta silmad kinni ja hingas sügavalt sisse, nagu oli teinud Erla. See avaldas pikkamisi, kuid kindlalt mõju ja peagi tundiski ta ennast piisavalt hästi, et teiste juurde tagasi minna.

Vaevalt oli ta nendeni jõudnud, kui süvenenult ekraani uuriv salgake hakkas elavalt hõiklema. Nähtavasti olid nad märganud teist jalga. Uusi, enamjaolt liiva sisse mattunud kingast välja turritavaid paljaid luid.

Seltskonna meeleolu muutus kiiresti jälle morniks, kui neile meenus, miks nad siin viibivad. Selline reaktsioon polnud nende töö puhul sugugi ebatavaline – surnutega tegelemisel ei anna edusammud ja võidud põhjust juubeldamiseks.

Erla oli esimene, kes märkas, et Huldar hoidub tahapoole. Ta kostitas üle õla vaadates Huldarit päris ehtsa naeratusega ja tema põskedele oli naasnud värv. See sobis Erlale ja Huldar vastas talle oma kaame naeratusega. „Kui sa lähemale ei tule, siis sa jääd kõigest ilma. Ilmselt me sattusime õigele kohale.” Oli selge, et vähkide vägi ei olnudki kehaosi igale poole laiali vedanud, nagu Erla oli kartnud. „Kas sa ei tahagi näha?”

„Mul on siingi hea.” Huldari mure, et Erla hakkab peale käima, osutus alusetuks. Ekraanile ilmus veel miski, mis köitis ootajate tähelepanu.

„Minu meelest näevad need välja nagu käsivarreluud.” Rannavalve esindaja toksis sõrmega ekraani. „Kas teie ei arva nii?”

Allveesõiduki eest vastutav mees vajutas kaugjuhtimispuldi nuppudele, seltskond aga trügis lähemale, et asja põhjalikumalt uurida.

Erla ringutas ennast, püüdis käsi kogukale päästevestile vaheliti seada, ei saanud sellega hakkama ja laskis siis need külgedele rippu. „Jah. Midagi muud ei saa need olla. Kas need, mis on seal suuremate käsivarreluude kõrval, ei ole mitte sõrmed?”

„Võib-olla ongi, kuigi käsivart ühendab käelaba ja sõrmedega veel suur hulk väiksemaid luid, nii et on raske midagi öelda. Terve käelaba jaoks ei ole luid piisavalt.” Tuukriasjanduse spetsialist paistis inimese anatoomiaga hästi kursis olevat. Olles märganud, et kõik vaatavad tema poole, lisas ta selgituseks: „Ma olen mitu aastat parameedikuna töötanud.”

Kõik pöördusid uuesti ekraani poole ja otsing jätkus. Kuid ehkki nad tiirutasid veel mõnda aega sellessamas paigas ringi, ei näinud nad enam suurt midagi. Olid mõned sõrmeluud ja üksik liivast välja ulatuv luu, mis pärines küünarvarrest. Kuube ega mingit muud rõivaeset ei olnud, rääkimata siis juba isikut tõendavast dokumendist ükskõik millisel kujul või krediitkaardist.

Pärast seda ei tulnud nähtavale enam midagi peale liiva ja siis uue liiva, mõne üksiku kivi ja viimaks mustava kuristiku. Erla nõustus lõpuks kapteni soovitusega otsing praeguseks hetkeks katki jätta ja tuua pinnale see, mida nad senimaani on leidnud. Õhtuks ennustati ilma halvenemist ja kapten pidas paremaks võimalikult ruttu sadamasse tagasi sõita.

Huldar tundis Erlat piisavalt hästi, et olla kindel, et tema oleks eelistanud jätkata otsimist – põrgusse see merehaigus ja halb ilm – seni, kuni nad kõik kurnatusest kokku kukuvad. Tänu jumalale ei olnud otsuse langetamine ainuüksi tema kätes. Huldar oli suutnud senimaani vapralt vastu pidada, aga kui meri peaks veel tormisemaks minema, on ta omadega läbi.

Esimene allveesõiduk hiivati tekile ja selle asemel lasti vette teine, millel oli erivarustus inimjäänuste kogumiseks. Kui luud hakkasid üksteise järel üles jõudma, muutis hirm näha mädanevat ihu oma sisikonna ohjeldamise Huldari jaoks üha raskemaks. Kõiges oli süüdi see kuradima üles-alla õõtsuv laev. Tuul oli tugevnenud ja koos sellega olid kõrgemaks muutunud ka lained.

Kui tekile saabus viimane partii, mis koosnes teisest jalast ja kingast, jäi Huldar pea ärapööramisega hiljaks. Ent see, mida ta nägi, üllatas teda nii väga, et ta unustas ajutiseks oma krampi kiskuva sisemuse. Ta koguni kummardus lähemale, et kindlaks teha, ega ta ei eksi, ja hüüdis siis: „Erla, tule ja vaata seda korraks!”

Erla tuli tema juurde. „Mida?” Huldar osutas jooksukingale. „See ei ole Nike. See on Adidas.” Erla laskus jalamaid tema kõrvale kükakile ja uuris jalatsit. „Oh sa pask, see on küll imelik. Kas inimene võis olla niisuguses seisundis, et hüppas vette erinevast paarist kingadega? Ma oletan, et kui sul on kavas kõigega lõpp teha, siis ei mõtle sa esmajoones sellele, mis sul jalas on.”

Huldar polnud temaga päri. Ta oli käinud aastate jooksul õige mitmes kohas, kus oli leidnud aset enesetapp, ja mõni lahkunu oli ennast selleks puhuks lausa pidulikult riidesse pannud. Ta ei mäletanud siiski, et oleks kordagi näinud kedagi, kellel oleks olnud jalas eri paarist kingad. „Ma olen pealegi üsna kindel, et selle suurus ei ole nelikümmend üks. Minu arust on see väiksem.”

Eksida ei meeldinud Erlale mitte üks põrm ja ta jätkas Huldarile vastuvaidlemist. „Kui inimene on omadega täiesti läbi, võib ta vabalt panna jalga erinevas suuruses kingad.”

„Võib-olla.” Huldar tõusis püsti ja manas otsaesist krimpsutades endale vaimusilma ette pildi tollest teisest jalast. Seejärel võttis ta taskust telefoni ja otsis veebist üles luustiku skeemi. Ta ulatas telefoni Erlale. „Nagu sa näed, jääb jämedam sääreluu sissepoole ja peenem väljapoole. Kui see oli keegi, kes kandis erinevast paarist kingi, peaksid need luud olema nagu peegelpildis. Aga nad ei ole. Erla, need mõlemad on paremad jalad.”

Selle põhjuseks ei saanud enam kuidagi pidada asjaolu, et keegi oli omadega täiesti läbi.

Erla kammis sõrmedega oma soolakirmega kattunud juukseid ja ohkas. Seejärel pöördus ta rannavalve esindaja poole ja teatas, et tahab otsinguala laiendada. Kui mees oli kuulnud, millised on Erla põhjendused, ei kohanud tema taotlus Huldari õnnetuseks vähimatki vastuseisu. Kui merepõhjas on kaks surnukeha, on peaaegu võimatu oletada, et tegemist on enesetapuga. Õnnetusjuhtumit see muidugi ei välistanud, kuid oli vägagi võimalik, et nood surnukehad sattusid sinna kellegi kolmanda tegevuse tulemusena. Niisugusel juhul oli nende esmatähtis ülesanne leida võimalikult palju luid või muid kehajäänuseid. Senimaani leitust vaevalt et piisaks, et surma põhjust kindlaks teha.

Rannavalve esindaja andis teada, et maale naasmist lükatakse edasi nii kaua, kuni merel viibimist võib ohutuks pidada. Seniks aga lastakse otsingusõiduk taas vette, et jätkata merepõhja läbikammimist.

Kes tahes inimene oleks võinud arvata, et meri tundis rõõmu võimaluse üle nendega veel veidi mängida. Laev hakkas otsekohe õõtsuma nii külg- kui ka pikisuunas rohkem kui varem ja Huldar suundus arukalt taas vastasparda reelingu juurde.