Читать книгу Looming - 1 2020 - Страница 4

Iirimaa

Mälestades Jaak Rähesood, James Joyce’i esmatutvustajat Eestis

Ruutude vangis klaas. Vaade välja:

räsitud pihlakapuud,

ruugetes marjades maiustab rästas,

sitke järeleandmatu tuul.

Life jõe kaldal lopsakas leinakask

(vees luiged, kel huvid on muud).

Üks vaikne tark mees lahkus eile

viisakalt, tülita

(Pärnust oli ta pärit,

ei sõdinud ta jumalaga)

kui lõpule lähenes Tartus

veel üks juulikuu.

2019

Igavene Linn

Igaveses Linnas ei kehti iga ega aeg.

Viivitasin kaua rännuga Rooma, ei tea,

on see hea või halb.

Mazzano vanalinnast Borgost pärast orgu

taas mäkke tõustes, bussile teel

kargab välja ei tea kust, rõõmsalt kepsutab

mu eest mööda süsimust noor erk kiisu.

(Aimugi pole tal endekoormast, mis inimesed,

targad ja selgeltnägijad, ta selga kõik ladunud on.)

Nõnda siis selle rõõmsa musta kiisu märgi all

ronima Roomas püha Peetri juurde end asutan.

(Lift maksab kümme eurot, jala saab kaheksaga.)

Kel jalad käivad, see käigu oma jalgel —

vähemalt seda teed!

Trepp kupli alla on pikk ja kõrge, mõelda jõuan mõndagi.

Ivarist, kes äkki öösel külla tuli — vist seks,

et temalegi kalli Rooma ootust jagada.

Märkan, et nüüd oleme ühte kasvu ja mina temast

kogunisti vanem — sest talle siinpool antud aastaid

kasinalt jagus, kuigi enam kui Dante Alighierile ja Juhan Liivile,

Kristusest, Kristjan Jaagust ja Keatsist rääkimata.

Kas andsin sulle juba oma raamatu „Luulest”,

seal sinustki on juttu!

— Küllap, vastab ta, kuid seal, kus elan praegu,

mul tuba pole ega raamatutele riiuleid,

aadresski pole see, mis oli Normanis või

Fountainstownis, kuhu sa õigupoolest selle läkitasid,

kas peale kirjutasid lihtsalt „Ivarile”?

Mu enda isagi mind tuli vaatama selsamal ööl.

Kellelegi ütlesin, et lapsepõlves malet temaga

me mängisime ja tugev selleski ta oli ja kui ma võitsin,

siis meelega ta nõrga käigu tegi. Aga

kas tegelikult ikka mängisime, see mul meeles pole,

sest kogu aja tal ehitada oli vaja,

ise ta kõike teha tahtis ja valmis ei saanud,

tööd teha vaid jõudis rängalt rügades.

Viimane trepijärk, kus seinad kaardu pea kohale

justkui merehädas laeval kalduvad, pea pööritama paneb,

kuid hingeldades siiski jõuan kupli alla. Peetrust

näha pole, ja miks peakski ta olema, tegelikult

pole ma targem, vanem ega parem kärbsest,

Ikarosest, tollest, kelle täna Nasa-targad

Päikese pinda saatsid nuhkima.

Kupli all mõtlen emale, kes täna 104 täis sai,

ja kõigest ilust, mis mu osaks saanud

temalt ja lastelt ja vanavanematelt on, ja sinust,

ja kõigist naistest, kes oma hinges

neitsiks jäid ja jäänud on ja seda ülimat

ei keelaks mulle, vennast-õdedest,

sõpradest. (Just nüüd helistas õetütar, kes

kaua ootas, lõpuks aga pisitütre ja -poja õnnelik

ema on, teatas, et manalasse kadus

mu onutütar, see mustasilmne õigluse tuli

nagu ta isa Volts ehk Voldi, puusepp-tisler

nagu Jeesuse isagi, kes oma õe, mu ema rõõmuks

klapplauaga kapi tegi, kuhu kitsukeses toas

mahtus ära kõik, mis kahele poisile kooliajaks vaja.)

Jõuan maa peale tagasi, otsin Rooma kuuma

päikese eest varju. Anda endast rohkem,

kui saadud on, loovuses olla, mis siis, et ümberringi

võõrast rahvast lakkamatult sagib,

mõni ikka äratundvalt naeratab, mõni väike laps.

Aina üksi olla ja head endast tahta jagada.

Jalad värisevad all ja kogu kehagi.

August 2018

Mazzano Romanos