Читать книгу Looming - 1 2020 - Страница 6
Kaarel B. Väljamäe Tahmakuu tekstid
Оглавление*
lehtede lugemiseks mis kirsipuul alles
ei piisa ei ühe ei kahe käe
sõrmedest
taevas on nagu võiks olla parimatel päevadel
aprillimais augustiseptembris kirgastunud olekus
aga varbad külmetavad köögis ja on näha
et kui oleksin puu õues
kas või toosama kirsike
lõdiseksin ka seal
nagu täna toas
kui värinamees käis
tuli kuu alguse puhul
nagu tullakse pühadeks külla
võttis korra ümbert kinni
võttis nii vapustavalt
et natuke nutan
las siis täna olla nii
värisen hoian lehti veel kinni
kaua see nii ei kesta
varsti tuleb lahti lasta
varsti on kõik lehed lennus
varsti kõik põrmus
*
piisab kui ta korraks mu poole
pilgu heidab et ma sulgeks
südamerahuga silmad
päikest usaldan pimesi
*
minu armsal puul on
lehti veel piisavalt
ja vihmapiisavalt:
okste küljes hoiavad
end õrnalt
kõik karvapealt
sama värvi
piisad pisarate
sõsarad
läbipaistvad
nagu imepisikesed laternad
imepiisakesed
lux aeterna
seda valgust
hoiab taevas kinni
ainult suure
nutuga
*
kas meid
vaadatakse
nagu puid
suure lootusega
imetledes
kui oleme talvest
läbi tulnud
talv läbi kasvanud
talvest sündinud
pungad peas
esimene rohelus
silmades
tullakse lootusega lähemale
kui õitseme
õhk me ümber värske
toitume ahnetest pilkudest
ei saa meie ei saa teised
isu täis
kuni viljadeni mida meilt noppida
õhus esimesed tüdimuse tundemärgid
lehed juba rasked
õhk me ümber rõske
aga viljad on ilusad
tasus ära oodata
üks ja teine käib nüüd külas
anname mida palutakse
mõni võtab ise
silmad maas
siis näeme kuidas keeratakse selg
isu saab täis oksad tühjaks
meie ilu jääb alles mõnes üksikus pilgus
mis tagasi visatakse
mõnes veel üksikumas
kes ainiti vaatama jääb
nagu mina oma kirssi
see on üks õnnelik inimene
keda keegi veel
niimoodi vaatab
mis sellest kui on
elust tuuseldatud
et tal pole
enam õieti midagi anda
peale halli räga
ja väga
külma luise
kallistuse
