Читать книгу Looming - 1 2020 - Страница 5

Madis Kõiv andis enne oma surma mulle, oma vennale, ülesande teha tema pikast (üle 1000 masinakirjalehekülje), segasevõitu, katkendlikust, lõpetamata, paljude variatsiooniliste korduste ja vasturääkivustega romaanist „Minu ema sõnumid” jutte, novelle. Olin seda varemgi teinud. Minu redigeerituna on ilmunud „Portree” („Looming” 2010, nr 10), „Emmi matused” („Vikerkaar” 2009, nr 10—11), „Vihm” („Vikerkaar” 2011, nr 7—8) ja „Öö lokaalis” („Akadeemia” 2020, nr 1).

Lugejale:

Loos „Ateljee” kujutatud stseeni algus paigutub koiduaega. Õhtul on istutud lokaalis. Seltskonnas on teiste seas Emma, skulptor, psühhiaater ja skisofreenikust (?) kunstnik Knut Villem, kes kavatseb juba öösel maalida grupiportree „Põrgu”, kuhu ta on valinud modelliks tumedapäise Emma. Eelnevalt on ta korraldanud kõrtsikakluse, kus lõi skulptori nokauti, põhjustades tõsise ajutrauma, mis vajaks haiglaravi. Kõrvallauas sündmuste käiku jälginud jahimees ruttab haiget kliinikusse sõidutama. Kaasa võetakse endine meditsiiniõde Emma, autoomanikust professor ja peale trügib ka seiklushimuline proua Tooni. Selle asemel, et kliinikusse sõita, sõidutab jahimees nad Noarootsi oma jahimajja. Emma jäetakse haiget valvama. Professor ja Tooni sõidavad ära. Ligidusest leitakse enesetapja laip, öeldavasti kõigile tundmatu. Koidikul läheb Emma…

Ants Kõiv

Kajakad häälitsesid, kerge tuul tõusis. Kaugel eemal üle karjamaa paistis üksik kollane täpp.

„Kas see on tuletorn sääl?”

„Noh, võite sinna tule peale minema hakata, seal on inimesed.”

„Teie lähete nüüd tagasi?”

„Jah, peab vist minema.”

Nad seisid ja vaatasid, kumbki oma kaugusse.

Emma ulatas käe: „Nii palju asju juhtus, ja ma ei küsinud midagi… ma ei tea miks…”

„Mis siin ikka pärida. Mõnikord on parem, kui vähem pärid ja vähem vastuseid kuuled.”

Jahimees võttis käe ja pigistas, lõpetas käepigistuse äkilise järsu survega, see tähendas — hüvasti.

Nagu kaks meesterahvast jätame jumalaga. Nii mõtles Emma. Lendurid omavahel, või jahimehed. Äärmisel juhul nagu õde ja vend pärast lahusolekule järgnenud põgusat kohtumist.

Emma ei saanud kunagi teada, „mis mees ta niisugune oli ja mis asju ta tol ööl ajas, või kelle ülesandel”.

Võib-olla oligi hea, et ta jahimeest enam ei näinud, temast midagi ei kuulnud, sest nii jäi kõik, mis juhtus, alles.

Koeri ei olnud, ainult hääled. Hääled tulid aknast.

Lai, eesriideta, kollaselt valgustatud aken, kõik, mis toas sündis, oli väljast näha. Vaatas sisse.

Põrgu.

Kolm või neli lampi põles pildi ees, pilt seisis alusel keset tuba, Knut Villem rääkis ja ähvardas pintsliga, sest kellegi nägu ei olnud otseselt pööratud tema poole.

Ainult need, mis pildil seisid, vaatasid ta profiili ja aknast välja.

Tooni oli seal kindlasti ja psühhiaater.

Mõned näod olid täiesti võõrad, mõned arvatavasti pooleli, tema oma (kui see oli tema oma) kaasa arvatud.

Etnograaf oli muidugi hobune. Ta poleks teda muidu (pildil) ära tundnudki.

Imelik, miks ta oma pilti „Põrguks” nimetab, aga muidugi, põrgu see on.

Maja oli üsnagi puudest varjatud ja ime, et ta seda valgustatud akent nägi.

Kas ta — Tooni — pidi siin olema? Kas ta võis juba jõudnud olla — kui pidi?

Ta oli, nüüd nägi Emma Toonit läbi akna, Tooni tõusis paremalt nurgast nähtavasti mingilt istmelt, rääkis mõne sõna alla oma kõrvale, tõstis siis pea üles ja näis sekkuvat Knut Villemi monoloogi, pööras seejärel pead ja vaatas aknasse.

Emmale tundus, et ta nägi teda. Ta rääkis — Tooni.

Nüüd oli Emmal isegi kampsunist hoolimata külm. Ta oleks pidanud sisse minema, Tooni juurde, ja järele pärima, mida linnas kuulda oli. Ja kuidas ta äkki siia sai.

Knut Villem seisis endiselt molberti ees, profiil akna poole, mis ta seal tegi, polnud selge.

Lõpuks sai Emma kangestusest lahti, taipas, tonksis kinganinaga rajakruusast kivikese, võttis selle ja viskas sinnapoole, kust läbi ruudu paistis Tooni nägu.

Tooni pani suu kinni ja jäi põrnitsema, tuli, surus näo vastu akent, pani peopesad varjuks ette ja vahtis Emmale pärani silmi otsa.

Monoloog ei olnud mõeldud Emmale, Tooni ei näinud Emmat. Nüüd vist alles nägi. Emma tõstis käe ja viipas. Tooni noogutas, pööras pea profiili, näis kellelegi toas midagi ütlevat.

Siis käis jälle uks, kaks meest tulid välja.

„Preili K!”

Nad olid teda näinud.

„Mis sa siin väljas vahid, tule sisse, pilt on pooleli.”

See võis olla ainult Knut Villem ise.

„Ikka veel?”

„Mis sa õige arvad, väärt pilti tehakse mitu aastat!”

Teine hääl: „Tulge sisse pealegi, preili K. Kust te tulete?”

Teine oli psühhiaater.

Tema ka siin. Kogu see õhtune seltskond jälle koos — issand halasta!

„Kas Tooni ei rääkinud, kust ma tulen?”

„Aga kuidas? Tulge sisse.”

Ta astus ise paar sammu lähemale. Knut Villem vehkis käega, pintsliga:

„Too sisse ja hakkame tööle, varsti on hommik käes.”

„Hommikul maalitaksegi, mitte öösel!”

Knut Villem jäi uksele pidama. „Kesse kunstnik on, kas sina või mina? Põrgut maalitakse öösel, taevast päeval!”

Emma astus sisse.

„See mees on päris häbematuks läinud.”

Psühhiaater: „Ärge tehke väljagi, ega ta kätega külge ei tule.”

„Mulle ei meeldi see jutt!”

„Lähme sisse, Tooni ootab ja tahab pärida.”

„Hea küll, lähme siis.”

Nad astusid sisse.

Pime eeskoda, ühelt poolt köögi muldne lõhn, teiselt poolt — ukse valguse­praost — hommikuste istungite suitsuselt imal häbitus.

„Astume, astume, suur jagu rahvast on vana kaardivägi, ja kes võõrad on, ei ole mitte sandikopika eestki paremad, nii et ärge kartke.” Ta lõi ukse Emma ees valla.

Emma vaatas üle läve ja nägi: kõige segaduse peale vaatamata ta tõesti maalis. Tal pidi olema erakordne keskendumisvõime, et seda teha, sest rahu ei olnud toas hetkekski, rahvas sõelus edasi-tagasi; mõned tulid talle üsna lähedale, küünarnukiulatuseni, aga küllap kahetsesid, sest kelleni tahes Knut Villemi küünarnukk ulatus, seda ta ka lõi. Kuhu juhtus, see tähendab, missuguse kehaosa läheneja küünarnukile ette pani.

Imelik, et ta jalaga ei löö, mõtles Emma ja kujutas endale ette hobust.

Ometi ei olnud Knut Villem mingi hobune, kaugel sellest, isegi peru hobune mitte. Ta ainult maalis hobust — see tähendab, oli maalinud, kui tõesti olid nood kunagised Tartu juudikohvikus eksponeeritud pildid tema omad. Üks oli ometi siin — hobune, pildil, küllap vähemalt see oli tema maalitud. Nüüd maalis ta Emmat hobuse paremale käele (kõrvale, tuleks vist ütelda, või jalale).

Maalimine läks kiiresti, sest midagi temast oli sinna juba ette visandatud, seda oli ta ju aknastki näinud.

Tooni istus Emma lähedal toolil, kuid pidas tal siiski „silma peal”, et ta ei liigutaks ja pilt tuleks täpne.

Niipea kui psühhiaater Emma suitsusesse tuppa sisse „tõukas”, haaras Knut Villem tal „turjast kinni” (psühhiaatri sõnad), tiris lampide vahele pildi ette ja kamandas:

„Seisa nüüd siin paigal ja vaata, et sa ei liiguta, niigi on kuradi vähe aega jäänud!”

Ta pani Emma seisma pildiga en face, nii et ta vaevalt toast muud nägi kui pilti molbertil, sealsamas kõrval lauakest värvide ja pintslitega, paletti ja pintslit Knut Villemi käes, tulesid pildi ümber ja varje, mis molberti tagant mööda hiilisid; nägi mingeid madalaid istmeid või patju seinte ääres ja riideräbalaid üle kogu põranda, ka pudeleid ja klaase ja taldrikuid muidugi.

Ta ei teadnud, kes siin, põrgus, koos viibivad. Kuid põrgu see oli, seda Emma möönis.

Tooni tuli ta juurde, pildil Emmat ei näinud. Õieti oligi seal ainult kaks selgelt, ilmeteni välja maalitud silmnägu, tema oma ja hobuse.

Tooni päris ja päris, oli asjade käigust sügavalt huvitatud, kuid ei pillanud kordagi toda võimalikku lauset sildade põlemisest. Võib-olla arvas need juba mahapõletatuiks ja ei tahtnud varemetest rääkida.

Emma ei saanud talle palju vastata, sest vastata polnudki palju ja Knut Villem keelas tal rääkimise — vähemalt täie suuga — ära: „Mis sa arvad, et ma teen siin mõnda ilupilti või, hoia suu paigal — suunurgad on see kõikse tähtsam!”

Pealegi ei olnud Emmal oma suunurki (niivõrd kui üldse) Tooni küsimustele vastamiseks raisata, tal olid omad küsimused Toonile. Siis, vaevalt suud paotades ta küsis.

Ometi kiskus Tooni talt välja andmed jahimehe aadlitiitli kohta, mille puhul esialgu põlastavalt puhatas: eventuell, küll luiskab. Hiljem muutus tõsisemaks, näis isegi valmis olevat uskuma, sest kuulutas: „Ma ei saa aru, miks sa, inimene, tema juurest siis ära tulid?”

Mille peale Emma ei mõistnud muud ühmata kui: „Aga see pilt?”

„Vot, üks õige sõna kah terve päeva möla sekka.” — See tuli Knut Villemilt.

„Mis Juhanist sai?” See tuli Toonile alles nüüd meelde. „Dina oli peast poolsegane, tal olid vist Juhaniga kindlad lootused.”

„Miks olid?” — Parajalt lühike vastuküsimus.

„Või on, kui tast veel asja saab.”

„Küll saab.”

„Kus professor jäi?”

„Hoia suu kõvasti kinni, ma teen nüüd seda!”

Knut Villem uuris ilmet, nagu olnuks ta inkvisiitor, ja võib-olla oligi.

Emma mõtles: ja mis ma tast õige kardan, ma ei ole ju palgatud modell, ma võin igal ajal selja keerata ja minema marssida, arvaku ta must, mis arvab!

Kuid tõenäoselt ei arvanud Knut Villem (praegu) vähimatki, või ehk siis seda, et suunurgad, mida ta maalib, kuuluvad põrgu pärisperenaisele, aga vaevalt sedagi.

Toonil keeldu ei olnud, tema võis rääkida:

„Ma ei saa aru, miks ta sinu omale modelliks valis, mina oleks veel paremini põrgupiigaks sobinud, igatahes. Või sellepärast, et sina oled brünett ja mina blond?” Tooni osutas õlaga ebamäärases suunas.

Emma vaatas pilti, nüüd tulid maja ja ümbruse kontuurid eriti selgesti nähtavale, nagu oleks keegi neid maalinud, aga ei maalinud ju, ainult tema enda näo kallal nokitses Knut Villem, kuid taust tihenes ja tihenes.

Nüüd nägi Emma selgesti toda kõrget maja mingil paljal mäeküljel, isegi raagus puid selle ümber, külmi siniseid pilvi all taevaserval ja tuules laperdavat pesu maja taga.

Ta oli seda maja näinud, ta oli selle maja juures käinud, seal elanudki võib-olla. Kunas?

Ma ei ole maganud, sellepärast ma vist näen und — või on see mõni vana uni, kunagi ammu lapsepõlves nähtud. Unustatud juba ja nüüd siin põrgus meelde tuletatud. Ja mina vaatasin aknast välja ja hobune uksest? See ei saa ju nii olla.

Psühhiaater ujus tagaplaanilt lähemale, võis nüüd seista kusagil Tooni tooli kõrval, kuid Emma teda ei näinud. „Jah, selleks te sobite, sest pildist saab veel midagi, isegi mina hakkan seda uskuma. Just teid oli siia vaja. Kas te teadsite?”

„Kurat, kas sul püsib üks minut nägu paigal või ei püsi!”

„Kuula, Emma, kas see ei lähe nüüd liiale. Ma võin sulle näppude peal üles lugeda kõik need kunstnikud, kellele m i n a olen istunud, aga niimoodi ei ole ükski neist härrastest minuga käituda söandanud.”

Selle peale kostis vaba inimene psühhiaater: „Te olete lihtsalt istunud ja lasknud endast näopilti maalida, mille puhul ei ole eriti oluline, et see täpselt — üks­kõik mis mõttes — välja tuleks.”

Kohalviibiv publikum oli nagu teisest maailmast pärit, justkui mingi nähtamatu kilega Knut Villemist eraldatud, isegi (mingil määral) Toonist ja psühhiaatrist.

Võib-olla ootavad järjekorras? Võib-olla võetakse nad kõik ükshaaval läbi, maalitakse igasse aknasse mõni nägu?

Täna öösel ei jõua ta ju kõiki neid läbi maalida, vähemalt mitte nii põhjalikult nagu mind.

Aga mis asja see rahvas siin siis ikkagi teeb, kui nad pildiga mingilgi moel ei ole seotud?

Aga Tooni? Psühhiaater? Neid ju pildil ei ole — ega tule, hommik on nagunii varsti käes ja päevatöö peab reeglite järgi enne kuke kiremist olema lõpetatud. Ta kuulas — mitte ainsatki kukke. Niisiis, aega veel oli. Ka Tooni jaoks? Psühhiaater ennast ju nagunii ei lase maalida.

Mis on mul selle hullumaja…

Siinkohal lõikas valgus ta mõtte pooleks. Nagu oleks keegi möödahiilijatest ta kõrva kohale kummardunud ja ütelnud — ta kuulis (oma sisemist häält): Kas sa siis aru ei saa, see on ju hullumaja!

Kuidas ta (Emma) seda varem ei taibanud ja ometi oli temagi tahtnud ükskord psühhiaatriks saada?

Muidugi, et Knut Villem on hull, see oli varemgi teada, sellest on ammu räägitud, tema hullustest ja ta salapärastest hobusemaalidest. Emma isegi on seda tähele pannud, vähemalt täna õhtul, kui nad promenaadil kohtusid, oli see ju päevselge. Ja see pilt, mida ta praegu Emma pealt maha maalib ja millele tema ise silmnäotsi vastu seisab. Kas võis mõni normaalne inimene niisugust asja maalida, pealegi öötunnil õlilampide valgusel! Niiviisi tuleleegiga maalitava suunurki uuri­da — mida need suunurgad tähendama pidid? Ja põrgu? Maja nagu hullumeelse arhitekti nägemuste järgi projekteeritud. Missugune maja? See, mis talle pildilt vastu vahib? Või see, mille sees ta koos pildi ja maalijaga istub?

Kogu hullude seltskond seisab vaheldumisi aknal ja nüüd on tema kord. Ja hobune uksel. Kas ta nägi hobust uksel, kas ta pidi hobusest mööda trügima, et sisse pääseda. Etnograaf? Kas etnograaf ol… on siin?

Psühhiaatri eksperiment alates lokaalis istumisest!

Aga kuidas ta siiski ei olnud midagi kuulnud psühhiaatri erahullumajast kusagil Noarootsi rannakülas? Miks ei võinud Tooni ollagi psühhiaatri patsient? Alles hiljuti oli tal vana Pukitsaga lahutusprotsess. Paljudelgi läheks Tooni asemel niisugusel juhul vaja psühhiaatrilist abi. Ürgkarje?

Karje läbi kõrgete akendeta maja ainsa akna välja tuulisele lagendikule. Karje läbi uksel vahtiva hobuse hirnumise.

Kõik viitas ju sulaselgelt hullumajale.

Ja miks ta ise siin istus — liikumatult skisofreenilises stuuporis? Võib-olla ei saanudki ta enam liigutada.

Kuidas õieti teda siia meelitatigi?

Muidugi, kõik nad on viimseni omavahel kokku leppinud. Need kolm tohtrit — professor, psühhiaater ja arst ja veel keegi, kellest nad lokaalis rääkisid. Ja jahimees, kellest ta ju õigupoolest midagi ei teadnud — ainult ta jahimehe­jutte, üks pöörasem kui teine, oli kuulnud. Neid oli ta siis uskunud, või peaaegu uskunud, osaliselt vähemalt. Missugust osa? Lugu põdrast, lugu õhuvõitlusest, aadlitiitlist? Emma ei teadnud, missugust — igaühte parasjagu.

Ta tegi peaga äkilise liigutuse, kuid pea ei tulnud kaasa. Millele?

Tooni rääkis:

„Noh, meie lugupeetud professor kadus loomulikult kõige oma autoga. Ja mis minul, vaesel lahutatud naisel, siis üle jäi muud, kui psühhiaatriga mesti lüüa ja siia kaasa sõita. Eventuell, tulin kaasa, ikkagi intelligentne ja teada inimene. Professoriga on igatahes lõpp, vähemalt täna ööseks, mis hommikul saab, seda näeme hommikul.”

Nüüd alles lõppes Emma stuupor ja pea keeras liigutuskäsuga tagantjärele kaasa.

Nüüd nägi ta oma selja taha. Tooni kõrval seisis psühhiaater. Tagapool hämaras sumus nagu suitsus olesklesid teised olesklejad. Ta ei tundnud neist tõesti ainsatki. Tal polnud ka äratundmiseks mahti, ta rääkis psühhiaatriga, ütles:

„See on ju teie hullumaja, eks ole?”

„Minu, mis asi?”

„Ausõna, see on hullumaja! Kas ma saan selle jao täna öösel maalitud, tšortogo materi!”

See oli Knut Villem, kes n ü ü d selja taga karjus.

„Oh Emma, näed, sa ajasid meie kunstniku tööjärje segamini, ta peab kõik jälle otsast peale alustama. Ta on vihane, nagu sa kuuled.”

„Ma olen kuradi vihane — hoidke see naisterahvas mul veel viieteistkümneks minutiks kinni. Mis te siin muidu vahite ja plärate. Hoidke nii, et ta vehkima ei pääse!”

„Kuulsite, me peame teile vist hullusärgi selga ajama.”

„Ajage hullusärk selga või pantke need kuramuse hispaani kingad talle jalga, aga hoitke see inimene mul paigal.”

„Ega me tema nägu ikka hoida ei saa. Ei saa ju, Emma. Ütle, et sa hakkad kisendama ja lõustu tegema, siis ta jätab su rahule ja võtab mind su asemel. Ei olegi enam ammu kellelegi istunud. Aga akti ma endast maalida ei lase, seda ma ütlen kohe.”

„Mine sina persse oma aktiga!”

Emma tundis kätt oma õlal, üsna jõhkralt keeras see ta ümber — Knut Villem pritsis talle sülge näkku.

„Kui sa, kurat, mu pildi ära rikud, siis ma löön su maha! Lihtsalt ja kõik!”

Tooni:

„Sellest aitab, mina ei jää siia majja mitte üheks minutiks enam. Tule, Emma, lähme, psühhiaater tuleb meiega kaasa.”

Ta tõusis ja hakkaski liikuma.

„Kes sind kutsund on, mine ja kao jalust. Aga sina jääd paigale, usu, ma tapan su ära, kui sa pildi nässu keerad, seda pea meeles!”

Emma ei näinud, kas Tooni jäi paigale või läks, oleks ta vaadanud, oleks ta näinud — psühhiaater hoidis Toonit randmest kinni.

„Nii sa püsid ja mitte tolli kah ei liigu!” Ta pööras end uuesti pildi poole, nagu midagi erilist ei oleks juhtunudki.

Mitte keegi ei ütelnud enam midagi, isegi Tooni püsis vait (ja paigal?).

Nad kardavad. Kas enda või minu pärast? Psühhiaater vastutab oma hullumaja eest ja peab patsientide pärast kartma. Ta läheb ise vangi, kui tal mõni maha lüüakse. Vähemalt pannakse ta hullumaja kinni.

Mitu hobust ta ära on tapnud? Kuidas ta need paigale sai, ja näod liikumatult maskideks?

Nüüd olen ma patsient valmis, mõtlen nagu ehtne hullumeelne. Kas siis selle on nad ka planeerinud? Minu mõtted?

Keegi söandas häält teha, psühhiaater: „Kannatage ära, ega see kaua enam ei kesta.”

Niipaljuke siis arstlikku tröösti.

Tooni toibus ja söandas ütelda:

„Kohe kireb kukk ja kuradid lähevad ja sina pääsed põrguvägedest lahti, eventuell.”

Emma mõtles: tuleb ikkagi minema joosta.

Kuid ta ei jooksnud, ta vaatas pilti ja nägi, milleks ta nägu kujunes.

See huvitas teda, nüüd tõesti, kogu see põrgu.

Ta jäi, ei liigutanud enam näonahkagi, vaatas ainult ja mõtles.

Kuni kukk tõepoolest kires.

See pidi olema kukk, sest Knut Villem pani paleti kõrvale ja hakkas pintsleid pühkima.

Ta ei kadunud sinise suitsuga, kuid seansiga oli siiski lõpp.

Kusagilt väga madalalt ronis valgus läbi akna sisse. Lambid hakkasid suitsema.

Vähemalt muutus nende suits koiduvalguses nähtavaks.

Keegi ei rääkinud, ka selja taga oli sumin vaikinud.

Knut Villem ei pööranud enam oma külalistele vähimatki tähelepanu, mitte ühelegi neist, vahtis oma kätetööd.

Vähemalt võis arvata, et ta seda tegi. Istus ja liigutas ainult pintsleid puhastades sõrmi.

Emma ütles: „Oh, ma ei tea, mis nüüd teha.”

Ta ei ütelnud seda psühhiaatrile, ega ka Toonile, rammestusse vajunuist ja mõtteisse kukkunuist (ka Knut Villemist) rääkimata; iseendalegi mitte. Ta ütleb, sest tõesti ei tea, mida nüüd teha.

Emma raputab juukseid. Nüüd hommikuse tuule jaoks valmis. Vaatab ainult vilguks Tooni poole ja viskab: „Ükskõik mida, aga siit urkast lähen ma nüüd küll minema!”

Ja lähebki. Läheb välisukse juurde, lükkab ka selle lahti ja on niimoodi väljas. Ta seisab trepil ja hingab — raputab oma juba lahti raputatud juukseid — püüab tuult. Kolmveerandmündina üle lahesuu tõusnud päike lööb ta silmad pimedaks.

Hästi valitud hetk ühele Silmapilgust üleastunule.

Siis ei ütle ta enam midagi, läheb kiduravõitu sirelipõõsastest mööda, remmelgate ja saarte poole. Need varjavad maja müürina. Müürist läbi, astub Emma edasi, poolviltu üle oma öise trajektoori otse mere poole.

Tal näivad olevat selged kavatsused, mida teha (vaatamata sellele, et oh ta ei tea, mida teha).

Keegi sammub talle järele, see on psühhiaater ja ka Tooni ei jää väga kaugele maha. Seepärast Tooni hõikab: „Kuulge, kas siin mõnda teerada ei ole? Ega te ei kavatse üle selle karjamaa trampima hakata — minul ei ole selle tarvis kingi kaasas, eventuell!”

Just seda aga Emma kavatseb — otse üle karjamaa, sinna, kus paistab meri.

Kas ta läheb kivile istuma ja vaatama, või on tal lisaks sellele tõsisemaid kavatsusi.

Psühhiaater on sellest huvitatud.

„Mul on kõik mis vaja.” Ja läheb otsustavalt edasi.

Tooni: „Kuulge, inimesed, siin on ju lausa lehmad! Aga kui Emma ujuma läheb, siis on nad ligidal küllalt.”

Nad lähevad rannajoone poole. Emma ees, psühhiaater mõnekümne sammu kaugusel tagapool.

Päike tõuseb veepinnale püsti, veereb nagu vett puudutav punane õhupall. Lambad ajavad ennast jalule ja järgivad lehmade eeskuju. Tooni ometi jääb paigale, hõikab ainult.

Psühhiaater, kes on jõudnud Emmale järele, ei märka Tooni hõiget.

-----------

Nad hakkavad minema suunas, kus nende kujutluses peab olema sadam.

Tooni: „Sa arvad nüüd muidugi, et ma olen siin seikluste peal väljas, või et mul on professoriga mingisugused plaanid. Või koguni selle sinu psühhiaatriga.”

„Miks sa nimetad teda minu psühhiaatriks?”

„Ma nimetan sellepärast… noh, hea küll, ma ei nimeta. Usu mind, Emma, mul ei ole mingisuguseid plaane, lihtsalt ma tulin Pärnusse õe juurde meelt lahutama. Ja siia me jõudsime ja siis tulid sina oma jahimehega… see on kõik sinu enda avantüür. Mis asja sa siin õige korraldad, ütle mulle palun! Ja nüüd see vana hirmus Knut Villem ka. Kuule, lähme veel natuke kaugemale, ma räägin sulle.”

Sosistades liiguvad nad jalgrada mööda edasi.

Maja juurest on kuulda hääli, Knut Villem näib olevat oma tardumusest ärganud ja seletab, õieti karjub.

„Kuuled?”

Maja juures on hääled tõusnud, käib mingi intensiivne seletamine.

„Lähevad jälle kaklema.”

„Mida sa ootasid, kui Knut Villem on kambas, lõpeb iga pummelung lööminguga.”

„Algas sellega.”

„Seda enam ta sellesamaga lõpeb. Kas me jääme ootama? Sul on ju sadamas austaja, me saame temaga kolmekesi kah minema.”

„Kellega sina tulid?”

„Mina tulin sinu austajaga.”

„Jumala pärast, Tooni, mis asja siin täna aetakse?”

Emma jääb seisma, ta ei tea, kuhu poole ja kellega minna. „Kuule, me peame vist ikka tagasi minema ja vaatama, mis sääl tehakse.”

„Skandaali tehakse, ja kõige harilikumat, mina sinna oma nina enam ei pista.”

Emma mõtleb ja püüab kuulata.

„Kas sa tuled kaasa või jätad oma austaja mulle?”

„Ma jätan ta sulle, kui sa ta üles leiad.”

„Hea küll, ma lähen ja otsin ta üles, lõpuks on mul ju suu peas, et küsida, kus see sadam on.”

Emma ei ütle midagi, läheb tagasi maja poole.

Mõne sammu pärast kuuleb ta häält selgemini, see näib pidavat jutlust:

„Ku mina teen pilti, siis mina teen, tšortogo materi, pilti, ja muu ei maksa mitte sittagi, muu on pask. Ma ütlen: pask! Pask! Pask! Kõik, litsid ja raha, ja ära tule mulle seletama. Pilt on püha, pilt on kuradi püha, siin ei maksa midagi, ma võin su pildi kõrvale maha lüüa, ku sa tuled mind segama ja seletama, sest pilt on püha ja maalritöö on kuradi püha töö, päälegi ku ma põrgut maalin. Ku ma ükskord kätte võtan ja nii kaugele jõuan, et ma põrgu lõuendi pääle maha panen, mis põrgu on, ja siis ei ole mul taevast, ja siis ei ole mul maad ja inimesi ei ole, ainult need, kes põrgusse on kinni pandud, ja vanakuradi sulased ise ja obused. Obused on, ära sa mulle tule seletama, mina ise tean, ära tule suud lahti tegema, ku mina oma põrgupilti maalin, seda olen ma nii kaua oma elus mõtelnd, et siin ei ole enam ühte asja kah juurde panda ja maha võtta, kõik on kuradima kohas kuradima täpselt paigas, mitte üks kraad sinna või teisele poole, ja ku ma seda tegema hakkan, siis ma teda teen ja muu käigu kuradi vanaema perse ja oodaku. Ma ütlen, oodaku! Kurrat, ma ütlen veel üks kord, aga rohkem ma enam küll ei ütle, oodaku, või ma tapan. Kuuled sa, tapan, tõsi­jutt, tapan, ja ei sülita selle pääle kah mitte, nihhujaa, see ei ole mu käes muud ku näpuga nipsatada, tapmise pääle olen mina meister, nagu maalimise pääle olen, usud? Ära usu, küll näed veel ükskord, aga ku ma põrgupilti maalin, siis ei ole mul tapmisega aega raisata, siis ära tüki oma lollusega lähemale, et ma su sita mahalöömisega aega ei pea raiskama, aeg maksab, aeg on rohkem ku raha. Kas ma raha olen vähe teind ja kokku ajand, teistele, kuradi kaabakatele ja röövlitele ja iseendale kah, iseendale kah, küllalt, ja teen veel, mina olen ärimees, mina olen ein Professional, maalin ja ajan raha pintsliga hunnikusse, ku selle pääle asi läheb, aga ku ma maalin, siis ma maalin ja muu sitt olgu vait. Päälegi ku ma oma põrgut maalin, nagu oleks see mu viimane pilt… Äkki ongi, kust mina seda tean, mida sa siin muidu kolad, aga seda ma ütlen, kuuled sa mees, ole sa sant või ole sa setu, ole tohter või professor. Ära tule mind irmutama, mina ei karda, ja meelitama ära kah tule, praegu ma maalin ja Geschäft jääb teiseks korraks — oodaku, kurat, ma ütlen veel üks kord — oodaku, praegu ei ole muud ku põrgu.“

Emma läks sammukese edasi, puude poole.

Ta ei saanud aru, kellele jutlus on suunatud, või kus seda peetakse, hääle ta tundis ära, muidugi oli see Knut Villem, niipalju ta seda meest juba teadis. Puud varjasid ikka veel maja ja ligemale Emma minna ei söandanud, ta vaatas selja taha, et kas Tooni tuli temaga kaasa või läks, nagu lubas.

Toonit ei olnud, kedagi ei olnud, ainult lehmad ja lambad veepiiri lähedal ja päike, mis oli ennast nüüd juba lahe kohale üles upitanud, veepinnalt lahti kiskunud ja ronis aegamööda linna tornide poole.

Kus psühhiaater olla võis, seda ta ei kujutanud ette, aga küllap ta maja juures oli, võib-olla sees ja jutt kostis läbi lahtise akna välja, võib-olla seisis üks toas ja teine, see, kellele räägiti, väljas, sel juhul Emma ei mõistnud, miks ta tulema ei tule, psühhiaater nimelt, ega jäta Knut Villemit aknale kisendama, sest mingit mõtet tolle sõnades ei tundunud ju olevat, mingit sisu, mida teadma oleks pidanud; ärritatud ja pidurdamatu inimese hüsteeriline kisa, aga võib-olla see see pidigi olema, võib-olla oli tegu jälle psühhiaatri eksperimendiga, või oli see mingi uus (Viini) ravimeetod, mida ta siin järele proovis. Kui selle väljakutsumine ja kuulamine kuulus psühhiaatri professionaalse tegevuse hulka, noh, kuulaku terviseks!

Jutluse teema oli muutunud.

„Sina võid mu pärast minna, kus tahad, aga neitsid jäävad siia, mul on neid täna veel vaja.”

Psühhiaater vastas midagi — see oli psühhiaater, ka tema hääle tundis Emma ära.

Emma hiilis puude alla, hoidis end puutüvede varju — nagu Mata Hari, mõtles ta ja pidi naerma — hüsteeriline naer, mida muud see sai olla. Magamata inimese hüsteeria, paranoia, skisofreenia ja mis kõik veel, aga ta nägi nüüd, lahtist akent nimelt ja Knut Villemit aknal, see oli tõesti tema, kes jutlust pidas, käed laiali vastu aknapiitu, justkui oleks ta sinna maailmale vaatamiseks risti löödud.

Kas siis niimoodi ta, psühhiaater, räägibki oma märatsejatega, räägib, ja sanitarid hiilivad selja tagant lähemale ja ajavad hullusärgi selga.

Nüüd seisis üks hullusärgis aknal ja lasi ennast risti lüüa.

Siis pistis üks pulstunud pea end Knut Villemi laialiaetud käte vahelt nähtavale ja karjus omakorda.

„Tulge appi, päästke meid siit välja! See hull hoiab meid kinni!”

„Ära kisenda, teeme põrgu valmis, siis lähed!”

Psühhiaater rääkis:

„Ma pean oma kraami võtma ja üks võõras kuub on ka seal sees.”

„Mis kraam see sul on, ma viskan aknast välja.”

„Ei, ma pean selle ise üles otsima.”

„Hää küll, tule ja otsi, aga välja sa enam ei pääse. Tule põrgusse, kui tahad!”

„Mis siis ikka, eks ma siis tulen.”

„Tule, aga pea meeles! Tule kähku, ku tuled, ma teen ukse ühe korra lahti, pärast sa enam sisse ei saa… ja välja kah, muidugistki.”

„Minge sadamasse ja sõitke ära. Küll ma temaga hakkama saan.”

Emma ei näinud rääkija asukohta, kuid lähedal pidi see olema, sest hääl rääkis talle otsekui kõrva.

„Minge ruttu, enne kui ta ukse lahti teeb, parem, kui ta teid ei näe, äkki jäi tal teie portree juures midagi pooleli… Ma tulen hommikusele seansile, minge nüüd!”

„Missugusele hommikusele seansile?”

Uks läks lahti, trepil seisis Knut Villem, ja tõesti oli tal püss kaenla all.

„Tule siis ja ära seleta.”

Emma kükitas maha, põõsad varjasid ta vaatevälja, ta kuulis, kuidas psühhiaater sammus mööda kruusatatud rada, ta ei näinud sammujat.

Siis pandi uks kinni.

Emma hiilis põõsaste vahelt välja ja hakkas kiiresti liikuma sinnapoole, kuhu arvas Tooni läinud olevat. Ta ei julgenud hõigata.

Kuidas lugu ka ei olnud, hommikune kohtumine algas väga igapäevaselt.

Emma nägi neid istuvat sadamasillal, jalad rippu vee kohal, nagu olnuksid nad vanad kailkonutajad või koguni paadialused. Ja Tooni suitsetas.

Eventuell.

Emma nägi neid juba kaugelt roobasteelt — kahte istuvat kuju pikal merre ulatuval ribal.

Niisiis, ära ta ei eksinud, kuid võttis siiski mõnda aega, enne kui ta istujad leidis.

„Mis see nüüd jälle olema peaks?” küsis ta endalt, nagu oleks lahtimõtestatud vaatepilt teda kuidagiviisi häirinud. Need kaks näisid olevat süvenenud vestlusse, justkui ei paneks kumbki neist tulijat tähele; vähemalt märku nad sellest ei andnud.

Alles siis, kui Emma jõudis päris lähedale, tõstsid vestlejad silmad veepinnalt ja vaatasid, kuid ei lausunud seejuures sõnagi.

Nad ronisid paati, mootor pandi käima, kett harutati sillaposti ümbert lahti.

„Kas sõidame?”