Читать книгу Värske Rõhk nr 73 (4/2021) - 10 2021 - Страница 3

issi

issi ärkab

talve rüpes

lumi on tolm köögilaua vakstuks

tuhmistamas ta

vananevat keha

armid liikunud kõhu alla ümarad õlad

ujuvad valus

vesi kallatakse

kohvitolmu peale

karmilt kukub sopp ta soolde ära

ära

nagu puuris tuvi varbadest

armistunud jalad tiibadega paanikas

kurb kõrbenud

õrn kui sinikas issi

riietub raputab

tolmu sokkidelt maha ta

värinad keerutavad seda

üles kui kummitusi õhus issil

on aega ainult asjade maskideks

tolmu õhuke

vaevakarva kiht

tundub ta suutmatuse üle naervat

issi komistab risti löödud kohe peale

viljastamise hetke isegi ta munn tolmune

elades

uskumatus õuduses

ja siis

kõik mida ta pole öelnud

paneb ta vangi tolmu koguneb

ta telekal

ta tahavaatepeeglil

ta akutrellil

emaga ühist

laubakortsud laiad õlad

kohmakus elektrivõlad

hingeraskus õlujanu

rõõmu taga jahe valu

nikotiini-zen

Töö juures suitsetame me kõik.

Lapsed, kliendid jalgade vahel siblimas

teenindamist ootavate silmadega,

segaduses silmadega. Nähes mind pausil,

suits näpu vahel, ütlevad nad:

Ära kiirusta,

ja lisavad sarkastiliselt:

Mul ju aega on.

Töö juures suitsetame me kõik.

Me suitsetame vahetustes,

anname laudu üle ja võtame viimaseid makseid,

et istuda, suits meisterliku meeleheitega valmis rullida

ja suhu torgata. Töö juures suitsetame me kõik

ja vaatame tühja vihaga kaugusesse.

Ohetest koosnevaid vestlusi

liigendavad naerupahvakad –

mõni väsimuse väljendus on tragikoomiliselt täpne.

Kustutan koni ja tõusen

kangelase naeratusega, mis ütleb:

Kuid mulle meeldib su eest hoolitseda.

Sa maksad mulle muretuse eest,

ma maksan naeratustes,

mille siiruses sa kahelda ei julge.

Töö juures suitsetame me kõik.

Me suitsetame ja iga mahv tähistab

õhkuhaihtunud puhkusehetke,

seda võimalust istuda,

hetkelist mis-sest-et-halli-subjektsust,

tossumeditatsiooni.

kunstformen der natur

betoonist seinad ja rauduks

klaaslaua peal kasvab üksik orhidee roosa õiega

keegi murrab kohe sisse

ma tean, et keegi tuleb kohe

sammudes tundsin ära lõhna haistsin ukse taga oli

janune müdin hirmuhigised tolmukad

ma tegin ukse ise lahti, et raudukse hallile värvikorrale

sissemurdmise jälgi ei jääks

sissetungijal oli kaasas väike jõõrane püstol, millega lahtist ust tulistas

kallas lillele vett ja pühkis hirmuhigi käisega maha

ise naeratas laialt, nagu tal ainult head plaanid oleksidki

kõhus keeras õudne kui huvitav

hing kinni huuled pruntis

tuli ja läks ja samme uksest välja seades hammustas lilleõie kaasa

millest mul kohe kahju ei olnud, sisse ei murtud, aga

kõik võeti kaasa mu hingetoru ikka kinni

lauslakkamatus läbistatuses

õõnsalt hingasin sisse, tõusin

lükkasin verise kleidi tuimalt trumlisse

lisasin valgendit jäin ainult ootama, mil ta uuesti

tuleks

külmad betoonseinad sosistasid vastu

mu oma ootusärevat igavesti kestvat ohet

hõõrusin käsi kokku ja kastsin longus lillevart, naeratasin

keegi murrab kohe sisse ma tean, et

keegi tuleb kohe

suu orhideetükke püstol kuule täis las ta

seekord tulistab

Kõige soojem detsember

Külm hakkas, kui „Shawshanki lunastuse“

ainus naine oli peategelast golfistaariga pettev bitch.

Külm hakkas, kui „Kaardimaja“ esimene leedi

ütles presidendile, et nad on elanud vales,

et ta ei kujutanud ettegi, kui loomuliku

vägivaldsusega võimuvahekorrad tasakaalutuse poole vajuvad.

Ta jättis presidendi maha ja

ma panin sulle teki peale.

Külm hakkas. Mina lugesin Audre Lorde’i,

sina James Baldwinit.

Mina Doris Lessingut,

sina Roberto Bolañot.

Mina Adrienne Richi,

sina Don DeLillot.

Panin küünla põlema.

Õues. Hoidsin lõuga kõrgel, et niiske hingeõhk

salliserva märjaks ei teeks.

Inimese silmamuna ei saa isegi äärmuslikes temperatuurides

jäätuda, aga ma pole kindel,

kas selleks tuleb silmi kinni hoida.

2006. aastal tangokeerdude maailmarekordi teinud

mehe sõnul on tema õnne ja tänulikkuse allikaks

igapäevane vaesuse praktiseerimine

ja ma laulan kaasa:

sellest piisab,

sellest piisab,

sellest piisab.

Ma armastan, kui

kiiresti temperatuurimuutus hinge

kinni võib lüüa,

eriti silmi lahti hoides.

serenaad kipitavale kurbusele

poollämbumas värdnägemustest ärkvel

nagu karikakar valgusetuse värvi

selle tühikargaja nimi on tabalukk

tal on prillid mis pilgu värvipimedasse lõksu tõmbavad

uttu eksind kõigest-eemal-kasarmus soo keskel karantiinis

täis valmimata seemneid mis sees hüübivad

ta põlved on asfaldile määrimist väärt

nagu näts kummitab selle kleepuv natuur

peatselt ka ümbritsevaid

me lahkusime me paremini me uuesti ükskõik mida

et vältida rahulolematuse nakkavat natuuri

kaenlaaluses kipitav kahtluste kammajaa:

kurbus ma anun sind astu maha kaalukausilt

mille vastaspoolele kogu mu kannatlikkus hakitud on

olen uperkuudis olen kallerdav olen makseraskustes

olen kuuendat kuud pandimajas olen lohakas

olen sulle seitseteist vastamata kõnet kirjutanud:

arulage sa oled arulage

su seitse arulagedat kombitsat roogivad mind

harutavad lahti mu püsivuse poldid su hääl

õitseb nõgesena palun

kingi mulle oma olematus

ja ära tee mind karmiks kurbus

ära karmista mind palun veel

*

Kui sind vaimusilmas näen,

oled mustade lindude parv

musta augu sulgede ja

taevasiniste žiletikätega,

inimkäte ja inimsõrmedega,

taaskasutuses jumalasilmadega ja

iginõtkestuvate puupingetega,

juurtega, mis maa keset

paigal hoiavad, kujutlen

südamikku parve rada lakkumas,

sellelt söömas, sulatamas selle

avanemist ja sulgemist.

kas me pole mitte kõik hüpnotiseeritud

sellest, kui pimedaks ikka minna võib?

teel metsast välja,

peale viina jaoks jõhvikate korjamist

ja kaerahelbepudru otsasaamist märkasin

paljaid puuvõrasid. valgus ei

tundunud peegeldavat.

surevate mullamadude heli

sundis sammalt põgenemisihas kõrgemale kasvama.

tõstsin korvi, et lahkuda,

jalad põlvitamisest kriipel.

kas lahkun enda ja jõhvikate jaoks

või jään, et apokalüpsise laulu kuulda?

kui maa end ümber keerama hakkas,

tõusid juured ja rusikad.

jäin. laulsin kaasa,

tume torkiv puukoor põse vastas,

kõiki neid vihaseid ridu peast

keelele kaapides.

laulsin kaasa, kui mandrite lihked

maas musti kaevikuid lahti murdsid,

kui kured ja tihased õhust sukeldusid

ja nende pisikesed koljud märjalt

vastu kanjoneid raksatasid,

kui pilved rähklesid punaselt

surnud poegade, surnud armukeste või

surnud lindude kiljatustes.

ma laulsin kaasa,

metsikutes plahvatustes kurja rõõmu täis,

nii palju mäda! nii palju viha!

nii palju taevast kukkuvaid linde,

puugid murdunud kaeladel verd imemas,

tühikäigul langeva maailma

hulluse rüpes.