Читать книгу Värske Rõhk nr 73 (4/2021) - 10 2021 - Страница 5

*

ühe elu ja ühe hommiku sisse mahtuda

ei ole inimese töö.

on sosin tagapool mind

on päike loitsimas vett

ja kuu kutsumas unesrändajat

ja ma tihti üllatun

et päike pole kuu

ja kuu pole päike.

ja minu ema

kes viis mu kuulama tuult

ma tahan talle hüüda

ema

ma ei oska enam luuletada

olgugi et

linnurida kaunistab taevast

ja silmapiir hõõgub

ei anna olevik end teps mitte kätte

ja ehk suudlebki keegi kuud

kui naine läheb vette

ikka nii nagu meres minnakse

ja valgus puudutab teda vaikselt

sest teised enam ei tohi

ja mu hõõguv silmapiir

sulab ühte

muude horisontidega

ja koit tantsib oma tantsu

ikka tantsib

ikka tantsib

tantsib

hommiku pooleks

tantsib

taeva lahti

tantsib ringi täis

kuni päev jälle helisema hakkab

ja pööriöö annab kõigele andeks

ühe elu ja ühe hommiku sisse mahtuda

ei ole inimese töö.

*

maailm raagub

kui ta seisab kahe toa vahel

kuulumata justkui kumbagi

öö taandub

kui ta tõstab end ühest kingast välja

siis teisest

kui ta

riputab

midagi

kuskile

ning aken õhetab ja toas

toas on külm

kui tema vari

viibib sõrmeotsteni

idamaa kevade

üürikeses haardes

olnud mälestuse

klompis liigenduses

unenäos, mis unustab end käima

ning tema keha

võtab ruumi kohas

kus ta päriselt ei ole

kus võiks olla keegi teine

kui poleks kesta

mis end kardinapuule riputas

ta kuuleb läbi vihma sametist häält:

Boris, kuhu sa küll ennast jätsid?

*

prrrr, prrr-rrrr põristab

tüdruk tooli peal istudes r-i

prrrrr, ta pole veel rahutuse maitset suhu saand

rauatablette pole võtnud ja

raksus käinud ka mitte.

rasket pilku pole tundnud rusuvat

ja pool kuus hommikul

pole rookind lund vaikselt ahmides

õhku

sidrunkollane taevas pääs kinni.

selle tüdruku r rrrr

mesimagus ja melanhoolne ja nõretav rr

hakkas venima

ja kõik hakkas külge.

hakkasid rusikad

hakkasid raamid piltide ümber

ropud laulud higistes saalides

kõlasid kaugelt ja kaunilt

ja tantsijate kehad

lavadel

gongilöökide vahel

puhta vihma käes

need kleepusid ka külge.

rrrr rr-i peab oskama

et öelda raisk

ja ühtteist veel

ja et pääseda tagasi

hingata jälle päätäis tagumise toa hommikut

tüdruk jäi vait.

joostes proovides pöörata ümber elu

oli silmis vaid too üleni kollane taevas

ja tüdruku rr lennates

lahti

laiali

pudises õhku

mõtles

oh kuidas ma küll armastan raskelt

neid vanu ingleid

kelle kederluud kannavad nad

viimase piirini

ja viimase otsani

lõpuni

välja.

*

piir me vahel on nii ehe

et tunnen seda lõikumas

oma peopesadesse.

ta vonkleb üles-alla

mässib mind endasse nagu siidirätik

mis meeleheitlikult ihkab kuuluda kellelegi teisele kui

tuulele.

olen äkitselt hoitud.

meri kohiseb mu kõrvus

kui vaikne valu

niidina

külgepidi

(taas) mu pähe rada tallab.

ning kui mu kael lõpuks murdub

raksatab ka aeg

ja miski

nende kahe vahel

pole enam endine

pole enam nii, nagu

oli äsja.

mõtlen:

annan end teile kätte

kui lubate, et üks

käsi alistub teisele

hingeõhk alistub veele

ja loobujat ei karistata.

loksu-loksu, laineke.

*

…

no mis te passite

muusika kirjandus kunst pühkige kõik laualt

las ma laon oma kaardid laiali

kirjutan kõigi otsaette liimitud

väikestele sildikestele nimed

siis küsite

kes ma olen?

aegamisi

küsimus küsimuse haaval

nagu matrjoška

ja no ega röövik ka üleöö liblikaks saa

ikka nii et jätkuks

terveks elueaks

õpite end vaikselt tundma

ja nagu reeglid ikka johhohoo

vastan teile vaid jah või ei.

jah või ei

ütlen

kas oled koit toome või ei

oled andrus ansip või ei

ma ütlen

šahh

ma ütlen

matt

ma ütlen

seda mängu tuleb osata mängida

ei saa nii et

küsid kuidagi liiga palju või

siis lähed mängust välja

jobukakk

kougin keskaaegse emakeelevihiku välja

deklameerin (ja see on nüüd paatos):

per aspera ad astra.

näh, intellektuaal esimesest pingist

kellel nüüd suu vett täis on?