Читать книгу Vikerkaar - 6 2021 - Страница 3

Inglise keelest tõlkinud Ann Alari

See vanamoodne ütlus, praegu tuhmumas.

Kogu südamest ma soovisin.

Kogu südamest ma igatsesin.

Armastasin teda kogu südamest.

Sammun kõnniteel

ettevaatlikult, hoides haigeid põlvi,

ah sitta neist,

hoolin neist vähem, kui arvate,

sest on asju, mis tähtsamad –

vaid pisut kannatust, küll mõistate –

käes poolik kohv

papptopsis –

kogu südamest kahetsen et –

plastkaane all,

püüdes meenutada sõnade kunagist tähendust.

Kogu südamest.

Kuidas seda kasutati?

Kogu südamest armastatud.

Kogu südamest armastatud, kes te mu ümber.

Kogu südamest armastatud, kes te mu ümber siin

unustatud fotoalbumis,

mille hiljuti leidsin.

Nüüd tuhmunud

seepiad, mustvalged, värvipildid,

inimesed nii palju nooremad.

Ja polaroidid.

Mis on polaroid? pärib äsjasündinu.

Äsja, kümne aasta eest sündinu.

Kuidas seletada?

Klõpsasid pildi, see vupsas fotokast välja.

Vupsas fotokast välja?

Sellist hämmeldunud ilmet näen üpris sageli.

Nii raske kirjeldada

kõige pisemaid detaile, kuidas –

kõik see, mis meid „kogu südamest“ ümbritses –

kuidas me kunagi elasime.

Prügi pakiti ajalehe sisse,

pakid seoti nööriga kinni.

Mis on ajaleht?

Nüüd mõistate.

Nööri teatakse, see on veel olemas.

Sellega seotakse asju kokku.

Pärlid nööri otsas.

Niimoodi öeldakse.

Kuidas aga päevadel järge pidada?

Igal neist oma sära, igaüks isemoodi,

seejärel igaüks juba möödunud.

Mõned on mul sahtlis paberil,

need päevad, praegu tuhmumas.

Helmeid saab kasutada arvepidamiseks.

Nagu palvehelmestes.

Aga mina ei taha kive oma kaela ümber.

Selle tänava ääres on palju lilli,

tuhmumas, sest on august

ja tolmab, ja saabumas on sügis.

Varsti hakkavad õitsema krüsanteemid,

surmalilled – Prantsusmaal.

Ärge arvake, et see on morbiidne.

See on vaid tegelikkus.

Raske on kirjeldada lillede pisimaid osi.

See on stamen – siin pole seost meestega.

See on pistillum – siin pole seost relvadega.

Just pisiasjad nurjavad töö tõlkijatel

ja minulgi, kui püüan kirjeldada.

Mõistate.

Võib rappa minna. Ära eksida.

Sõnadega juhtub nii.

Kogu südamest armastatud, kes te olete kogunenud siia

suletud sahtlisse

tuhmuma – tunnen teist puudust.

Tunnen puudust lahkunuist, neist, kes läksid varem ära.

Tunnen puudust neistki, kes veel siin.

Kogu südamest tunnen ma puudust teist kõigist.

Kogu südamest tunnen teie pärast kurbust.

Kurbus – veel üks sõna,

mida tihti enam ei kuule.

Tunnen kurbust ja kogu südamest.

Nimiluuletus kogust „Dearly“ (2020).

Toona me elasime nii

Olles kõik eelnevalt oma ebajärjekindlalt peetud päevikust järele vaadanud, võin ma üpris kindlalt väita, et kirjutasin luuletuse „Kogu südamest“ 2017. aasta augusti kolmandal nädalal; olin sel ajal Kanadas, Stratfordis, mis asub Ontario provintsis, ning ma kirjutasin selle kas pliiatsi või pastapliiatsiga (mida tuleb veel kontrollida); tõenäoliselt panin ma luuletuse kirja mingile paberitükile – oli selleks siis kasutatud ümbrik, vana ostunimekiri või märkmepaber… eks sedagi tuleb veel kontrollida, ent kahtlustan, et tegemist oli ikkagi märkmepaberiga. Keel, mida ma pruugin, on 21. sajandi Kanada inglise keel, mis selgitab väljendi „less of a shit“ (ah sitta) kasutamist – fraas, mida ei suuda kuidagi ette kujutada Tennysoni poeemis „In Memoriam AHH“, samas on aga üpris tõenäoline, et Chaucer mõnes oma rahvapärases loos just midagi taolist kasutas. Järgnes see, et võtsin sahtlisse pandud luuletuse välja, dešifreerisin omaenese käekirjas teksti enam-vähem täpselt ära ning trükkisin selle digidokumendina arvutisse – detsembris 2017. Seda tean juba täpselt, kuna arvutis on ju kirjas nii sissekande kuupäev kui ka kellaaeg.

Luuletus sündis peamiselt nii, nagu see on värsiridade algupoolel kirja pandud. Tõepoolest, ma sammusin mööda kõnniteed, ja tegin seda üpris aeglaselt. Põlved andsid end tunda, sest olin viimased viis tundi istunud äärmiselt ebamugavas asendis auto tagaistmel koos pooleteistaastase titega, ning sülle olid mulle laotud veel igasugused asjad. (Praegu on kõik juba palju parem. Pean silmas oma põlvi.) Nii ma seal siis kõndisin, hoides käes poolikut topsi kaasaostetud kohviga, mille peale oli surutud plastkaas – iseenesest ju kahetsusväärne. (Praegu on olemas juba palju paremaid lahendusi, sest inimeste meelepaha plastreostuse üle on arusaadavalt suurenenud.) Aeglane jalutuskäik laseb mõtiskleda, ja edasi tuleb juba luule. Pargipingid ootavad mind alati kui sõbrad, ning õnneks tol päeval ei sadanud. Sai rahulikult kribada.

Miks ma küll too päev üksi jalutasin, mitte koos Graeme Gibsoniga, kellega olin alates aastast 1971 läbi käinud sadu miile nii erinevates paikades, nagu seda on Šotimaa, Orkney saared, Kuuba, Norfolk, Kanada keskpõhjaosa segametsad, Lõuna-Prantsusmaa, Kanada arktilised alad ja loodeterritoorium? Koos matkamine (nagu ka kanuusõit) oli meile alati rõõmu valmistanud, kuni lõpuks läks aga nii, et tema põlved hakkasid üles ütlema – enne, kui seda tegid minu omad. Niisiis oli tema parajasti me Stratfordi peatuspaigas – kohas, kus olime endale juba mõnel varasemalgi aastal hommikusöögiga öömaja kinni pannud, ning mina olin parajasti majast välja komberdanud, et meie söögivarusid täiendada ja end sel jalutuskäigul kohviga pisut turgutada.

Olime oma iga-aastasel käigul Stratfordi, et näha, mida kõike võib teha Shakespeare’i ainetel – muusikaetendusi ja muidki üllatusi. Kas ma tookord seal ka esinesin? Küllap vist, kuna eelmisel aastal oli ju ilmunud „Nõiasigidik“, minu kaasaegne versioon Shakespeare’i „Tormi“ ainetel, milles juttu festivalist, mis ettearvatult paljuski sarnane sellega, mis toimub Stratfordis, Ontarios. Shakespeare’i vaatamine, Shakespeare’i uurimine ja Shakespeare’ist kirjutamine – kõik see paneb mõtlema sõnadele, mida me enam ei kasuta, sõnadele, mille tähendus hägustub, ja üldse kogu keele pidevale muutumisele; olid ajad, mil sõna „gay“ tähendas „rõõmus“, edasi tähendas see midagi poolilmalikku – ning ajakeerises muutub tähendus veelgi. Keel elab omas ajas. Meie liigume ajavooluga kaasa. Mõned sõnad lihtsalt jäävad kuhugi maha.

Seda siis sissejuhatuseks. Kui nüüd täpsustada, elasime juba viiendat aastat ajal, mil Graeme’il oli dementsus – diagnoos pandi talle aastal 2012. „Millised väljavaated mul on?“ küsis ta, kui seda talle öeldi. „Haigus võib areneda kas aeglaselt või kiiresti, ka võib see püsida pikka aega samal tasemel, ent ega selles ei saa sugugi kindel olla,“ vastas arst. 2017. aasta augustis tema tervis eriti ei halvenenud, ometi teadsime mõlemad, et kell tiksub kogu aeg. Teadsime, mis juhtub, ent ei teadnud, millal see juhtub. Läks nii, et Graeme suri veidi enam kui kaks aastat hiljem: septembris 2019, kaks päeva pärast minu romaani „Testamendid“ esitlust Londonis sai ta raskekujulise ajurabanduse ja sellega kaasneva verejooksu, mis on vaskulaardementsuse puhul tüüpiline; ning nii ta lahkuski meie hulgast enam-vähem sellisena ja selliselt, nagu oli tahtnud. Kiiresti ja suhteliselt valutult – pealegi ajal, mil ta polnud veel liiga palju muutunud.

Rääkisime temaga ta haigusest sageli. Püüdsime süngest meeleolust võitu saada. Ja meil õnnestuski koos teha paljusid asju, mida olime alati teha tahtnud – oskasime õnnelikud olla noil tundidel, mis olid meile veel antud. Graeme oli mees, kellele sai osaks eel-lein: kõik need temale mõeldes kirjutatud luuletused, mis on avaldatud kogumikus „Kogu südamest“, olid mul olemas juba enne tema surma.

Samal ajal tuli tegelda ka minu romaani põhjal tehtud MGM-Hulu teleseriaaliga „Teenijanna lugu“, mis jõudis vaatajateni 2017. aasta aprillis ning mille sensatsiooniline menu kujunes omaette nähtuseks. Mitme Emmy auhinna võitmine seisis tookord alles ees, nagu ka romaani „Alias Grace“ põhjal tehtud suurepärase miniseriaali vaatajani toomine – need olid siis tööd, mis tookord mu tähelepanu nõudsid. Kõike varjutas õõva tekitav meeleolu, mis järgnes 2016. aasta presidendivalimistele USA-s – minule jäi sellest mälestus kui košmaarsest filmist, mille puhul arvatakse, et kohe-kohe hüppab hiigelsuurest tordist välja tütarlaps, ent tegelikult hüppab sealt välja hoopis kloun. Kui Clinton oleks tookord valimised võitnud, siis oleks „Teenijanna loo“ põhjal tehtud teleseriaali kindlasti vaadatud hoopis teise pilguga. Tegelikkuses kujunes aga nii, et film köitis rabavalt paljude vaatajate tähelepanu, pealegi oli inimesi vallanud hirm. Ja ometi oskasid tookord vaid vähesed karta, et USA demokraatia alused (iseseisvalt funktsioneeriv meedia, täidesaatva ja kohtuvõimu lahususe põhimõte, konstitutsioonist kinnipidamine ja armee lojaalsus sellisena, nagu see konstitutsioonis on sätestatud, mitte aga kuuletumine kuningale, huntale või diktaatorile) satuvad sedavõrd ohtu, nagu need on novembrikuus 2020.

„Alias Grace“ põhineb kaksikmõrval, mis leidis aset 19. sajandi keskpaigas, ent lugu hakkas hoopis kurjakuulutavamalt kõlama, kuna tegelikku ellu oli äsja ilmunud väge täis riigipeast naistekäperdaja ning samal ajal algas ka #MeToo liikumine. Seriaal jõudis vaatajateni septembris, Harvey Weinsteini hakati laiemalt süüdistama oktoobris. Ent ajal, mil ma tookord tänavat pidi komberdades ja valu eirates mõtlesin vanamoodsale väljendile „kogu südamest“, seisid kõik need sündmused alles ees.

Mida veel tegin ma augustis 2017? See oli aeg, mil ma juba kirjutasin romaani „Testamendid“ – olin sellega algust teinud aasta tagasi, enne presidendivalimisi, ajal, mil valimised lähenesid. Olin küll enam kui kolmkümmend aastat kõigile kinnitanud, et „Teenijanna loole“ järge ei tule (90ndatel oli läbi saanud külm sõda, ka nõrgenes kogu maailmas diktaatorite võim), ent korraga sai minust tunnistaja sellele, kuidas pärast 11. septembri rünnakuid maailm taas muutuma hakkas. Teadagi, edukaid riigipöördeid on ikka läbi viidud segastel aegadel, mil valitsevad nii hirm kui ka rahulolematus olukorraga riigis, ning augustis 2016 hakkaski elu juba selliselt muutuma – mitte ainult USA-s, vaid kogu maailmas. Me kõik küll teadsime juba aastal 1985, et Gileadi Vabariik laguneb – sest muidu poleks sellest ju räägitud enam kui kakssada aastat hiljem peetud akadeemilisel sümpoosiumil –, ent kuidas ikkagi nii läks, et riik lõpuks lagunemiseni jõudis, seda me ei teadnud. Augustis olin ma piltlikult öeldes nagu laps, kes teeb liivakooke: mõtlesin mitmesugustele võimalustele „Teenijanna lugu“ jätkata, ent toimetajale saatsin üheleheküljelise tutvustuse alles veebruaris 2017.

Kui inimene vaatab kaks teatrietendust päevas, pole tal just lihtne romaani kallal töötada. Küll aga on tal võimalik vahetevahel luuleridu kirja panna. Ning seda ma siis tegingi.

Nii sündis minu luuletus „Kogu südamest“, mis küll peegeldab oma ajastut, ent jätab ühtlasi ka mulje, et päriselt sellesse enam ei kuulutagi. Kui nüüd veel pisut täpsustada, siis tegemist pole niivõrd surma peale mõtlemisega (memento mori), kuivõrd elu peale mõtlemisega (memento vita).

Ursula Le Guin, kelle peatse surma puhul tuli mul nekroloog kirjutada (aga ega ma ju veel seda ei teadnud), on öelnud: „Vaid pimedus teeb nähtavaks valguse. Vaid surm teeb nähtavaks elu.“

Luuletused – nagu ükskõik milline looming – sünnivad alati omas ajas. (Olgu selleks siis aasta 2000 enne meie ajaarvamist, aasta 800 meie ajaarvamise järgi, 14. sajand, aasta 1858, Esimene maailmasõda või veel mõni teine aeg.) Need on alati kirjutatud teatud maal (Mesopotaamias, Suurbritannias, Prantsusmaal, Jaapanis, Venemaal) ning arvesse tuleb ka koht, kus kirjanik juhtub parajasti olema (töötuba, muruplats, voodi, kaevik, kohvik või lennuk). Sageli sünnivad need kõigepealt lauludena ning alles seejärel pannakse need kirja (saviplaadile, papüürusele, pärgamendile, paberile või arvutisse), seejuures on vaja ka mingisugust kirjutusvahendit (stiilust, pintslit, sulge, terassulge, pliiatsit, pastapliiatsit või arvutiklahve), ning lõpuks on oluline seegi, et need kirjutatakse mingis kindlas keeles (kas vanaegiptuse keeles, vanainglise keeles, katalaani keeles, hiina keeles, hispaania keeles või haida keeles).

Seda, milline luule peaks olema, kujutatakse ette õige mitmeti (luuletus võib olla kirjutatud kas jumalate kiituseks, armastatu võlude ülistamiseks, sõjakangelaste austamiseks, hertsogite ja hertsoginnade kiituseks, võimueliidi paljastamiseks, samas võib see olla hoopis mõtisklus loodusest, nendest, kes seal elavad, ja sellest, mis seal kasvab; ka võib tegemist olla lihtkodanike õhutamisega mässule, Hiina „suure hüppe“ ülistamisega või hoopis ilustamata väljaütlemistega oma ekskaasa ja/või patriarhaadi kohta). Parima tulemuse saavutamiseks on mitmesuguseid vahendeid, ning nende valik sõltub valitsevast moest (eksalteeritud keelekasutus, mille taustaks on muusika, riimitud paarisvärsid, vabavärss, sonetid, keelevaramust pärit troobid, murdekeele, slängi ja vandesõnade kaalutletud kasutamine, mis kuulub kindlalt selliste sündmuste juurde nagu luuleslämmid).

Publikuks võivad olla õige mitmesugused kuulajad, alates luuletajat ümbritsevatest jumalikest preestrinnadest – või kuningast, kes parajasti võimul, ja tema õukonnast – kuni luuletaja kaasintellektuaalidest koosneva grupini, kus harrastatakse (enese)kriitikat, samuti võivad tema kuulajateks olla kaastrubaduurid, ühiskonna koorekiht või siis kaasbiitnikud, autori poolt juhendatav saja esimene loomingulise kirjutamise kursus, tema internetifännid, ent ka – nagu Emily Dickinson selle kohta ütles – kõik su kaastundmatud. Luuletajaid on nende loodud värsside pärast maha lastud, neid on asumisele saadetud või on nende luulele rakendatud tsensuuri – maailma eri paikades on eri aegadel välja roogitud kõik see, mis on tsensoreid ärritanud. Maades, kus kehtib diktatuur, elab laulik alati ohtlikku elu: vaid üks vale sõna vales kohas, ja ongi suured pahandused kaelas.

Iga luuletus elab kindlalt omas ajas ja on seotud kindla kohaga. Luulel on juured, millest pole võimalik vabaneda. Ent kui läheb õnneks, võib luule siiski uuematel aegadel edasi elada. Mis aga tähendab seda, et hilisem lugejaskond oskab sellest luulest küll vaimustuda, kuid ometi mitte samas mõttes, kui vaimustuti värsside loomise ajal. Ülistuslaulud võimsale ja hirmuäratavale Mesopotaamia jumalannale Inannale on minu arvates äärmiselt kütkestavad, ometi ei lähe need mulle sel viisil hinge kui neile, kes samu värsse kuulasid iidsetel aegadel: ma ei suuda korrakski kujutleda, et kohe-kohe võibki ilmuda Inanna, kes hakkab mägesid liigutama – ent mine tea, võib-olla ma eksin.

Vaatamata sellele, et romantikud armastasid rääkida kuulsusest, mis kestab läbi aegade, ja sellestki, et kirjutada tuleb nii, et luule kuuluks tulevastele põlvedele, pole siiski olemas seda igavest poeesiat.

Kuulsused – nagu ka stiil, milles nad kirjutavad – tekivad ja kaovad; raamatud, mida põlatakse ja põletatakse, leiavad uuesti ja uuenenult tee lugejani; tänane igavikukuulutaja on tõenäoliselt ülehomne tulehakatis, ning seda ülehomset tulehakatist võib tabada saatus, et ta kistakse välja leekidest, teda hakatakse ülistama ja asetatakse pjedestaalile. Täiesti arusaadav, miks tarokaartide hulgas on õnneratas – tegelikult ju ratas. Mis veereb edasi, aga veereb ka tagasi – ja nii mõnigi kord läheb elus just nõnda. Kindlat, sirget ja sillutatud teed õnnele pole ju olemas. Seda lihtsalt ei ole.

Pärast kõiki neid õpetussõnu jõuan ma aga postimeheni filmis „Il Postino“, kes võttis Neruda luuletused, et esitada neid armsamale omaenese loodu pähe. „Luule ei kuulu neile, kes seda kirjutavad,“ ütleb mees. „See kuulub neile, kes seda vajavad.“ Ning tõepoolest, kui luuletus on kord juba välja libisenud selle käte vahelt, kes on read kirja pannud, ja kui see inimene on juba oma aja ja koha maha jätnud, et kusagil kõiksuses nähtamatute osakestena ringi heljuda, siis kellele veel saab luuletus üldse kuuluda?

Kellele lüüakse hingekella? Sulle, armas lugeja. Kellele kuulub mu luuletus? Seegi kuulub sulle.

Margaret Atwood, Caught in Time’s Current. Guardian, 07.11.2020.