Читать книгу Vikerkaar - 6 2021 - Страница 4

***

luuletus viinamäetigudest (või kuidas ma seepäev lõket tegin, vihm

oli kõik

jal. seepärast seepäev, aga) kohe juba põles, siis nägin seal ääres kaht kopuleeruvat viinamäetigu –

issand kas te lollid olete karjusin mina! nende peale –

mis räägib, nagu ma hiljem mõtlesin, ühtteist inimpsühholoogiast.

tõmbasin nad välja, üks tigu oli tahmane, puhastasin ja panin,

puhastasin ta

ja panin nad kõrvuti, siis teine tigu lahkus

limase jäljega, nägin seal leina ja kurbust

ja elu, ta muudkui läks ja läks ja läks, ja

eks minagi.

***

iga päev ju juhtub midagi – aga mis

juhtus selle kalaga, või oli see lind

mis juhtus minuga, hästi aeglaselt, otse

igavikku

***

hargnev

nõgesejuur, hargnevad juured, hargnev

tähistaevas

hargnen –

üksinduse ja osaluse, lojaalsuse ja vastuhaku vahel

hargnen

habras

nõgesejuur, nii tugev ja vastuhakkav.

tähistaevas

vikerkaar, selle tuulise hommiku vikerkaar

paneb mind korraks süvenema ja

naeratama

***

katsun habrast ämblikuvõrku aknal, käega

pea aegu. mõtlen, et katsun, ülejäänud aknad

pesen ära. aga mitte päris ära, nad ikka on veel

seal. mõnikord ma vaatan nendest välja,

näen välja. aga hommikul pimedas vaatan ämblikuvõrku.

***

sügiseaknaid pestes

eemaldan ettevaatlikult

ka suveämblikuvõrgud. kolm erinevat

aknaämblikku sibavad nüüd ringi,

kontrollin vett. rahunen, kui ämblikud

on akna peal tagasi. tehke

kevadeni rahulikult võrke! ja ärge

ikka ära kaduge me aknailt!

kollased pikad lilled otse akna taga, nime

ei mäleta. päevavalgus, hommiku- ja

õhtupäike. ämblik, amblik. ikka tee

võrke minu aknale! eks

vahel on ikka veidike torme...

(luuletus ei ole kärbestevaenulik)

***

ükspäev sõi üks kala ühe linnu ära, ja ükspäev

üks lind, saatis kala pintslisse ja hakkas maalima –

portreesid, olid need nüüd inimesed või putukad, aga

igaljuhul midagi taolist. voolis nagu jumalad peeneid

konte, otse keset merd. niivõrd hetkeks seda

siis oligi. nii võrd – üks Jumal

lõi sellest ka ühe valemi.

***

jõudsin seenelt mereäärde, mitte kusagil

polnud veel näinud sellist lille (väikesed kannikasinised õied),

nuusutasin,

uskumattu, et merelill niimoodi lõhnab! mõtlesin.

võtsin seenenoa välja

ja lõikasin paar vart.

***

ÜKS kass

näeb alati ära, kui õnnetu olen – nõutu,

meelt pillun, terve päev

vaid söön ja olen voodis – see kass istub siis trotsliku näoga trepil või

kaob üldse ära – kuni mu õnnetus asendub vähemalt meeleheitega

nagu

oleks kerge meelt heitvam enese unustus –

mõtlen vaid, kus küll on see kass?

***

näe, siin lendavad linnud, näe, linnud

lendavad, vaata, siin on linnud, me ju

lendame.