Читать книгу Vikerkaar - 6 2021 - Страница 5

kevadelaul ’21

näe, jälle naabrimees tantsib

ja kukub, ja istub,

ja karjub ja

ja jälle ta joob

sõbraga

ja jälle ta,

istub tänaval

silm vilamas

ja jälle ta, näe joob ja

tantsib ta

ballooniga

ja näe, jälle ta joob

ja naabrid ja

nüüd akna peal ja

uurivad

kas juba

kaineri minek

jälle ja

tuleb tuttav auto ja

ja jälle ta joob

ja jälle ta istub

istub tänaval ja

jälle ta kukub

ja viiakse

ta autosse

ja jälle ta läeb

ja homme ja

jälle ja

näe tantsib ta

ballooniga

ja joob ja,

silm särab ja

istub ta

peatuses sõbraga

balloon käes

ja jälle ta naerab

ja nutab

ja karjub

ja jälle ta kukub,

ja tantsib ta

tänaval

kas te ka vahel

oma pimeda keldrikorruse ainsast aknast välja vaadates

nähes sealt juba neljandat nädalat ühe säravalt valge mersu säravalt

puhast valuvelge

võtate kaissu oma koera ja

olete ühel hetkel Valentina Tereškova, kõrval ustav Laika

seljas skafander

kinnitan turvavöö

Houston andnud loa tõusta

3… 2… 1…

hirmutav ragin

põrand rebib end maa küljest lahti

betooni asemel krundis peidus sütikud

fakk, üllatavalt kuum on

ja tõusebki ja läheb ja

oi näe, Eesti ongi täiesti mõttetu täpp selle suure gloobuse peal,

peaks seda mõnele meenutama vist

katan sõrmega kinni ja suunan pilgu välja kaugusesse

valuvelje asemel särab pilv ja teine ja kolmas ja

ja kuu ja päike ja lendan ja lendan ja lendan ja

(loodan, et olen piisavalt koeratoitu varunud)

liuglen seal tähtede vahel ja lehvitan

nii ilus on.