Читать книгу Ärka - Acharya Shree Yogeesh - Страница 2

• Kes on tõeotsija?

• Mis on pühendumine?

• Miks kalduvad inimesed vaimselt teelt kõrvale?

• Miks inimestele ei meeldi kuulda tõde?

• Kuidas me tunneme Jumalat?

• Miks on tõeotsijaid nii vähe?

• Kas me peame loobuma perekonnast, et praktiseerida mitte-midagi tegemist?

• Millal peaks tõeotsija alustama oma teekonda?

• Mis on peamised võtmed eneseteostuseks?

• Kuidas me end tundma õpime?

Päris tõeotsijat on raske leida, mis aga ei tähenda, et neid poleks maailmas üldse. Leidub mitmeid otsijaid, kuid nad otsivad tõde välistest, füüsilistest kohtadest nagu templitest, sünagoogidest, mošeedest, kirikutest ja muudest kohtadest, mida peetakse pühaks. Tõde ei peitu seal. Tõelise otsija jaoks tähendab tõde Jumalat ja Jumal tõde, kuid inimesed otsivad seda valel viisil. Tõde pole mitte väline vaid sisemine nähtus. Tõde, nagu ka Jumal, peitub meis kõigis. See on nagu piimas peituv või. Kuid selleks, et leida või, pead mõistma, kuidas seda saadakse. Tõde pole meist eraldi. Meie oleme tõde. Kui me eksisteerime, tähendab see tõde. Meie olemasolu tõestab seda. Tõde on otsatu. Tõde on võimalik ainult mõista.

Enne tõe mõistmist peavad tõelised otsijad leidma kõigepealt valgustunud meistri, kes pakub viise, kuidas leida tõde. Kuigi nad peavad ise läbima oma teekonna, juhatab meister neid sel teel justkui sõrm, mis osutab Kuule. Kuu on küll nähtav, kuid see ei tähenda, et pääsed selleni ilma jõupingutuseta. Tõelisi tõeotsijaid, kes otsivad oma hinge, on väga vähe. Suurem osa inimestest muretsevad vaid teiste pärast, otsides tõde teistest, kuid mitte kunagi endast. Päeval, mil nad hakkavad seda otsima enda seest, on nad astunud väikese sammu tõe poole.

Tõeotsijad peavad minema ajas tagasi. Enamik otsijatest tahab teada oma eelmisest elust, selleks, et aidata end praeguses elus, kuid samas ei tea nad isegi, kuidas mäletada oma praegust elu. Kuidas saad mäletada eelmist elu, kui ei mäleta praegustki kahe-aastasena, ühe-aastasena, kuue-kuusena või elu emaüsas? Meil pole mingit aimu. Me olime olemas, kuid ei mäleta seda, oleme unustanud selle elu.

Tõeotsija peab tõe teada saamiseks pöörduma sügavale teadvusse. Tõeline tõde, tõeline aare peitub seal. Selle avastamise käigus mõistavad nad hinge, atmat. Atma, hing on teadvus, mis näeb ning kuuleb, peab meeles kõike juhtunut, tundeid ning mälestusi. Tõelised tõeotsijad keskenduvad sellele asjaolule. Tõeline teekond on hinge poole.

Kui suudad mäletada praegust elu, suudad meenutada ka eelnevat elu ning hinge. Tõelised tõeotsijad praktiseerivad tehnikat, mis pärineb džainismi traditsioonist, milleks on praktikraman. See tehnika näeb ette, et mõtled läbi päeva jooksul juhtunud head ja halvad asjad. Harjutades seda tehnikat iga päev hakkab tõde ilmnema. See aitab meenutada, kus olid ning mida tegid aasta, kümme aastat või viiskümmend aastat tagasi. Harjutades seda tehnikat ja täielikult keskendudes, selgub tõde.

Tõeotsijate vähesuse tõttu võib olla keeruline neid ära tunda. Nende äratundmiseks on kuus viisi. Esimene: tõeotsijad on väga armastavad ja kaastundlikud ning nad on astunud esimese sammu vaimsuse suunas. Esimene samm on vägivallatus. Nad ei tapa ühtegi looma oma nälja rahuldamiseks valides toiduks elu madalaima kategooria. Teiseks vähendavad nad halbu omadusi nagu viha, ego, ahnus, vägivald, vääriti käitumine, ebaviisakus ja solvav keelekasutus ning muudavad madalamad omadused kõrgemateks nagu armastus, kaastunne, teiste aitamine, meditatsioon, mantrate lugemine ja teiste vaimsete harjutuste tegemine. Kolmandaks tunnuseks on nende rahumeelsus ja rahu, neljandaks on neil palju kannatlikkust. Viiendaks on neil väga hea võime teisi kuulata nende mõistmiseks. Kuuendaks on neil võime mõista tõeliste meistrite õpetusi. Kuuenda tunnuse tõttu ütlengi, et tõelisi tõeotsijaid on väga vähe. Suuremal osal inimestest on raske mõista ja aktsepteerida oma elus meistrite tõelisi õpetusi. Olenemata sellest, et tõeotsijaid on raske leida, on nad siiski meie ümber. Neid pole arvukalt. Võib tunduda, et neid on palju, eriti jooga ja meditatsiooni ühituse(läheduse?) tõttu, kuid tegelikult on neid vähe. Pea meeles, et tõde on võimalik ainult mõista, sest see peitub sinu sees. Kui oled ärganud/äratatud, tuleb tõde ilmsiks.

Kes on tõeotsija?

Tõeotsija püüab avastada oma tõelist palet: kes ta tegelikult on. Tõeotsija ei otsi Jumalat, Jeesust, Mahavirat ega Buddhat. Ta tahab teada, miks ta on siin, miks just inimesena ning kust pärineb. Otsija tahab leida oma elu eesmärki.

Otsimine on teatud tüüpi uudishimu, mis viib lõpuks vastusteni. Isegi lapsed tunnevad enda vastu väga suurt huvi. Nad tahavad teada, millised on nende kehad. Vaatavad end peeglist ning on kahtlevad. Need lapsed on vaimsed otsijad, kes kahjuks puutuvad kokku usuõpetajatega, mitte vaimsete õpetajatega. Kui sellistel lastel oleks võimalus leida vaimsed õpetajad, oleks neil võimalik areneda ja saada väga headeks inimesteks.

Kahjuks leiavad nad vahel vaimse kooli asemel madrasa (teatud usukool). Tõelist vaimset meistrit pole lihtne leida.

Maailmas leidub palju õpilasi, kuid valgustunud meistreid on vähe. Õpetaja annab teadmisi traditsioonidest ning niinimetatud sadhud õpetavad, kuidas tarvitada narkootikume, kuid kumbki neist ei õpeta, kuidas edaspidi tõeliselt õide puhkeda. Kõikide otsijate seas on vaid mõned üksikud, kes tõesti õide puhkevad. Nad küsivad reaalseid küsimusi ning on väga õnnelikud elava valgustunud meistri leidmisel, kes võib mõjutada nende elu ja aidata neil täielikult muutuda.

Olla tõeotsija on väga tähtis ning suurimaks õnnistuseks sellisele inimesele on kohtumine elava meistriga.

Mis on pühendumine?

Pühendumus on ärkamise kingitus. Inimesi on raske äratada, sest nad on viibinud sajandeid uinuvas olekus. Hoolimata paljudest meistritest, kes on tulnud ja läinud, on suurem osa inimesi vaid sügavas unes. Tänu heale õnnele ja heale karmale võib siiski vahel inimesi inspireerida Jeesus, Buddha või Mahavir. Neil hetkedel on nad veidikeseks ärkvel, kuid meistri lahkudes langevad taas uneolekusse. Shaktipat on üks pühendumise viise.

Tänapäeva elu on nii tempokas, et inimestel pole kannatust shaktipati jaoks – pühitsuse jaoks, mis võtab aastaid. Inimesed soovivad olla kohe pühitsetud. Sel põhjusel pühitsengi mõned inimesed kohe, kuid see pole tavaline viis, sest inimene peab olema selleks täielikult valmis. Sanskriti keeles on Siddhayatani keskuses meie pühitsemine Siddha-paanam ning hindi keeles hääldatatakse Siddha-paan.

Kuigi paljud peavad ootama aastaid tõelist ja ametlikku pühitsemist, annan mõned tehnikad, mida järgida, et alustada harjutamisega. Pühitsemine juhtub iseenesest pärast pikka pühendumust ja harjutamist. Kui inimene on täielikult ärkvel, on pühitsemine juba juhtunud. Teadmatus on selleks hetkeks tema mõtetest kadunud. Mõistus ei takista enam ning toimub alistumine. Inimene tunneb, et tema meister on õige meister ja usaldab teda täielikult. Kui ei toimu alistumist, ei toimu ka pühitsemist.

Alistuda on võimalik ka eluta meistrile, isegi puule. Oluline pole õpetaja, vaid see, kui valmis sina oled. Meister ilmub, olenemata sellest, kus sa asud. Kui ei leia elavat meistrit, võid alistuda universumile ning sinu pühitsemine algab. Universumis ei tule iial meistritest puudust. Kui keegi puhkeb õide, siis pole mingit vastupanu ning Meister tuleb. Meistril on kohustus ning vastutus. Alistumine pärineb järgijast ja vastutus õpetajast. Seetõttu võiks Krishna öelda Arunjale: “Jäta kõik ning järgne mulle, ma hoolitsen su eest.” Meister lubab õpilasele, et õpetab teda ning aitab tal ärgata.

Kui inimene alistub, siis muutub ta olematuks, ometi pole alistumine orjus. See tuleb südamest ja on kõrgeim teadvuse seisund. See on täielik alandlikkus. Kui inimene ärkab, saab ta teadlikuks. Kui teadvus avaneb, algab pühitsemine.

Leia viis, kuidas alistada oma teadmatus ja ego. Ära lase egol teepeal ees seista. Paljud, kes ihkavad pühitsemist, kogevad tihti sisemist vastupanu, sest on keeruline alistuda elavale meistrile. Aitamaks otsivat hinge, on meistri roll reageerida ning parandada. Mitmed alistuvad kasutult lahkunud meistritele ja kujudele, kuna on nõrgad ja teadmatud ega ole võimelised laskma end parandada. Alistumine kujule, mida inimene võtab kui Jumalat, pole tõeline alistumise viis, vaid pigem pettus.

Kui teed vea, siis elav meister parandab sind, aga kuju ei tee midagi. Kujuga rääkimine ning selle poole palvetamine on justkui magamine. Need inimesed ei saa kunagi pühendatud. Pühendumine on kõige raskem, kuid see on sügavast unest ärkamise suurim kingitus.

Kõige suurem takistus alistumisel on mõistus, sest see loob ego. Alistumise toimumisel tormab meister selle inimese juurde.

Kui inimene on pühendunud, tundub ta teistele ühiskonnas veider. Üht sufi pühakut külastas kord ingel, kes soovitas tühjendada kõik linna kaevud, sest järgneval päeval pidi vesi olema mürgitatud ning selle joomine pidavat ta hulluks ajama. Pühak kogus enda jaoks natuke vett. Järgmisel päeval jõid kõik kodanikud vett ning läksidki hulluks. Pühak oli ainuke, kes ei haigestunud. Linnaelanikke vaevas hullus, kuid nad ise pidasid end normaalseteks. Nad märkasid pühakut ja arvasid, et hoopis temal on midagi viga, sest nende jaoks nägi ta välja nagu segane, samas kui ülejäänud haiged inimesed näisid normaalsetena.

Tundub, et inimene, kes on ärkvel, tegelikult magab ja see, kes magab, näib olevat ärkvel. Pühendunu tundub teistele segane, sest ta pole nagu kõik teised.

Miks inimesed eksivad vaimselt teelt?

Inimesed ei asu vaimsele teele teadmatusest. Hindi keeles on teadmatus avidya, mis tähendab “tarkuse puudumist”. Vaimsel teel esineb mitmeid takistusi. Kui inimene asub vaimsele teele, hakkavad teised teda kritiseerima, kuna ta muutub sellega nendest erinevaks ning seda peetakse justkui valeks. Kui inimene ärkab, peetakse teda hulluks, sest ta erineb teistest ning seetõttu ei kuulu ta enam nende hulka. See on tingitud nende teadmatusest. Kuid siiski eksitavad vaimsel teel olevaid inimesi teiste arvamused ning hinnangud. Teiste teadmatuse tõttu loobuvad vaimse tee valinud oma otsusest, sest nad hakkavad arvama, et neil on tõesti midagi viga. Teadmatus on karma ja kannatuste põhjus ning seetõttu ongi tähtis asuda vaimsele teele.

Esimene samm vaimsele teele astumiseks on raske, kuid kui see on tehtud, on võimalik, et tõeotsija jõuab ka lõpuni. Kohtudes elava meistriga, kes sind juhendab, on võimalik see teadmatus hajutada. Inimesed leiavad, et nad on kõige tsiviliseeritumad olendid maal ja universumis, kuid tegelikult on see nende ego, mis nii räägib. Selle teadmatuse tõttu on vaja, et valgustunud meister sind ärataks.

Alandlikkus on vaimse tee alus. Alandlikkus tekitab sinus rahu ning meister juhatab sind ärkamise suunas. Tegele oma teadmatusega, sest teadmatuse tõttu eksisteerib kiindumus, viha, ego ning valelikkus. Ära jää lõksu religiooni uskumustesse, vaid võta õppust valgustunud meistrist. Religioon võib muuta su raamatu õpetlaseks, kuid see ei kaota su teadmatust. Kui teadmatus lõpeb, saab sinust seeme, millest kasvab ilus puu.

Miks inimesed ei taha kuulda tõde?

Tõde on kibe ja miks peaks keegi soovima oma ellu kibedust? Jumal on tõde ja tõde on Jumal. Seda on väga raske mõista. Tõde raputab inimesed üles ning kõik uskumused ja ideoloogiad kaovad. Näiteks, kui ma väidan, et Jumal pole kõikvõimas, hakkavad inimesed vastu, sest kogu elu on nad mõelnud teisiti. Inimesed on šokis kui ütlen, et Piibel pole Jumala sõna. Ma ütlen vaid, et Piibel, eriti Uus Testament, sisaldab mõningaid Jeesuse õpetusi.

Indias, väljaspool Džaini templit, kirjutatakse Mallibai nime hoopis Tirthankar Mallinath, kes tegelikult oli naissoost. Kiri templi ees ütleb: ”Tervitage tõde”, kuid sees ütleb see hoopis midagi muud. Inimesed ei taha tunnistada tõsiasja, et ta oli naine.

Oma õpilastele esitan ma tõde vähehaaval, suhkruga kaetud mõru kommina, et see tunduks magusamana. Pikkamisi hakkab rahvas tõde mõistma. Kui ma ütlen: “Elu pärast surma pole olemas”, inimesed ehmuvad, eriti hindud, kes usuvad reinkarnatsiooni. Tegelikult pole ümbersündi, vaid elu on kestev ning hing ei sure iial. Vale on küsida, kumb oli enne, kas muna või kana. See on pettekujutlus. Vastus on, et munast on saamas kana. See on üksnes katkematu elu. Ei ole kahesust. Seda tõde on väga raske mõista.

Kristlased ja muslimid ei tunnista meditatsiooni, sest see pärineb Indiast, kuid ometi on see parim vahend vaimseks arenguks. Meditatsioon aitab igas eluaspektis. See vabastab aju mürkidest ja rahustab aju, keha ning mõistust. Mitte usk vaid mediteerimine on vajalik hinge sisenemiseks. Jooga, mida usklikud ei tunnista, pole midagi muud kui füüsiline ja vaimne harjutus. Paavst Johannes Paulus II mõistis selle hukka. Jooga on väga hea meetod füüsiliseks ning vaimseks arenguks. See ühendab sind kõrgeima võimuga – kõrgeima teadvusega.

Inimesed tahavad uskuda vaid seda, et Jumal on kõik loonud, sest nad on seda kuulnud, kuid kes lõi Jumala? Tunnista, et hing ja mateeria on igavesed. Jumal pole meist eraldi. Selle tõe mõistmine vabastab meid pingetest ja haigustest.

Millised on sinu soovitused inimesele, kes pöördub vaimseks saamise nimel organiseeritud religioonist?

Paljud inimesed tüdinevad organiseeritud religioonist, eriti kristlusest.

Esitatud nõudmised muutuvad koormaks. Süü tundmine, pihtimise kohustus ja muu säärane on inimeste jaoks väga raske. Judaismis on Jumal kättemaksuhimuline ning seetõttu nende jaoks väsitav.

Jeesus parandas Uues Testamendis mitmeid Vana Testamendi reegleid. “Vorst vorsti vastu” ja “Silm silma vastu” asendati armastuse ja kaastunde põhimõttega, kuid see pole piisav. Nüüd soovivad inimesed end leida ning mõista, kes nad tegelikult on. Nad asuvad otsima, kuid jäävad teadmatute ning mitteärganud gurude ja Swaamide lõksu. Valgustunud meistri, tõelise õpetaja, leidmiseni puuduvad neil juhised.

Jumala leidmiseks on mitmeid viise. See pole mitte kristluse, judaismi ega hinduismi Jumal vaid Jumal peitub sinus. Arendades ennast saab sinust Jumal. Selle leidmiseks vajad valgustunud meistrit. Näe vaeva leidmaks õige õpetaja, elav meister, kes pole, erinevalt kirikutest, huvitatud sinu rahast ega omandist. Valgustunud meistrid teevad sinust uue inimese ning purustavad kõik sinu eelnevad ideoloogiad. Nende juhtimise all puhked sa õitsele. Sinu olemus mõjub ka teistele. Kui suudad muuta ühte inimest, suudad muuta maailma. Mina õpetan muutmiseks ühte inimest korraga, vaid üht korraga. Mina juhin sind õigele teele.

Kuidas me tunneme Jumalat?

Vaimsuse erinevad jõed jõuavad samasse ookeani, mis ongi lõppeesmärk. Kõik religioonid püüavad avastada jumalikkust. Jumalale on antud mitmeid nimesid, kuid see on siiski sama Jumal.

Kuidas jõuda eesmärgini? Selleks peame tegema palju purusharthat, mida kutsutakse karma pingutuseks. Lihtsalt tee seda tagajärgedele mõtlemata. Mediteeri, püüa mõista ning põletada oma karmat. Suure pingutusega jõuad tõelise jumalikkuseni. Jumal on nagu valgus – vormitu ja kehatu ning ümbritseb sind. Sinu hing on sama mis valgus. Ühel päeval on atma, mida tuntakse hingena, mahatma – suur hing, ning hiljem paramatma – ülihing. Selle eesmärgini jõudmine nõuab tohutut jõupingutust. Jumal on sisemine nähtus. Pead muutma oma keha templiks ehk jumalikuks ja seal ongi Jumal.

Me kahjustame oma jumalikku loomust viha, kadeduse, pettuse, ego ning ahnusega. Purushartha aitab mõista, kuidas hajutada neid negatiivseid külgi. Mõistmine viib arusaamiseni ning see omakorda kannatustest vabanemiseni.

Nende omaduste külge klammerdumine hoiab sind eemal vabanemisest. Kannatamine hoiab sind elu ja surma ringis.

Vabanemise teekond pole kerge ning nõuab suurt jõupingutust. See on justkui jõgi, mis rajab endale oma tee. Sel on jõud, võim ja tugevus ja just neid omadusi vajad jõudmaks ookeani. Jõe teele satub mitmeid takistusi, kuid tugevuse, julguse ja sihikindluse läbi leiab ta oma tee.

Ole nagu jõgi ning ära karda takistusi. Mõtle, et see on ainuke elu, mis sul on, ning väärkasutusel sa lihtsalt kaotad selle. Kasuta seda armastuse ja kaastunde tugevdamiseks ja liigu kõrgemale, seeläbi vabaned karmast. Jumal on siis seal. Siis avastad Jumalat.

Miks on tõeotsijad haruldased?

Tuhanded inimesed julgevad astuda raskele vaimsele teele, kuid üheksasada tuhandest kaaluvad, kas minna edasi mööda seda teed. Järelejäänud sajast vaid kümme inimest jõuavad sihini, ometi ei saa ka nemad tõeliselt nautida nähtud vaeva, sest üheksa neist jääb seisma jõe servale julgemata hüpata. Üks tuhandest võib saavutada eesmärgi.

Kujuta, et sinu ees on kaks klaasi, millest ühes on piim ning teises vesi. Piima sisse paned suhkrut, vee sisse väikese kivi. Aja möödudes muutub piim magusaks ja see on hea tulemus. Piim saab suhkruga üheks. Kivi ei lahustu vees, seega seal ei ole mingit muutust. Minnes külastama pühakoda või valgustunut, võtavad inimesed mõistuse kaasa. Tööl olles mõtlevad nad tõest või aašramist. Nende mõistus on killustunud ega saa olla täielikult vaimsel teel. Oluline on lahustada mõistus.

Jaapanis, väga tuntud Zen-sektis läks õpilane meistri juurde murega, et ei suuda mediteerida. Õpetaja jalutas aias, samal ajal, kui õpilane rääkis oma probleemist. Mõne aja möödudes pesi meister oma riided ning valmistas endale eine ja sõi. Olles veetnud seal tunde küsis õpilane, kas meister ei kavatsegi tema küsimusele vastata, mõeldes endamisi, et too pole küll valgustunud meister. Meister peatas lahkuvat õpilast: ”Oled tulnud pika tee, miks sa ei võiks jääda?” Õpilane muutiski meelt ja otsustas mitte lahkuda. Õpetaja jälgis teda terve päeva ning õpilane mõtles taas, et tal pole seal midagi õppida. Kahe päeva pärast, kui õpilane oli taas valmis ära minema, uuris meister õpilaselt, kas viimane oli midagi õppinud. Too vastas eitavalt. Seepeale lausus õpetaja, et kõik, mida ta tegi, tegi ta kogu südamest – oli see siis söömine, jalutamine või muu.

Oled märganud, et raiudes suurest kivist kuju töötab skulptor hellalt ning kogu südamega? Kuju ei valmi, kui looja mõtted on hajevil. Mantrat lausudes uitab meie meel ringi ning me ei taha istuda paigal kümmet minutitki. See ei anna mingit tulemust ning seega oleme justkui kivi vees, sest me ei saa veega kokku sulada. Me peame olema nagu suhkur piimas.

Vaimne tee on nagu nõel. Kui jalas on pind, vajad nõela selle eemaldamiseks, kuid kui nõela piisavalt sügavale ei lükka, ei saa ka pindu välja võtta. Pinnu eemaldamiseks tuleb lükata nõela sügavamale.

Inimene võib kirjutada teisele väga kauni kirja, kuid postitades selle valele aadressile, ei jõua kiri kunagi õige inimeseni. Olenemata sõnade ilust, kiri kaob.

Pead mõistma kogu teekonda, kuidas sellel püsida ning kuidas mõistust sellega üheks muuta nagu suhkur piimas. Kõik, mida teed kogu südamest, muutub vaimseks ning sa jõuad sihini. Sel päeval, mil sinu süütu süda koos lahustunud mõistusega naudivad vaimsel teel olemist, avaneb vaimustuse ja õndsuse uks ning sa jõuad eesmärgini. Selles peitubki saladus.

Kas peame kiindumatuse harjutamiseks loobuma perekonnast ?

Inimesed arvavad, et kõige seljataha jätmine on kiindumatus. Võid minna mediteerimiseks kasvõi džunglisse jättes maha perekonna, vara ja kõik muu, kuid kui meel on rahutu, lood sa ka seal turuplatsi ning kohtled puid ja loomi kui enda omandeid. Oled ikka samas olukorras, sest loobusid küll varast, kuid samas tekitasid uue.

Kiindumatus on seotud mõistusega. Võid omada miljardeid dollareid, kuid mitte olla kiindunud neisse. Kui oled perekonnast ja varast sügavalt sõltuv, oled sa kiindunud. Kui omamine on su mõistuses, siis see on tõeline omamine – sa oled kiindunud omandisse. Sa pole kiindunud, kui ei oma midagi mentaalselt oma mõtetes. Sel juhul oled mõistnud, kust algab kiindumatus.

Nõnda kutsutud sanyasi-d arvavad, et nad on tõelised sanyasi-d. Sõna sanyasi tähendab inimest, kes loobub kõigest. Sellised sanyasi-d elavad aašramis ja loovad endale teistsugused omandid. Väga haruldased on sanyasi-d, kelle mõistuses on omamise iha kadunud. Unistad asjadest seni, kuni sa pole vabanenud omamisest oma mõistuses.

Raske on tunda end kiindumatuna, kui su ümber on perekond. Võid leida, et pead mediteerimiseks ja vaimsuse harjutamiseks neist eemalduma. Võid tunda, et pead eemalduma teistest selleks, et mediteerida ja harjutada vaimsust, kuid kiindumatus algab sellest, kui su perekond on nagu kõik teised su elus. Hetkest, mil suudad armastada perekonnaliikmeid samamoodi nagu kõiki teisi, algab kiindumatus. See tähendab, et su armastus laieneb ning sa pole enam kiindunud.

Kui perekonna vastu on kohustused täidetud, võid saada vaimse perekonna osaks. Siis ei suru sa midagi alla ning pole süütunnet ega kiindumust. Oled väga õnnelik inimene, kui su armastus laieneb perekonnalt kogu maailmale ja universumile, eriti juhul, kui oled valgustunud meistriga. Tunned ühtsust kõige ja kõigiga. Laiendatud armastus on kiindumatus, isegi omades palju raha ja maju.

Millal peaks tõeotsija alustama oma teekonda?

Üks miljonist on õige tõeotsija. Näib, et maailmas leidub suur hulk otsijaid. Võtmesõnaks on “näib”. Tegelikult on nad nagu lambad ja üksnes järgijad. Ma ei õpeta järgimist. Mina õpetan sind olema tõeline sina – see, kes sa tegelikult oled.

Järgija on lihtne olla. Kirikutes ja templites on palju inimesi, kuid kas nad on tõelised otsijad? Vanad inimesed on surmale lähedal ja nad tunnevad end patustena. Nad käivad pühakojas palumas andestust. Miks ei käi seal noored? Jumalakojas on küll lapsi, kuid nemad käivad seal mängimas, seega on saanud kirikust lapsehoidmise koht.

Tõelised otsijad alustavad väga noores eas. Mahavira ütles, et tuleb mõista järgmisi takistusi:

1. haigus kehas

2. vanadus

3. meelte nõrkus

4. traditsioonidest ümbritsetud olemine ning neisse lõksu jäämine

Kui Mahavira hakkas kehast lahkuma ning ühinema kõrgeima teadvusega või Jumalaga, küsisid inimesed: ”Kui sind enam pole, mida meie siis teeme? Kas võime püstitada sinu auks kujud?”, kuid Mahavira mõistis selle hukka. Ta ütles: “Ei mingeid kujusid ega jumaldamist, sest mida te jumaldate? Mind pole enam”. Mida rohkem ta seda hukka mõistis, seda rohkem kujusid valmistati. Sama lugu oli ka Buddhaga. Inimesed on vastuolus õpetustega, mida andsid edasi Mahavira ja Buddha. Nad ei pea neist lugu ega ole õiged tõeotsijad. Ma pole kujude vastu, mis valmistatud Mahavira ja Buddha auks, sest need on sümboolsed. See on küll hea viis mõistmaks, kuidas nad mediteerisid, kuid nende õpetusi mitte järgides ei saa meist iial tõeotsijaid.

Tõeotsija peaks alustama varases eas, ajal, mil ta on täis energiat. Energia on väga tähtis, eriti ühendatuna õige juhendamise ja õige õpetajaga, kes aeglaselt ja järk-järgult paljastab tõde. Õpetaja ei karda öelda tõde. Ära jää traditsioonide ega templite lõksu. Pühamud on täis preestreid ja kes lõi templi? Swaami. Mida teeb Swaami? Kummardab kujusid. Kujud ei vii sind Jumalani. Kummardamine tähendab Jumala kiitmist, kuid Jumal ei vaja kiitmist. Jumal on kiitusest ja kriitikast üle. Seepärast ta ongi Jumal. Ma ei taha muuta teid lammasteks ega järgijateks, vaid tahan aidata saada tõeotsijaks. Kui sinust on saanud tõeotsija, siis tead mida teha. Pead asuma sisemisele teekonnale ning mõistma, kes sa tegelikult oled. Lülita välja kõik meeled välismaailmast. Seesmine teekond on nagu tagurpidi minemine. Sa lähed väljapoole keha, mõtteid ja mõistust. Seal tunned midagi erilist – võib-olla oma hinge – atmat, mis teab kõike. Hing on keha ja mõistuse väline. Õige tõeotsija muutub rahulikuks, armastavaks, vägivallatuks ja kaastundlikuks.

Hing on kõikide heade omaduste elupaik. Sa tunnetad seda ning olles sellise inimese läheduses, tunned tema sees olevaid omadusi. Õigeid tõeotsijaid pole maakeral palju. Ära hakka järgijaks, sest nemad otsivad tõde väljastpool ennast. Tõeotsija otsib enda seest. Tõde on sinu sees. Sina oled tõde. Sa oled olemas, sina oled tõde. Uuri välja kes sa tegelikult oled.

Kuidas jõuda eneseteostuseni?

See on sageli esitatud küsimus ning selle küsimuse esitamisel usuvad paljud, et nad juba tunnevad iseennast. Ennast tunda on tegelikult keeruline.

Eneseteostuseks on erinevad sammud. Esiteks inimkeha koosneb füüsilisest kehast ja peenkehast. Eneseteostuseks peab füüsiline keha olema vaba takistustest.

Kehas on kolm kanalit – Idakalai, Pingala ja Sushumna:

Idakalai: Hingamine toimub läbi vasaku ninasõõrme. See on kuu kanal (jahe).

Pingala: Hingamine toimub läbi parema ninasõõrme. See on päikese kanal.

Sushumna: Hingamine toimub võrdselt läbi mõlema ninasõõrme. See on selgroo kese.

Tasakaalus inimene on alati Sushmnas ja enesest teadlik. Seda tehnikat on raske selgeks õppida, sest tavaliselt pole inimene tasakaalus ei armastuses ega vihkamises. Võti saavutamaks tasakaalu on sinu käes ja lukk otse sinu ees, kuid sa ei näe seda. Hoides käes teemanti arvad, et see on kivitükk.

Pime mees oli eksinud ühe uksega kilomeetrite pikkuses kindluses. Keegi ütles talle, et ta leiab ukse, kui kõnnib edasi hoides kätt kogu aeg vastu seina. Pimedal polnud midagi kõndimise vastu ning ta jalutas palju kilomeetreid edasi. Jõudes uksele lähedale, hakkas ta keha sügelema ning ta võttis korraks käe seina vastast ära jätkates kõndimist samal ajal end sügades. Nii läks ta uksest mööda. Ta jätkas kõndimist ja sama lugu juhtus mitmel korral. Tema käsi oli võti ning uks oli sealsamas, kuid ta ei suutnud seda leida.

Meid on eksitatud ning seetõttu ei suuda me end leida. Põhjus peitub selles, et me ei suuda olla tasakaalus. Isegi sinu poole liikuv metsloom ei saa sulle viga teha, kui ta tunneb, et sa oled rahumeelne.

Eneseteostuse võtmeks on tasakaal. Kõikidest radadest on see kergeim. Hingates võrdselt läbi mõlema kanali, astud sa ühendusse oma hingega. See on lihtsaim viis.

Kuidas me end tunneme?

Kui inimene ei tunne end, sooritab ta enda vastu kuriteo. Su elu pole täiuslik, kui sa ei tunne end. Kõik küsivad, “Kes ma olen? Kuidas ma saan endaga kohtuda?”. Enda tundmaõppimiseks vajad sa Gurut, kes tooks valguse sinu teadmatusse. Nemad suudavad valgustada sinu hinge.

Soovitan mõelda järgnevatele väidetele ja küsimustele:

• Teiste tundmine tekitab ainult muresid ja muudab sinu elu õnnetuks.

• Kuidas elada rahumeelselt teistega? See vajab harjutamist.

• Kuidas ma tunnen iseend?

• On vale arvata, et tunned end, sest teised ütlevad nii. See tähendab, et Sa ei tunne end.

• Kui tutvustad end inimesena, kellel on magistri- või doktorikraad, ei tunne sa iseennast. Aunimed ja kraadid on sulle lihtsalt antud, need pole sina.

• Parem on elada sisemise tunglemisega kui välisega. See viib enese tundmiseni. Õppides tundma end läbi turuplatsi, kus on sisemised tunglemised oma mõtete ja tunnetega, saavutad tõelise teadmise.

• Enda tundmaõppimiseks pead avama südame sel viisil, et avaneks sinu sisemine uks ning sa saaksid siseneda endasse, oma hinge.

Pea meeles, et teised inimesed toovad kaasa ainult kannatusi. Tundes ennast, oled sa rahulik ja rahul. Püüa iseend vaadata. Inimesed tahavad kohtuda Jumalaga, kuid nad püüavad tunda teisi. Sa kohtud Jumalaga, kui leiad oma hinge.

Luuletaja kirjutas kord:

Jumala pilt on sinu südames, pead kummarduma ning vaatama oma südamesse. Vaadates oma südamesse, siis tunned end ja kui sa tunned end, siis tunned ka Jumalat. Pea langetamine oma südame ees hävitab automaatselt sinu ego. Ego on suurim takistus sinu teel.