Читать книгу Ärka - Acharya Shree Yogeesh - Страница 3

• Kuidas eraldada ootused armastusest?

• Mida tähendab tõeline armastus?

• Mis on tõeline ilu?

• Kas hingetõmmete arv on kindlaks määratud?

• Mis on mõistus?

• Milline on keha, mõistuse ja vaimu seos?

• Mis on enesearvustus?

Elu on ilus. Elu on õnnistus. Elu on armastus ja elu on naer. Tõeline elu voolab, kui see ei olene õitsengust või ebaõnnest, kui need ei mõjuta inimest. Elu võib olla siis väga lihtne. Paljud aga ei suuda seda tunnistada. Talve saabudes ütlevad mitmed inimesed, et talv meeldib neile, kuid suvi ei meeldi. Nad ei mõista, et neil pole valikut. Pead oskama elada mõlemas. Elu muutub lihtsamaks kui lepid mõlemaga ja voolad mõlemal ajal vastupanuta. Kui suudad leppida õitsengu ja ebaõnnega, õnne ja rahutusega, siis oled sa tasakaalus ning hakkad elama tõelist elu – tasakaalustatud elu. Ära mine uhkeks, kui sind kiidetakse ja ära heida meelt, kui sind kritiseeritakse. Inimene peab oskama leppida mõlemaga. Need, kes on tasakaalus, jäävad samaks, ükskõik kas neid saadab edu või läbikukkumine.

Elu ei tähenda lihtsalt elamist, söömist, joomist, abielu ja õnnelik olemist. Elu on üks suur avastus. Elu on üks suur väljakutse ning olenemata sellest, kas oled sündinud rikkasse või vaesesse perekonda, pead siiski kogema elu tõuse ja mõõnasid. Võivad tekkida ka füüsilised tervisehäired või vaimsed, nagu stress, või seedimishäired või valu luudes. Jõukus ei hoia ära füüsilise valu kogemist, vaimseid haigusi ega kannatusi. Seetõttu ütlengi, et elu on keeruline.

Inimene on väga õnnelik, kui avastab elu eesmärgi noores eas. Mõned esitavad küsimusi nagu: Miks ma siin olen? Miks ma sündisin? Kes ma olen? Kust ma tulen? Kuhu ma lähen? Miks ma kannatan? Nad hakkavad esitama küsimusi ning just siis algabki nende avastusretk. Seal, kus on uudishimu, on ka suur tõenäosus, et teekond juhatab sind sinu elu tõelise eesmärgini. Mõistes inimelu, oled üle kannatamisest ja valust. Sellist seisundit on võimalik saavutada ka sel ajal, kui su kehas on valu. Kuna sa oled tasakaalus, ei märka sa tõuse ja mõõnasid. Kui su elu voolab, siis eladki ainult hetkes. Inimene muutub linnu sarnaseks, kui ta suudab elada ainult hetkes.

Minnes linnupesa juurde näed, et lindudel pole kunagi toitu järgmiseks päevaks. Sellega võrreldes on inimese elu väga keeruline. Inimesed mõtlevad ja teevad plaane isegi järgnevatele põlvkondadele, mida nad tegema hakkavad ja kuidas elavad. Selline eluviis antakse edasi lastele ja lastelastele. Ka nemad arvavad, et on igavesed. Elu on liiga lühike, seega peame elama hetkes. Elades elu hetkes, saad sa väga õnnelikuks. Siis muutub elu uskumatuks, millekski eriliseks, sest see viib sind eesmärgile lähemale ning sinu eesmärk on õppida tundma, kes sa oled.

Kuidas eraldada ootused armastusest?

Mida iganes me ka ei eelda, on tulemus alati teistsugune. Oodatut ei ole võimalik saavutada. Ihad ei saa iial täidetud. Igatsetu ei jõua kunagi kohale. Mida enam midagi ihaldad, seda enam seda kaotad. Ihad on nagu taevas – selleni pole võimalik ulatuda. Olenemata dimensioonist jääb seaduspärasus samaks. Küsides midagi liiga palju kaotad selle. Kui palud armastust, siis ainuüksi küsimine muudab sind ebaarmastusväärseks ja inetuks. Palumine tekitab takistuse. Keegi ei saa sind armastada, kui sa anud seda. Mitte midagi palumine muudab sind kauniks ja lõõgastunuks.

Surudes kätt rusikasse arvab inimene, et omab õhku, mis jäi pihku, kuid ei mõista, et kätt rusikasse pannes immitseb õhk välja. Ainult avatud käsi väljendab armastust. Inimesed jätkavad käe rusikasse surumist üha tugevamini ja tugevamini arvates, et omavad sel viisil õhku, kuid tegelikult juhtub hoopis vastupidine. See on mõttetu ja meelte trikk. Pea meeles, et armastades kedagi ning muutudes tema suhtes omamisjanuliseks hakkad sa sulguma. Vaid avatud käega saab sinust õhu ning juhtumiste peremees. Avatud mõistusega saab armastus õitseda. Pead alati silmas pidama seda seadust.

Mis on elu õitsemise tegelik põhimõte? Mida enam igatsed elu, seda enam sa ootad ning seda rohkem sa kaotad. Ootuste tõttu on tulemus vastupidine oodatule. Ootused teevad sinust surnud inimese. Igasugune igatsemine mürgitab sinu elu. Sa kaotad oma virguse. Mahavira ja Buddha sarnane inimene, kes ei tunne iha ega igatsust elu järele, elavad jumalikku elu ning selline inimene õitseb täielikus elususes.

Kui Buddha oli suremas, ütlesid inimesed talle, et kui teda enam pole, hakkavad nad teda väga igatsema. Seepeale vastas Buddha: ”Aga mina surin juba ammu.” Kui pole igatsust elu järele ning sa ei oma asju, ei tee sinu mõistus sinuga trikke. Mõistusest saab mitteomav mõistus, mis teeb koostööd sinuga ning sa mõistad reaalsust. Buddha ütles: ”Kuna ma surin 40 aastat tagasi, olen ma täna elus.” Kui inimene saavutab teadmise või valgustumise, siis ta elab. Kui saavutad jumalikkuse ning hirm on täielikult kadunud, pole enam ka omamist. Muutud nagu lahtiseks käeks ning kõik on su kätes. Kogu õhk, kõik võimalused ja heaolu on seal. Siis oled loomulik ja sundimatu ning see sundimatus viib sind elususe, õndsuse, ekstaasi ja armastuseni. Kui sa ei taha kaotada oma elu, hoia oma käsi avatuna. Kui kõik võimalused on olemas, võid saavutada valgustumise ning kui oled selle saavutanud, ei kaota sa seda enam kunagi.

Mis on armastuse tõeline tähendus?

Valentin oli pühak Itaalias ning andis edasi ilusa sõnumi armastusest. Armastust ei saa anda ega võtta, seda on võimalik ainult mõista. Kellegi armastamine tema heade omaduste pärast pole armastus, sest kui see teine inimene loobub nendest headest omadustest, ei meeldi ta sulle enam. Armastus pole tõeline, kui soovid inimeselt midagi.

Armastust on võimalik ainult mõista, see on vaevu hoomatav – seda ei näe ning sel pole lõhna.

Armastusest kirjutatav luule ei ole armastus. Inimesed arvavad, et kiindumus on armastus. Armastus ei katke iial ning see ei suurene ega vähene. Narada ütleb Bhakti Sutras: “Armastus peab olema omadustest ja soovidest vaba. ” Kui armastuse aluseks on omadused, siis need omadused võivad aja jooksul muutuda ning selle tulemusena kaob see, mida pidasid armastuseks. Soovide täitumisel hävineb see armastus, sest põhines ihadel ning need ihad on nagu mürk. Kui inimesel on soovid, siis armastuse andmise asemel see hoopis hävineb. Ükskord mõistad, et armastuses pole võtmist vaid see on ainult andmine.

Puu ja vee vahel on tõeline armastus. Vesi kannab puud oma pinnal ning ei lase puul uppuda, sest temas on armastus. Terase ja vee vahel pole armastust ning teras vajub põhja, sest vesi ei toeta teda. Kuid kui teras on puu sees varjul, siis vesi kannab teda, sest puu on veega sõber. See on tõeline armastus, sest selles suhtes pole vajadusi. Ema ei vaja oma lapselt midagi. See on tõeline armastus ning see armastus püsib igavesti. Armastus, milles pole soove ega tingimusi, laieneb ja toob sind Jumalale lähemale. Armastus on lõpmatult suurenev ning piiritu.

Mis on tõeline ilu?

Ühiskond mõistab ilu teisiti universumi ilust. Ühiskonna jaoks peitub naise ilu tema meigis, mitte ilusates näojoontes, ning mehe puhul musklilises kehas või kenades riietes. Välisel ilul pole tõelise iluga mingit seost. Tõeline ilu on loomulik. Lendavad linnud, õitsevad lilled ja lendavad liblikad on ilusad oma loomulikus olekus. Nad on pingevabad. Beebid on kaunid oma loomulikus olekus.

Tõeline ilu pärineb mujalt ega ole peidus sinu välimuses. Sanskriti keeles on ilu roop ja rang. Roop on värv ning see võib muutuda ja rang on säramine. Kui roop ei sisalda rangi, värvi või jooni, siis pole ka sära. Sära tuleb seestpoolt, kus mõtted on väga puhtad ja positiivsed. Võid olla väliselt ilus, kuid kui mõtted endast pole positiivsed, siis pole ka ilu. Muuda end tõeliselt kauniks, ole loomulik.

Inimesed lähevad äärmusteni, et paista väliselt ilusad. Nad kasutavad meiki, teevad plastilisi operatsioone või muudavad nahavärvi. Tõeline ilu on loomulik nagu beebi ilu.

Beebi on ühenduses algse keskusega, mis paikneb naba piirkonnas. Lapse kasvades aga hingamine liigub rindkere piirkonda ja kopsudesse. Püüdke taasühenduda oma algse keskusega naba piirkonnas.

Sinu ilu puhkeb õitsele. Sinu nahale tekib sära. Tõeline ilu tuleneb sinu headest mõtetest nagu armastus ja kaastunne ning teistest headest omadustest, mis sul on. Ilma selleta ei ole sa ilus, isegi kui oled seda väliselt.

Kas hingetõmmete arv on kindlaks määratud?

Džainismi uskumuse kohaselt on hingetõmmete arv kindlaks määratud aayushya bal prana. Džainistid usuvad, et on kümme bal pranas-t. Kui vanus saab täis, on selle nimetus aayushya balprana. Hingetõmmete otsasaamine on shvasoshvash bal prana.

Paljud joogid usuvad, et kontrollides oma hingamist on võimalik eluiga pikendada. See on vale. Vanust pole võimalik pikendada, sest meie vanuse on kindlaks määranud saatus. Kui Mahavira oli valmis lahkuma oma kehast, ütlesid nad talle uskudes, et kui ta pikendab oma elu viie sekundi võrra, looks see astroloogiliselt taeva maa peal. Ta keeldus, öeldes, et ei suuda pikendada oma elu, kuigi ta on valgustunu. Joogid ei saa seda teha kontrollides hingamist ning nad pole isegi valgustunud.

Minu soovitus on: elage tervislikult ja olge rahumeelsed olenemata teile antud aastatest. Ärge arvake, et suudate pikendada oma eluiga kontrollides hingetõmbeid. Minge lihtsalt vooluga kaasa, hingake ja elage rahulikult.

Mis on mõistus?

Mõistus on hajutatud. Kuigi mõistusel pole kuju, on sellel siiski tohutu jõud. Kuid kahjuks on see liiga hajutatud. Keskendunud mõistus on nagu inimkätega loodud kanal, mis ulatub ookeanini. Lastes mõistusel teha mida tahes, on see nagu jõgi, mis voolab mitmes suunas ning ei pruugi iial jõuda ookeanini. Kanal on justkui mõistuse jõu koondamine ühte suunda. Mõistus on nagu peeglite muuseum, kus erinevad peeglid peegeldavad sinust erinevaid kujusid.

Inimene kannab mitmeid maske just mõistuse tõttu. Mõistus vahetab maske iga inimese kohtamisel. See on justkui kameeleon, kes muudab värvi vastavalt teda ümbritsevale keskkonnale ning selle järgi nimetamegi inimisiksust, mis tuleneb sõnast persona, mask.

Me soovime olla see, purusha: puri shete iti purusha, see, mis on meie kehas uinunud. Kui mõistus on keskendunud ühele suunale, on sul tugev keskendumisvõime ja võimalus jõuda purushani. Kuid meie mõistus on mitmemõõtmeline.

Üks fotograaf reklaamis müügiks kolme pilti. Ühe hinnaks oli 5 dollarit, teise hinnaks 10 dollarit ja kolmas 25 dollarit. 5-dollariline portree oli algeline, 10-dollariline veidi täiustatud ning 25-dollariline portree oli kaunilt meisterdatud. Kõik tahtsid täiustatud maali, kuid siis tuli külaelanik ning ostis ära 5-dollarilise portree. Piltnik naeruvääristas teda. Igal inimesel on kaks nägu, üks isiklik ja teine avalik. Esimene on päris nägu ja teine duplikaat. Tegelik nägu peitub mõistuse taga. Duplikaatnägu on nagu sibul – mida enam seda koorid, seda vähem jääb alles. Seal peitub olematus. Seetõttu ei liigu me ka edasi. Oleme justkui rongid, millel on kaks mootorit ning mõlemad veavad eri suunas, nii et rong ei saa liikuda ega jõua sihtkohta. Mõistus on ka nagu rong, mille üks osa tõmbab ühele poole ja teine vastupidises suunas. Inimesed muutuvadki nende rongide sarnasteks ega jõua kuskile. Nad ei jõua purushani. Purusha tähendab hinge. Inimesed peavad eemaldama karma kihid, et jõuda hingeni, tõelise näoni.

Mõttejõud on sama nagu päikesevalguse suunamine ühte punkti. See muutub väga võimsaks ning võib põletada paberi. Mõistusel on lõpmatu jõud, mida kasutada, kuid kuna see on nii hajevil, siis pole sel ka jõudu. Oled väga õnnelik, et sul on arenenud mõistus ning saad seda kasutada tööriistana mitmete asjade saavutamiseks. Kui mõistust väärkohelda, muutub see needuseks. Keskenda oma mõistus õigesse suunda.

Milline on keha, mõistuse ja vaimu seos?

Mõistus on pidevalt muutuv ideoloogia ning see on kogu aeg tegevuses. Pead lõpetama sellele tähelepanu pööramise ja lihtsalt olema. Kui mõistus vaikib, siis saad sellest üle olla. Kui mõistus on rahunenud, taastab ta oma puhtuse ja tugevuse. Pidev mõtlemine hävitab mõistust. Mõistus on samal ajal nii õnnistus kui ka needus, mille jõud peitub võimes panna inimene vaimselt arenema või juhtida hoopis valele teele. See on võimas vahend, kui tead, kuidas seda kasutada.

Vali hoolega kõneviisi, sest sõnad võivad muuta terve maailma sinu sõbraks või hoopis vastupidi – vaenlaseks. Sõna on väga võimas vahend.

Hinge on väga raske avastada ilma inimkehata. Jumal peitub sinu sees. Tithankar Parsvanath, iidne valgustunud meister, avastas kehas seitse tšakrat ning kui need tšakrad toimivad korralikult, siis saavutad sa jumalikkuse. Mõtle oma kehast kui elavast Jumala pühakojast. Pead puhastama oma keha. Söö õigeid toite ning tee seda tähelepanelikult, et seedeelundid ei saaks üle koormatud. Toit tuleb korralikult läbi närida hoidmaks keha puhta ja jumalikuna. Keha on esmane vahend, mis sünnib enne mõtteid. Need eksivad, kes väidavad, et pead kontrollima oma mõistust. Keha on esimene, mille eest inimene peab hoolitsema. Mõistus areneb edaspidi. Mahavira ütles: “Esmalt mõtle oma kehale.” Ole oma keha peremees ja tee oma keha puhtaks. Keha ihkab seda, mida ta vajab. Keha annab märku, tundes nälga. Ära söö harjumusest, sest niiviisi on su instrumenti ehk keha raske hea tervise juures hoida.

Esmalt ole tähelepanelik oma keha suhtes, seejärel mõistuse ning alles siis kõne osas. See aitab saavutada teadvuse kõrgeima seisundi. Pane need instrumendid omavahel koostööd tegema. Oled vaba, kui suudad neid kolme instrumenti kontrollida.

Mis on enesekriitika?

Inimesed kalduvad teisi süüdistama ega vaata ennast. Seda tehes koguvad nad tohutult karmat, mistõttu nad ekslevad kannatusi täis maailmas.

Vaata esmalt iseennast ning pea meeles, et osutades ühe sõrmega teisele inimesele, osutavad kolm sõrme sinule. Seega oled kolm korda hullem kui see teine inimene. Kuidas saad süüdistada teisi, kui sa ise pole täiuslik?

Inimese enda ebatäiuslikkus muudab valeks teiste peale näitamise. Täiuslik inimene ei süüdista iial teisi, sest ta ei näe selleks mingit põhjust mõistes selle kasutust.

On üks lugu sõelast ja nõelast. Sõel naeris nõela üle rääkides kui halb viimane ikka on. Ta osutas suurele augule nõela kehas, patu augule. Nõel aga naeris sõela üle ning ütles: “Sa naersid minu keha üle, kuid kas sa näed ka enda oma? Minus on üks auk, aga sinus on sadu auke”.

Inimene märkab teise väikseid puudusi eirates seda, kui palju neid endal on. Kõike, mida näed enda silmadega, ei saa pidada tõeks. Miks näha vaeva teistega? See ei tee sinust head inimest, sest hea inimene vaatab alati enda puudusi. Kui sina oled hea, siis on ka kõik teised seda ning kui oled halb, on samamoodi ka teistega. Teiste süüdistamine on kõige kergem viis karma kogumiseks. Sinu karma ei saa iial otsa. Džainismis on selline inimene, abhavi, ning tema ei ületa iial kannatuste ookeani. Selline inimene ei saavuta kunagi moksha-t ehk vabanemist. Kui soovid olla bhavi, inimene kes suudab ületada kannatuste ookeani, pead olema täiuslik.

Suur poeet Kabir ütles kord: “Püüdsin leida halba inimest, kuid ei leidnud kedagi. Vaadates ennast mõistsin, et olen ise kõige hullem”.

Ära süüdista teisi, vaata iseennast. Sul võib olla mitmeid puudusi. Inimesed, kes suudavad vaadata oma südamesse, suudavad ka tõeliselt areneda. Kui soovid vaimselt areneda, siis vaata alati ennast. Tööta enda kallal, sa võid avastada, et oled ise kõige hullem. Kriitika pole õige tee. See on harjumus, mis suleb kõik uksed eneseteostuseks.