Читать книгу Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad - Acharya Shree Yogeesh - Страница 5

Valgustumise saavutamiseks on lugematu hulk teid – sama palju kui erinevaid hingi. Kui sirutad välja oma käe ja mõtled õhuruumile oma pihu kohal, on seal lõputu hulk hingesid selles väikeses ruumis. Ning kui sa sirutad välja oma teise käe ja vaatad sama ruumi oma teisel peopesal, siis seal on samuti lõputu hulk hingesid. Just nii ongi palju erinevaid teid, et jõuda moksha´ni, hinge vabanemiseni. Hinge olemust on keeruline mõista, see on valgus, kuid sel ei ole valguse allikat. Kui süütad küünla või tiku või paned tule põlema, näed sa, kust valgus alguse saab. Hing on teistsugune. Hingel ei ole algust ega lõppu.

Kuigi iga inimene kogeb vaimsust erinevalt, on ometi kõik rääkinud oma hingest ühel või teisel moel. Me kasutame väljendit, et miski on sügavalt puudutanud meie hinge. See tähendab, et oleme olnud millestki mõjutatud ja tunnetame seda sügavuti. Kui sul veab, siis võibolla miski sinu elus mõjutab sind nii tugevalt, et paneb su vaatama sissepoole ja raputab tugevalt kogu su olemust. Sa võid hakata nägema maailma uuest vaatenurgast. Võib-olla su süda avaneb ja võib-olla hakkad sa võtma vastutust kõigi mõtete, sõnade ja tegude eest ning otsustad hakata elama vaimset elu. See on raskeim kogemus, kuid seda on võimalik teha. Igaühe elutee on erinev, kõigi elukogemused on erinevad. Sisimas on iga inimene täiesti unikaalne universum koos oma mõtete, emotsioonide ja kogemustega. Meil kõigil on erinevad kehad ja erisugused meeled, niisiis tuleb sul leida õige juhendamine, et elutee lõpetada, sul tuleb leida sadam, kust astuda laevale.

India on tuntud vaimse kultuuri poolest. Paljud pühakud ja joogameistrid tulevad sellest kultuuriruumist. Inimesed Läänest, kellel ei ole vaimsusega palju kokkupuuteid olnud, ülistavad neid kui Jumalaid. Viimase sajandi jooksul on mõned neist läinud Ameerika Ühendriikidesse, Euroopasse ja paljudesse teistesse riikidesse, et levitada oma sõnumit. Kuigi nad kõik tulevad Indiast, on nende õpetused üksteisega vastuolus ja vähesed õpetajad järgivad ise õpetusi, mida nad teistele jagavad. Paljud saavad vaimseid õpetusi Sikh´i või Hindu pühakirjadest, mõned ülistavad Patanjali õpetusi ja loevad Jooga Sutraid oma õpilastele. Samas meelitavad teised järgijaid ligi, inspireerides neid väljamõeldud vaimsete kangelastega Himaalaja mägedest, ja räägivad lugusid nende vägitegudest. Paljud Lääne inimesed leiavad India õpetlase Gitast(Bhagavad Gita tlk.) ja aktsepteerivad teda guruna. Nad lihtsalt tsiteerivad ridu raamatust, kuid välismaalane ei oska vahet teha, kas tegu on tõelise guruga või mitte. Kes iganes otsib tõde kogu südamest, võib pääseda seesugustest lõksudest, kuid paljud lähevad siiski nende õnge. Kui sa ei tunne vaimsete süsteemide ajalugu ja nende õpetuste päritolu, siis saab see takistuseks sinu vaimsel teekonnal.

Paljud uskumused, mis tulevad Indiast, võivad tekitada paljudes tõeotsijates segadust, olgugi et nad mingitmoodi teavad, et India on paik, kus on ajaloo vältel olnud vaimne õitseng. Paljud reisivad Indiasse gurut või vaimset õpetajat otsima, kes neid juhendaks läbi nende endi kogemuste ja aitaks jõuda valgustumiseni, kuid kuidas tõeotsija tunneb ära tõe, kui õpetajate mõistust täidavad väärõpetused? Väärõpetused täidavad nende meeli ja neist tuleks end vabastada. Nad räägivad Šivast, Krishnast, Ganeshast, ent nad ei tea, kes need õieti olidki. Nad teavad üksnes müüte, mida neist on loodud. Hindud ja jainistid on tõe suhtes samuti ignorantsed. Kui sa tõesti soovid olla vaimsel teekonnal ja äratada oma hinge, siis vajad sa õiget kontseptsiooni oma meele jaoks enne, kui saad liikuda oma teekonnal edasi. Kui tahad olla terve ja puhas ning hoida oma keha vormis, et kogeda kõrgemaid teadvuseseisundeid, siis pead sa teadma tšakrasüsteemi päritolu, mõistmaks, kust need õpetused tulevad ja millist kasu sa neist saad. Ära mine õnge. Kas see tuleb hinduismist? Hindu on vägagi uus sõna. Kes olid tõelised õpetajad? Ma võin sulle öelda, et tõde on kaugel sellest, mida sa kuulnud oled. Need asjad on unustatud.

Inimkonna ajalugu, mida meie maailm tänapäeval teab, on väga limiteeritud – viis või kümme tuhat aastat ei ole pikk aeg. Need on ainsad kirjapandud ajajärgud, mis on meiele saadaval. Meie planeet on pidevalt muutuv ning ajaloo jooksul on siin elanud palju ühiskondi ja tsivilisatsioone, millest enam ei midagi teata, sest erinevate asjaolude tõttu on kirjalikud allikad kadunud või hävinud. Tsivilisatsioonid tulevad ja lähevad, selles ei ole midagi uut. Oletame, et sa sõidad autoga töölt koju ja teel on juhtunud autoõnnetus. Kes teab miks ja kuidas see kõik juhtus? Politsei küsitleb kedagi, kes sündmust pealt nägi ja inimene räägib talle, et toimus õnnetuskohalt põgenemine ja auto oli sinine või võib-olla punane. Teine pealtnägija räägib, et õnnetus juhtus teise autojuhi süül. Politsei peab küsitlema kõiki, kes õnnetuse toimumist nägid ning kõigil viiekümnel pealtnägijal on toimunust erinev versioon. Täpselt nii see tänapäeval toimubki. Kas sa arvad, et inimesed teavad, mis juhtus üks või kaks tuhat aastat tagasi? See pole kuigi pikk aeg meie praegusest ajast. Ajalugu on täpselt selline. Ma soovitan inimestel alati üritada ajaloost õigesti aru saada. Me ei vaja selliseid ajalooraamatuid, mida tänapäeval loetakse. Lihtsalt vaata sügavale enda sisse, et jõuda mõistmiseni, kuidas ajalugu tegelikult aset leidis.

Maal oli ajajärk, mil vaimsust ei eksisteerinud. Mitte keegi ei mõelnud hingele või Jumalale. Selliseid mõisteid ei olnud siis olemas. Kõigepealt tuleb sul mõista, et miljoneid aastaid tagasi, kui esimene Tirthankara – Adinath – sündis, ei eksisteerinud ühiskonda. Inimesed elasid paljudes erinevates hõimudes. Nad elasid üksnes ellujäämise nimel, elamiseks ei olnud mingit kindlat süsteemi – elu koosnes jahilkäimisest ja peavarju otsimisest. Hõimupealikuid kutsuti Kulkar´iteks. Tol ajal oli neliteist peamist Kulkar´it. Nabhiraja oli viimase Kulkari nimi, enne tema poega Adinath´i.

Hõimudes elati kiviaja inimeste kombel ja nende eluviis ei olnud tsiviliseeritud. Adinath tegi midagi, mida Maal polnud veel kunagi juhtunud. Ta kutsus kõik hõimud kokku ning temast sai kõigi hõimudes elavate inimeste juht. Ta pani sellega aluse ühiskonna ajastule.

Tegelikult on Adinath sama isik, keda hindud kutsuvad Šivaks, kuid nende vaatenurk on täiesti vale. “Adi” tähendab “esimene” – kõige esimene, kes alustab ajajärku, et ühendada tsivilisatsioonid omavahel. Ta tõi need inimesed välja teadmatusest ja karmist eluviisist, näidates neile teed ilusasse ühiskonda, mida täitsid visioonid, mõistmine ja kaastunne. Kristluses arvatakse, et Adam oli esimene inimene. Mõistad, kuidas see juhtus? Adi ja Adam on sarnased nimed. Araabia keeles saab sellest nimest Aadam või Adem, esimene prohvet või esimene inimene meie tsivilisatsioonis. Adinath tähendab “Esimene Isand”. Iga suurem religioon tunneb seda nime, sest tema oli esimene, kes lõi tsivilisatsiooni Maal. Kõik sai temast alguse ja tema nime mäletati kõigis traditsioonides.

Selleks, et hõimud kokku tuua, õpetas ta neile kolme mõistet: asi, masi ja krisi. Need olid kolm süsteemi, mida vajati selleks, et luua õitsvat tsivilisatsiooni. Adinath õpetas neile mõistet asi – kuidas kaitsta ennast ja oma perekonda käepäraste vahenditega. Võib-olla olid need lihtsalt lihvitud kivid või pika teraga odad. Kui neil oleks puudunud mõistmine enesekaitsest, siis poleks nad grupina kauaks ellu jäänud. Masi tähendab tinti –maalingute või joonistuste loomiseks ning krisi tähendab põllumajandust. Enne seda ei tegeldud põllumajandusega ega teatud, kuidas kasvatada põllumajandussaadusi või kuidas kasutada maad ja kliimat enda hüvanguks. Inimestel ei olnud luksust mõelda nendele asjadele, sest nad olid hõivatud ellujäämisega. See on meie ajajärgu esimese tsivilisatsiooni algus.

Inimesed olid süütud nagu lapsed. Nad ei teadnud palju ega mõistnud asju, niisiis tuli neid korduvalt õpetada, mida teha ja mida mitte teha. Laps mõistab üht asja, kuid teist mitte. Suurema osa ajast need inimesed Adinath´i juhina ei näinud, kuid teda austati väga ja temalt õpiti innukalt.

On lugu kahest mungast, kes olid samasuguse süütu olemusega. Mungad kogusid almuseid üks kord päevas. See oligi ainus kord, mil nad sõid, mõned mungad praktiseerivad sama veel tänapäevalgi. Nad alustasid kõndimist, kuhu iganes nende jalad neid ka ei viinud, mõnikord juba varajastel hommikutundidel, et jõuda linna ajaks, mil inimesed sõid lõunasööki ja neil oli toitu ka munkadele jagamiseks. Nad pidid kõndima mitmeid miile, et süüa saada. Kord ütles õpetaja kahele mungale, et nad peaksid peale almuste kogumist enne pimedat tagasi jõudma. Tagasiteel nägid mungad esinemas akrobaati, kes tantsis köiel, ning nad ei suutnud vaatamist lõpetada. Sel õhtul munkade õpetaja tõreles nendega hilinemise pärast ning uuris, mis juhtunud oli. Mungad vastasid ausalt, et vaatasid akrobaadi esinemist ja tunnistasid, et ei märganud, kuidas aeg lendas, kuni oli läinud pimedaks. Õpetaja manitses neid enam mitte selliseid asju vaatama jääda, sest see juhib tähelepanu kõrvale nende kohustustest. Mungad vabandasid, nad tundsid end väga halvasti. Nad ütlesid, et mõistsid oma viga ja et juhtunu enam ei kordu, kuid järgmisel päeval juhtus täpselt samamoodi. Tulid tagasi pimeduses kaks tundi hiljem ja kui nende tulekut märgati, küsis õpetaja taas, miks nad hilinesid. Nad vastasid, et tagasiteel nägid nad naissoost akrobaati köiel tantsimas ja et see oli nii ilus ja hämmastav, et nad ei suutnud vaatamist lõpetada. Õpetaja sai väga kurjaks.

“Ma ütlesin, et ärge vaadake!” hurjutas ta.

“Aga sa käskisid meil mitte vaadata meessoost tantsijat, sa ei maininud naistantsija kohta sõnagi!” vastasid mungad.

Mungad ei mõistnud, et õpetaja oli keelanud vaatamast mistahes soost tantsijaid. Taaskord mungad vabandasid ja tundsid kahetsust. Samasugused olid inimesed ka Adinath´iga – väga lihtsameelsed. Kui inimesed on lihtsameelsed, saavad nad siiski olla väga vaimsed, kui nad saavad õiget juhatust. Mida iganes Adinath neile ka õpetas, nad aktsepteerisid seda. Mitte keegi ei osutanud talle vastupanu, sest teda austati sügavalt ja temalt taheti õppida.

Põllumajanduse võimalusi tundma õppides sai ajapikku kogu elanikkond taimetoitlasteks. Pea meeles, et Tirthankarad sünnivad kolme tüüpi teadmistega – mati jnana, shruti jnana ja avadhi jnana. Kui inimene elab läbi palju elukogemusi ja miski puudutab teda sügavuti, siis jõuab ta arusaamisele, et kõik, mida ta oma elus pidas tavapäraseks, muutub ühtäkki takistuseks tõelise eesmärgi poole jõudmisel. Inimene hakkab vaatama enda sisse ja tegelema vaimsete praktikatega ning õppima, kuidas lahustada karmat selleks, et mõista oma hinge ja jõuda valgustumiseni. Tirthankaradel on juba sündides teadmine, et ühel päeval eemalduvad nad ühiskonnast. Nad ei vaja teadmisi ühiskonnast, nad teevad lihtsalt seda, mida parasjagu on tarvis teha, oodates õiget hetke, mil ühiskonnast lahkuda, et hakata uuesti tegelema sadhana´ga. Adinath õpetas inimestele, kuidas elada kogukonnana ja jagas neile uusi oskusi, et ühiskonnaelu edeneks. Ta oli kuningas ja kehtestas seadusi. Tol ajal ei olnud vaimseid õpetusi, sest Adinath ei olnud veel ühiskonnast eemaldunud. Kui keegi tegi midagi, mis polnud lubatud, siis inimesed pöörasid oma pilgud eksija poole, kes selle peale koheselt oma teo ka lõpetas. Inimesed ei suutnud taluda häbitunnet või teha midagi halba teiste inimeste vastu. Või oleksid nad öelnud “dhikka” või “dhikkaar”, mis tähendab “häbi sul olgu” ning seda peeti kõige karmimaks karistuseks. Sellest piisas, sest mitte keegi ei tahtnud seda kuulda. Seadusi ei läinud palju vaja, kuid mõned seadused olid olemas. Inimesed lõid seadusi ja tundsid end ühiskonna silmis alaväärsena, kui nad ei olnud seadustest midagi kuulnud.

Kui inimkond muutus organiseeritud hõimukesksest eluviisist ühiskonnaks, hakkas Adinath valitsema kuningana. Valgustunud inimestel on suurepärane nägemine, nad suudavad näha sündmuste laiemat pilti ja mõistavad selgelt olukordi. Enne, kui Adinath abiellus, puudus organiseeritud perekonna süsteem. Paar sai nendest, kes olid koos sündinud. Kõik sündisid tol ajal kaksikutena, see oli geneetiliselt nõnda määratud ning seotud lihasöömisega. Paljudel loomadel sünnib korraga rohkem kui üks järglane. Kassidel võib sündida korraga viis või kuus poega, samuti koertel. Tavaliselt on need loomad pigem lihasööjad. Kui liiguti taimetoitluse poole, siis see geneetiline soodumus katkes ning mitmikke ei sünni enam väga sageli. Tänapäeval sünnib samuti kaksikuid, kuid see on haruldasem kui tollal. Adinath´i ajal sündisid kõik kaksikutena. Kaksikud kasvasid koos üles ning neist said ema ja isa, sest venna ja õe mõistet ei eksisteerinud. Inimestel oli iha ühineda üksnes üks kord elus. Taaskord sündisid kaksikud, kellest hiljem said ema ja isa. Adinath katkestas sellesüsteemi. Põllumajandussaaduste kasvatamine muutis inimeste toitumisharjumusi ja inimesed lõpetasid lihasöömise täielikult. Ajapikku vanad tavad unustati, sest inimeste kehad ja meeled muutusid puhtamateks vabanedes toksiinidest, mida lihasöömine tekitab. Kui Adinath abiellus, sai ühiskonda juurutatud uus perekonna struktuur. Ajapikku inimesed mõistsid, et nad ei pea elama koos oma kaksiksündinuga.

Adinath´i perre sündis kaks tütart ja kaks poega: Brahmi, Sundari, Bharata ja Gommatesha. Kui ühiskond oli piisavalt arenenud, eemaldus Adinath oma kuningriigist ning usaldas selle juhtimise Gommatesha hooleks. Mõni aeg hiljem järgnes Gommatesha isale ja andis trooni oma vend Bharata´le. Nimest Bharata tuleneb sõna Bhaart, tähendusega “särav”. See on India teine ametlik nimi tänapäeval.

Läbi Adinath´i asi, masi ja krisi õpetuste oli ühiskond lõpuks loodud ning Adinathil taaskord võimalus eemalduda ja jätkata oma sadhana´ga. Pärast tema lahkumist kuningriigist lahkusid teisedki printsid ning hakkasid munkadeks. Nad järgnesid Adinath´ile, kuhu iganes ta ka ei läinud. Adinath korrutas “Siddhanam Namo Kiccha” ja pühitses end vaimsele teekonnale. Kui Tirthankara eemaldub ühiskonnast, siis ei lausu ta sõnakestki, enne kui saavutab valgustatuse. Ta saab aru, et pole jõudnud hinge täieliku mõistmiseni ning et tal on endiselt palju karmat, millest vabaneda. Tänapäeva inimestel on väärarusaam valgustunud inimestest. See ei ole tingimata nii, et kui keegi jõuab valgustatuseni, siis tõmbab ta ühtäkki enda ümber palju inimesi, keda ta õpetama hakkab. Kui minna tõeliselt sügavale enda sisse, siis võib näha, et sellel ei ole mingit mõtet. Tirthankarad panevad kogu oma jõu sellele, et põletada viimnegi karma, pärast mida nad räägivad üksnes siis, kui keegi neilt midagi küsib ja nad vastavad üksnes seda, mida inimesel on vaja kuulda. Adinath´iga ühines tuhandeid munki ning üheskoos käidi mööda kuningriiki ukselt uksele almuseid kogumas. Mis sa arvad, kas neile anti? See oli esimene tsivilisatsioon, ideed munkadest tol ajal veel ei eksisteerinud. Nad teadsid, kes oli Adinath ning talle pakuti kalliskive ja kõike hinnalist, kuid ta keeldus seda kõike vastu võtmast. Keegi ei tulnud selle pealegi, et talle toitu või vett pakkuda. Ta kõndis päev päeva järel ning keegi ei mõelnud sellele. Kõik mungad koos temaga hakkasid mõtlema, et mis elu see selline on, kui ta isegi ei räägi sõnakestki ega küsi toitu või vett. Nad eemaldusid temast ajapikku, sest kartsid nälga.

Adinath õpetas sadhana süsteemi. Kui sa oled söömata või joomata, siis seda kutsutakse tapa´ks ehk paastuks. Kui pihid tõeliselt kogu oma südamest, mediteerid ja teed kõiki neid asju, mida ta õpetas, saad ka sina jõuda valgustatuseni ja kogeda kõrgeimat teadvuseseisundit. Ta õpetas karmast vabanema ja hinge äratama. Alguses oli seesuguse inimese nimetuseks Tapasa – kasinuses elav inimene – või ka Samana. Tuletatuna prakriti keelest tähendab Samana jõupingutust. Kes on see, kes pingutab kogu hingest ja kuhu ta suunab oma pingutused? See on Samanistlik-traditsioon, vaimne rada. Sa võid seda ka kutsuda Shramanistlikuks-süsteemiks, hiljem tunti seda süsteemi kui Shramana, mis tuleneb sanskriti keelest ja omab sama tähendust. See süsteem on jõupingutuste rakendamiseks, et äratada hing. Samanad ei elanud kunagi ühiskonnas koos teiste inimestega. Nad elasid linnadest eemal metsades või mägedes. Inimesed käisid nende juures õppimas. Tol ajal see toimis, kuid tänapäeval on munga elu teistsugune. Sadhana ja vaimsed printsiibid ei muutu, kuid elustiil muutub. Järele on jäänud kolm traditsiooni ja nad kõik on saanud alguse Samanic süsteemist: jainism, buddhism ja samkhya. Mungad ja nunnad olid tuntud kui samanad ja tapasad. Shramanad said hiljem tuntuks kui jainistid ning nüüd tuntakse neid kui sadhvi ja sadhu. Sadhvi on jainistlik nunn, sadhu on munk. Hiljem hakati meessoost Samanasid kutsuma nimetusega muni. Kõik need asjad tulenevad Adinathi õpetatud süsteemist. Kui tema lahkus oma füüsilisest kehast, siis olid need Samanad, mungad ja nunnad, kes praktiseerisid ja andsid tema õpetusi edasi.

Samanic traditsioon on puhtaim süsteem, sest mungad ja nunnad töötavad ainuüksi selle nimel, et äratada hing ja põletada kogu karma, jõudmaks valgustatuseni. Nad mõistavad midagi sügavamat elu kohta ja nad soovivad kannatustest välja astuda, niisiis jätavad nad maised väärtused seljataha ja valivad vaimse tee, aktsepteerides asjaolu, et neil tuleb võtta vastutus kõigi karmade eest, millest nad läbi käivad. Algusest peale on Samanic süsteem alati olnud suunatud üksnes valgustumise poole. Brahmanistlik traditsioon oli samuti olemas Adinath´i ajal, kuid juba alguses olid nad keskendunud pigem rituaalidele, et saada raha. Brahmanid arvasid, et rituaale läbi viies koguvad nad head karmat ja küllust, kuid see idee on täiesti vale. Tänapäeva brahmanid ei taha isegi rituaale läbi viia, suurem osa neist on kõrgelt haritud ja töötavad ärivaldkonnas. Nad tunnevad, et rituaalide läbiviimine alandab neid, nad peavad end sellest kõrgemaks. Enamjaolt viivad rituaale läbi preestrid madalamast Brahman´i klassist. Olla preester tähendab lihtsalt seda, et sa hoolitsed templi eest või tegeled kiriku korrashoidmisega ja viid läbi tseremooniaid, mis on vaid rituaalid, millel pole mingit pistmist vaimsusega. Samanad ei elanud kunagi ühiskonnas ega viinud läbi rituaale.

Samanad ei lahkunud rajalt ja kannavad tänapäevani mungarõivaid. Need, kes lahkusid Adinath´i juurest, hakkasid oma riideid värvima. Nad hakkasid kandma punaseid ja oranže rõivaid. Tol ajal sümboliseeris sellist värvi riiete kandmine nõrkust. Mungad, kes lahkusid, teadsid, et nad on nõrgad, sest ei suuda kinni pidada distsipliinist, mida Adinath´i juures järgiti. Seda värvi tuntakse kui garewa – seda värvi rõivaid kannavad swami´d. Esimene, kes tema juurest lahkus, oli ta enda lapselaps, Bharata poeg Maarichi. Kui ta lahkus ja värvis oma riided, ärritus Bharata oma poega uuesti nähes. Ta oli pööranud selja oma vanaisa õpetustele. Maarichi ütles, et ta oleks võinud surra, sest oli elanud kaua ilma toiduta. Peale seda ei austanud Bharata teda enam kunagi.

Alguses oli Maarichi mõnda aega elanud Adinath´iga ning oli laialt tuntud, sest Bharata´t tunti kui chakravarti ehk suurt valitsejat ja kuningat. Paljud inimesed tulid Maarichi juurde sooviga olla tema õpilane. Ta oli esimene swami. See ei juhtunud, seetõttu, et ta tahtis luua omaenda grupi, vaid sest et ta oli liiga nõrk, et seista silmitsi oma karmaga ja taluda nälga ning janu. Niisiis lahkus ta Tirthankara Shri Adinath´i juurest. Kõik mungad, kes olid Adinath´i juurest lahkunud, austasid teda endiselt, kuid nad ei suutnud elada nii, nagu tema elas. Nad ei lahkunud halbade põhjuste tõttu või sooviga õpetada omi ideid. Sellest saidki alguse kõik sektid. Kõik tuleneb Adinath´i süsteemist.

Munkadele ei antud toitu ega vett, sest keegi ei tulnud selle pealegi, et nad võiksid olla näljased või janus. Neile pakuti hinnalisi esemeid, millest mungad keeldusid, sest nad ei vajanud neid. Mida teeb munk juveelide või kullaga? Ühel päeval läks Adinath Hastinapurasse, linna, kus tänapäeval asub Delhi. Teine tema pojapoegadest oli seal valitseja. Kui Adinath läks tema kuningriiki, oli seal palju suhkruroogu. Ka tänapäeval kasvab seal piirkonnas palju suhkruroogu. Tema pojapoeg pakkus talle suhkruroo mahla ja kuna Adinath oli eelnevalt paastunud terve aasta, andis mahl talle palju energiat, pärast mida saavutas ta peagi valgustatuse. Enne, kui Tirthankara on jõudnud valgustatuseni, ei pühitse ta kedagi vaimsele teekonnale, kuid peale valgustumist läksid paljud inimesed tagasi tema juurde ning ta pühitses kõik oma jüngriteks.

Sügaval südames teadis Maarichi, et ta polnud valinud head rada, sest ta oli lahkunud valgustunud inimese juurest, ta teadis, et see polnud õige tegu. Kuna ta oli juba tuntud, tulid inimesed endiselt tema juurde, et õppida, kuid ta saatis nad kõik ära. Kogu elu jooksul ei pühitsenud Maarichi mitte ühtegi inimest, kuid ta inspireeris tuhandeid alustama vaimse teekonnaga. Kui inimesed läksid tema juurde, saatis ta nad Adinath´i juurde. Ta ütles inimestele, et neil pole temalt midagi õppida, kuid kui nad tõesti soovivad saada mungaks ja osaleda vaimsetes õpetustes, siis tuleks neil minna Adinath´i juurde. Maarichi teadis, et Adinath oli valgustunud ja kõigi tuhandete inimeste eest, keda ta inspireeris mungaks saama, kogus ta parimat karmat. See hing, kes oli Maarichi, oli hiljem Mahavira, 24-s Tirthankara. Ta oli niivõrd pühendunud sellele, mida ta tegi ja ta ei tahtnud kunagi, et inimesed teda järgiksid või oleksid tema õpilased, ta lihtsalt tahtis inimestele öelda, et nad läheksid tõelise valgustunud meistri juurde.

Ühel päeval küsis Bharata Adinath´ilt Samvasaran´il, vaimsel kogunemisel, “Kas keegi kõigi nende tuhandete inimeste seast, kes on siia tulnud, saavutab valgustatuse?”

Adinath näitas talle seda inimest ja ütles, et too mitte üksnes ei valgustu, vaid temast saab ka Tirthankara ja chakravarti. Ta ütles Bharata´le, et inimene, kellest ta rääkis, oli tema enda poeg Maarichi. Temas oli see potentsiaal, kuid ta ei teadnud seda veel. Bharata läks oma poja juurde ja kummardus esmakordselt tema ees. Ta ei öelnud alguses sõnakestki, ta lihtsalt kummardas. Maarichi oli šokeeritud.

“Ära ole egoistlik; ma ei kummardu sinu ees. Tulevikus saab sinust Tirthankara. Ma kummardun tema ees”.

Kui Bharata lahkus, muutus tema poeg uhkeks ja tähistas seda. Ta mõtles: “Minu vanaisa on Tirthankara, minu isa on chakravarti, kuid mina saan mõlemaks!”.

Pärast seda kogus ta palju halba karmat oma elus, sest oli olnud liiga uhke ja tal tuli läbi käia palju katsumusi, enne kui temast sai 24-s Tirthankara, Mahavira.

Kõik sektid, mis on aja vältel tekkinud, ja kõik traditsioonid said alguse siit. Ühe aasta jooksul peale kuningriigist lahkumist ja sadhana praktiseerimisega jätkamist, tema õpetus levis. Kõik algas siis, kui Adinath oli paastumise lõpetanud ja hakanud õpetama, kuidas äratada hinge. Enne Adinath´i sellist asja nagu vaimsus ei eksisteerinud. Ta oli kõige esimene munk ja õpetas inimestele, kuidas praktiseerida sadhana´t, et äratada nende hinged.

Jainistid tunnevad Adinath´i kui Rishabhdeva’t. “Rishabh” tähendab härg. See oli Adinath´i sümbol. Miks on Tirthankaradel sümbol? Jainistid on liiga ignorantsed selles küsimuses, Tirthankarad ei sünni sümboliga. Sümbol väljendab seda, missugused inimesed elasid ühiskonnas tol ajal. Adinath´i ajal olid inimesed nagu härjad. Härga peetakse süütuks loomaks, kes täidab oma kohustusi, ükskõik mis ka ei juhtuks. Annad talle süüa või ei anna talle süüa või isegi väldid talle vee andmist, sel ei ole mingit vahet, sest pull jätkab edasiliikumist. Sellised olid ka inimesed tol ajal. Noil aegadel kandsid inimesed raskeid koormaid päevad ja ööd läbi. Härjalgi on sarnane lojaalsus, ta viib alati oma töö lõpuni. Kui ta kannab suurt koormat, siis ta jätkab selle kandmist, isegi kui ta teekonnal sureb. Hobused ei ole sellised. Hobune ei liigu edasi, kui ta on janus, sa pead peatuma ja andma talle vett ning puhkust. Pole ime, et Adinath´ile on antud härja sümbol. Seevastu eesel ei vii oma töid lõpuni. Ta on väga salakaval loom, kes leiab alati mooduseid, kuidas eemale hiilida. Niisiis, härg sümboliseerib ühiskonda. Kõik inimesed olid süütud ja lapsemeelsed. Hindud on samuti asjatundmatud, sest nad kasutavad sama sümbolit Shiva puhul. Adinath´i ja Shiva kohta on palju sarnaseid jooni ja müüte, mis näitab, et nad on üks ja sama isik. Hindud andsid Shiva härjale teistsuguse nimetuse: Nandi. Sa võid öelda Rishabhdeva või Nandi. Mõlemad tähendavad härga. Jainistid tunnevad esimest Tirthankarat Rishabhdevana, kuid tema tegelik nimi oli Adinath. Hindud arvavad, et Shiva sõitis härja seljas ja neil on palju lugusid selle kohta. Kui inimesed tõesti tahaksid teada tõde, saaksid nad seda teada, kuid keegi ei taha seda leida. Nad tahavad jääda oma ideede juurde. Shival oli samuti kaks poega, Ganesha ja Kartikeya. Pärast Adinath´i eemaldumist järgnes Gommatesha kõikjal oma isale. Ta oli alati temaga koos õppides ja tegeledes vaimsete praktikatega. Sama lugu kohtab hindu müütides – Ganesha oli alati koos Shivaga.

Kaheksandal sajandil, kui hinduism oli Adi Shamkaracharya poolt taastatud, sai see niivõrd tugevaks, et heitis kõrvale kõik teised pühakirjad. Hinduistid püüdsid jainismi ja buddhismi traditsioone alla suruda. Kuidas muudmoodi oleksid nad saanud kõige populaarsemaks? Nad proovisid leida palju vabandusi neid maha surudes. Hindud olid tundnud end alandatuna umbes 1300 aastat, sest ühiskond ei tunnustanud neid kui tõelisi munki. Nad tegid lihtsalt rituaale, Samanistlikke munki austati rohkem kui suurimaid kuningaid, niisiis palju aastaid hiljem Brahmanid tüdinesid sellest. Nad said väga tugevateks ja tegid teisi maha. Nad hakkasid ütlema, et Shiva on õige, nad ei tahtnud enam kuuldagi Adinath´i nime. Hinduism ei tahtnud olla seotud Samanadega, niisiis proovisid nad teha Shiva nime populaarsemaks. Kõigepealt, Shiva tähendus on “absoluutne teadvus” (“absolute-consciousness”), see ei ole isegi mitte nimi. Kui saad ühel päeval Shivaks, siis oled sa valgustunud. Nad ei eemaldunud tõelisest tähendusest, kuid nad ei tahtnud seda tollal aktsepteerida ning isegi tänapäeval ei taha nad tunnistada, et Shiva on Adinath. Loodetavasti ühel päeval hakkavad nad tõde taipama.

Gommatesha oli Adinath´i poeg ja Bharata vend. Jainistid tundsid teda kui Bahubal’it ning ta eemaldus kuningriigist, mida ta oli juhtinud, mõned aastad pärast Adinath´i esmakordset lahkumist. See on pikk lugu, kuid mingitmoodi ta taipas, et kuningriigi valitsemise nimel pole mõtet pingutada, pealegi tema enda vend tahtis saada troonipärijaks. Ta mõistis, et see oli üksnes ahnus ja otsustas, et on parem jätta valitsemine venna hooleks ning eemalduda. Ta püsis liikumatult terve aasta kayotsarga poosis eesmärgiga jõuda valgustatuseni. Ta teadis, et tema õed ja ülejäänud sugulased olid juba mungad ning ta ei tahtnud nende ees kummardada. Kui sinust saab munk, siis sa kummardud kõigi munkade ees, kes on sinust vanemad, isegi siis, kui nad said pühitsuse vaid üks päev enne sind. Gommatesha oli egoistlik ning ta tahtis jõuda esimesena valgustumiseni, niisiis ta vältis nende juurde minemist ning püsis kayotsarga poosis ühe aasta. Ta arvas, et kui ta valgustub, siis ei tule tal kellegi ees kummardada. See oli tema ego.

Ühel päeval läksid tema õed Brahmi ja Sundari Adinath´i juurde, et küsida, kas keegi nende piirkonnas saavutab valgustatuse. Adinath ütles neile: “On üks inimene, kuid ta vajab veidi abi. Ta ratsutab elevandi seljas ja ei saavuta valgustatust enne, kui tuleb sealt maha”.

Ta juhatas Brahmile ja Sundarile, kus see inimene on ja kui need läksid teda vaatama, mõistsid nad, et see oli nende oma vend Gommatesha. Nad lähenesid talle, kui too oli meditatsioonis ja ütlesid, et tal tuleb elevandi seljast maha tulla või ta ei saavuta valgustatust.

“Hei… ma seisan – ma ei ratsuta elevandi seljas”.

Gommatesha ei mõistnud seda, kuid hakkas siiski sellele sügavamalt mõtlema. Läks aega mõned päevad, et mõista, millise elevandi seljas ta ratsutas ning lõpuks sai ta aru, et elevant oli tema ego. Ta oli juba eemaldunud kõigist maistest asjadest, lahkunud kuningriigist ja tegeles sadhana´ga. Probleem, kelle ees kummardada, on naeruväärne, niisiis ta otsustas sellest lahti lasta. Niipea, kui ta oli otsuse vastu võtnud, ei tulnud tal astuda isegi mitte sammukest, ta valgustus, sest ego oli olnud tema viimane blokeering.

Tema tõeline nimi oli Gommatesha ja ta püsis alati Adinath´i läheduses. Hindud teavad teda kui Ganesha´t ja teine tuntud nimi kesk-Indias on Ganapati. Oli aeg, mil hinduismil polnud kindlust. Suurem osa kuningaid Mahavira ajal olid jainistid või buddhistid ja need kuningad valitsesid Indiat umbes aastatel 1100 kuni 1300. Neil päevil olid Brahmanid täielikult nördinud. Algusest peale polnud neid austatud sel viisil nagu Samanasid, sest ühiskonna silmis polnud neil õigeid õpetusi, mis saaksid inimese taassündimise tsüklist vabastada. Isegi kuningad kummardasid Tirthankarade ja munkade ees. Niisiis, Brahmanid tahtsid saada rohkem tunnustust ja võimu ning hakkasid ajalugu moonutama, kirjutades Samanade vastu. Brahmani õpetlased tahtsid taastada hinduismi, aga kuidas? Neil tuli luua palju hirmu. Kui sa vaatad ajalukku, siis näed, et seal on palju lugusid inimeste hirmuga mõjutamisest, et nad usku vahetaksid. Inimestele räägiti, et nende perekonnad surevad, kui nad ei ülista Shivat või Ganeshat, või et nad saavad kohutava haiguse või kaotavad raha ja muid sääraseid asju. See juhtus Adinath´i ajal, kui ta eemaldus ja hakkas õpetama sadhana´t. Tollal said alguse kaks traditsiooni. Üks oli Samanistlik ja teine Brahmanistlik traditsioon. Brahmanid tegelesid veidi sadhana´ga, kuid peamiselt tegelesid nad rituaalidega. Nad ei olnud tõelised mungad. Tõelised mungad on kartmatud. Nad pingutavad kõigest väest päev päeva järel, et end täiustada ja hing äratada. Niisiis, kaks traditsiooni. Üks oli süsteem, mis keskendus enda kallal töötamisele ja hinge äratamisele, teine oli tegelemine rituaalidega. Lõpuks said Brahmanid aru, et nad ei ole ühiskonna poolt austatud. Nad lõid mütoloogia, et saada rohkem lugupidamist kui mungad. Samuti mõned muslimi päritolu kuningad palkasid Brahmaneid raamatuid kirjutama, et moonutada India ajalugu. Kõik need Brahmanid, kes olid rahaahned, rikkusid oma riigi ajalugu ja mütoloogiat. Hiljem võtsid India tavainimesed need valed omaks. Milleks vajab munk austust? Saavad nad lugupidamist või mitte, see ei oma nende jaoks tähtsust. Ego sekkub ning Brahmanid ei mõistnud, millist ülekohut nad tegid. Hindud, kes vahetasid usku, jäidki uskuma, et need lood on tõesed. Need ei sisalda isegi mitte õpetusi, need on lihtsalt lood. Niiviisi saidki inimesed tundma Gommateshat Ganeshana ja Adinath´i Shivana.

“Gommat” tähendab härga ja “esha” tähendab juhti. See tähendab, et peale seda, kui Adinath oli füüsilisest kehast lahkunud, sai Gommateshast härgade juht. Kõik mungad olid tema kätes. See tähendab, et peale Shivat sai Ganeshast juht. “Gan” tähendab gruppi. Gommatesha ja Ganesha on sama isik. Hindud moonutasid tõde, et peita nende nimed ja nende õpetused. Adinath´ist sai Shiva ja Gommatesha´st sai Ganesha. Hindud üksnes üritasid end taastada, kuid selle käigus ei olnud nad õiglased tõelise ajaloo suhtes ning see on väär. Nad oleksid võinud säilitada Adinath´i puhtuse, kuid nad ei teinud seda. Enne kaheksandat sajandit oli hinduismis rohkem tõde. Tollal järgiti Adinath´i ja teiste Tirthankarade õpetusi.

Kui hindud said võimsateks, ei hoolinud nad enam tõest. Milleks peaksid nad tõde teada tahtma? Kas katoliiklased tahavad teada, et karmateooria ja inkarnatsiooniteooria olid osa nende õpetustest? Mitte keegi ei taha teada, et mõni teine uskumus eksisteerib. Igaüks on enda raamides kinni ja nad ei saa iialgi sellest välja enne, kui hakkavad nägema tõde. Katoliiklased ütlevad, et nende õpetus on tõde ja sama arvavad enda kohta ka hindud. Nad ei taha teada tõelist tõde. Budism löödi Indiast välja ja jainistid olid end juba kindlustanud, niisiis hakkasid hindud mõtlema, kuidas olla ainsad.

Hindu on väga uus sõna. Nende idee tuleneb Sindhu tsivilisatsioonist, peale pikka ajaperioodi sai sellest hindu. “S” sõnas Sindhu, sai “H”-ks, Sindhu´st sai hindu. Ma ei ütle hindu kultuur, selle asemel ütlen India kultuur. India kultuuris on palju religioone: Jainism, Budism, Sanaatan Dharma, Vaishnavism ja paljud teised. Kuid kõiki hakati kutsuma Hinduks. Hindu ei ole religioon vaid kombinatsioon paljudest religioonidest. Nüüd arvavad inimesed, et jainistid ja budistid tulevad hinduismist. Mitte keegi ei taha teada ajalugu.Ajalugu kirjutab see, kes saab tugevaks. Ajalugu on alati moonutatud.

Ganesha, nagu me teda tänapäeval teame, on näide sellest. Tema kujud on kõikjal maailmas, kuid ta ei sündinud elevandi peaga, nagu hindud seda kujutavad. Ganesha oli Shiva esimene poeg, kes elas Kailashi mäel ja sündis tavalise poisina. Hindu ja India mütoloogias on temast palju populaarseid lugusid, kuid need on täis vasturääkivusi. India mütoloogia kohaselt ei ole ta kunagi isegi sündinud. Populaarse loo kohaselt on ta oma ema Parvathi loodud.

Ühel päeva tahtis Parvathi minna vanni, kuid tollal ei olnud selliseid vannitube nagu meil tänapäeval, uste ja privaatsusega. Vanne võeti avatud alal. Ta mõtles endamisi: “Mitte kedagi ei ole siin. Mis siis saab, kui võõras tuleb sel ajal, kui ma vannis olen?”.

Ta hõõrus oma käsi ja kätelt pudenes veidi mustust, mis maha kukkus. Mahakukkunud mustusele suunas Parvathi oma väe ja sellest sündis Ganesha. Ta oli väga nägus mees. Niisiis, hindu mütoloogia kohaselt ei olnud Ganesha kunagi sündinud. Ta küsis oma emalt: “Mida ma peaksin sinu heaks tegema?”.

Parvathi ütles talle, et ta valvaks, et võõraid ei oleks läheduses ning et ei laseks kedagi lähedale, kuni ta vannis on. Ganesha oli hõivatud ringivaatamisega ja ema kaitsmisega, kuni ühtäkki ilmus välja Shiva. Ta nägi kedagi seismas oma kodu lähedal Kailashi mäel. “Kes sa oled?”, küsis Shiva ning Ganesha küsis vastu: “Kes sina oled?”.

Ta vastas: “Mina olen Shiva”. “Mina olen Ganesha, Parvathi poeg”.

“Mul ei ole ühtegi poega”, vastas Shiva.

Ganesha ütles Shivale, et ta ei tohi edasi minna, sest tema ema on vannis. Shiva sai Ganesha peale kurjaks ning kui Ganesha teda uuesti takistas, lõikas ta Ganeshal pea maha. Ta läks edasi ja Parvathi sai šoki kuuldes, mis oli juhtunud Ganeshaga. Shiva tunnistas, et oli ta tapnud ja Parvathi vastas, et tahab oma poega taas elusana näha. Niiviisi see lugu kõlabki. Parvathi soovis oma poega elusana näha kohe, ükskõik millise hinnaga. Shiva üritas talle pead uuesti külge saada, kuid ei suutnud pead kusagilt leida. Ta läks ja käskis oma armeel, mida kutsuti gana´ks, tuua talle pea, mis sobiks poisi kehaga. Ükski pea ei sobinud. Lõpuks leidsid nad metsast elevandibeebi ja tõid tema pea, mis täiuslikult sobis poisi kehaga. Selles loos on öeldud, et Shiva rakendas prana jõudu ning Ganesha sai uuesti ellu äratatud. Selline on see lugu ning nüüd inimesed usuvad, et see vastab tõele. See lugu ei ole tõde.

Kui Parvathil on nii palju väge, et luua mullast poiss, siis kuidas ei olnud ta võimeline poissi uuesti ellu äratama pärast seda, kui tal oli pea otsast lõigatud? Shiva on hindu mütoloogias tuntud Jumalana, kuid ta ei tea, kes on Ganesha, tema enese poeg või Parvathi loodud poiss. Selles loos on palju vasturääkivusi. Kui Shiva oli tõeline, siis oleks ta neid asju teadnud. Ta tundub selles loos väga vihane. Kas Jumal käituks sellisel moel, lõigates maha omaenese poja pea?

Saladus seisneb selles, et Ganesha – Gommatehsa – sündis vaimsena. Tema keha oli väga tugev ja alates päevast, mil ta sündis, oli ta väga vaimne isik. Selleks, et olla Tirthankara lapsevanem või perekonnaliige, peab sellisel hingel olema palju häid omadusi. Ta peab olema juba oma vaimsel teekonnal, sest valgustumise hetk ei ole temast kaugel, võib-olla samas elus või mõnes järgnevas lähenevas elus. Gommatesha tegeles alati vaimsete praktikatega, sadhanaga. Tal oli kaks peamist õpetust, mida ta jagas. Need said väga populaarseteks ning see ongi põhjus, miks ta on paljude poolt ülistatud, isegi kui inimesed, kes teda kummardavad, ei mõista, miks nad seda teevad. Kes iganes selliseid asju õpetab, saab igal juhul väga populaarseks, ta oli esimene intelligentne noor poiss. Isegi Adinath ütles, et Gommateshat mäletatakse rohkem kui teda. Ning see vastab tõele. Kõik India kultuurid ülistavad Ganeshat enam kui Shivat.

Neil päevil puudus kirjutamise süsteem. Kõike tuli meeles pidada ja teistele edasi rääkida. See, mida ta õpetas, oli väga ilus. Ta õpetas, et tuleb hoida harmooniat inimeste ja loomade vahel. Mõnikord on loomad isegi tähtsamad kui inimesed. Planeedil valitseb tasakaal ning kui loomad ära kaovad, siis on planeet tasakaalust väljas ning inimestel ei ole siis enam võimalik siin ellu jääda. Gommatesha järgijad mõtlesid, kuidas hoida tema õpetusi elus. Niisiis tegid nad kuju, mis kujutas pooleldi inimest ja pooleldi elevanti. Sel moel, kui tuleb mõni loodusõnnetus ja kuna kujud suudavad püsida pikka aega, siis kes iganes selle tulevikus leiab, võib mõista tema õpetuste sõnumit, kui ta piisavalt sügavalt järele mõtleb. Me vajame tänapäeval tema õpetusi väga. Me tapame loomi. Loomade tapmine tähendab, et me kutsume palju häda siia planeedile. Me peaksime täitma end armastusega ning looma siin planeedil tasakaalu, kuid selle asemel oleme me nende tapmiste tõttu kinni kannatustes.

Ganesha teine õpetus on samuti väga oluline. Kui me seda järgime, muutub meie planeet uskumatult rahumeelseks. Kord aastas on Indias suur pidustus, mis on saanud traditsiooniks. Ülistatakse kõiki kujusid ja kõik majapidajad laulavad bhajan´eid ehk ülistuslaule Ganeshale. Õhtul enne päikeseloojangut teevad nad visergen´i – viskavad kõik kujud ookeani või jõkke. Kogu päeva kummardavad nad kuju kui Jumalat ja seejärel viskavad ta vette. Põhiliselt on kujud valmistatud savist, niisiis ei saasta need vett. Indias ei tea inimesed isegi, miks nad seda traditsiooni järgivad. Nad on niivõrd pimedad, et mul on raske seda uskuda. Nad kaotasid tema tõelise õpetuse: unusta kiindumus. Seda Gommatesha õpetas. Unusta oma kiindumus inimestesse, loomadesse või asjadesse. Isegi kui sul on kiindumus Jumalasse, ei suuda sa iialgi Jumalat mõista. Niisiis, loobu sellest pärast ülistamist. See on oluline õpetus Gommateshalt. Sul tuleb minna kiindumusest kõrgemale. See on suurim blokeering inimese elus. Kui me ei suuda lahti lasta, siis oleme siin maailmas sügaval kinni, ekseldes siia ja sinna, iialgi mõtlemata vaimsele kasvamisele.

Esmalt loo ja hoia harmooniat inimeste, loomade ja looduse vahel. Teiseks ära kiindu isegi mitte Jumalasse, vastasel juhul ei jõua sa Jumalani. Sellepärast Ganeshat ülistataksegi üle kogu maailma.