Читать книгу Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad - Acharya Shree Yogeesh - Страница 6

Sa tead, et tšakrasüsteem on iidsete õpetuste süsteem, kuid kas sa tead, kust see pärineb? Suurem osa inimesi arvab, et see pärineb hinduismist või joogidelt või Hiina meditsiinist. Jah, nad olid joogid, kuid mitte seesugused, keda me tänapäeval tunneme. Jooga on muutunud väga reostatuks ja kui sa lähed Indiasse otsima tõelist joogit, ei pruugi sa teda leida. Tõde on unustatud, kuid ma avaldan siin raamatus tõelise tšakrasüsteemi, mis tuleneb Tirthankarade õpetustest Samanistlikust süsteemist. Esimene kundalini meister oli Parshvanath ning ta juhtus olema jainistlikus süsteemis ligikaudu 2900 aastat tagasi. Märka, et ma ütlesin jainistlik süsteem, mitte jainismi religioon, need on kaks eri asja. Jainistlik süsteem koosneb praktilistest tehnikatest nagu tšakrasüsteem, mis aitab sul vaimselt kasvada, jainism kui religioon on aga keskendunud pigem uskumustele ja rituaalidele, mis on jaotatud paljude sektide vahel. Parshvanath´ina mäletame me teda tänapäeval, kuid tema eluajal tunti teda kui Paasnaha, sest keel oli teistsugune. Ta oli 23-s Tirthankara, sündinud Varanasi linnas Indias – ajalooline tegelaskuju, kelle palee varemed, kus ta enne harjumuspärasest elust eemaldumist elas, on tänaseni säilinud.

Tänapäevaks on tema õpetused kadunud. Kuidas nad ära kadusid? Juhtus see, et neil päevil puudus kirjutamise süsteem ja paraku ei rääkinud Parshvanath ka luuleliselt. Kui midagi räägitakse riimuvalt, siis on seda kergem meelde jätta ja sellest on lihtne aru saada. See on oluline, sest inimesed olid tol ajal aeglasemad ja neil olid vähem arenenud meeled kui meil tänapäeval. Nad ei suutnud õppida nii kiiresti ega haarata asjade sügavamat tähendust. Neil tuli mõelda kuuldu üle uuesti ja uuesti. Luuleliste sõnadeta oli raske tema õpetusi meeles pidada ning säilitada. Neid on ainult mõned üksikud jainismi sutras – Isibhasiyam Sutra –, kuid need ei ole tema täielik süsteem.

Isibhasiyam Sutras kutsuti teda kui Arhat Paasnahaks. “Arhat” tähendab valgustunut. Ta õpetas chaturyam´i – nelja vannet. Parshvanathi järgselt kasutati alati viit vannet ja sa saad teada, miks. Esimene chaturyam´i vanne on ahimsa – vägivallatus. Teine on satya – tõemeelsus. Kolmas on asteya – varastamisest hoidumine. Ning neljas on aparigraha – omandist loobumine. Neid vandeid on oluline mõista, kuid sul tuleb minna väga sügavale nende sisse. Mahavira ajast alates, umbes 300 aastat pärast Parshvanathi, on olnud mahavrata – viis suurt vannet. Näib, et Parshvanathi chaturyam´ist on üks vanne puudu. Noil päevil peeti naisi omandiks, niisiis puudus vajadus viiendaks vandeks brahmacharya´ks, mis vabas tlkes tähendab tsölibaati. See põhimõte sisaldus aparigraha´s – omandist loobumises, kuid tekitas hiljem mõningast segadust Parhvanath´i viimaste järelejäänud järgijate ja Mahavira munkade vahel. Brahmacharya´t peetakse tänapäeval tsölibaadiks, kuid see ei ole selle jaoks õige sõna. Tõeline brahmacharya tähendus on see, et mungaks hakates võetakse vanne mitte kunagi loobuda keskendumast Jumalale ja hinge äratamisele. Nad ei lase millelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida, eksitada end nende teekonnalt ega raisata oma energiat. Niisiis ei tähenda see vaid seksist hoidumist, vaid hõlmab kõike, mis takistab inimesel minna sügavale oma teadvusse ning jõuda valgustumiseni. See on tõeline brahmacharya tähendus, kuid nagu suurem osa Tirthankarade õpetustest, on seegi unustatud või moonutatud.

Mahavira rääkis enamjaolt ilusate ja riimuvate sõnadega. Seetõttu ongi paljud tema õpetused tänapäevani säilinud, need jäid kergesti meelde ja said inimeste mällu talletatud. Ühtlasi elas ta meie ajale veidi lähemal ning selleks ajaks oli loodud juba algeline kirjasüsteem. Parshvanath´i ajal seda veel ei olnud. Kõik Tirthankarade õpetused on enamasti kaotsi läinud, sest tollel ajal puudus kirjaoskus ning ajaloo dokumenteerimise süsteem, samal ajal oli planeedil nii palju juhtumas. Meister suudab neid õpetusi edasi anda, kuna teab neid nagunii. Teadmine pole ajas muutunud, kuid keegi peab neilt selle üle küsima või muidu ei ütle nad selle kohta midagi. Tšakrad on lihtsalt viis, kuidas energia kehas liigub. Kui keegi valgustub, siis hakkab ta seda energiat mõistma, kuid keegi ei küsinud varem üheltki Tirthankaralt selle kohta peale Parshvanath´i. Mahavira õpetused olid täielikult teistsugune süsteem ning need köitsid paljusid inimesi. Tal oli erinevaid karmasid, mida põletada, niisiis tuli tal õpetustele läheneda teisiti kui Parshvanath. Ta õpetas rohkem maistest väärtustest lahtilaskmist ning kõigest loobumist, et olla vaimsel teekonnal. Isegi oma riietest. Kui suudad istuda alasti talvel ja suvel, siis suudad taluda kõike siin maailmas. Inimesed üritavad seda nüüdki, kuid tänapäeval me ei suuda seda taluda, sest meie kehad on nõrgemad kui tollal elanud inimestel. Inimesed huvitusid rohkem raskest sadhana´st. Nad elasid suurtel avatud väljadel, kus olid hiiglaslikud moskiitod. Nad istusid meditatsioonis ega muretsenud putukate hammustuste pärast, mis võis olla väga valus. Mahavira ajal oli veel viis teist õpetajat ja nad kõik üritasid näidata, et on temast paremad. See oli nagu võistlus, milles Mahavira ei osalenud, sest tema oli Tirthankara ja teda ei huvitanud selline eputamine. Oli üks munk nimega Goshalak, kes polnud õigel rajal ja kelle juuksed olid täisid täis. Kui täid tema juustest ära läksid, korjas ta nad uuesti üles ja pani oma pähe tagasi öeldes, et seal on nende kodu. Inimesed olid hämmingus arvates, et ta pole klammerdunud isegi mitte oma füüsilisse kehasse. Sedasorti inimesi nagu tookord, elab tänapäevalgi, kes üritavad millegagi silma paista. Võib-olla nad ei ela just samal viisil, kuid nad üritavad demonstreerida oma populaarsust. Kõik need viis inimest, kes konkureerisid üksteisega, omasid jõulist iseloomu ning üritasid kõigile näidata, et nad on head mungad. Neid ei huvitanud tšakrate kohta õppimine või kuidas nende kehad töötavad. Nad tahtsid rohkem esile tuua nähtavaid asju, nagu maistest hüvedest loobumine ja kasinus, ning selle läbi silma paista. Gautama Siddhartha, tänapäeval laiemalt tuntud kui Buddha, oli üks neist viiest, kes ei suutnud mõista, miks Mahavira juures käis niivõrd palju inimesi pühitsust saamas või lihtsalt tema lähedust otsimas. Ta saatis ta oma järgijad teda kuulama. Hiljem kasutas ta oma loengutes Mahavira sõnu üritades rohkem inimesi ligi tõmmata. Ta ei olnud selline nagu budistid tänapäeval arvavad teda olnud olevat, ta ihkas saada palju lugupidamist.

Tavalised inimesed, kes õpetusi mäletasid, surid ajapikku. Shramanad, mungad ja nunnad, elasid kesksetest asulatest eemal ning kogesid palju karme asju nende praktikate käigus. Nad surid põudade tagajärjel, sest oli aegu, mil toitu polnud saadaval.

Niisiis, kõik luulelised asjad jäävad küll hästi meelde, kuid arvan endiselt, et jainistlikes suutrates, mis enamasti koosnevad Mahavira õpetustest, puudub 100 %-line kindlus, et seal kirjutatu on tõde. Paljud asjad on neis tõesed, kuid kui võtta ükskõik milline pühakiri või püha raamat, öeldes, et kõik seal sisalduv algusest lõpuni on õige, siis oled dilemma ees. Paljud asjad on kadunud. Kirjutamine suuremas ulatuses sai alguse umbes 150 aastat pärast Mahavira lahkumist. Kuigi paljud tema õpetused on säilinud, on rohkem neid, mis on kadunud. Jainistlik Digambara sekt usub, et kõik Mahavira õpetused on kadunud ning nad peavad kõiki Shvetambara sekti suutraid valedeks. Kõik on valed. Nad ei vaata kõigepealt iseennast. Nende arusaama kohaselt oli Kundakundacharyal võime minna 8-ndal sajandil Tirthankarate, nagu näiteks Simandhar Swami, juurde või teistele planeetidele ja kirjutada hiljem nende õpetustest Digambara raamatud. Nad usuvad, et selle acharya tõttu on nende õpetused ainsana õiged. Kui tal oli sellist sorti vägi, siis miks ta lihtsalt ei mediteerinud ega laskunud sügavale teadvusesse? Digambara suutrad on sarnased Shvetambara suutratele, mis on ühtlasi ka uuemad. Ajalooliselt on Shvetambara raamatud vanimad. Luuleline keelekasutus oli tol ajal väga oluline. Võib-olla just tšakra aktiveerimise helid on alles jäänud seetõttu, et need on lühikesed helid, mis jäid inimestele kergemini meelde.

Mõnikord juhtus nii, et munk oli kõrgelt intelligentne nagu õpetlane ja teadis paljusid tarkusi peast. Vahetevahel nad jagasid oma tarkusi paljude teiste munkadega, kui nad juhtusid kohtuma, kuid sageli polnud neil vähimatki kontakti mitte kellegagi ja kui nad lõpuks surid, läksid õpetused koos nendega. Paljud mungad, kes teadsid Mahavira õpetusi, surid sel moel. Põuad toimusid tollal 12-aastaste tsüklitena. Võib-olla tõesti on jainistlikes suutrates 10 % tõde, kuid isegi see on väga suur osa tõest. Sellest kümnest protsendist võib palju õppida ja see suunab sind vaimsele teele. Tirthankarate õpilased kandsid neid õpetusi edasi, kui ühiskonna toimimise süsteem oli muutumas, keelekasutus oli muutumas ja planeet oli muutumas. Sektid jäid mingil moel eksisteerima, kuid võib-olla polnud uutel munkadel samasugust kogemust ega teadmisi.

Pärast seda, kui Parshvanathist sai siddha ja ta ühines kõigi teiste vabanenud hingedega, oli vaid üks grupp munki järele jäänud, kes järgisid tema õpetusi tšakrasüsteemist ja vaimsusest. See juhtus 250 aastat tema lahkumise järel, ajal, kui elas Mahavira. Keshishramana oli Parshvanathi sekti tähtsaim munk mitmesaja munga hulgas. Nad ei kohanud kunagi Parshvanathi, kuid ometi järgisid tema õpetusi. Ühel päeval peatusid nad almuseid kogudes Shraavasti linnas ja kohtusid oma teekonnal teise grupi munkadega. Keshishramana ja tema mungad kandsid värvilisi riideid, mis olid tehtud almusena saadud erinevatest lappidest, kuna teised mungad olid kõik täiesti alasti. Gautam, tuntud ka kui Indrabhuti, oli alasti munkade juht ja 24. Tirthankara, Mahavira peaõpilane. Mõlemad grupid vahetasid muljeid oma käekäigust, kuid ühtäkki sattusid nad segaduses. Parshvanath oli Tirthankara, kelle mungad olid andnud neli vannet ja kandsid rõivaid. Mahavira on nüüd Tirthankara ja tema mungad andsid viis vannet ega kandnud üldse mingeid riideid. Munkadel tekkis palju kahtlusi ja nad otsustasid kohtuda, et erinevusi arutada. Gautam rääkis Mahavira munkade poolt ja Kesishramana rääkis Parshvanathi munkade poolt.

Nad arutasid paljusid asju, sealhulgas sedagi, kas kanda riideid või mitte. Gautam ütles, et Tirthankarad ütlevad lahti kõigest, niisiis, miks mitte olla alasti? Lõpuks jõuti kompromissile kanda valgeid rõivaid. Mõned Mahavira mungad jäid alasti, kuid suurem osa neist riietusid valgesse, sealhulgas ka Gautam. Tol ajal oli see lihtsalt väike riidetükk, mille nad keerasid endale ümber, mitte täielik kehakate. Nad läksid kompromissile, et ühtemoodi välja näha. Mitte keegi ei kandnud tol ajal valget, mitte ükski hindu. Sel moel anti märku, et nad järgivad samanismisüsteemi ja inimesed saavad neid leida, et neile küsimusi esitada. Paljud mungad siiski keeldusid ja jäid alasti. See ei olnud nende jaoks oluline, kumbki polnud parem kui teine. See oli ammu enne Digambara sekti algust jainismis. Digambara tähendab taevasse riietatut. Nad on täiesti alasti, isegi tänapäeval. Isegi sõna “Digambara” polnud olemas siis, kui toimus kohtumine munkade vahel. Nende ego polnud sellest puudutatud nagu tänapäeva munkadel. Isegi pärast seda, kui nad otsustasid kanda valget, tuli endiselt kummardada vanemate munkade ees, olid siis otsustanud jääda alasti või mitte. Nad tundsid, et nad on kõik võrdsed samal teekonnal olles. Kanda valget või üldse mitte riideid kanda ei oma sinu hinge jaoks mingit tähtsust. Tänapäeval käivad Digambara mungad valel teel. Nad arvavad, et kui sa ei käi alasti, siis ei ole sa tõeline munk. Nad on täielikult ignorantsed. Kuid Gautam oli väga tark, tal oli võimas tulevikunägemus. Ta oli alasti munk, kui kohtumine aset leidis, kuid mõistis, et munkadel oleks edaspidi lisaks muudele muredele keeruline minna linnadesse riieteta. Koheselt hakkaski ta kandma valget. Mahavira, olles väga demokraatlik, ei teinud sellest probleemi. Ta ütles, et kui tahad kanda valget, siis kanna valget, see ei omanud tema jaoks mingit tähtsust, ta oleks jäänud samasuguseks nagu ta oli riieteta. Tänapäeva Digambara munkadel on arusaam, et valgustumiseni jõudmiseks pead sa olema alasti. See on märk sellest, et väike riidetükk on tugevam nende hingest, kui see tõesti takistab nende vabanemist. Mungad elasid tollal metsades ja hakkasid tulema linnadesse. Kui palju inimesi läheks metsa, kui ajad muutuvad ja ühiskond muutub toimekamaks? Võibolla üks või kaks õpilast. Linna minna saad vaid riietes. Jainistlikud õpetused levisid üle kogu India tänu Gautamile.

Tol ajal ei olnud mitte ühtegi Digambara ega Shvetambara sekti, isegi neid sõnu mitte. Kõik olid Mahavira järgijad. Nad sõid ühiselt üks kord päevas, käisid koos ringi ja istusid üheskoos. Kui mõni munkadest oli linnast kaugel, siis tuli neil lahkuda varahommikul, sest kõndimine võttis aega. Ajaks, mil nad kohale jõudsid, olid inimesed lõunasööki söömas, noil aegadel kõik pereliikmed koos. Mõnikord oli ühes majas 20 või 30 inimest. Koos valmistati toit ja koos söödi. Kui nad lõunasöögi lõpetasid ja saabusid mungad, siis anti neilegi oma perele valmistatud toitu. Kuna öösel oli väljaminekuks nagunii liiga pime ja pealegi oli oht end teekonnal vigastada või kahjustada putukaid – võis juhtuda mida iganes –, siis mungad ei söönud peale pimenemist. Tollal ei kasutatud tuld, samuti puudus elektrisüsteem, mis on meil tänapäeval. Ükskõik, kas nad olid riides või alasti, ikka käisid kõik koos. Pika aja jooksul jagunesid nad kahte traditsiooni: shvetambara (riietes) ja digambara (alasti) traditsioonideks.

Kõik mungad ühinesid ja said Mahavira järgijateks selle nimetatud kohtumise tagajärjel. Nad küsisid palju küsimusi ja näis, nagu oleksid neil mingid teadmised tšakra süsteemist. Olgugi, et see oli 250 aastat pärast Parshvanathi, küsis Keshishramana Gautamilt, kuidas hoida meel eemal pidevast vastuseisust. Võib-olla olid nad unustanud suurema osa tõelisest tšakrasüsteemist, meel segab sind palju, kui su kuues ja seitsmes tšakra pole tasakaalus. Niisiis näib, et neil oli mingisugune kogemus. Gautam vastas sellele väga ilusasti. Ta ütles Keshishramanale, et kui sinu käes on ohjad, siis ükskõik kui metsik hobune ka ei oleks, saad sa distsiplineerida meelt viima sind sinna, kuhu sa minna soovid. Ta kasutas juhtimist metafoorina ja kirjeldas distsipliine nagu tapas (paastumine), meditatsioon ja japa (mantrate kordamine). Nad kandsid endiselt ideid tšakrasüsteemist, kuid mitte enam nii ilmselgelt. Ma taaselustan seda tänapäeval, sest ma mäletan, et oma mineviku elus olin ma koos Parshvanath´iga, niisiis süsteem ei ole täielikult kadunud. Ta õpetas kundalini kohta ja kuidas muuta oma keha terveks, vastasel juhul ei saa sa äratada oma hinge. Jainistid on endiselt väga ignorantsed – Digambara ja Shvetambara mõlemad. Nad ülistavad tema kuju samal viisil nagu tema ajal, kuid ei mõtle tema õpetustele üldse. Nad ülistavad teda, teda tundmata. Paljud jainistid teevad tema kuju ja panevad ümber pea tuhat madu. Kehas ei ole tuhandet tšakrat, kuid nad jätkavad madude lisamist tema kujule, sest nad ei tea selle tähendust.

On võimalik, et Parshvanathi tarkused läksid kaduma ning sama asi juhtus ka teiste Tirthankaratega. Parshvanath on endiselt kõige populaarsem Tirthankara tänapäeval, kuid keegi ei tea tema õpetusi. Tema poolt pühitsetud mungad olid viimased Nathi sektist. See oli lihtsalt osa tema nimest ja mungad olid tuntud selle järgi. Neid kutsuti ühtlasi ka Parshvaapatyaka – Parshvanathi lapsed.

Parsh tähendab “külg”. Jainistid usuvad, et kui tema ema oli rase, siis märkas ta ühel päeval madusid möödumas ja sellest tuli nimi Parsh. See saab ka olla Paras või Paas. Prakriti keeles puudub selline sõna nagu Parsh. Paras on kivi, mida enam ei leidu, kuid kui sul see oleks ja sa puudutaksid rauaga kivi, siis see muutuks kullaks. Tollal oli nende leidmine tavapärane. Tõenäolisem on siiski, et see oli vaid tähendus, sest tema ajal olid prakriti keeles teistsugused silbid ja Parshi ei eksisteerinud. Parsh tuleneb sanskriti keelest ja sai hiljem tema populaarseks nimeks. Tema eluajal kutsuti teda tegelikult Paasnahaks.

Kui lähed Indiasse ja küsid jainistidelt, miks neil on seitsmepealine madu ümber pea, siis vastavad nad, et see on nende sümbol, kuigi nad tegelikult ei tea, miks. Kas jainistid iialgi mõtlevad, kust see tulnud on? Nad arvavad, et see on lihtsalt sümbol. Nende arvates sünnivad kõik Tirthankarad sümboliga. Adinathi ühiskond oli väga lihtsameelne ja lojaalne ning seda sümboliseerib härg. Seetõttu kutsuvad jainistid teda Rishabhdeva, härg. On üks lugu Parshvanathist, mis on jainistidele tuntud. Oli munk nimega Kamatha, kes oli tuntud kasinuse poolest. Kunagi varem, kui Parshvanath polnud veel maistest väärtustest eemaldunud, oli ta väike poiss ning tema ema tahtis minna Kamathat vaatama, sest levis kuuldus et ta tegi mingisugust rituaali, istudes suurte süüdatud lõkete keskel. Kamatha oli munk, kuid tal oli suur ego – ta tahtis näidata, kui palju ta suudab tulele nii lähedal istudes taluda. Inimesed ei suutnud seda uskuda, see oli nii hämmastav. Nad tulid kõikjalt, et avaldada talle austust. Parshvanath läks koos emaga ja nägi, kuidas kõik inimesed olid lummatud. Kuna Parshvanathil oli avadhi jnana, nägi ta, et kaks madu olid jäänud lõksu ühe puuhalu alla, mille Kamatha oli lõkkesse asetanud. Ta läks Kamatha eest läbi ning see ajas viimase marru. Kamatha mõtles, et see poiss oli talle kade tema populaarsuse pärast ning tahtis rikkuda tema etenduse. Parshvanath ütles talle, et ta lõikaks puuhalu katki ja näeks ise, et maod on tema tules surnuks põlemas. Nad olid nii kõvasti põletada saanud, et olid suremas. Siis kordas Parshvanath neile Namokar-mantrat, et nad saaksid rahus surra. Pärast surma taassündisid maod ingli planeedil, sest nad olid niivõrd positiivsetes mõtetes mantra kuulmisest. Neist said inglid Dharnendra ja Padmavati. Inglid ei ole sellised, nagu inimesed ette kujutavad, et lendavad ringi tiibadega. Nad lahkuvad harva oma planeedilt ja neil on piiratud elu. Kuigi see võib olla väga pikk elu, on see ikkagi piiratud. Hiljem, kui Kamatha suri, sündis ta ühel madalaimal inglite planeetidest. Ta nägi Parshvanathi, kes ühel päeval juba täiskasvanuna seisis meditatsioonis. Kõigil inglitel on avadhi jnana ja nad suudavad näha asju kindlate vahemaade taha oma planeedist kaugemale. Mäletades, mis oli juhtunud tema eelmises elus, tundis ta endiselt viha Parshvanathi vastu ning tahtis teda tappa. Seismise ajal saatis Kamatha Parshvanathile palju halbu asju, kuid viimane jäi meditatsioonis olles neist mõjutamata. Lõpuks otsustas Kamatha korraldada üleujutuse, et teda uputada. Vihma oli ääretult palju, vesi kogunes ja tõusis tasapisi Parshvanath´i põlvedeni, siis kõrgemale ja kõrgemale, lõpuks tema suuni. Dharnendra ja Padmavati nägid seda pealt ja mäletasid, kuidas Parshvanath oli korranud neile Namokar-mantrat, kui nad olid olnud tules. Nad tulid talle appi ja tõstsid ta veest välja, niisiis ta ei uppunudki. See on jainistide uskumus ja see on tuntud lugu. Kui sa näed Parshvanathi kuju, näed sa koos temaga ka Padmavatit. Kuid see lugu ei anna siiski vastust küsimusele, mis puudutab seitset madu ümber tema pea. Loos on kaks madu, miks tema kujul on neid seitse?

Mina pean Parshvanathi esimeseks kundalini meistriks, sest ta oli esimene Tirthankara, kes rääkis tšakratest ja kuidas keha nende läbi toimib. Kõigil Tirthankaratel on samad teadmised, kuid teised räägivad vaid siis, kui keegi küsib. Ja enne Parshvanathi ei olnud keegi tšakrate kohta küsinud. Tšakra süsteem sai alguse koos temaga, 2900 aastat tagasi. Paljud asjad mõjutavad meie tšakraid, sest nad on meie kehas. Kui meie organid ei tööta korralikult või kui meil on peavalud, on see kõik seotud tšakratega. Tema ajal olid inimesed väga uudishimulikud oma kehade suhtes. Nad tahtsid teada, kuidas nende süsteemid töötavad ja kuidas nad saaksid oma kehasid tervendada ning sügavamalt mediteerida. Nad olid uudishimulikud nagu maod. Parshvanathi sümbolil on kaks tähendust. Seitsmepealine madu esindab tema peamist õpetust – tšakrasüsteemi ja kuidas äratada kundalinit, teisalt sümboliseerib see inimeste uudishimu, kes elasid ühiskonnas. Miks just seitse madu? Sest inimkehas on seitse peamist tšakrat. See on kogu tõde selle sümboli taga. Tema õpilased olid targad ja teadsid, et ühel päeval need tõed unustatakse, niisiis mõtlesid nad, et kui anda tema kujule mingi sümbol, siis inimesed mõistaksid, et see esindab seitset tšakrat ja annab edasi sõnumit keha puhtana hoidmise ja energiaga täitmise vajadusest vaimse teekonna jaoks. See on ilus õpetus, kuid täiesti unustatud isegi jainistide poolt, kes ülistavad teda niivõrd palju.

Meie ajalugu ei ole täpne, sest see ei maini esimest kundalini meistrit mitte kusagil. Tema kujud on paljudes kohtades nii Indias kui väljaspool Indiat, kuid keegi ei tunne tema õpetusi. Parshvanathi õpetused olid väga praktilised. Ta meeldis mulle väga. Need ei olnud nagu Mahavira õpetused, mille üle sa pidid mõtlema ja mõista proovima. Kõik praktiline on hea, sest kui sa seda teed, siis saavutad ka tulemuse. Vaimsus on praktilisus. Kui sa teed oma sadhanat ja paned sellesse kogu oma jõupingutuse, siis sa hakkad avama kõiki kihte enda sees ja sellega sügavamaid asju mõistma. Sa ei pea mõtlema selle peale, lihtsalt tee praktilisi asju. Hing on meelest kaugemal, niisiis liiga palju mõtlemist ei vii sind kuhugi. Isegi sõna “vaimsus” ei suuda sisaldada vaimsust, sa pead seda kogema, saamaks teada selle piiritust.

Kundalini äratamine on inimkeha jaoks oluline, sest muidu tunned end raskelt ja tumedalt. Depressioon tuleb ja hoiab sind oma kütkes, sa oled rahutu või kurb, elad uduse pilvega ümber sinu meele ja ei suuda näha asju selgelt või tunda elus kirge. Kundalini on energia sinu kehas, mis sind tervendab, et vaimsel rajal edasi liikuda. Parshvanath jutlustas sellest, kuidas keha on mõjutatav ja mida saab teha oma energiakeskuste tasakaalustamiseks.

See on tõesti midagi erilist olla koos Tirthankaraga. Ta ei räägi, kui sa just ei küsi. Inimesed lihtsalt lähevad ja istuvad vaikselt ümber tema. Rahu on tuntav niivõrd tugevalt ja keha nii kerge, et sa isegi unustad oma küsimused. Sa lihtsalt tahad istuda seal mõnda aega ja tunda rahu. Aeg-ajalt keegi küsib midagi ja läheduses istujad saavad kuulda Tirthankara vastust. Ma mäletan, et inimesed tulid Parshvanathi juurde ja küsisid: “Kuidas saame me olla äratatud läbi selle keha?”

Parshvanath oleks vastanud lühidalt. Ta ütles, et siis, kui sa vahetad kehas õli, puhastad sealt toksiinid välja ja muutud tugevamaks, et teha sadhanat ja põletada oma karmat. Neil päevil oli õli vahetamisel oma tähendus. Meie mõistame seda, sest teame autodest ja masinatest. Parshvanathi õpetuste mõistmine oli keeruline tema kõneviisi tõttu. Ma mainisin, et ta ei kasutanud poeetilist keelt, kuid mõnikord ta ütles asju, mida ei teatud. Valgustunud inimene näeb paljusid asju, niisiis mainis ta mõnikord õlivahetust, millest keegi aru ei saanud, sest nad ei mõistnud selle tähendust. Küsimusele meie kehas oleva energia kohta vastates kasutas ta mõistet “tšakra” – ratas.

Tirthankara läheduses ei taha sa rääkida. Tema juuresolekul kõik sinu küsimused kaovad, lahustuvad. Tavaliselt Tirthankarad ei demonstreeri tehnikaid, kuid nad seletavad seda nii, et inimesed mõistavad. Parshvanath loeks tšakrahelisid ainult korra, kui keegi paluks, et anda võimalus seda seejärel harjutada. Või kirjeldaks teatud joogaasendit. Ta võis istuda teatud viisil ja inimesed mõistsid, et nad peaksid tegema samamoodi. On olemas palju asendeid, mis ei ole hatha joogas tuntud. Keegi oleks võinud küsida temalt, kuidas avada esimest tšakrat ja Parshvanath oleks istunud teatud viisil. Ta võis näidata kellelegi teisele ka teistsugust tehnikat, kui nad seda vajasid. Ta ei rääkinud mitte kunagi detailselt, vaid ainult lühidalt. Kui valgustunud inimene räägib ühe lause ja kuulaja vaikib, siis tähendab see, et lauset tuleb korrata, et aidata inimesel mõista.

Ajalooliselt on kõik need asjad kaduma läinud, kuid meister saab ühenduda nendega läbi meditatsiooni ja jagada neid, isegi kui nad on Maa pealt ära pühitud ja kõik raamatud kadunud. Indias ei teki küsimust: “Miks on Parshvanathi kuju kõigist teistest erinev?”. Kui maod on lihtsalt sümbol, miks panna see üle tema pea? Kõigi teiste Tirthankarate kujudel on väike sümbol kusagil allpool, kus nad istuvad, miks siis pannakse tema oma talle pähe? Parshvanath oli ainus, kes õpetas kundalini süsteemi detailselt – millised helid mõjutavad erinevaid tšakraid, tervendamaks keha, või kuidas värvid töötavad kehas, et aidata tõsta su energiat. Ta õpetas inimestele kõiki neid väga praktilisi oskusi.

Nath Sampradai, nathi sekt, loodi hiljem tema nime järgi munkade ja nunnade poolt, kes olid tema süsteemi järgijad. Algupäraselt tuli nimetus nath Adinathist. Oli teisigi Tirthankarasid, kelle nimes esines “nath”, Mallinath ja Ajitanath on kaks näidet. Võin öelda, et Sindhu tsivilisatsiooni säilmetes on leitud mediteerimisasendis munga kuju. Usutakse, et see on Adinathi kuju. Samanismi süsteem – universaalsed vaimsed õpetused – saavutas oma õitsengu just Sindhu piirkonnas. Tirthankarad sinna ei läinud, nemad püsisid enamasti Lääne-, Keskja Põhja-Indias Nepaali ja Tiibeti poole kuni Delhini välja, kuid paljud mungad reisisid ringi, et jagada Adinathi õpetusi. Sindhu asub nüüdses Pakistanis. Hindud usuvad, et see on Shiva kuju, kuid tõeline Shiva ongi Adinath. Hindu tavade kohaselt on Shival madu ümber kaela ja ta tantsib. Nad kutsuvad teda Nataraja – tantsukuningas. Tantsupoos oli samanismisüsteemi reaalne osa. Kui püsida selles joogaasendis, võib luua väga palju energiat enese sees.

Tirthankara ei asuta mitte kunagi sekti või isegi tirthat. Jainistid on selle aspekti suhtes täielikus pimeduses. Tirtha tekib kõigi munkade ja nunnade tõttu, kuid Tirthankara ei ehita seda üles. See lihtsalt tekib. Kõik mungad järgivad, mida Tirthankara teeb, nad üritavad teda imiteerida. Vaatamata sellele, et Tirthankara alati rõhutas mitte imiteerimist vaid iseenese loomulikku olekut, nad ikkagi üritasid, see muutus nende süsteemiks. Kui Tirthankara mediteerib, hakkavad ka mungad mediteerima, kui ta istub rahumeelselt, mitte süües, siis mungad teevad sama. Nii sai alguse ka paastumine. Nende arvates tuli teha sedasama ja teatud aja nad kogesid elu ilma toiduta ning mõnikord isegi toidu ja veeta. Kui putukas istus Tirthankara kehale ja ta ei pööranud sellele tähelepanu, siis mungad reageeriksid samuti.

Termin “Tirthankara” on eksisteerinud alates Adinathist. Neid on alati nii kutsutud. Tirthankara Shri Adinath või Tirthankara Shri Parshvanath. Nende ümber kujuneb tirtha. Neli tirthat on shramanad (mungad), sadhvid (naissoost mungad), shravakad ja shravikad (mees- ja naissoost majapidajad). Majapidajad elavad endiselt ühiskondlikus elus, kuid nad pühendavad oma elud valgustunud meistrite vaimsetele õpetustele. Tirtha tähendab, et kuhu iganes nad lähevad, kõigi inimeste südamed muutuvad. See on Jangam Tirtha – liikuv tirtha. Jangam tirthad reisivad või õpetavad seal, kus iganes shramanad ja sadhvid mediteerivad. Teine tirtha on Sthavar Tirtha – paik kus Tirthankara veedab aega või saavutab valgustatuse või kuhu ta hiljem, vabanenuna, jätab oma keha. Sa võid tuua sealt energiaga laetud mulla ja vee ning luua miniatuurse tirtha nagu Siddhayatanis. Kohti, kuhu iganes Parshvanath oma keha jättis, peetakse tirthaks. Kus iganes Mahavira või Mallibai saavutas valgustatuse, on tirtha. Mallibai oli üheksateistkümnes Tirthankara ja ainus tol ajal, kellel oli naise keha. Digambara jainistlik sekt usub, et ta oli tegelikult mees nimega Mallinath, kuid nad väldivad tõde. Keegi isegi ükskord küsis Mahaviralt, kas ta oli mees või naine ning sai vastuseks, et Mallibai oli naine. Tirthankarana ei ole vahet, kas omad naise või mehe keha. Olles teadmise seisundis, oled sa üle oma keha ning lihtsalt elad selle sees. Igaüks võib saavutada valgustatuse, siin ei ole mingeid piiranguid naise või mehe kehale ja igaüks, kes vastupidist õpetab, on illusioonis.

Parshvanathi mungad asusid enamasti Lääne-Indias, Lõuna-Indias ja Gujaratis – Loode-Indias. Seal oli nende tugipunkt ja on tänapäevani. Lõuna-Indiasse pole enam peaaegu mitte midagi jäänud, välja arvatud digambarad, kus asub Bahubali kuju. See on ainulaadne kuju terves maailmas – 57 jala pikkune monoliitne kuju. Parshvanathi õpetused on nendes piirkondades ka tänapäeval populaarsed, sest ta rändas seal ringi oma munkadega. Tal oli ühiskonnale palju mõju, kõik kuningad järgisid teda. Ta õpetas pidama oma keha pühaks templiks. Tollal olid templid teistsugused, kuid neil oli sama idee. Sa ei vii ju mustust templisse, miks siis peaksid panema mustust oma kehasse? Tee see puhtaks ja rikkumatuks, nii et pühadus saaks sinusse siseneda. Kõik on sinu ümber ootamas õiget hetke, kuid sa lased võimalusel mööda minna. Tema õpetused olid praktilised. Mahavira näib olevat üldsegi mitte praktiline õpetaja, kuid tema arusaamine on imetlusväärne, võrreldamatu. Mina eelistan praktilist. Teoorial on küll ka omaette väärtus, kui mõistad seda sügavamal tasandil, kuid Parshvanathi ajal selliseid inimesi polnud. Kui keegi suutis tollal rääkida keelt, isegi ebaselget, peeti teda kõrgeimaks. Haridust ei eksisteerinud, polnud sellist õppesüsteemi nagu tänapäeval.

Tirthankarad õpetavad kõike, mida inimesed parasjagu vajavad, seda, mille kohta inimesed küsivad. Küsimused olid rohkem praktilised. Tema kujusid võib leida kõikjalt just kayotsargas – unikaalses seisvas meditatsioonipoosis, neid on rohkem kui Mahavira kujusid. Kayotsarga oli populaarsem Parshvanathi ajal, ta õpetas palju saladusi selle kohta. Küsimus pole üksnes seismises, sa pead seda tegema teatud viisil, et luua energiat. Suurem osa ajast Parshvanath seisis kayotsarga asendis.

Muslimite palverännakupaiga läheduses Mekas oli kayotsarga asendis Parshvanathi kuju. Selle piirkonna inimesed järgisid samanismi õpetusi ja joogasüsteemi ning seal oli enne islamireligiooni algust selle mälestuseks suuri kujusid. Kui islam sai populaarseks, alustati seal kujude hävitamist, lõigates neil kõigil kõigepealt pead maha. Inimesed siiski käisid neid vaatamas ja kui võim läks uue grupi kätte, arvasid nad, et kujud näevad peadeta koledad välja ning otsustasid nad täielikult tasandada. Nad lihvisid Parshvanathi kuju nii, et käed ei olnud keha kõrval enam nähtavad. Kayotsargas seisad käed keha kõrval puudutades reisi. Kuju lihviti suureks kiviks, millest ühtki joont ei jäänud alles. Hiljem nad küll kahetsesid selle hävitamist, kuid tänapäeva Mekas on endiselt tunda vana traditsiooni. Mõni kuju on lisatud hiljem, kuid algupäraseid on endiselt säilinud. Keshishramana ja Gautam ühendasid oma sanghad, ettekirjutused, ja alustasid valgete riiete kandmist ning isegi tänapäeval kannavad muslimid endiselt valget, minnes Ka’abasse, kus nad hoiavad Musta Kivi. Sul tuleb anda vanne mitte kedagi tappa ning omada seal olles puhtaimaid mõtteid. Islami õpetustes ei ole midagi taolist. Sealt lahkudes võid hiljem ohverdada looma, kuid mitte seal olles. Sa käid ümber kivi minimaalselt kolm korda, see traditsioon ei muutunud mitte kunagi. Hindud usuvad selle olevat Shiva kuju, kellel oli tume nahatoon ja sarnane kuju, kuid Shiva polnud tuntud seisva asendi praktiseerijana, niisiis ei tundu see usutav. Pigem oli see Parshvanath, tal oli sarnane nahatoon ja oli alati kayotsargas. Ajaks, mil kivi oli siledaks lihvitud, oli see saavutanud niisuguse populaarsuse, et kõik jainistlikud äriinimesed olid valmis annetama sinna raha enne islami ülemvõimu saabumist. Paljusid jainistlikke palverännakupaiku pidasid muslimid, isegi Indias. Oli periood, mil muslimi kuningad valitsesid Indiat. Selline on ajalugu. Pärast Meka palverännakut soovivad paljud lahkudes loomi ohverdada. Nad ei saa seda teha kohapeal olles, kuid hiljem nad unustavad vägivallatuse vande ja puhaste mõtete lubaduse. Palverändurid viskavad kive vastu seina kutsudes seda “kuradi kividega loopimiseks”. See kurat ei ole mitte keegi. Kui inimesed külastavad Parshvanathi kuju, viskavad nad selle pihta kive, see on sümboolne tegevus. Kurat on paha tüüp, õigus? See tähistab Kamathat. Jainistid alustasid sellega, kuigi tollal polnud nad tuntud kui jainistid. Nad viskasid kive Kamatha pihta, sest viimane oli üritanud Parshvanathi mediteerimise ajal uputada. Traditsioon pole algusest peale muutunud. See on vaid järeleuurimise küsimus. Muslimitel on vaja teada saada, kuidas kivi sinna sai, kuid nad ei taha sellest midagi kuulda. Kui miski on populaarne, ei taheta enam tõde kuulda. Tõde on aga see, et see oli kunagi palju aastaid tagasi Parshvanathi kuju.

Parshvanath oli laialt tuntud nii omal ajal kui ka nüüd, rohkem kui ükski teine Tirthankara, isegi jainistide seas. Ta ütles, et kui suudad puhastada oma keha nagu püha templi, on see parim, mida sa saad endale teha. Jumal siseneb vaid puhtusse. Tänapäeval tundub, et templid ja kirikud ei ole puhtad, kuid tollal olid templid veidi teistsugused. On olemas süsteem keha puhastamiseks ja sul tuleb läbi käia kõik sammud. Parshvanath oli tuttav paljude jooga tehnikatega. Ta tegi selle süsteemi läbi. On üsna raske seda teha – sa ei tohi iial panna midagi ebapuhast oma kehasse, nagu näiteks alkohol, kala, liha ja munad – kõik, mis rikuvad su keha ja tekitavad toksiine. Pika praktiseerimisega muutub su keha puhtaks. Sa ei kannata enam mürke, mis muudavad sind väga haigeks ja šokeerivad kehasse sattudes, sest su keha on muutunud kergeks, puhtaks ja väga terveks. Parshvanathi tšakrasüsteem koosneb imelistest õpetustest, mida inimesed peavad teadma. Seda süsteemi on õpetatud tuhandeid aastaid ja seda on väga lihtne järgida. Kui su tšakrad on tasakaalustatud, muutub su elu täielikult, see saab olema väga rõõmutoov. Võib-olla ühel heal päeval keegi munk, pühak või vaimne õpetaja ütleb sulle lihtsalt ühe väikese asja, mille peale sa hakkad mõtlema, kuidas saaksid end parandada ja oma energiataset tõsta. Sa tunned, kuidas su keha muutub kergemaks. Paraku Indias on jainistlikke õpetusi järgivad inimesed unustanud tõelise süsteemi nende õpetuste taga.

Parshvanathi õpetus oli erakordne. Esimese kundalini meistrina oli ta ainus Tirthankara, kes jagas praktilist toksiinide kehast eemaldamise süsteemi ja õpetas keha energia tõstmist, kundalini tõstmist. Inimesed tema ajal olid selle suhtes uudishimulikud. Kui su keha saab puhtaks ja sinu seitse tšakrat on tasakaalus, oled peaaegu õndsuses.

“Parshvanathi leshya süsteem on tegelikult tšakra süsteem.”

Parshvanathi õpetust tunti leshyadena. Tänapäeva jainistid teavad küll leshyasid, kuid nende algupärane tähendus on kaduma läinud. Kui Gautam pühitses Keshishramana ja tema mungad Mahavira alla, siis kõik seni teatud õpetused ühinesid ja muutusid segunedes Mahavira omadega. Kuna Mahavira elas täielikult teistsugust süsteemi järgi ja inimesed olid teistsugused, ei huvitunud nad eriti praktilistest asjadest. Selle asemel muutusid nad rohkem teoreetilisteks, proovides süvendada oma arusaamist ja sukelduda sügavale oma hinge. Kogu tšakrasüsteemi ulatuses ei tea jainistid, et see algas Parshvanathist. Omal ajal tunti neid rohkem leshyadena, mitte tšakratena.

Leshyat on väga oluline mõista. Leshya tähendus on: “Kashaaya yoga ranjita leshya”. Kashaaya yoga tähendab, et sinu keha, meel ja kõne on segunenud sinu kavatsustega. Neli kashaayat on: viha, ego (uhkus), valelikkus ja ahnus. Ranjita tähendab, et su olemus on värvunud nende asjade poolt, see ei ole puhas. Seda kutsutakse leshyaks. Tõustes kõrgemale leshyale, värv eemaldub märgina, et kavatsus on puhtam ja kashaayasid on vähem. Mida kõrgem on sinu kavatsus, seda vähem värvi, nagu mustuse eemaldamine veest.

Milline eesmärk või kavatsus sul on? Kavatsus on oluline, sest mistahes su kavatsus kombineerituna keha ja meele tegevusega mõjutab energiavoolu sinu kehasse, kogudes karmat. See energia loob su kehas kõiki värve, mis kuuluvad erinevatele tšakratele.

Leshyat, oma kavatsust, saad muuta madalast kõrgeni, see on sinu võimuses. Kui sinus lõpuks ei ole enam mingisugust kavatsust, ei kogu sa rohkem karmat. Isegi kui su keha ja mõtted on tegevuses, pole seal enam mingit leshyat – mingit kavatsust – ning sa ei saa koguda karmat. Sa lihtsalt käid ülejäänu karma läbi, kuni midagi pole enam järel ja sa oled vabanenud. Toon näite. Oletame, et sa kõnnid ja sul pole kavatsust kahjustada ühtegi elusolendit, näiteks astuda peale ussile või putukale. Ühtäkki satub keegi su jala alla, sa tunned end halvasti, sest ei soovinud kedagi kahjustada, kuid mis juhtus sellegipoolest. Või sa sõidad ja loom hüppab teele. Sa põikad kõrvale proovides teda päästa, kuid loom liigutab samal ajal hirmust ja sa lõpetad ikkagi talle otsa sõites. Sa üritasid looma kaitsta, kuid ta sai ikkagi surma. See oli puhas kavatsus. Puhaste kavatsuste omamine põletab sinu karmasid. Kui su kavatsus on: “Ma üritan päästa seda looma, nii ma kogun head karmat”, siis saad head karmat selle asemel, et karmat põletada. Seda tuntakse kui punyat – tegutsemine hea karma kogumiseks oma tuleviku jaoks. See tähendab, et sa tahad head tulemust oma ellu. Paljud inimesed praktiseerivad seda Indias. Mida rohkem karmat sa kogud, ükskõik kas head või halba, muutub see tihedaks nagu udu ja katab sinu hinge. Vaimne inimene tahab kõik oma karma põletada, et vabaks saada, mitte juurde koguda. Selle saavutamiseks õpitakse vaimseid praktikaid ja järgitakse distsipliini. Kui inimene praktiseerib punyat, saamaks häid tulemusi oma karmale, viitab see tema tasakaalutusele, ta väldib keerulisi asju. Selline inimene ei ole vaimne. Vaimne inimene jääb tasakaalukaks nii heades kui halbades kogemustes.

On mõned karmad, mida ei saa põletada. Neid kutsutakse nikachita karma. Ükskõik, kui palju sa ka ei pingutaks, jäävad nad kuni ajani, mil sulle õppetund anda. Kõvasti vaeva nähes võid nende mõju vähendada, kuid sa ei saa neid täielikult ära põletada nagu teisi karmasid. Loomulikult, kui sa ei pinguta üldse, annavad nad sulle halvima tulemuse, olenevalt karmast. Mahavira pidi läbima kaksteist ja pool aastat kannatusi, sest tal oli palju nikachita karmat. Ta poleks pidanud niipalju kannatama omamata neid karmasid.

Kõigil on nikachita karma. Kuidas sa seda kogud? Näiteks jahimehed. Neil on halvim kavatsus, nad koguvad palju karmat loomade tapmise eest. Hirved, elevandid, kalad, linnud – nad on kõik elavad olendid ning kogevad hirmu ja valu. Jahimees tulistab looma, seejärel hüppab õhku ja rõõmustab. Niisiis, jahimees tegi väga halvasti ja on pealegi uhke selle üle. Kui oled nii uhke enda üle halbu asju tehes, kogud nikachita karmat ja pead läbima selle tagajärje ühel päeval.

See juhtub ka vastupidisel moel. Oletame, et kõrge ehitis on leekides. Inimesed on kahekümnendal korrusel tulevangis. Ma nägin seda Dehlis, Indias. Mitte keegi ei saanud aidata, sest nad olid niivõrd kõrgel. Politsei oli seal, kuid abitu. See oli halb situatsioon, kõik olid paanikas. Keegi ei saanud teha midagi. Tuhandeid inimesi oli vaatamas, kuid üks mees ei otsustas tegutseda. Politseid eirates ütles inimestele, mida teha. Nad ehitasid hiiglasliku redeli madalama ehitise katusele, mis oli kõrgema kõrval. Koos redeliga tegid nad ka omamoodi silla, mis oli piisavalt lai inimestele kõndimiseks. Ta päästis sadu inimesi otse meie silme all. Kõik inimesed rääkisid küll, mida tuleks teha, kuid nad ei teinud seda. See üks mees tuli aga mõttele ja tegutses koheselt, päästes sadu inimesi. Selleks ajaks, kui tuli kustutati, oli ära põlenud vaid kaks-kolm korrust. Ta sooritas väga hea teo, enda peale isegi mõtlemata, ta lihtsalt nägi inimesi ja tegutses, et neid aidata. Kuni selle hetkeni oli temaga kõik korras, kuid hiljem, kui kõik olid ohutult maapinnal, hüppas ta õhku, naeris ja rõõmustas, et oli palju inimesi päästnud. Niisiis, ta saab väga hea karma, kuid see on nikachita karma tema uhkuse tõttu. Ta ei saa seda põletada ja peab läbima tagajärje ühel päeval, olgugi et see saab olema väga hea tagajärg. Sellist tüüpi karma hoiab sind sünni ja surma vahel lõksus pikka aega, sest sa pead ootama selle pinnale tulemist, sa ei saa selle suhtes midagi teha, ainult oodata. On vaja viit meelt ja mõistust, et koguda sedasorti rasket karmat. Kuna meil kõigil on tundmise, nägemise, kuulmise, maitsmise ja haistmise meel, saame me asju täielikult kogeda – kogu valu ja kogu rõõmu. informatsiooni töötlemine, analüüsimine, otsuste langetamine, olemine loominguline. See kõik võimaldab meil koguda raskeimat karmat, sest me oleme loodud sellisena, et peame teadma, mida oma kehaga peale hakata. Kui tunneme millestki valu, peaksime teadma, et keegi teine võib tunda samasugust valu, olgu või väike putukas. Me saame kasutada oma meelt, otsustamaks mitte teha sellist valu kellelegi teisele, kuid paraku me ei mõtle sedamoodi.

Mis juhtub siis, kui meie kavatsus pidevalt muutub? Ühel hetkel me võime tunda end väga hästi ja aidata inimesi kogu päeva, sellele isegi mõtlemata. Ja siis õhtul me vihastame millegi peale ning meie kavatsus langeb väga madalale. Karma ei saa puudutada hinge, sest hing on kujutu ja vormitu. Päike on alati säramas, tõsi? Hing on samamoodi. Hing on ümbritsetud karma pilvedest. Karma ei puuduta hinge. Hing ei näe läbi pimeduse, karmad on nii tumedad nagu paksud pilved, olles kokku kogutud paljude elude jooksul. Mõnikord on pilved taevas nii tihedalt, et päikesevalgus ei saa läbi paista, kuid päike on ikkagi olemas miljoneid miile pilvedest eemal. Samamoodi on hing alati säramas, kuid hing on nõrk ja karmad on liiga tihedad. Päike võib ühel päeval hääbuda, võib-olla miljonite aastate pärast, kuid hing ei sure iial. Seega, kui su kavatsus on pidevalt muutuv, kogud sa ühel hetkel head karmat ja teisel hetkel halba karmat. Hing on karma haardes, kui karmalised osakesed tõmbuvad sinu poole. Ta ei suuda läbi näha, kuni pilved pole eemaldatud. Sa põletad neid või lood tuult nagu orkaan. See orkaan tähendab sinu sügavaid, kogu südamest tulevaid vaimseid praktikaid. Sa oled täielikult kohal ja kogu olemusega teadlik oma vaimsest tegevusest ning mitte miski ei juhi sinu tähelepanu kõrvale. See loob kaose sinu sees ja karmad hakkavad liikuma. Nende põletamiseks pead looma tuld, pidades veepaastu või paastudes kuivalt, praktiseerima sadhanat, kasinust ja muud sellist.

Karmat koguneb meie leshyast – meie kavatsusest. Ma jutustan näitliku loo kavatsuse selgitamiseks:

Kuus erinevat inimest on väljas jalutamas ja jõuavad puu juurde. On väga kuum päev ja puu annab palju varju. Oletame, et see on mangopuu, mille küljes on küpsed viljad. Esimesel puuni jõudval inimesel on väga halb leshya – Krishan leshya, mis on kõige madalam leshya. See inimene ütleb: “Ma tahan korjata kõik need puuviljad ja nii kiiresti kui võimalik”. Niisiis lõikab ta kogu puu maha. See on madalaim kavatsus, millega kogutakse palju karmat. Ta tahab saada vilju koheselt ja kuigi on ka paremaid mooduseid, lõikab ta väikeste viljade nimel maha terve puu.

Teine inimene tuleb ja ütleb: “Ma tahan korjata kõik need viljad ja viia nad koju. Kui ma lõikan puu küljest kõik suured oksad, saan korjata viljad, kui oksad maha kukuvad”. Tema kavatsus on veidi parem, kuid ikkagi mitte väga hea. Seda kutsutakse Neel leshyaks.

Kolmas inimene tuleb ja tahab samuti mangosid. Ta mõtleb, et lõigates maha keskmise suurusega oksad ja jättes alles suuremad, saab ta korjata vilju ning puu jääb suuremate kahjustusteta. Tal on küll veidi parem kavatsus eelmistest, kuid ikkagi on see kavatsus madal. Seda kutsutakse Kapota leshyaks.

Nüüd jõuab neljas inimene mangopuu juurde. Ta otsustab maha lõigata väikseimad oksad, millel kasvavad mangod. Tema kavatsus on kõrgem ja seda kutsutakse Tejo leshyaks.

Viies tuleb ja mõtleb, et on parem ronida puu otsa ja oksi raputada, sest ta ei soovi kahjustada puud, seda maha raiudes või võttes oksi selle küljest. Seda kavatsust kutsutakse Padma leshyaks.

Lõpuks tuleb viimane inimene ja asetab puu alla maha hiiglasliku teki. Ta ootab. Tõuseb tuul ja kõik küpsed mangod langevad teki peale. See kuues inimene läheb koju kõigi mangodega nagu teisedki, kuid tema kavatsus oli puhtaim – Shukal leshya.

Kui sa kontrollid, milline on sinu kavatsus, võid sa teada saada, millised sinu tšakrad ei ole piisavalt aktiivsed ning miks su kundalini ei tõuse. See on see, mida Parshvanath õpetas 2900 aastat tagasi. See on sõnum tema kuju kaudu, mille ta õpilased lõid, kuid tänapäeval on jainistid ignorantsed ja ei taha seda tunnistada. Kujud ei ole mõeldud ülistamiseks, nad on vaimsete õpetuste sümboliteks. Nad jäävad Krishan leshya pimedusse. Parshavanath õpetas, kuidas muuta oma leshyat Krishanist Shukal ini. Kõik jainistid peaksid saama äratatud. Nad ülistavad kujusid, kuid keelduvad kuulamast nende õpetuste taga olevat tõde. Neil on aare, kuid nad ei hinda seda. Kui nad hakkaksid kombineerima leshyasid tšakratega, leviks see süsteem üle kogu maailma. Seda süsteemi ei saa peita väiksesse kasti. Isegi õpetlased ei suuda neid asju avastada, sest nad keelduvad õigesse suunda vaatamast.