Читать книгу Laulud ja salmid - Ado Piirikivi - Страница 17

Kui koidud laulu ajawad

Ja taewad wastu kajawad

Ning loodus peab pidu:

Kui pikne pilwist põrutab

Ja wihma wiljal' nõrutab

Ning tärkab elaw idu:

Siis kuuluks kaja kaunima:

Me rinnust wastu kostewat:

Nüüd heljub wägew Looja!

Siis tunnuks looja ligidust,

Kes jagab ilmal' sigidust,

Kes kõige õnne tooja.

Kui koit kord kumab üle maa

Ja maailm ärkab unesta,

Siis käes päewa algus:

Ei kaduw öö siis enam saa

Maailma pilkselt pimesta’,

Siis walitsemas walgus.

Nii, Eesti wennad, meile ka

Uus koit on hakand kumama

Ja waimul' walgust andma:

Ei seegi koit wõi kustuda,

Ei tema hiilgus mustuda —

Koit loodud päikest kandma.

Maa kannab waikselt wanikuid

Ja taewas päikseid päratuid,

Täht hiilgab hiljukeste.

Ei õilmed maa päält otsa saa,

Ei tähed kustu taewasta,

Nad hiilgwad igaweste.

Ka sindgi, hella Eesti pind,

Sind toidab rikas pilwe rind

Ja sulle paistab päike.

Ka sinu lilled lehkawad

Ja sinu marjad maitsejad —

Kes kustutaks su läike!

Sest seisku kaua Eesti põlw,

Kui seilab kõrges taewa wõlw,

Ta õnne maa pääl maitsku!

Kui sõtkub aga sõge sõim

Ja nõtkub inimese wõim —

Suur Jumal teda kaitsku!