Читать книгу Laulud ja salmid - Ado Piirikivi - Страница 19

Kaua kauni kalda katnud

Laiad lume lademed;

Kaua lahkeid laineid matnud

Külmad jääde sademed.

Sagest' sulatasid matte,

Asisid hange aiasse;

Aga kahekordse katte

Said su tubli turjale.

Talw su priiust pigistanud,

Oh, kuis see sul wastu merd!

Asjata sa higistanud?

Asjata sa otsid merd?

Pikse pilwed tõuswad üles,

Katwad kauni päikese;

Maru tuul wiib tuisu süles

Pilwed kokku, laiale.

Kõrgel kõlab kõue kõmm,

Pikne pilwis pilkuneb,

Kallast wastu põrkab põmin,

Koledaste kohiseb.

Kange torm teeb palju paha,

Wihma jookseb lainel maha.

Wäikses ojas wesi woolab,

Tõttab mäest orusse;

Teest ja maast ta läbi hoolab,

Kallab Kääpa kaldale.

Tuule tuhin,

Wõsa wuhin,

Lume lobin,

Wete sobin

Täidab Kääpa laia lainega:

Wesi walgel wahul tõusema.

Kaugel kuuluks Kääpas kirin,

Wete wirin,

Jääde pagin,

Kalda pragin:

Jää nihkub — nihkub minema,

Waljust hüüan järel' rõõmuga:

Sõida, sõua!

Jõest jõua!

Mine! lahke laine mate,

Kau! kauni kalda kate.

Purustaja wälgu wäes,

Wõit ja wõimus Kääpa käes.

Nii sind külma kütke küüsist

Päästis kena kewade:

Läksid läbi leina lüüsist,

Jõudsid pulmapeule.

Nüüd sa woolad suurel sammul,

Tõused wabaduse rammul.

Kalda kantsid kauwad,

Wetewahtu wauwad!

Tõuse, tõuse, tundma saa:

Kalda all su kaunis maa.

Kalda alla wesi waub,

Lained jätwad laksumist;

Tuule tuhin ära kaub,

Päike paistab rahulist'.

Waata, mis sääl laines liigub,

Kõrgel häälel kõliseb?

Kalewite mõõka kiigub,

Waikses laines waleneb.