Читать книгу Ado Reinvald'i Laulud - Ado Reinvald - Страница 23

Kewadise koidu a’al

Wara kõndsin niidu ra’al:

Tuhat, tuhat pisarad

Kasteheinas kiik’siwad.

Küsin ühelt sedamaid:

„Pisar, kust sa siia said?

Kiigud tormi, tuule ees,

Koidu paistel rohu sees?“

Kostab wastu: „Kuuled sa,

Muru all mu kodumaa;

Sinna sinu wanemad

Muistena meid külw’siwad.

Tasa õhtul tuleme

Mustast kodust murule,

Ööse teine teisega

Nutu külwi mõtlema.

Paistab taewas päikene,

Lähme jälle mullasse –

Öö meid walus ilma lõi,

Sest ei walgust näha wõi.“

Kuulsin kurba kaebamist:

Silmad läik’sid pisarist –

Palju neist siis nutsin ma

Tõiste hulka kastessa!