Читать книгу Mõrv Idaekspressis - Агата Кристи - Страница 5

Oli talvine varahommik Süürias ja kell lähenes viiele. Halebi raudteejaama perrooni ääres seisis rong, mida raudteeteatmikud suurejooneliselt nimetasid Tauruse ekspressiks. See koosnes köögi- ja restoranvagunist, magamisvagunist ning kahest kohalikust vagunist.

Magamisvaguni trepi juures seisev noor uhkes mundris Prantsuse leitnant jutles kõrvuni sallidesse mähitud väikesekasvulise mehega, kellest polnud näha midagi peale roosaks tõmbunud ninaotsa ja pikkade ülespoole keeratud vuntside.

Ilm oli kibekülm ja tähtsa võõra ärasaatmine polnud kadestusväärne ülesanne, kuid leitnant Dubosc esines oma osas hästi. Tema huultelt voolasid lihvitud prantsuse keeles ilusad fraasid, ehkki ta ei teadnud, milles oli tegelikult asi. Olid muidugi liikunud kuuldused nagu niisugustel juhtudel ikka. Kindrali – tema kindrali – tuju oli järjest halvenenud. Ja siis oli saabunud see võõras belglane – sõitnud terve pika tee Inglismaalt, nagu näis. Sellele oli järgnenud iseäralikult pinev nädal ja siis olid toimunud mõned sündmused. Üks väga silmapaistev ohvitser oli enesetapu sooritanud, teine erru läinud, murelikud näod olid äkki kaotanud oma murelikkuse, teatavate rangete ettevaatusabinõude rakendamisest oli loobutud ja kindral – leitnant Dubosci oma kindral – oli järsku välja näinud kümme aastat noorem.

Dubosc oli kindrali ja võõra jutuajamist osaliselt pealt kuulnud. „Te päästsite meid, mon cher,” oli kindral suurte valgete vuntside värisedes emotsionaalselt öelnud. „Te päästsite Prantsuse armee au ja hoidsite ära suure verevalamise! Kuidas saan ma teid tänada selle eest, et te täitsite mu soovi? Et te tulite nii kaugele ...”

Võõras, kelle nimi oli Hercule Poirot, oli andnud sellele sündsa vastuse, öeldes muu hulgas: „Kas ma siis ei mäleta, et kord päästsite teie minu elu?” Ja siis oli kindral omakorda sündsalt vastanud ning seda kunagist teenet eitanud. Rääkides jälle Prantsusmaast, Belgiast, aust ja kuulsusest ning muudest seda laadi asjadest, olid nad teineteist südamlikult emmanud ja kõnelus oli lõppenud.

Millega oli tegemist, seda ei teadnud leitnant Dubosc ikka veel, kuid talle oli tehtud ülesandeks saata monsieur Poirot Tauruse ekspressile ja ta täitis seda ülesannet niisuguse innu ja agarusega, mis on omane noorele ohvitserile, kellel seisab ees paljutõotav karjäär.

„Täna on pühapäev,” ütles leitnant Dubosc. „Homme, esmaspäeva õhtul, jõuate Istanbuli.”

Seda ei märkinud ta esimest korda. Vestlused perroonil enne rongi ärasõitu kipuvad kalduma kordustesse.

„Seda küll,” nõustus monsieur Poirot.

„Ja te kavatsete mõneks päevaks sinna jääda?”

„Mais oui^[1.]. Istanbul on linn, mida ma pole veel kunagi külastanud. Oleks kahju temast lihtsalt läbi sõita – comme ça^[2.].” Ta nipsutas kujukalt sõrmi. „Mingit kiiret mul pole – ma veedan seal mõne päeva turistina.”

„Hagia Sophia on väga ilus,” ütles leitnant Dubosc, kes polnud seda kirikut kunagi näinud.

Perroonil vilistas külm tuul. Mõlemad mehed väristasid õlgu. Leitnant Duboscil õnnestus vargsi heita pilk kellale. Viis minutit puudus viiest – ainult viis minutit veel!

Arvates, et vestluskaaslane oli tema põgusat pilku märganud, ruttas ta jälle rääkima.

„Sel aastaajal on reisijaid vähe,” ütles ta, vaadates üles magamisvaguni akende poole.

„Seda küll,” nõustus monsieur Poirot.

„Loodame, et Tauruses ei jää te lumme kinni!”

„Kas seda juhtub?”

„Jah, on juhtunud. Sel aastal veel mitte.”

„Siis loodame,” ütles monsieur Poirot. „Euroopast tulevad ilmateated on halvad.”

„Väga halvad. Balkanil on ohtralt lund.”

„Saksamaal ka, nagu ma kuulnud olen.”

„Eh bien^[3.],” ruttas leitnant Dubosc ütlema, kui ähvardas tekkida järjekordne paus. „Homme õhtul kell seitse nelikümmend olete Istanbulis.”

„Jah,” ütles monsieur Poirot ja jätkas meeleheitlikult: „Ma olen kuulnud, et Hagia Sophia on väga ilus.”

„Võrratu.”

Ülal lükati magamisvaguni ühe kupee aknakate kõrvale ja noor naine vaatas välja.

Mary Debenham oli pärast neljapäeval Bagdadist teele asumist vähe magada saanud. Ta polnud korralikult maganud ei Kirkuki rongis, ei Mosuli puhkemajas ega viimasel ööl Tauruse ekspressis.

Nüüd, väsinuna unetust lamamisest umbses üleköetud kupees, tõusis ta ja heitis pilgu aknast välja.

*

Rong oli ilmselt jõudnud Halebisse. Näha ei olnud muidugi mitte midagi peale pika halvasti valgustatud perrooni. Kusagilt kostis raevukas araabiakeelne sõnavahetus. Kaks kupee akna all seisvat meest vestlesid prantsuse keeles. Üks neist oli Prantsuse ohvitser, teine tohutute vuntsidega mehike. Mary naeratas põgusalt. Ta polnud kunagi varem näinud ühtki nii paksult sallidesse mähitud inimest. Väljas oli nähtavasti väga külm. Sellepärast köeti rongi nii hirmsal kombel. Ta püüdis akent laiemalt avada, kuid see ei õnnestunud.

Meeste juurde astus magamisvaguni saatja. „Rong hakkab ära sõitma,” ütles ta. „Parem on, kui monsieur nüüd sisse läheb.” Väike mees võttis kübara peast. Missugune munakujuline pea tal oli! Mary Debenham naeratas oma muremõtetest hoolimata. Naeruväärse välimusega väike mees. Seda laadi väike mees, keda ei saa kunagi tõsiselt võtta.

Leitnant Dubosc pidas lahkumiskõne. See oli tal varem valmis mõeldud ja ta oli selle jätnud viimaseks silmapilguks. See oli väga ilus ja lihvitud kõne.

Monsieur Poirot ei tahtnud lasta end üle trumbata ja vastas samal viisil.

„En voiture, monsieur^[4.],” ütles vagunisaatja.

Monsieur Poirot ronis magamisvaguni trepist üles, tehes näo, nagu oleks lahkumine talle ülimalt vastumeelne. Vagunisaatja järgnes talle. Monsieur Poirot lehvitas. Leitnant Dubosc andis au. Rong tegi hirmsa jõnksu ja hakkas pikkamööda liikuma.

„Enfin!^[5.]” pomises monsieur Hercule Poirot.

„Brrrrr,” ütles leitnant Dubosc ja sai alles nüüd aru, kui külm tal oli ...

„Voilà, monsieur^[6.].” Vagunisaatja juhtis dramaatilise žestiga tähelepanu Poirot’ kupee mugavusele ja pagasi korralikule paigutusele. „Monsieur väikese reisikoti panin ma siia.”

Tema käsi oli mõista andvalt välja sirutatud. Hercule Poirot pistis talle pihku kokkumurtud rahatähe.

„Merci, monsieur.” Vagunisaatja elavnes ja muutus asjalikuks. „Monsieur pilet on minu käes. Ma palun ka passi. Istanbulis katkestab monsieur reisi, nagu ma aru saan?”

Poirot möönis seda.

„Reisijaid pole vist kuigi palju?” ütles ta.

„Ei, monsieur. Mul on veel ainult kaks reisijat – mõlemad inglise päritolu. Üks kolonel Indiast ja noor daam Bagdadist. Kas monsieur soovib midagi?”

Monsieur soovis väikese pudeli Perrier’d.

Kell viis hommikul on rongile minekuks ebamugav aeg. Koiduni oli jäänud veel kaks tundi. Mõeldes öösel magamata jäänud unele ja edukalt täidetud delikaatsele ülesandele, tõmbus monsieur Poirot istmenurgas kerra ja uinus.

Kui ta ärkas, oli kell pool kümme ja ta suundus restoranvagunisse, et seal kuuma kohvi juua.

Restoranvagunis viibis sel silmapilgul üksainus reisija, ilmselt noor inglanna, keda oli maininud vagunisaatja. Ta oli pikakasvuline, sale ja tumedajuukseline; tema vanus võis olla umbes kakskümmend kaheksa aastat. Ta sõi hommikust ja tellis kelnerilt kohvi juurde jaheda asjatundlikkusega, mis kõneles maailma tundmisest ja reisikogemusest. Ta kandis mingist õhukesest tumedast materjalist reisikostüümi, mis väga hästi vastas rongi kuumaks köetud õhule.

Et monsieur Hercule Poirot’l ei olnud midagi paremat teha, siis lõbustas ta end selle naise märkamatu silmitsemisega.

Tegemist näis olevat seda laadi tasakaaluka ja võimeka noore naisega, kes suudab igal pool täieliku enesestmõistetavusega enese eest seista. Poirot’le meeldisid tema rangelt korrapärased näojooned ja õrn kahvatu näonahk, läikivmustad lainelised juuksed ning jaheda ja erapooletu pilguga vaatavad hallid silmad. Kuid tõeliselt ilus naine ta Poirot’ hinnangu järgi polnud, selleks oli ta natuke liiga asjalik.

Mõne aja pärast sisenes restoranvagunisse veel üks isik, neljakümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel olev pikka kasvu, kuivetu ja pruunijuukseline mees, kelle meelekohtades oli juba veidi halli.„Indiakolonel,”mõtlesPoirot.

Uustulnuk tegi naisele kerge kummarduse.

„Hommikust, preili Debenham.”

„Tere hommikust, kolonel Arbuthnot.”

Kolonel seisis, käsi naise vastas oleva tooli seljatoel.

„On teil midagi selle vastu?” küsis ta.

„Muidugi mitte. Võtke istet.”

„Noh, teate, hommikulauas ei armastata just alati juttu ajada.”

„Seda küll, aga ma ei hammusta.”

Kolonel istus toolile.

„Kelner!” hõikas ta käskiva tooniga.

Ta tellis mune ja kohvi.

Tema pilk peatus hetkeks Hercule Poirot’l, kuid ta pööras selle ükskõikselt kõrvale. Tema inglaslikke mõtteid õigesti lugenud Poirot teadis, et ta ütles endale: „Ainult mingisugune neetud välismaalane.”

Vastavalt oma rahvuslikule tavale ei olnud kaks einestajat jutukad. Nad vahetasid paar lühikest märkust ning naine tõusis varsti ja läks oma kupeesse tagasi.

Lõuna ajal istusid nad jälle ühes laus ja ignoreerisid täielikult kolmandat reisijat. Nende jutuajamine oli elavam kui hommikul. Kolonel Arbuthnot rääkis Pandžabist ja esitas vahetevahel mõne küsimuse Bagdadi kohta, kus naine oli, nagu ilmnes, töötanud koduõpetajannana. Vesteldes sattusid nad mõningatele ühistele tuttavatele ning see tegi nad otsekohe sõbralikumaks ja vähem jäigaks. Nad rääkisid vanast Tommy Sellest ja Jerry Teisest.

Kolonel päris, kas tema vestluskaaslane sõidab otse Inglismaale või peatub Istanbulis.

„Ei, ma sõidan otse edasi.”

„Kas sellest pole mõnevõrra kahju?”

„Kaks aastat tagasi tulin siia sama teed ja veetsin siis Istanbulis kolm päeva.”

„Oh, saan aru. Hüva, ma olen väga rõõmus, et te otse edasi sõidate, sest mina sõidan ka.”

Kolonel tegi väikese kohmaka kummarduse ja punastas seejuures kergelt.

„Meie kolonel ei ole ükskõikne,” mõtles Hercule Poirot mõningase lõbutundega. „Rongisõit on niisama ohtlik kui merereis.”

Preili Debenham ütles rahulikult, et see on väga kena. Tema käitumislaad oli veidi tõrjuv.

Nagu Hercule Poirot tähele pani, saatis kolonel preili Debenhami kupeesse tagasi. Hiljem sõitsid nad läbi Tauruse hunnitu maastiku. Kui nad kõrvuti vagunikoridoris seisid ja alla Kiliikia Värava poole vaatasid, ohkas naine äkki. Nende lähedal viibiv Poirot kuulis, et ta pomises:

„See on nii ilus! Ma tahaksin ... ma tahaksin ...”

„Jah?”

„Ma tahaksin, et saaksin seda nautida!”

Arbuthnot ei vastanud kohe. Tema sirge lõuajoon näis veidi rangem ja karmim kui enne.

„Ma sooviksin väga, et te kogu sellest mängust väljas oleksite,” ütles ta siis.

„Tasa, palun. Tasa.”

„Oh, kõik on korras.” Kolonel heitis veidi pahase pilgu Poirot’ poole ja jätkas siis: „Aga mulle ei meeldi, et te töötate koduõpetajannana – olete türanlike emade ja nende tüütute võsukeste käsutada.”

Mary Debenhami naer tundus õige veidi kontrolli alt väljas olevat.

„Oh, seda ei maksa teil arvata. Rõhutud ja vaevatud koduõpetajanna on üsna purunenud müüt. Nagu ma võin teile kinnitada, kardavad lastevanemad pigemini, et mina türanniseerin neid.”

Rohkem nad ei rääkinud. Arbuthnot häbenes võib-olla oma purset.

„Paistab olevat pisut kummaline väike komöödia, mida ma siin pealt vaatan,” ütles Poirot enesele mõtlikult.

Hiljem oli tal põhjust seda mõtet meenutada.

Õhtul poole kaheteistkümne paiku jõudis rong Konyasse. Kaks inglise reisijat väljusid, et lumisel perroonil kõndides jalgu sirutada.

Monsieur Poirot piirdus algul sellega, et jälgis jaamas kihavat elu läbi vaguniakna, kuid jõudis umbes kümne minuti pärast otsusele, et sõõm värsket õhku poleks paha. Hoolikaid ettevalmistusi tehes mähkis ta end mantlisse ja mitmesse salli ning tõmbas oma korralike kingade otsa kalossid. Nõnda varustatuna laskus ta ettevaatlikult perroonile ja alustas kõndimist. Piki perrooni edasi liikudes möödus ta vedurist.

Hääled olid need, mis juhtisid tema tähelepanu kahele tendri varjus seisvale ähmasele kogule. Arbuthnot rääkis.

„Mary ...”

Naine katkestas teda.

„Mitte praegu. Mitte praegu. Kui kõik on möödas. Kui kõik on meil seljataga ... siis ...”

Monsieur Poirot pöördus diskreetselt eemale. Ta imestas kuuldu üle.

Preili Debenhami jahe ja asjalik hääl oli olnud vaevu äratuntav ...

„Huvitav,” mõtles Hercule Poirot.

Järgmisel päeval pidas ta aru, kas tema reisikaaslased olid tülli läinud. Nad rääkisid teineteisega väga vähe. Naine näis olevat murelik. Tema silmade all olid tumedad varjud.

Umbes pool kolm pärast lõunat jäi rong seisma. Vaguniakendest pisteti pead välja. Raudtee kõrvale olid kogunenud mõned mehed, kes silmitsesid restoranvagunit ja osutasid millelegi, mis oli selle all.

Ka Poirot vaatas välja ning kõnetas mööda ruttavat vagunisaatjat. Mees vastas talle. Ta tõmbas pea tagasi, pöördus ja pidi peaaegu kokku põrkama Mary Debenhamiga, kes seisis otse tema selja taga.

„Mis lahti on?” küsis Mary peaaegu hingetult prantsuse keeles. „Miks me peatusime?”

„Ei ole midagi tõsist, mademoiselle. Restoranvaguni all süttis miski põlema. Tuli on kustutatud. Praegu tehakse remonti. Ma kinnitan teile, et mitte mingit hädaohtu pole.”

Mary tegi väikese järsu liigutuse, mis näis hädaohu kui millegi täiesti tähtsusetu kõrvale tõrjuvat.

„Jah, jah, sellest saan ma aru. Aga aeg!”

„Aeg?”

„Jah, see viidab aega.”

„Võimalik küll ... jah,” nõustus Poirot.

„Aga aega küll ei ole! See rong peab kell 6.55 Istanbuli jõudma ja Idaekspress väljub teiselt poolt Bosporust kell üheksa. Kui siin tund või paar aega läheb, ei jõua me selle peale.”

„Jah, võimalik,” möönis Poirot.

Ta vaatas Mary Debenhami uudishimuliku pilguga. Naise käsi, mis hoidis kinni aknavõrest, polnud päris kindel ja ka tema huuled värisesid.

„Kas see tähendab teile väga palju, mademoiselle?” küsis Poirot.

„Jah. Jah, tähendab küll. Ma ... ma pean sellele rongile jõudma.”

Ta keeras ümber ja läks mööda vagunikoridori kolonel Arbuthnoti juurde.

Kuid tema mure osutus asjatuks. Kümme minutit hiljem alustas rong jälle sõitu. Teinud teel enamiku ajakaost tasa, saabus ta Haydapassarisse ainult viieminutise hilinemisega.

Bosporus oli tormine ja monsieur Poirot ei nautinud ülesõitu. Oma reisikaaslastest sattus ta laeval eemale ega näinud neid enam.

Jõudnud Galatasse, sõitis ta otse hotelli Tokatlian.

1 Jah, muidugi. [ ↵ ]

2 Lihtsalt niisama. [ ↵ ]

3 No nii. [ ↵ ]

4 Vagunisse, härra. [ ↵ ]

5 Lõpuks ometi. [ ↵ ]

6 Vaat nii, härra. [ ↵ ]