Читать книгу Mõrv Idaekspressis - Агата Кристи - Страница 7

Järgmise lõuna ajal jõudis monsieur Hercule Poirot restoranvagunisse väikese hilinemisega. Ta oli vara tõusnud ja peaaegu üksi hommikust söönud ning seejärel kogu ennelõuna uurinud märkmeid, mis puudutasid tema kiire tagasisõidu põhjuseks olevat juhtumit. Oma reisikaaslasi oli ta vähe näinud.

Juba laua ääres istuv monsieur Bouc viipas oma sõbrale tervituseks ja kutsus ta enda vastas olevale vabale kohale. Poirot võttis istet ning märkas varsti, et istus lauas, mida teenindati esimesena ja valituimate roogadega. Need olid harukordselt maitsvad.

Alles siis, kui nad sõid hõrku koorejuustu, lubas monsieur Bouc oma tähelepanul toidult kõrvale kalduda, ta oli jõudnud lõunastamise staadiumi, kus inimene muutub filosoofiliseks.

„Ah!” ohkas ta. „Kui mul vaid oleks Balzaci sulg! Ma kirjeldaksin seda stseeni.”

Ta tegi laia käeviipe.

„Hea mõte,” ütles Poirot.

„Ah, te olete minuga nõus? Seda pole arvatavasti varem tehtud? Aga ometi on kõik nii romantiline, mu sõber. Meid ümbritsevad kõikvõimalikesse klassidesse ja kõikvõimalikesse rahvustesse kuuluvad kõikvõimalikus vanuses inimesed. Kolm päeva veedavad need üksteisele võõrad inimesed koos. Nad magavad ja söövad ühe katuse all, nad ei pääse üksteisest eemale. Kui kolm päeva on läbi, lähevad nad lahku, igaüks oma teed, ega näe üksteist võib-olla enam iialgi.”

„Aga oletame,” ütles Poirot, „et juhtub mingi õnnetus ...”

„Oh ei, mu sõber ...”

„Ma möönan, et teie seisukohast oleks see kahetsusväärne. Oletame seda siiski hetkeks. Sel juhul võib-olla ühendaks kõiki siin viibijaid ... surm.”

„Veel lonks veini,” ütles monsieur Bouc kiiruga valades. „Teie mõtted on haiglased, mon cher^[1.]. Võib-olla pole teie seedimine korras.”

„On tõsi,” nõustus Poirot, „et Süüria toidud ei olnud mu kõhule võib-olla just kõige paremini vastuvõetavad.”

Ta rüüpas veini. Siis nõjatus ta istme seljatoele ja laskis pilgul mõtlikult restoranvagunis ringi käia. Seal viibis kolmteist – nagu oli öelnud monsieur Bouc – kõikvõimalikesse klassidesse ja kõikvõimalikesse rahvustesse kuuluvat inimest. Ta silmitses neid.

Vastaslauas istus kolm meest. Need olid Poirot’ oletust mööda üksikud reisijad, keda restoranvaguni kelnerid olid oma tavapärase eksimatusega hinnanud ja ühte lauda paigutanud. Suurt kasvu tõmmu itaallane torkis mõnuga hambaid. Tema vastas istuval kõhnal korralikus rõivas inglasel oli hästi väljaõpetatud teenri ilmetu nägu. Inglase kõrval istus eredavärvilist ülikonda kandev kogukas ameeriklane – võib-olla proovireisija.

„Asju tuleb suurelt ette võtta,” ütles ta valju ninahäälega.

Itaallane võttis hambaorgi suust ja vehkis sellega.

„Igatahes,” nõustus ta. „Seda räägin ma kogu aeg.”

Inglane vaatas aknast välja ja köhatas.

Poirot’ pilk liikus edasi.

Väikese laua ääres istus väga sirgelt üks inetumaid vanu naisi, keda ta oli kunagi näinud. See oli suursugune inetus, mis pigemini lummas, kui tekitas vastumeelsust. Naise kaela ümbritses suurtest pärlitest kee ja need pärlid, nii ebatõenäoline kui see ka ei tundunud, olid ehtsad. Tema sõrmed olid täis sõrmuseid, sooblinahkse kasuka oli ta õlgadele lükanud. Väga väike ja ilmselt kallis ümmargune must müts oli kokkusobimatu selle alt paistva kollase kärnkonnanäoga.

Naine rääkis parajasti kelneriga, tema hääl oli selge ja toon viisakas, kuid täiesti autokraatlik.

„Palun teid olla nii lahke ja viia mu kupeesse pudel mineraalvett ning suur klaas apelsinimahla. Olge hea ja korraldage, et ma saaksin õhtusöögiks kastmeta kanapraadi ja keedetud kala.”

Kelner vastas aupaklikult, et kõik saab tehtud.

Naine tõusis kerge armuliku noogutusega. Tema pilk langes Poirot’le ja liikus ükskõikse aristokraatlikkusega edasi.

„See on vürstinna Dragomirova,” ütles monsieur Bouc tasase häälega. „Ta on venelanna. Tema mees tegi enne revolutsiooni kogu oma varanduse rahaks ja investeeris raha välismaale. Ta on äärmiselt rikas. Kosmopoliit.”

Poirot noogutas. Ta oli vürstinna Dragomirovast kuulnud.

„Ta on isiksus,” ütles monsieur Bouc. „Inetu nagu surmapatt, aga avaldab muljet. Kas olete nõus?”

Poirot oli nõus.

Järgmise suure laua ääres istus Mary Debenham koos kahe teise naisega. Üks neist oli pikka kasvu ja keskealine ning kandis pleedriidest pluusi ja tviidseelikut. Tema luitunud kollane juuksepahmakas oli ebasobivalt keeratud suureks krunniks, ta kandis prille ning tal oli lammast meenutav pikk, leebe ja lahke nägu. Ta kuulas kolmandat lauasistujat – tüsedat meeldiva näoga vanaldast naist, kes rääkis aeglase, selge ja monotoonse häälega, mis ei ilmutanud mingeid märke hingetõmbepausidest ega jutu lõpetamisest.

„Mu tütar ütles, et Ameerika meetodeid lihtsalt ei saa siin maal rakendada. Siinsed inimesed on loomupäraselt laisad,” sõnas ta. „Siinsetel inimestel ei olevat mingit ettevõtlikkust. Aga ometi üllataks teid, kui te teaksite, kuidas läheb meie kolledžil. Õpetajad on väga võimekad. Arvatavasti pole olemas midagi paremat kui haridus. Me peame võtma Lääne ideaalid ja õpetama Ida neid hindama. Mu tütar ütleb ...”

Rong sisenes tunnelisse. Müra summutas rahuliku ühetoonilise hääle.

Järgmine laud oli väike, selle taga istus kolonel Arbuthnot – üksi. Tema pilk oli suunatud Mary Debenhami kuklale. Nad ei istunud koos, ehkki seda oleks olnud kerge korraldada. Miks?

Võib-olla, mõtles Poirot, ei soovinud Mary Debenham seda. Koduõpetajanna õpib olema ettevaatlik. Välised ilmingud on olulised. Noor naine, kes on sunnitud enesele elatist teenima, peab olema diskreetne.

Poirot’ pilk pöördus teisele vagunipoolele. Selle kaugemas otsas istus seina ääres laia ilmetu näoga keskealine mustas rõivas naine. Sakslanna või skandinaavlanna, mõtles Poirot. Tõenäoliselt saksa teenija.

Sellele naisele järgnes teineteise poole nõjatuv ja elavalt vestlev paar. Mehel oli seljas lahe inglise tviidülikond, kuid ta polnud inglane. Ehkki Poirot nägi ainult tema kukalt, reetsid seda kukla kuju ja selle all olevad õlad. Mees oli suurt kasvu ja hea kehaehitusega. Kui ta äkki pead pööras, nägi Poirot tema profiili. Ta oli väga nägus, paistis olevat veidi rohkem kui kolmekümneaastane; tal olid suured heledad vuntsid.