Читать книгу Mõrv Idaekspressis - Агата Кристи - Страница 6

Tokatlianis tellis Poirot enesele vannitoaga numbri, astus siis uksehoidja laua juurde ja päris kirjade järele.

Talle oli tulnud kolm kirja ja üks telegramm. Tema kulmud kerkisid veidi, kui ta telegrammi nägi. See oli ootamatu.

Ta avas telegrammi oma tavapärasel korralikul ja ruttamatul viisil. Trükitud sõnad olid selgesti loetavad.

„Kassneri loos toimus ootamatult teie ennustatud pööre palun tulge kohe.”

„Voilà ce qui est embêtant^[1.],” pomises Poirot tusaselt. Ta tõstis pilgu kellale.

„Ma pean täna õhtul edasi sõitma,” ütles ta uksehoidjale. „Mis kell väljub Idaekspress?”

„Kell üheksa, monsieur.”

„Kas te saate mulle magamisvagunisse pileti hankida?”

„Kindlasti, monsieur. Praegusel aastaajal pole sellega mingeid raskusi. Rongid on peaaegu tühjad. Kas esimene või teine klass?”

„Esimene.”

„Trés bien, monsieur^[2.]. Kui kaugele te sõidate?”

„Londonisse.”

„Bien, monsieur. Ma hangin teile Londoni pileti ja reserveerin magamiskoha Istanbul-Calais vagunis.”

Poirot vaatas veel kord kella. Kümme minutit puudus kaheksast.

„Kas ma jõuan õhtust süüa?”

„Aga muidugi, monsieur.”

Väike belglane noogutas. Ta läks ja tühistas hotellinumbri tellimuse ning suundus siis läbi vestibüüli restorani.

Ta oli tegevuses kelnerile tellimuse andmisega, kui tema õlale langes kellegi käsi.

„Oh, mon vieux^[3.], missugune ootamatu rõõm,” ütles tema selja taga kellegi hääl.

Rääkija oli vanaldane, lühikest kasvu ja tüse siilisoenguga mees, kes naeratas vaimustatult.

Poirot hüppas püsti.

„Monsieur Bouc!”

„Monsieur Poirot!”

Monsieur Bouc oli belglane ja Rahvusvahelise Magamisvagunite kompanii direktor, tema tutvus Belgia politseijõudude kunagise tähega pärines ammusest ajast.

„Te viibite kodust kaugel, mon cher^[4.],” ütles monsieur Bouc.

„Käisin Süürias ühte väikest probleemi lahendamas.”

„Oh, ja millal te koju sõidate?”

„Täna õhtul.”

„Suurepärane! Mina sõidan ka. See tähendab, ma sõidan Lausanne’i, kus mul on tegemist. Te reisite arvatavasti Idaekspressiga?”

„Jah. Ma palusin just äsja, et mulle magamisvagunisse pilet hangitaks. Ma kavatsesin mõneks päevaks siia jääda, aga sain telegrammi, mis kutsub mind ühe tähtsa asja pärast Inglismaale.”

„Ah!” ohkas monsieur Bouc. „Les affaires, les affaires^[5.]! Aga te ... te olete nüüd oma kuulsuse tipul, mon vieux!”

„Veidi edu on mul võib-olla tõepoolest olnud.” Hercule Poirot püüdis teeselda tagasihoidlikkust, kuid see ebaõnnestus tal täielikult.

Bouc naeris.

„Hiljem kohtume,” ütles ta.

Hercule Poirot asus lahendama rasket ülesannet: kuidas hoiduda oma vuntside kastmisest supi sisse.

Sellega edukalt toime tulnud, vaatas ta järgmist käiku oodates ringi. Restoranis oli ainult umbes pool tosinat inimest ja vaid kaks neist poolest tosinast inimesest huvitasid Hercule Poirot’d.

Need kaks istusid üsna lähedal paikneva laua ääres. Noorem neist oli meeldiva välimusega kolmekümneaastane noormees, ilmselt ameeriklane, kuid väikese detektiivi tähelepanu ei köitnud niivõrd tema kui ta kaaslane.

See oli kuuekümnenda ja seitsmekümnenda eluaasta vahel olev mees. Mõningast kaugusest näis, et tal on filantroobi leebe näoilme. Tema kiilas pealagi, kumer laup ja naeratav, väga valgeid valehambaid näitav suu paistsid kõik kõnelevat heatahtlikkusest. Ainult silmad rääkisid sellele vastu. Need olid väikesed, sügaval pealuus paiknevad ning kavalad. Ja mitte üksnes seda. Kui mees oma noorele kaaslasele mingit märkust tehes laualt üles vaatas, peatus tema pilk hetkeks Poirot’l ning väljendas selle hetke vältel kummalist pahatahtlikkust ja ebaloomulikku pinevust.

Siis ta tõusis.

„Makske arve, Hector,” ütles ta.

Tema hääl oli veidi kähe, iseäralikult pehme ja ohtlikkust reetev.

Kui Poirot vestibüülis oma sõbraga ühines, olid tema huviobjektid hotellist lahkumas. Nende pagasit toodi alla. Noorem mees juhtis seda operatsiooni. Varsti avas ta klaasukse ja ütles:

„Kõik on nüüd valmis, härra Ratchett.”

Vanem mees mühatas ja väljus.

„Eh bien,” ütles Poirot. „Mida te neist kahest arvate?”

„Nad on ameeriklased,” ütles monsieur Bouc.

„Seda kindlasti. Aga mind huvitab, mida te arvate neist kui inimestest.”

„Noormees paistis olevat üsna kena.”

„Ja teine?”

„Kui teile tõtt öelda, mu sõber, siis temast ma palju ei pidanud. Ta jättis mulle ebameeldiva mulje. Aga teile?”

Hercule Poirot vaikis hetke enne vastamist.

„Kui see mees restoranis minust möödus,” ütles ta lõpuks, „oli mul iseäralik tunne. Mulle tundus, nagu oleks minust mööda läinud mingi metsik loom – saate aru, väga metsik loom.”

„Ent ometi oli tema välimus ülimalt respektaabel.”

„Précisément^[6.]! Puur – keha – on täiesti respektaabel, aga varbade vahelt vaatab välja metsik loom.”

„Teil on mõttelendu, mon vieux,” ütles monsieur Bouc.

„Võimalik. Aga ma ei saa lahti muljest, et minust möödus väga lähedalt kurjus.”

„See auväärne ameerika härrasmees?”

„See auväärne ameerika härrasmees.”

„Noh,” ütles monsieur Bouc elurõõmsalt, „see võib nii olla. Maailmas on palju kurjust.”

Sel silmapilgul avanes uks ja uksehoidja tuli nende juurde, näoilme murelik ja vabandav.

„Erakordne lugu, monsieur,” ütles ta Poirot’le. „Rongis pole ühtki vaba esimese klassi magamiskohta.”

„Comment^[7.]?” hüüatas monsieur Bouc. „Praegusel aastaajal?

Oh, kahtlemata on tegemist mingite ajakirjanikega ... või poliitikutega ...”

„Ma ei tea, härra,” pöördus uksehoidja aupaklikult tema poole, „aga nii see lugu on.”

„Hüva, hüva,” ütles monsieur Bouc Poirot’le. „Ärge muretsege, mu sõber. Me leiame lahenduse. Üks koht – number 16 – hoitakse alati vaba. Vagunisaatja hoolitseb selle eest!” Ta naeratas ja heitis pilgu kellale. „Tulge,” ütles ta, „meil on aeg minema hakata.”

Jaamas tervitas pruuni vormiriietust kandev vagunisaatja monsieur Bouci aupaklikkusega.

„Tere õhtust, monsieur. Teie kupee on number 1.”

Ta hüüdis pakikandjaid, kes veeretasid oma koorma vaguni keskosa kohale. Vaguni külge olid kinnitatud sõidumarsruuti näitavad metallsildid:

ISTANBUL-TRIESTE-CALAIS

„Kõik kohad on täis, nagu kuulda?”

„Uskumatu, monsieur. Kogu maailm näib täna õhtul reisivat!”

„Aga selle härra jaoks peate ruumi leidma. Ta on mu sõber. Ta võib saada kuueteistkümne.”

„See on ka kinni, monsieur.”

„Mis? Number 16?”

Nad vahetasid vastastikust arusaamist väljendava pilgu ja vagunisaatja naeratas. Ta oli pikka kasvu ja kahkja jumega keskealine mees.

„Aga mis siis lahti on?” nõudismonsieur Bouc pahaselt. „Kas kusagil toimub mõni konverents? Kas tegemist on mingi seltskonnaga?”

„Ei, monsieur. See on juhus. Paljud inimesed lihtsalt on otsustanud just täna õhtul reisile minna.”

Monsieur Bouc laksutas keelt, väljendades sellega oma nördimust. „Belgradis,” ütles ta, „ühendatakse rongiga Ateenast tulev vagun ja ka Bukaresti-Pariisi vagun, aga Belgradi jõuame alles homme õhtul. Küsimus on ju tänases öös. Kas teises klassis pole mõnda vaba kohta?”

„On üks koht, monsieur ...”

„Noh, siis ...”

„Aga see sobib ainult naisterahvale. Kupees on juba üks sakslanna – kellegi teenija.”

„Oh là là^[8.], täbar lugu,” ütles monsieur Bouc.

„Ärge muretsege, mu sõber,” lohutas Poirot. „Ma sõidan tavalises vagunis.”

„Mitte mingil juhul. Mitte mingil juhul.” Monsieur Bouc pöördus veel kord vagunisaatja poole. „Kas kõik reisijad on kohal?”

„Tegelikult,” vastas vagunisaatja, „ei ole üks neist veel saabunud.”

Ta ütles seda aeglaselt ja kõheldes.

„Jah, mis koht?”

„Koht number 7 teises klassis. See härra ei ole seni pärale jõudnud ja üheksast puudub ainult neli minutit.”

„Kes ta on?”

„Üks inglane.” Vagunisaatja vaatas oma nimekirjast järele. „Keegi monsieur Harris.”

„Heaendeline nimi,” ütles Poirot. „Ma olen Dickensit lugenud. Monsieur Harris jääb tulemata.”

„Viige monsieur pagas kohale number 7,” tegi Bouc korralduse. „Kui see monsieur Harris veel tuleb, siis ütleme talle, et on juba hilja – et kohti ei saa nii kaua kinni hoida. Nii või teisiti korraldame selle asja. Mis muret teeb mulle mingisugune monsieur Harris?”

„Nagu monsieur soovib,” ütles vagunisaatja.

Ta juhatas Poirot’ pakikandjat, kuhu minna.

Siis tõmbus ta trepi eest kõrvale, et Poirot saaks vagunisse siseneda.

„Tout à fait au bout, monsieur^[9.],” hüüdis ta Poirot’le järele. „Eelviimane kupee.”

Poirot’ edasipääsemine ei olnud kuigi kiire, sest enamik reisijaid seisis vaguni koridoris.

Tema viisakad pardon’id järgnesid üksteisele kellavärgi korrapärasusega. Lõpuks jõudis ta juhatatud kupeeni. Seal seisis Tokatliani pikakasvuline noor ameeriklane, käsi sirutatud pakiriiulil oleva kohvri poole.

Noormees kortsutas kulmu, kui Poirot sisse astus.

„Vabandage,” ütles ta. „Ma usun, et te olete kupeega eksinud.” Ja siis vaevalises prantsuse keeles: „Je crois que vous avez un erreur^[10.].”

Poirot vastas inglise keeles.

„Te olete härra Harris?”

„Ei, mu nimi on MacQueen. Ma ...”

Kuid sel silmapilgul kostis üle Poirot’ õla vagunisaatja hääl. See hääl oli vabandav ja veidi hingetu.

„Ühtki teist vaba kohta pole, monsieur. See härra peab siia tulema.”

Rääkides avas ta koridoriakna ja hakkas Poirot’ pagasit sisse tõstma.

Tema häälest kostev vabandus tegi Poirot’le mõningat lõbu. Mehele oli kahtlemata lubatud head jootraha, et ta jätaks kogu kupee ühe reisija käsutusse. Kuid isegi kõige rikkalikum jootraha kaotab mõju, kui kompanii direktor viibib rongis ja annab korraldusi.

Tõstnud kohvrid pakiriiulitele, väljus vagunisaatja kupeest.

„Voilà, monsieur,” ütles ta. „Kõik on korras. Teie magamiskoht on ülemine – number 7. Ühe minuti pärast asume teele.”

Ta ruttas mööda koridori minema. Poirot astus uuesti kupeesse.

„Midagi niisugust olen ma harva näinud,” märkis ta heatujuliselt. „Vagunisaatja tõstab oma käega kohvreid! Ennekuulmatu lugu!”

Kaasreisija naeratas. Ta oli ilmselt oma pahameelest võitu saanud ja tõenäoliselt otsustanud, et ainus võimalus on võtta olukorda filosoofiliselt.

„Rong on päris täis,” ütles ta.

Veduri poolt kostis pikk ja kurvameelne vile. Mõlemad mehed astusid koridori.

Väljas hüüdis kellegi hääl:

„En voiture!^[11.]”

„Läheb sõiduks,” ütles MacQueen.

Kuid sõit ei alanud veel. Kostis uus vile.

„Kuulge, härra,” ütles noor ameeriklane äkki, „kui te eelistate alumist magamiskohta – kergem ligi pääseda ja nii edasi –, siis võite selle endale võtta.”

Meeldiv noormees.

„Ei, ei,” protesteeris Poirot. „Ma ei taha, et te ...”

„Ärge muretsege ...”

„Te olete väga lahke ...”

Mõlemapoolsed viisakusavaldused.

„Tegemist on üheainsa ööga,” seletas Poirot. „Belgradis ...”

„Oh, saan aru. Te sõidate Belgradi ...”

„Mitte just täpselt. Vaadake ...”

Rong tegi järsu jõnksu. Mõlemad mehed pöördusid akna poole ja vaatasid pikka valgustatud perrooni, mis hakkas neist aeglaselt mööda libisema.

Idaekspress alustas oma kolmepäevast teekonda läbi Euroopa.

1 Vaat see on alles tüütu. [ ↵ ]

2 Väga hea, härra. [ ↵ ]

3 Vana sõber. [ ↵ ]

4 Armas sõber. [ ↵ ]

5 Äriasjad, äriasjad. [ ↵ ]

6 Just täpselt! [ ↵ ]

7 Kuidas nii? [ ↵ ]

8 Oi-oi. [ ↵ ]

9 Minge päris lõppu, härra. [ ↵ ]

10 Ma arvan, et teil on üks eksitus. [ ↵ ]

11 Vagunisse! [ ↵ ]