Читать книгу Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn - Aidi Vallik - Страница 2

Aidi Vallik
Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn

Aitäh Eesti kultuurkapitalile

Autoriõigus: Aidi Vallik ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Epp Petrone

Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-26-4 (trükis)

ISBN 978-9916-605-27-1 (epub)

ISBN 978-9916-605-28-8 (epub)

www.petroneprint.ee

meri mind vaata ja ütle

kas on mus veel hullu või last

SISSEJUHATUS

Vaatan oma lapsepõlvesilmadega välja pööningukorruse aknast, ja üle tänava ning paarikümnemeetrise kruusase rannariba avaneb mu pilgule meri. Vaade on kaunis ja avar, hommikupäike kullatab rahulikke, madalaid laineharju, ning taevas on väga sinine ja suur. Podinal, kiirustamata, läheb Noarootsi poole teele mootorpaat. Kajakad hüüavad kedagi, midagi.

Siis tõstan oma hilisteismelise pilgu läbi Krahviaia linnuse kirdemüürile, Poolkuutornile. Minu linn, minu loss. Minu saladus ja muinasjutt nende noorukeste tammepuude, hõreda pargi taga. Istun ristisjalu köögi aknalaual, mida nii heldelt soojendab päike. Olen kohal. Olen siin.

Siis vana hämarduv tänav kiriku vastas, madalate tänavalaternate süttimine õhtul. Puude oksad liiguvad tuules, kirjates sillutist liikuvate piltidega, valguse ja varju võbelusega. Muuseumiõue raudvärav joonistab sellesse rahutusse järsud sirgjooned ja sakid, mis püsivad kogu aeg samad, kogu aeg ühel kohal. Tuul kohiseb. Ja meri ka. Mõlemad on nii lähedal.

Rõdult, mis on täpselt samasugune kui mituteist ülejäänud selle maja rõdu, paistab merest vaid triibuke. Muu on roostik, mille aastaajad ja valgus värvivad kord kuldseks, kord määrdunudhalliks, kord küpskollaseks. Ka siin on tuul. Haapsalus on alati tuul. Ja sõbrad on mulle ise tehtud tuulelohe kinkinud.

Pärast, veel natuke hiljem, rahuneb tuul ja lopsakas aed varjutab mere. Õitsev õunapuu kiigutab oksi vastu akent, avatud ukse ees lööb kiikuma kardin, lastes sisse pahvaku lillelõhna. Kusagil kilkavad lapsed. Naaberaiast kostab vaikset rokkmuusikat. Lubasin õhtu poole korraks läbi minna…

See ongi minu Haapsalu, linn läbi aegade ja elu.

Kirja pandud Tartumaal,

juuli 2020

1. OSA.
LAPSEPÕLVE-HAAPSALU JA VANAEMA MAJA

HÕBEREMMELGAD JA KADUNUD LASTEKIRJANIKUD

Kui ma olin kolmeaastane, siis oli mul üks väga ilus heleroheline kleit, kitsaste rüüside ja pisikeste ümmarguste kleidi värvi nööpidega.

See kleit oli nii ilus, et selle peale veel kampsun panna tundus täiesti mõttetu, eriti kui päev oli tõeliselt soe ja päikseline ja kõik ümbritsev tundus väga suur – nagu ikka siis, kui ise oled väike.

See pidi olema 1. juuni, sest ma mäletan sellest minekust veel ema naljatamist lastekaitsepäeva teemal. Me pidime minema Haapsallu tema sõbrannale külla. Sõbranna nimi oli tädi Sirje. Minu jaoks tundus külaskäigust endast hoopis meelierutavam see, et ma sain oma kõige ilusamat, kõige lemmikumat kleiti kanda.

Paliverest Haapsallu minek tähendas pooletunnist rongi- või bussisõitu. Mu ema peres liiguti seda vahet võimalusel alati rongiga, nii ehk siis seegi kord – aga sellest ei mäleta ma midagi. Nii rongi kui ka bussiga sõitsin seda vahemaad hiljem küll veel palju, palju kordi, sest Haapsaluga sidus mind isapoolne perekond.

Mu vanemad olid lahus ja ma kasvasin üles oma emapoolse vanaema alevikumajas. Aga et mu isapooolne vanaema, linnavanaema, püüdis teha kõik, et me neile võõraks ei jääks, siis arusaadavalt veetsin oma lapsepõlvest palju aega ka tema juures Sadama tänavas.

Ma ei mäleta, kas sellel lastekaitsepäeval me linnavanaema juures käisime või ei käinud. Ilmselgelt olin ma veel liiga noor, et kuskil üksinda liikuda. Väga võimalik, et läksime otse ema sõbranna tädi Sirje juurde. Natuke segadusseajav on, et linnavanaema juures elas üks teine tädi Sirje, mu isa noorim õde. Et tal on maikuu lõpupäevadel sünnipäev, siis mõtlen ma praegu, et äkki olime teel hoopis tema peole. Aga vaevalt sellesse pilti oleksid mahtunud mu ema naerusuised sõbrannad. Neid ma mäletan sellest päevast hästi, nagu oma ilusat kleitigi ja seda kohmakat karedat kampsunit, mida ma soojal päeval sugugi selga ei tahtnud panna, ja nalju lastekaitsepäeva ümber.

Ma mäletan, et mind hakkas see teema huvitama ja ma küsisin selle kohta midagi, laste ja nende kaitsmise kohta. Mu küsimus tegi emale ja tema rõõmsatele sõbrannadele millegipärast veel rohkem nalja. Nii et ma pikalt ei pärinud. Mulle eriti ei meeldinud see kahtlus, kas täiskasvanud naeravad omavahel mingi nalja või sinu üle, ja see tunne, et ei saa päris täpselt aru, mida nad räägivad. Sellepärast vihkasin ka tõsiselt seda, kui laste kõrvadele mitte mõeldud infot hakati vahetama vene keeles. Aga see selleks.

Sellest lastekaitsepäevast ongi pärit mu kõige esimesed mälestuspildid Haapsalust. Need pildid on katkendlikud, suurte lünkadega, aga sellesse kuuluvad oh kui jämedad ja suured, peaaegu minu näoni alla langevate okstega hõberemmelgad Eeslahe ääres, teel raudteejaamast vanalinna poole, ning teede ja väikeste tänavate konarlik kruusakate. Liiv, mis kuidagi läks soki sisse ja selle tõttu ei saanud seda ka käigu pealt sandaalist välja raputada, vaid tuli istuda Ernst Enno ausamba juures kivist pingile ja seal jalad korraks lahti võtta, mis oli tüütu. Muidugi, tol päeval ma ei teadnud, mis ausambaga on tegu ja kes see Ernst Enno oli üldse, kuigi tema lasteluuletusi oli mulle ette loetud või lugesin ma neid juba ise. Mu lapsepõlveaegne – õigemini juba enne mu lapsepõlveaega trükist tulnud – siniste kaantega „Üks rohutirts läks kõndima“ on praegugi mu riiulis alles, kaante servad kulunud ja narmendavad, kõva köide veidike lagunenud ja siin-seal luuletuste juures minu püüdliku lapsekäe ja värvipliiatsitega joonistatud peajalgsed manulisteks.

Aga sellel ajal, kahtlustan, puudus mul peas igasugune seos tekstide ja neid kirjutanud inimeste vahel. Tekstid olid olulised. Väga. Aga inimesed nende taga ei pälvinud minu tähelepanu veel niipeagi. Arusaam, et raamatud on kirjanike poolt kirjutatud, jõudis mu teadvusse alles hiljem, koolimineku paiku, ja sedagi tänu lastekirjanik Ellen Niidu külaskäigule meie kooli. Olin siis esimeses klassis ja see oli minu jaoks jalustrabav kogemus, tõeline ahhaa-elamus, kui mulle kohale jõudis, et need ongi päris inimesed, kes kirjutavad luuletusi ja jutte, ning sellest peale hakkasin ma ka raamatute autorite ja illustreerijate nimedele tähelepanu pöörama.

Meil oli pisike kool, läksime tookord kogu kooliperega Ellen Niidule rongijaama vastu ja ma mäletan oma hämmastust kirjaniku pärisinimsuse üle. Ma ei tea, mida ma olin oodanud, aga see oli täiesti tavaline paks tädi, kes rongi pealt maha ronis, meiega kooli juurde kõndis ja rahvamaja trepil tüdrukute kandleansambli lugusid kuulas. Aga pärast seda, saalis, kui kirjanik kõnelema hakkas, murdus tema argisus täiesti, ja minu meelest rääkis ta täiesti erakordsetest ja ülihuvitavatest asjadest, rääkis hoopis teisiti, kui ma seni inimesi enda ümber rääkimas olin kuulnud. Nagu oleks ta mu peale mingi nõiduse pannud.

Sellel kohtumisel sain ma hakkama ühe piinliku teoga, nimelt kui Ellen Niit saalilt küsis, kas keegi teab äkki peast ka mõnda luuletust või laulu, mis eriti meeldinud on, siis olin just mina see, kes pidi püsti kargama ja hakkama talle lugema (või, oh taevas küll, ega ometi mitte laulma…? Omal viisil…?) Heljo Männi sinililleluuletust: „Kased on kikkis ja kägugi kukub, sinilill väike, miks sina veel tukud? Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba, käes on sul ammugi õitsemisluba.“ Et luuletus oli väga lühike, aga mul oli kogemata juhuslikult peas veel palju igasuguseid luuletusi, siis olin ma õhinaga valmis jätkama, aga saalis teiste laste hulgas tõusev naerukihin andis mulle aimu, et ma olin jälle astunud üle mingite vaikimisi seatud piiride ja endale häbi teinud. Ning kui Ellen Niit küsis, kas ma tean ka, kes selle salmikese autor on, siis muidugi ma ei teadnud, sest seni polnud ju mulle olulised autorid, vaid luuletused.

Igatahes ei suutnud see mõõdukas häbikogemus sugugi kustutada minu vaimustust täiesti muinasjutulise päriskirjaniku üle ja kui me teda pärast tagasi rongi peale saatsime, lubasin endale, et õpin nüüd kindlasti ka kannelt mängima, et kui Ellen Niit järgmist korda tuleb, saaksin ma talle koos teistega rahvamaja trepil kannelt mängida. Aga ta ei tulnud enam kunagi.

Tookord, mitu aastat varem seal Ernst Enno ausamba juures ei juhtunud aga midagi pöördelist. Kõik kohad olid nagunii ausambaid ja kangelaslikult langenud Nõukogude sõdurite mälestusmärke täis, mõne ees lilled, mõne ees mitte, mõne ees pingid, mõne ees mitte – ei midagi erilist.

Ka sellest sünnipäevapeost või ürituse seltskondlikust osast ei mäleta ma midagi. Küll aga tagasiteest on mul meeles, et olin õudselt väsinud ja tüdinenud ning jonni täis. Isegi jäätis, mille ema minu lohutamiseks või maharahustamiseks ostis, ei täitnud oma eesmärki täiesti, vaid tilkus mu ilusa kleidi peale, mis oli juba täiesti lubamatu. Isegi jäätis kiusas mind. Ma tunnen tagantjärele siiralt kaasa oma emale, kes jonniva ja väsinud minuga pidi läbi linna õigeks ajaks tagasi rongi peale jõudma.

Aga need lapsepõlve Haapsalu hõberemmelgad. Tühjagi ma siis teadsin, et see on liik Salix alba, seenhaigustele üsna altid ja lühikese elueaga niiskuslembelised puud. „Hõbepajud,“ ütles ema, ja see kõlas sama muinasjutuliselt, kui välja nägi. Pikad hõbehallid, päikeses sädelevad oksad rippumas Eeslahe veeni ja selle kõrval kulgeva jalutusteeni. Just selliste puude otsas pididki elama haldjad, just sellise puu otsas pidi õõtsuma printsessi kiik, just sellised puud kasvavad võlutud metsas, mis on saladusi täis.

Ma pean mõnel kevadel minema ja otsima üles, kas neid rannaäärseid puid on seal ehk veel mõni alles – ja endale koju mõned pistikud tegema. Tunnen praegu, et mul on hõbepajudest tuline puudus, minu suurde taluõue ja tiigi äärde sobiks mõni selline hästi. Kuigi ma kindlasti ei jõua ära oodata nende suureks kasvamist.

Mäletan, et rongijaama jõudsime isegi ajavaruga ja see oli jälle üks tuju rikkuv asjaolu. Rongi polnudki ees, päike paistis liiga kuumalt ja loiutavalt Haapsalu raudteejaama läänepoolsele perroonile, mis oli ilmselgelt liiga pikk. Kui ma poleks olnud nii väsinud, siis ma oleks tahtnud vaadata, kas ma jaksan joosta selle hiigelpika perrooni ühest otsast teise – aga ma ei jaksanud. Ja olin ka selle peale pahane, et ma ei jaksanud. Vaene ema.

Kuidas me lõpuks koju saime, sellest ei mäleta ma midagi. Tahaksin loota, et jäin rongi pääsedes kohe magama, mitte ei vaevanud üleväsinud väikelapse moel unnates oma ema veel pool tundi.

Igatahes teadsin ma pärast seda käiku Haapsalu linnast umbes sama palju kui mu onu koer, kellele mere pealt paadist Haapsalu linna näidati ja räägiti, mis seal kõik on.