Читать книгу Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn - Aidi Vallik - Страница 4

Minu lapsepõlves, 1970. ja 1980. aastatel, sarnanes Haapsalu hoopis rohkem vanadelt postkaartidelt ja fotodelt nähtud Haapsaluga kui sellega, mis ta praegu on.

Paljud uusehitised olid toona veel püstitamata, paljud vanad hooned kokku lükkamata. Tundus, nagu oleks pärast 1945. aastat Haapsalu vanalinnas aeg viiekümneks aastaks seisma jäänud. Puitpitsilised majad olid jäänud hooletusse, vajunud rääma ja unustusse – kuigi samal ajal elati neis majades ju sees. Endisaegsed uhked ja mitte nii uhked puitvillad olid pärast riigistamist tehtud kortermajadeks, need enamasti vee ja kanalisatsioonita, trepikojas asuva ühiskäimlaga korterid kuulusid linna elamuvalitsusele ja inimesed olid neis vaid üürnikud. Ning nii need majad tasapisi nõukaaegses minnalaskmismeeleolus tolmu ja unustuse alla mattusidki. Läbi jooksvaid katuseid ja tuult läbi laskvaid seinu remontisid üürnikud omaalgatuslikult suvalise kättepuutuva materjaliga, eterniiditahvlite või vineeritükkidega või muul valitud meetodil, mille kujundlikuks koondnimetuseks sobib hästi „kaikad ja kivid“.

Sellepärast tunnen ma Ilon Wiklandi lapsepõlvelugude illustratsioonidelt ja Ernst Enno lapselapse Elin Toona mälestustest ära omaendagi lapsepõlve väikeste puumajadega Haapsalu, kus aiad olid veel metsikud ning saladusi täis, kõrvaltänavad kruusakattega ja kassid-koerad-lapsed kõndisid ringi omapead. Muidugi pures pärast Ilon Wiklandi ja Elin Toona lahkumist neid maju ja aedu unarussejätmine ja allakäik, aga mu lapsesilm ei osanud siis veel seda ära tunda ega millegagi võrrelda.

Minu lapsepõlves oli alles ka Elin Toona tädile kuulunud maja Supeluse tänaval, praeguse neuroloogiahaigla kõrvalkrundil, kus Elin Toona koos oma vanaema, Ernst Enno lese Ella Ennoga enne 1944. aasta põgenemist elas. Nüüd aastakümneid hiljem, kui lugesin tema mälestusteraamatust „Pagulusse“, kuidas ta mängis selsamal tänaval, mida minagi hästi teadsin ja tihti läbisin, ja kuidas teda suurte inimeste juttude ajaks muudkui saadeti aeda tilli tooma, või kus ta mädarõikapuhmaste vahel „pisikeste inimestega“ käis juttu ajamas, nägin oma vaimusilmas nii selgesti seda aeda – küll merepoolses vaates, kust see aed näha oli, ja ilma köögiviljapeenardeta, sest aeda ei peetud seal enam ammugi. Minu lapsepõlve ajal oli see aed juba umbe kasvanud, maja tühjaks jäänud, nii et ühel hetkel see lammutati ning sinna kerkis inetu madal telliskiviputka, minu mälestuste järgi neuroloogiahaigla mudahoidla. Ennode aiast jäi alles vaid üksik kuusk selle Tagalahepoolses otsas.

Samast raamatust lugesin ka, kuidas Elin Toona oma tädi ainsa õigusjärgse pärijana oli teinud mitu katset kinnistut tagasi saada, aga Haapsalu linnavõimude vastuseisu tõttu ei läinud tal see korda ei üheksakümnendatel aastatel, kui vara tagastamine õigusjärgsetele omanikele oli täie hooga käimas, ega hiljemgi. Imestasin selle üle seda enam, et kui aastatel 2002–2011 ise Haapsalu linna volikogus istusin, ei olnud see teema meil mitte kordagi lauas ja ma ei teadnud sellest tuhkagi. Nagu raamatust lugesin, olevat 2010. aasta juunis Ernst Enno 135. sünniaastapäeva tähistamisel linnapea Urmas Sukles siiski avalikult andnud Elin Toonale lubaduse see omandiasi lõpuks korda ajada. Loodan tõesti, et Ennode pärandi küsimus on kuidagi lahendatud ega jää Haapsalu linnale häbi tegema.

Kui aga pöörduda tagasi nende aastate juurde, kui olin laps ja teismeline, siis kogu see pealispinnal nähtav hüljatus, mille all ometigi oli veel tunda ammuste, kadunud hiilgeaegade hõngu, oli minu jaoks uskumatult huvitav ja veetlev. Ja mõtteid äratav. Kui uskuda hilisemas elus loetut, siis oli see täiesti reeglipärane. Nimelt väidavad paljud psühholoogiateadlased, et teatav kaos ja hooletussejäetus soodustavad mõttetegevust ja inspiratsiooni. Sellega seletatakse muuhulgas ka loominguliste inimeste tihti nähtavat ümberpaiknemist korrastatud, reeglistatud ruumist hoopis vähem reeglistatud ning korrastamata ruumi… kus nad alustavad selle reeglistamist ja korrastamist omamoodi. Just nõnda tekkis näiteks Christiania Taanis. Samalaadseks Eesti näiteks sobib hästi seni joodikute ja kurjategijate kandiks peetud laguneva Kalamaja asustamine kunstnike, näitlejate ja punkarite poolt taasiseseisvumise aegu. Kümmekond aastat hiljem oli seal tekkinud atraktiivne seltsielu ja sinna hakkas liikuma ka raha ja kinnisvaraarendus, ning mida edasi, seda rohkem. Nüüdne korrastatud Kalamaja on üsna kallis ja prestiižne kant, kuhu otsivad korterit eneseteadlikud nooremad perekonnainimesed ja trenditeadlikud hipsterid… ja kust kunstnikud ning näitlejad on tasapisi hakanud ära kolima. Otsima uut anarhiat, mida allutada.

Näen praegugi vahel unes, kuidas poen vanaema aia tagumises sopis läbi kitsa jalgvärava tädi Linda aeda ja sealt läbi elumaja nurgast mööda aiaväravani, mis avaneb Uus-Sadama tänava ja Kaluri tänava nurgale. Sealt viis lühim tee lähimasse korralikumasse ujumiskohta, Vasikaholmile, ehk nii viissada meetrit, mitte rohkem. Tee viis üle Kuradisilla, mis minu lapsepõlves ei olnud tegelikult enam mingi sild, ainult Suurt ja Väikest viiki eraldav truubiga teetamm, nagu ta on praegugi, nüüd juba asfaltkatte all. Aga kunagi ammu olevat sealt viinud üsna suur palksild üle vee Vasikaholmile.

Vasikaholmis käisime õhtuti ujumas, loojuva päikese madala nurgaga kiirte all, mis värvisid vee punase- ja kollasetriibuliseks. Enamasti oli seal käies mu isapoolne tädi kaasas – see oli siis selline ametlik, viisakas õhtune ujumaskäik, nagu vist enamik peresid Haapsalus tänase päevani harrastab. Ma eelistasin kõigil oma Haapsalu-aastatel Paralepa rannale Vasikaholmi, ja seda lihtsal põhjusel: seal läheb normaalselt sügavaks. Paralepas vajab pikka kannatust see lõputu vees sumamine, enne kui jalad põhjast lahti saad tõugata, nii et kõhtu vastu põhja ära ei kriibiks. Samas on Paralepa plussiks jälle hea tugev liivapõhi.

Vasikaholmis on ühes lõigus ka liivapõhi, aga ainult ühes lõigus. Pead teadma, kus see on, et sealt vette minna. Paar sammu kõrvale on juba teravad kivid, väiksemad ja suuremad, ja kui kiviklibu ära lõpeb, algab pehme muda. Aga see siis enam ei häiri, sest on juba piisavalt sügav selleks, et ujuda ja jalgu mitte põhja toetada.

Nii et tädi Linda aed oli õhtuse ujumise tee, ja vahel ka niisama küllaminemise tee, sest nad käisid vanaemaga peaaegu iga päev teineteise poolt läbi, vahel ka mitu korda. Nad olid õed, isegi sõbrannad. Ja see, et nad elasid kõrvuti majades, ei olnud mitte juhuslik.

Haapsalu holmid hoonestati muu vanalinnaga võrreldes võrdlemisi hilja, minu teada alles üsna 18. sajandi lõpus, kui meri oli sedavõrd taandunud, et avas läbitava maariba holmidelt vanalinna. Enne seda olid Haapsalu mõlemad holmid lihtsalt saarekesed madala vee taga ja seal karjatati linnaelanike pudulojuseid. Tegemist oli sageli üleujutuste all kannatava madala maaga, millel kruntide hinnad mõistagi märksa odavamad kui mujal linnas, ja seepärast hakkasid holme asustama Noarootsist linna kolivad rannarootslased.

Eks pered hoiavad ikka kokku, ju püüti sugulaste vahel krundid osta ikka lähestikku. Ja minu linnavanaema ning tädi Linda ema oli sulaselge Noarootsi rootslane, nagu mulle on kõneldud, lausa rootsikeelse emakeelega. Eks ta mandrile tööle ja elama siirdudes muidugi eestistus. Seal Sadama ja Kaluri tänava kandis elas teisigi peresid, kes linnavanaema juttude järgi olid meile kuidagi tema ema pidi sugulased, aga kes see lapsena selliseid jutte ikka meelde jätab… Praegu tahaks muidugi teada, aga pole enam, kellelt küsida.

Sellel kandil oli vanade rannarootslaste jaoks peale odavuse ju veel teinegi argument – otseühendus Noarootsiga. Sest seal oli ju see legendaarne vana sadam, hiljem väikesadam ning liinipaadid. Talviti jälle oli lihtne jalgsi üle jää minna sugulasi vaatama. Vahemaa ei ole ju suur, kõigest kolm kilomeetrit.