Читать книгу Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn - Aidi Vallik - Страница 3

Mu linnavanaema elas Sadama tänava lõpuotsas, kus kunagi väga-väga ammu oli olnud ka päris sadam, esimese vabariigi ajal ilutsenud midagi jahtklubilaadset, aga minu lapsepõlve ajal tegutses lihtsalt vetelpääste- jaam.

Linnavanaema maja paiknes vetelpäästejaama vastas diagonaalis üle tänava, selle maja kõige muljettekitavam osa oli suur rändrahn, mis oli ehitatud hoone otsaseina sisse. Maja omakorda oli ehitatud ümber perekond Tobiastelt ostetud hobusetallist. Suurem pool hoonest oli vaheseintega tubadeks jaotatud endine lubjakivist tallihoone, selle otsa oli linnavanaisa ehitanud ka kaks puitkonstruktsioonidega kambrit.

Aeda eraldas tänavast kõrge laiadest laudadest plank. Mulle meeldis see eralduse ja saladuse tunne, mis selles aias valitses. Võib-olla just plangu pärast, mis ei lubanud tänaval liikujatel heita pilke enda taga toimuvale. Viis või kuus õunapuud. Seni mu elu kõige paremad valged klaarid. Veidi liiga tihedasti istutatud sõstrapõõsad ja vaarikad moodustasid koos õunapuudega aia tagumises otsas paraja padriku, kus oli alati natuke hämar ja niiske ning palju võimalusi kohtuda mõne ebameeldiva putukaga, näiteks herilaste või ämblikkudega. Sellepärast ma eriti meelsasti sinna padrikusse ka ei tikkunud. Hoopis rohkem oli mulle meele järele iluaia osa, mis algas värava juurest mööda maja esikülge jooksva pika püsilillepeenraga ning kulges edasi teisel pool jalgteed kasvava mururibana.

Majast möödudes muutus jalgtee pisikeseks koduste jalgade tallutud rajakeseks, kustkaudu pääses puukuuri ja suvetoa eest mööda krundi lõppu, väikese jalgvärava kaudu peaaegu märkamatult mu vanatädi Linda aeda. Aga kui just rada mööda tädi Linda poole või holmi randa ujuma ei olnud vaja minna, siis majaesise jalgtee lõppedes võis ka ümber nurga paremale keerata. Seal maja edelapoolses otsas oli enne padrikut tore muruplatsike ja vanaema vanad, lopsakad ja ennastunustavalt lõhnavad roosipõõsad, mille vahelt viis metalltrepp üles pööningule, kuhu olid tehtud suvetoad.

Ja paremal pool muruplatsikest oli vanaisa ehitatud võreseintega lehtla, millel ronisid metsviinapuud ja elulõngad. Ma armastan surmani neid suviseid tunde, mis ma veetsin seal lehtlas raamatut lugedes või nukkudega mängides või joonistades. Seal oli nii palju rõõmu ja rahu. Kaltsuvaip laudpõrandal, toolid ja laud, üks vana diivan. Tõeline oaas ja õuetuba kuumade suviste päevade jaoks, mida Haapsalu tavapäraste päikesest tulikuumaks köetud plekk-katuste all oli üsna palav ning higine mööda saata.

Kõik need õueruumid ei olnud muidugi vanas Haapsalus midagi erakordset. Vastupidi, see oli vanalinnas pigem tavaline. Õnnelikud olid need, kelle eramud võimaldasid taolisi suvetube ja lisaruume välja ehitada, sest minu lapsepõlve aegses Haapsalus oli suvitajate majutamine vanalinnas elavatele peredele oluline lisasissetulek. Suvitajaid võttis enda juurde elama nii linnavanaema kui ka tädi Linda kui veel mitugi muud peret Haapsalu vanalinnas. Sanatoorium asus ju üsna lähedal, vaid umbes viissada meetrit, seal oli mudaravi ning meelelahutus, kuid numbritube ei jagunud kaugeltki kõigile, kes Nõukogude Liidu avarustest väiksesse Haapsalusse puhkama ja tervist parandama saabusid.

Selline suvitajate majutamine oli muutunud kohalikuks traditsiooniks juba umbes samal ajal, kui hakati arvatavasti just nende kantud Ohrenburgi karvaste kitsevillaste pitssallide eeskujul kuduma lambatallevillast ja siledaid, kuid sama pitsilisi Haapsalu salle. Venemaalt tulnud suvitajate hulgas olid need nõutud kaup: ühtaegu nii erinevad Venemaal levinud Ohrenburgi sallidest kui ka nende sarnased ja sellistena tuttavlikud. Ning pealegi ärme unustame sallide praktilist funktsiooni. Vist kõik, kes on kodunt kauemaks kui mõneks päevaks kuhugi ära sõitnud, on läbi elanud hetke, kui selgub kiire vajadus mõne soojendava rõivaeseme järele… mida aga ei ole kaasas.

19. sajandil sai Haapsalust ju mõneti üllatuslikult lausa tsaariperekonna suvituspaik. Haapsalut on külastanud kõik 19. sajandil Venemaad valitsenud tsaarid. Linn pakkus tol ajal ennenägematut, uudset ning moodsat terviseturgutust – mudaravi. Uue asjana oli see nähtavasti piisavalt prestiižne ja huvipakkuv selleks, et kõrgseltskonda ligi meelitada. Tsaariperekonna puhkusereis aga tähendas, et kaasa tuli suur osa õukonda, ja samas suunas asus reisima ka see osa Venemaa jõukaid, kes tahtis puhata nii, nagu tsaarid puhkavad, olla samas kohas, astuda samu radu, kogeda samu elamusi ja kümmelda samas mudas kui kõrgkiht. 19. sajandil oli puhkusereisi kestvus ka tunduvalt pikem kui nädal või paar. Sugulaste juurde küllagi mindi lausa kuuks või mitmeks, nagu tolleaegset kirjandust lugedes teada saame.

Mõistagi ei mahtunud kõik puhkajad hotellidesse ja seega oli kohalike huvides tekitada maksejõuliste suvitajate jaoks kodumajutusvõimalusi. Nii ehitati majapidamistesse lisaruume ja suvetube, võeti kasutusele pööningud ja viisakamad kuuriotsad. Kuid neisse suvetubadesse kolis suvitajate saabudes siiski pererahvas ise, loovutades külalistele oma tavapärased, viisakamad eluruumid.

Minu linnavanaema majagi oli ümber ehitatud just seda võimalust silmas pidades. Majal oli eri otstes kaks sissepääsu, kaks esikut, kaks kööki, kaks komplekti kambreid. Majapoolte vahel oli ühenduseks küll väike uks, aga seda kasutati vaid siis, kui teine pool parajasti välja üüritud ei olnud ja perekond tervet maja kasutas. Samuti oli perekonnal võimalik suvitajate käsutusse anda tube ka n-ö enda poole peal – siis võis ajutiselt kolida pööningule ehitatud tuppa või kuuri otsas olevasse suvekambrisse.

Kuigi Haapsalu kuurordi tippajad olid juba esimese ilmasõja ajaks mööda saanud, oli minu lapsepõlves 1970. aastatel linn suviti puhkajaid ikkagi täis ja vanaemal „teine ots“, nagu maja tänavapoolse osa kohta öeldi, enam-vähem pidevalt välja üüritud. Kui mina või teised lapselapsed suviti linnavanaema juures olime, siis oli meie päralt pööningukamber – niipea kui olime piisavalt suured, et ennast vigastamata või alla kukkumata mööda roosipõõsastevahelist metalltreppi sinna üles ronida. Ja suviti linnavanaema juures olles olime päris harjunud, et majas on ka võõraid inimesi, kes räägivad vene keeles.

Ma ei mäleta, et linnavanaemal või meil, lastel, oleks kunagi suvitajatega probleeme olnud. Vahel, kui mänguhoos meie kisa väga valjuks läks, siis jah, tuli vanaema või vanaisa keelama. Ja ükskord oli linnavanaemal sees keegi vene proua, kes kogu aeg turult kala ostmas käis ja iga päev neid köögis endale söögiks praadis või marineeris või mis ta kõik nendega veel tegi. Eks vanaema suvitajad enamasti tegidki endale ise süüa, aga tookord levis kalapraadimise hais üle terve maja iga päev ja peaaegu lakkamatult. See vanaemale väga ei meeldinud ja selle üle ta omaette torises meie, laste kuuldes. Muidugi eesti keeles. Kalaarmastaja proua oli iseenesest lahke ja südamlik inimene, väikest kasvu, toeka kehaehitusega ja keemiliste lokkidega lühikestes tumepruunides juustes. Ta tuli mitu korda meile, lastelegi, taldrikuga juurde ja pakkus sellelt lahkesti oma praekala. Aga kui ma ühe korra viisakuse mõttes olin pakutu vastu võtnud, siis edaspidi ma seda enam ei teinud. Sest, nagu selgus, praadis ta oma kalad tükkis kogu sisikonnaga, puhastamata, aga minu senine lapsepõlvekogemus ei sisaldanud rookimata kalade söömist. Sellega, et kala sees on luud, olin ma üsna leppinud, aga kui sisikond ka – ei. Minu piir jooksis siit ja siis ma olingi vastu võetud praeahvenaga hädas nagu mustlane mädas. Suvitajatädi nähes nokkisin viisakat nägu tehes kala ettevaatuse mõttes rohkem selja poolt, ja kui ta oli oma taldrikuga tuppa läinud, peitsin ülejäänud kala koos sisikonna ja paneeringuga vanaema sõstrapõõsa alla naatide sisse.

Vanaemale meeldisid tema suvitajate hulgas venelastest hoopis rohkem juudid, kes oma valgete mütsikeste ja kübaratega ringi patseerisid. Nood olid vaikse loomuga, vaoshoitud ja omaette hoidvad inimesed, samal ajal kui vene suvitajatega kaasnesid valjud hääled ja nende tuttavate külaskäigud, mis vahel võisid minna lärmakaks. Kuidas linnavanaema kõikide nende olukordade ja inimestega hakkama sai, seda ma imestan omaette praegugi, aga suvitajaid pidas ta enda juures pikki aastaid, taasiseseisvumiseni välja. Tal olid välja kujunenud ka püsikunded, kes tulid Leningradist või Moskvast või Tula oblastist või kust iganes aastaid järjest igal suvel. Võib-olla meenutas vanavenelikesse puitpitsidesse mähitud Haapsalu neile midagi nende endi juba ammu kadunud maailmast ning andis põhjuse ikka ja jälle siit seda taga otsima tulla?