Читать книгу Kodu kõikjal kaasas - Ain Kaalep - Страница 4

ALUSTUSEKS

Esimese luuletusetaolise teksti kirjutasin kaheksa-aastaselt, ja sellest peale olen niisuguseid kirjutanud aina; viimaseil aastail küll väga vähe, sest ikka enam näib mulle, et olen kõik, mida oskan, juba ära öelnud. Ja lahja hilisloomingu avaldamise vastu, nagu seda paraku teevad mõned kolleegid, olen ma igatahes.

Millal ma kirjutasin aga esimese säärase teksti, millel vähemalt mu enda loomingulises biograafias on tõesti oluline koht?Võib-olla on selleks tekstiks luuletus „Paat”, mis ilmus Soome Armee eesti rügemendi paljundatud väljaandes Kodutee 1944. aasta veebruaris. See luuletus tundub mu tollase liigagi õõnsalt retoorilise isamaalüürika hulgas kuidagi silmapaistev – esitab ta ju siiski konkreetse pildi, mis seostub samal ajal ühe pöördepunktiga mu elus. Äsjane koolipoiss, vaevalt ülikooliteed alustanud ja selle kohe katkestanud, lahkus kodust ja kodumaalt, sattudes maailmasõja keerisesse, kodu vähemalt kujutluses kaasas. Ja kaasa ta jäigi! Umbes niisugused olid tõesti selle nooruki mõtted ja tunded:

Mereöösse lõikas üksik kiilvee joon,

mootor hüüdis tervitusi lõunatuulde.

Üle lahe suundus paadi valge koon,

õlilaike langes lainemängu huulde.

Viimse viipe kannatuste maa meilt sai,

oli aland teekond Põhjanaela poole.

Orjaikkes rahvas meile lootma jäi.

Ruttas andma oma osa ajaloole

paat, kus istusime meie.

Vaba ulgumeri laius põgenike eel,

vabad mõtted võisid jälle tulle pähe,

vabu sõnu jälle vormida võis eesti keel.

Rooli hoidis käsi julge meremehe.

Hommik saabus. Saabus rannik vabaduse maa.

Lõppend oli teekond Põhjanaela poole,

noorte sõdalaste karastus võis alata.

Oli andnud oma osa ajaloole

paat, kus istusime meie.

Detsember 2012