Читать книгу Kodu kõikjal kaasas - Ain Kaalep - Страница 6

KOLMAS VÕIMALUS.
VEEL JR 200 KIRJANDUSELUST

On väga meeldiv, et ikka ja jälle meenutatakse Soome sõjaväe eesti rügementi ka kultuuritegurina, mida ta aastail 1943−1944 kahtlemata oli, lisaks järelmõjud. Üllatavalt suur osa kunagistest soomepoistest on nüüd nii teaduste kui ka kunstide alal tuntuks saanud. Sel teemal kirjutades ei ole muidugi välditavad eksitused, väiksemad või suuremad, kui kirjutajad ei lähtu isiklikust kogemusest. Et niisugused eksitused ei hakkaks korduma ega võimenduma, arvan, et täpsustused on tingimata vajalikud, ja selles kirjutises esitangi mõne neist.

Käesoleva aasta Loomingus nr 5 (lk 695) on kirjutanud lahkunud Ivar Grünthali mälestuseks artikli „Laulu võimu täius ja viletsus” Ott Arder. Selles on muuhulgas juttu IG Soomes loodud tekstist, mille viisistas Ottniell Jürissaar; kuigi Ott Arder on viimati mainituga olnud ühenduses, ei edasta ta õiget informatsiooni. Ivar Grünthali soomekeelse teksti algseks pealkirjaks oli „Kouvolan kaunotar”, sellest sai veidi hiljem „Pohjolan kaunotar”, ja kui meie rügement augustis-septembris 1944 Eestis tagasi oli, tõlkis selle eesti keelde tollal Saksa sõjaväes olnud Artur Alliksaar. „Põhjala kaunitar” (ja loomulikult mitte „kaunistus”!) pidi ettekandele tulema Tallinna raadio sõduritunnis, kuid paraku jõudsid ette hoopis ühe kolmanda sõjaväe üksused... Laulu genees – Ottniell Jürissaare enda andmeil 1944. aasta kevadtalvest – oli romantiline! OJ käis rügemendi ohvitserikooli ansambli koosseisus Kouvolas kontserti andmas, tutvus Hanna L. nimelise kaunitariga (ilusa kõlaga perekonnanimi, mida juhuslikult ka mäletan, jäägu mainimata), muidugi armus ja tellis vastava teksti kooli- ja relvavennast poeedilt. (Tollal ta omaenda poeetilist geeniust veel nii väga ei usaldanud.) Selle motiivi ümber võiks ehitada vähemalt filmi!^[1.]

Kui jutt juba sinnapoole kaldub, siis olgu veel meenutatud, et Ottniell Jürissaare tellimusel kirjutasin minagi teksti „Tõus(e)va maleva laul”, mis on ilmunud paljundatud väljaandes Kodutee ja mida siis ohvitserikooli koor tema viisil esitas. Pühendasime laulu rügemendiülemale kolonelleitnant Kuuselale; vastav informatsioon ilmus muide ajalehes Malevlane, andes meie nimed lugejaile teada. (Jumal tänatud, sovetlikud nuhkimisorganid seda teadet ilmselt tähele ei pannud – üks süü oleks sellega ju mõlemale laulutegijale lisaks tulnud!)

Juunikuu Loomingus on ilmunud Sirje Oleski põhjalik ja mulle arusaadavalt väga sümpaatne käsitlus „Prooimion Ain Kaalepi elu- ja loominguloole”. Pean üht-teist täpsustama selleski. Nii olgu öeldud (paranduseks lk-le 823), et põgenesin Soome 1943. aasta novembri lõpus (ja mitte järgmise aasta jaanuaris, mis tolle aja tausta tundes tähendaks selle paigutamist hoopis teise konteksti). Samuti ei teinud ma koos Raimond Kolgi ja Raimond Kaugveriga almanahhi Kodutee, vaid hoopis koos Raimond Kaugveri ja Leenart Tikerpuuga üheeksemplarilist albumit Quasimodo; selle n-ö väliskaastöölised olid Raimond Kolk ja Endel Härm. (Et viisiku kahest osalisest kirjanikku ei saanud, on muidugi okupatsiooniolukorra süü.) Lk 824 on Noorte Hääle asemel juttu Rahva Häälest, mis 1949. aastal minuvastast insinuatsiooni siiski ei avaldanud. Minu tagasivõtmisel ülikooli 1953. aastal kaalus Paul Ariste hea iseloomustusega võrdselt palju kindlasti Johannes Voldemar Veski antud iseloomustus, mis mind tollal väga üllatas – tema ju mind õieti ei tundnudki. (Et kolmas õppejõud, kellelt rektor ka iseloomustust oli soovinud, kirjutas selle õige negatiivse, üllatas mind küll veel enam...) Nojah, kui juba parandada, siis märkida ehk sedagi, et lk 828 on valesti trükitud Salvador Espriu jaVicente Aleixandre nimi.

Eerik Teder saatis mulle (olgu ta tänatud) oma väikese uurimuse „Suomenpojat Viron kirjallisuudessa ja heidän teostensa vastaanotto Suomessa” (sarjas FU 8, parsVII, Jyväskylä 1996). Katse kogu teemat hõlmata on tervitatav, ja ei saa ka pahaks panna, et tulemuses on mõningaid lünki. Käsitlen neid esinemise järjekorras.

Kõigepealt on töö alguses, juba teises lõigus selgesti alahinnatud soomepoiste osa teaduses, väites, et neist ainult neli teadlast on rahvusvaheliselt tuntud. Vähemalt kaht nimetaksin kohe veel, aga teades, et kuuestki nimest ei piisaks, jätan täpsustamise meie veteranide ühenduse hooleks. Edasi leiame toreda „Viru vande” variandi: „On tähelepandav kokkusattumine, et kolm noort reameest – A. Kaalep, R. Kaugver ja R. Kolk – istusid Luumäel metsa veeres ja vestlesid tulevikust ja kirjandusest ja kirjutasid luuletusi ja mõtteid vihikusse, mis imekombel on Kaugveril säilinud.” Kahjuks mingit nii kaunist pilti maalida ei saa. Albumist Quasimodo oli eespool juba juttu; selle tegemise mõte tekkis kolmel poisil hoopis Puntaris (oma paarkümmend kilomeetrit Luumäest) ja sai teoks Viiburi lahe rindel. Kolk oli Kaugveri sõber, pikemat juttu temaga ei ole minul Soome sõjaväe päevil olnudki. Edasi ei ole päris õiget informatsiooni meie rügemendi kahe pataljoni ebareeglipäraselt ilmuvaist paljundatud ajakirjakestest Üle Lahe ja Kodutee; Raimond Kolgi kaastööd neile ma ei mäletagi. (Eriti ilmekalt on mulle meelde jäänud aga kaks neis väljaandeis esinenud värsiseppa – Ants Lahi ja Silver Morn, kodanikunimega Koppel, kes muide elab Tallinnas.) Malevlane ei olnud soomepoiste, vaid Helsingis elavate eesti pagulaste häälekandja (väljaandjaks eeskätt Valev Uibopuu ja Eerik Laid). Soomepoiste vangilaagripõli kestis harva ainult viis-kuus aastat, nagu artiklist loem; isegi 12-aastast tean ma nimetada, „põhinorm” oli alguses 10, hiljem 25 aastat. (Muidugi lisaks + 5 ka!) Kirjandusrühmitus Tuulisui tulnuks soome keelde tõlkida küll vist kui „Tuulisuin”, igatahes mitte „Tulisuu”!

Millised nimed sellest käsitlusest puuduvad? Nimetada võinuks kõiki kolme Mikiveri-venda (Ilmar, Olev, Heino), kellest kirjanduslikult tegev on olnud eriti esimene, vähem teine ja kolmas. Olev ja Heino pole olnud ainsad kirjaosavad kujutavad kunstnikud – Loomingu lugeja tunneb ka Ilmar Malinit kui belletristi. Ja mainimist väärinuks ju ka üks JR 200 soomlasest sõjamees, nimelt leitnant Eino Arohonka, kes Aaro Honka pseudonüümi all oli üks populaarsemaid soome noorsookirjanikke sõjajärgseil aastail.

Eerik Teder lõpetab oma käsitluse soovitusega tutvustada soome lugejaile veel Ilmar Jaksi novelle ja romaane, Ilmar Talve romaani „Maja lumes” ja anda välja luuleantoloogia. (Kas soomepoistest poeetide antoloogia? Kahtlen veidi selle mõtte otstarbekuses.) Mina soovitaksin Heino Susi „Sarviku sulaste” kaht osa, et terve tema tetraloogia oleks tuttav ka sealpool lahte (Juha Virkkunen, kahe esimese osa tõlkija, on need osad vist juba tõlkinud), ja siis vahest mingit koguteost, mis ehituna kommentaaride ja fotodega (ja Olev Mikiveri piltidega) tutvustaks soomepoiste 1943. aasta võidupühaks koostatud albumit (kindlasti ka mõnda armastatud oraatori Ignas Tõrmaküla teksti), väljaandeid Üle Lahe ja Kodutee ning miks mitte ka meie Quasimodot. Soome lugejaile võiks valik sellest materjalist olla huvitav küll, vähemalt ajalooliselt.

Aga mis panna niisuguse koguteose pealkirjaks? Mäletan, et kui ilmuma hakkasid pataljonide ajakirjad, siis nimetati vahel nende järgi ka pataljone endid: Üle-lahe-pataljon ja Kodutee-pataljon. Mis nimi panna aga rügemendile, küsiti siis. Ja vastati: muidugi Kolmas Võimalus! Sest kui kommunistlikud ja fašistlikud okupandid (nende eeskujul mõni praegunegi eesti skribent) üha korrutasid, et kolmandat võimalust ei ole, vastasime meie, soomepoisid, kooris: alati on kolmas võimalus! Ühtki sobivamat pealkirja ma ei tea.

Looming 1996, nr 9

1 Ütlen selle soome neiu perekonnanime ikkagi ära: teda ennast on ju ka kogu loost teavitatud! See on Leino. (A. K. 2013.) [ ↵ ]