Читать книгу Kodu kõikjal kaasas - Ain Kaalep - Страница 8

HEINO MIKIVERI
LEGEND

Õieti on legendaarne terve see vennakolmik: esiteks USA-s elav luuletaja ja publitsist, tuntud raadiohääl Ilmar Mikiver, teiseks Rootsis elanud ja mõne aja eest lahkunud kunstnik Olev Mikiver, ning siis kolmandana tema, Heino, noorim, sõprade seas Niuksuks kutsutud – kas siis sellepärast, et noorim, või hoopis naljapärast, sest ta oli kaugelt kogukam vanematest vendadest, lausa Kalevipoeg. Mitte üksnes kogukam, vaid ka mitmekülgsem: oskas kirjutada väga heal tasemel värsse, joonistada ja maalida, aga peale selle oli ta ka silmapaistev muusik, džässis aktiivne enam-vähem elu lõpuni.

See lõpp jõudis kätte tänavu 26. veebruaril, laskmata Heinol saada kaheksakümneseks, mis võinuks toimuda samuti tänavu, nimelt 31. augustil. Kohe selgitan, mispärast ta juba on legend ja saab selleks kahtlemata veel rohkemgi.

Olin kevadel 1946 imekombel ja tänu mõjukale sugulasele pääsenud Vene julgeolekuorganite küüsist. Karistuseks määras Moskva erinõupidamine kolm aastat vangilaagrit ja ühtlasi amnesteeris mu (sõjaaegsete „pisikuritegude” puhul seda tollal tehti). Kodus Tartus tagasi, tundsin ennast omajagu halvasti, eriti tunnetades mõnegi tuttava kahtlevat suhtumist: kuidas sa ikkagi lahti said! Mu kaasüliõpilaste hulka kuulusid Ea Jansen ja Niina Trass (hiljem Lassmann, Peep Lassmanni ema), ja kord nende seltskonnas (Kloostri tänava mälestusväärses korteris) sain tuttavaks saatusekaaslasega: noormehega, kes oli ka saanud kolmeaastase karistuse (ja amnesteeritud), samuti Soome sõjaväes olemise eest. Esimesest hetkest tekkis vastastikune sümpaatia, vist vajasime mõlemad saatusekaaslase lähedust. Heino on minust kirjutanud nii: Jõime temaga koos ära määramatul hulgal õlut ning laulsime rügemendi hümni, Sirkka Liisat ja Iso-Iitat – niipalju kui sõnu mäletasime. Küsisin temalt nõu, kas ei saaks ühineda Lõuna-Eesti metsavendadega, ja ta lubas asja uurida.

Ja ma olevatki vastava kontakti leidnud. Ausõna, ei mäleta, missuguse – niisugused asjad unustati tollal ju kähku, ja nõnda, et mälusse jäi tõepoolest auk. Võpatan praegugi, mõeldes võimalusele, kuidas võinuks mu kontaktiotsimine teatavaks saada seal, kus see tekitanuks ametialast huvi. Heino „kaassüüdlased” ju vangistatigi ja said oma karistuse.

Suuskadel Soome põgenemisest räägiti juba Talvesõja ajal, Heino on aga see mees, kes on kirja pannud ilmeka mälestuskillu „Jääretk Soome aastal 1947” (soomepoiste väljaandes Põhjala Tähistel 1995, nr 22), niisiis jäädvustanud ajalukku selle tõenäoliselt ju väga harva sooritatud teekonna. Olin temaga Tartus koos neil kuudel, kui ta varjas ennast Tallinna julgeolekumeeste eest – talle oli tehtud sundiv koostööettepanek ja ta oli otsustanud põgeneda, maksku mis maksab. (Mõtlen vahel, et mõnigi mees – õnneks ei oska ma konkreetseid viiteid teha – võttis tollal niisuguse ettepaneku aralt vastu ja veedab nüüd meie seas muretuid vanadusaastaid...)

1947. aasta 24. märtsi õhtul alustas Heino Kadriorust teed, saanud jääolude kohta informatsiooni Boris Kaburilt, seljas Silva Mere õmmeldud „lumerüü” ja suusad all. Viimased jättis ta küll tülikana maha ja jõudiski 26.−27. märtsi vahelisel ööl Soome, paraku mitte Helsingisse, nagu kavatses, vaid selle ees asuvale Suomenlinna saarele. Mis sel teekonnal kõik juhtus, on Heino lausa meisterliku kujundlikkusega üles tähendanud eespool tsiteeritud kirjatöös, surmväsinuna läbi elatud nägemused sealhulgas:

Nüüd tundus juba, et mind on mitu, oleksin nagu lendavate hanede diagonaalne rivi. Tagumised nagu ütlesid, et aitab, enam edasi ei lähe, mina ise aga, ees paremal, et läheme veel natuke.

Tekkis ka kuulmishallutsinatsioone, mis on samuti kirja pandud, ja kokkuvõttes on meie ees lausa krestomaatiline pala, mis lõpeb pildiga läbinisti ärakurnatud põgeniku salakavalast ülekuulamisest. Ülekuulaja nimi oli Allan Kaspio (nagu Heinolt olen kuulnud) ja see kuulub tingimata Soome häbitahvlile:Valpo (riigipolitsei) protokolli sai Heino näha Leningradis, kus see kuulus toimikusse, mille põhjal mõistis Nõukogude tribunal talle seekord kümme aastat vangilaagrit...

Ta pidas vastu, tuli tagasi, lõpetas kunstiinstituudi, tegi pilte (mõne uhke omanik olen minagi), vaimukaid juhuluuletusi, muusikat, leidis nii mõnegi sõbra ja oli üldse kõigi poolt armastatud. Ka Akadeemia numbreid on ta illustreerinud. Legendiks jääb ta oma kindlameelsusega: pigem hukkuda kui olla nuhk, ütles ta endale, ja oligi hukkumas, pääsedes tänu Sellele, kes kaitseb ausaid ja julgeid inimesi.

Looming 2004, nr 4