Читать книгу Mõrv ei ole lapsemäng - Alan Bradley - Страница 3
ÜKS
ОглавлениеLebasin surnuna kirikuaias. Sellest hetkest, kui leinajad oma viimased kurvad hüvastijätusõnad laususid, oli veninud mööda tunnike.
Kell kaksteist, täpselt siis, kui me oleksime muidu istunud lõunasöögilauda, oli alanud minu ärasaatmine Buckshaw’st: minu poleeritud roosipuust kirst toodi võõrastetoast välja, kanti aeglaselt alla mööda laiu kiviastmeid sissesõiduteele ning libistati südantmurdva kergusega ootava surnuvankri avatud tagaosast sisse, kus see muljus laiaks väikese metsalillekimbu, mille üks leinav külaelanik oli hellalt sinna asetanud.
Sellele oli järgnenud pikk sõit mööda kastanialleed Mulfordi väravateni, mille tagajalgadel seisvad greifid vaatasid meie möödudes eemale, kuid kas kurbusest või põlgusest, seda ei saa ma iial teada.
Dogger, isa truu meistrimees kõigi tööde peale, oli mõõdetud sammudega aeglaselt liikuva surnuvankri kõrval astunud, pea langetatud, käsi kergelt vankri katusele asetatud, otsekui tahaks ta kaitsta minu maiseid jäänuseid millegi eest, mida vaid tema nägi. Väravate juures oli üks surnumatja tumm abiline käeviibete abil ta lõpuks renditud autosse juhatanud.
Ja nii olidki nad mu Bishop’s Lacey külasse toonud, möödudes süngelt nendestsamadest rohelistest radadest ja tolmuste hekkidega ääristatud teedest, kus ma oma elu ajal olin iga päev jalgrattaga sõitnud.
Püha Tancredi kiriku pungil surnuaias olid nad mu õrnalt surnuvankrilt maha tõstnud ning kandnud mu teosammul mööda pärnadealust teerada üles. Siin olid nad mu hetkeks värskelt niidetud murule maha pannud.
Sellele oli järgnenud matuseteenistus haigutava haua ääres ja vikaari hääles oli kõlanud siira leina noot, kui ta tavapäraseid sõnu lausus.
See oli esimene kord, kui ma matmissõnu sellise nurga alt kuulsin. Eelmisel aastal olime käinud isaga küla poodniku, vana härra Deani matustel. Tema haud oli tegelikult vaid mõne jardi kaugusel kohast, kus mina praegu lamasin. See oli juba sisse vajunud ega olnud jätnud endast maha muud kui rohuse ristkülikukujulise lohu, mis oli suurema osa ajast täis seisvat vihmavett.
Minu vanim õde Ophelia ütles, et see vajus sisse, kuna härra Dean oli surnust üles ärganud ning tema keha ei olnud enam hauas, samas kui Daphne, minu teine õde, ütles, et lohk oli tekkinud sellepärast, et ta oli kukkunud alla vanemasse hauda, mille omanik oli ära kõdunenud.
Mõtlesin enda all olevale kontide supile: supile, mille koostisosaks mina pidin nüüd saama.
Flavia Sabina de Luce, 1939–1950, kirjutatakse minu hauakivile, tagasihoidlikule ja maitsekale hallile marmorile, kus pole ruumi võltside sentimentaalsuste jaoks.
Kahju. Kui ma oleks elanud piisavalt kaua, oleksin jätnud kirjalikud juhised, mis oleksid näinud ette pisukest Wordsworthi:
Ja kui nad oleksid selle ees tagasi kohkunud, oleks olnud minu teine valik see:
Truu süda reetlikust teost
kõige enam meelehärmi tunneb.
Ainult Feely, kes oli neid ridu klaveri taga laulnud, tunneks selles ära loo Thomas Campioni „Kolmandast aariaraamatust” ning tema oleks süüdlaslikust leinast liiga hõivatud, et kellelegi ütlema minna.
Minu mõtisklused katkestas vikaari hääl.
„… mullast oled sina võetud, mullaks pead sina saama ja mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles…”
Ja korraga olidki nad läinud, jätnud minu üksinda maha – üksinda vaklasid kuulama.
Oligi kõik: vaese Flavia teekonna lõpp.
Nüüdseks oli perekond juba tagasi Buckshaw’s ja kogunenud ümber pika söögisaali laua: isa istub oma tavapärases jäises vaikuses, Daffy ja Feely embavad teineteist, näod lõdvad ja pisaraist märjad, sellal kui proua Mullet, meie kokk, kannab sisse kandiku ahjupraega.
Mulle meenus miski, mida Daffy mulle kord öelnud oli, kui „Odüsseiat” endasse ahmis: et küpsetatud liha oli iidses Kreekas traditsiooniline matusetoit, mille peale mina olin vastanud, et proua Mulleti kokaoskusi arvestades ei olnud viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul just palju muutunud.
Aga nüüd, kui olin surnud, mõtlesin, et võib-olla peaksin veidi lahkust harjutama.
Dogger oleks muidugi lohutamatu. Kulla Dogger: ülemteenerautojuht-toapoiss-aednik-mõisavalitseja, vaene posttraumaatilise šoki sündroomi põdev hing, kelle erinevad anded tulid ja läksid nagu tõusuvesi; Dogger, kes oli hiljuti päästnud minu elu ja selle järgmiseks hommikuks unustanud. Ma hakkan temast koledasti puudust tundma.
Ja ma hakkan tundma puudust ka oma keemialaborist. Ma mõtlesin kõigile neile helgetele tundidele, mille olin veetnud selles Buckshaw’ hüljatud tiivas, õndsalt üksi oma pudelite, destilleerimisnõude, rõõmsalt mulksuvate torude ja katseklaaside keskel. Ja mõelda, et ma ei näe neid enam kunagi. See oli peaaegu väljakannatamatu.
Kuulasin tõusvat tuult, kui see minu pea kohal jugapuudes sosistas. Siin Püha Tancredi kellatorni varjus hakkas juba viludaks tõmbama ning varsti ongi pime.
Vaene Flavia! Vaene kivikülm surnud Flavia.
Nüüdseks soovivad Daffy ja Feely juba, et ei oleks tema lühikese üheteistkümne aasta jooksul siin maal oma väikese õe vastu nii vastikud olnud.
Selle mõtte peale hakkas mööda mu põske nirisema pisar.
Kas Harriet ootab mind ja tervitab mind taevas?
Harriet oli minu ema, kes oli hukkunud mägironimisõnnetuses aasta pärast minu sündi. Kas ta tunneb mind ära, nüüd, kümme aastat hiljem? Kas tal on endiselt seljas mägironimisvarustus, milles ta oma elu kaotas, või on ta selle nüüdseks vahetanud valge rüü vastu?
Noh, olgu tal seljas mis tahes, ma teadsin, et see näeb kindla peale stiilne välja.
Kostis ootamatu tiivaplagin, mis kajas valjult vastu kiriku kiviseintelt ning võimendus pooleaakrilisel vitraažaknal ja mind ümbritsevatel hauakividel ärevust tekitavalt valjuks. Tardusin.
Kas see oli ingel – või veelgi tõenäolisemalt, peaingel –, kes taevast alla laskus, et Flavia õnnis hing paradiisi viia? Kui ma veidi silmad avasin, võisin läbi ripsmete oma ümbrust näha, kuigi ähmaselt.
Aga mul polnud õnne: see oli hoopis üks räsitud hakk, kes alati Püha Tancredi läheduses passis. Need hulkurid olid kirikutornis pesitsenud sellest ajast saadik, kui torni kolmeteistkümnendal sajandil ehitanud müürsepad oma tööriistad kokku pakkisid ja lahkusid.
Nüüd oli see idioodist lind maandunud kohmakalt ühe skulptuuri taeva poole osutava marmorsõrme otsa ning uuris mind rahulikult oma säravate naeruväärsete nööpsilmadega, pea ühele küljele kallutatud.
Hakid ei õpi ka kunagi. Pole vahet, kui palju ma nendega seda nalja tegin, varem või hiljem tuli üks neist tornist alla asja uurima. Haki ürgse arusaama järgi tähendab kirikaias horisontaalselt lebav keha vaid üht: toitu.
Nagu ma olin tosin korda varemgi teinud, kargasin püsti ning heitsin linnu poole kivi, mida olin peos peitnud. Viskasin mööda – aga noh, ma viskasin peaaegu alati mööda.
Pahameelekraaksatusega tõusis lind õhku ja kadus jõe poole lennates tiibade plaginal kiriku taha.
Nüüd, kui ma jalul olin, taipasin, et mul on kõht tühi. Muidugi oli! Ma polnud hommikust saadik söönud. Hetkeks mõtlesin, kas kogudusemaja köögist võiks ehk leida mõne üle jäänud moosipiruka või veidi kooki. Püha Tancredi Naiste Ühing oli eile õhtul seal koosolekut pidanud ning võimatu see ei olnud.
Kui ma läbi põlvekõrguse rohu kahlasin, kuulsin kummalist nuuskivat heli ja hetkeks arvasin, et nipsakas hakk oli tagasi tulnud, et viimane sõna öelda.
Seisatasin ja jäin kuulama.
Ei midagi.
Ja siis kostis heli uuesti.
Vahel on see needus ja vahel õnnistus, et ma olen pärinud Harrieti täiusliku kuulmise, kuna ma suudan – nagu mulle meeldib Feelyle rääkida – kuulda asju, mille peale juuksed peas püsti tõusevad. Üks heli, mille minu kõrvad eriliselt hästi ära tunnevad, on nutmine.
See tuli kirikaia loodepoolsest nurgast – kuskilt puidust kuuri lähistelt, kus köster oma hauakaevamiseks mõeldud tööriistu hoidis. Kui ma aeglaselt kikivarvul lähemale hiilisin, muutus heli valjemaks: keegi oli korraliku vana kooli halamise ette võtnud, sellise südantlõhestava vesistamise.
On lihtne loodusseadus, et kui enamik mehi suudab nutvast naisest mööda kõndida, nagu oleks neil silmaklapid peas ja kõrvad liiva täis, ei suuda ükski naisterahvas teist nutmas kuuldes teda abita jätta.
Piilusin marmorsamba tagant ja seal ta oligi, lebas täies pikkuses näoli lubjakivist hauaplaadil, punased juuksed üle kulunud tähtede voogamas nagu vereojad. Kui poleks olnud sigaretti, mis stiilselt tema sõrmede vahel rippus, oleks naine võinud pärineda mõne prerafaeliidi maalilt, näiteks Burne-Jonesi omalt. Osa minust ei tahtnudki teda üldse segada.
„Terekest!” ütlesin. „Kas teiega on kõik korras?”
See, et sääraseid vestlusi alustatakse alati täiesti totaka küsimusega, on samuti lihtne loodusseadus. Niipea kui ma lause lõpetasin, kahetsesin seda.
„Oh! Muidugi on minuga kõik korras!” hüüatas naine, kargas püsti ning pühkis silmi. „Mida sa õige mõtled, et mulle niimoodi ligi hiilid? Kes sa selline üldse oled?”
Peanõksuga heitis ta juuksed seljale ning lükkas lõua ette. Tal olid kõrged põsesarnad ja dramaatiliselt nurgeline nägu nagu tummfilmistaaridel, ja sellest, kuidas ta oma hambad paljastas, oli selgelt aru saada, et tal on kabuhirm.
„Flavia,” ütlesin. „Minu nimi on Flavia de Luce. Ma elan siin – Buckshaw’s.”
Osutasin pöidlaga umbes kodu suunas.
Ta vahtis mind endiselt nagu naine, kes on sattunud õudusunenäkku.
„Andke andeks,” ütlesin. „Ma ei tahtnud teid ehmatada.”
Ta ajas end täies pikkuses – mida polnud rohkem kui viis jalga ja mõni toll peale – sirgu ning astus mulle sammu lähemale nagu ägedaloomuline Botticelli Veenuse versioon, mida olin kord ühel Huntley & Palmersi küpsisepurgil näinud.
Ma ei taganenud, vaid vahtisin tema kleiti. See oli kreemjast puuvillasest kangast, sisse võetud pihiku ja avara seelikuosaga, kirjatud täis kõiksugu tillukesi lilli: punaseid, kollaseid, siniseid ja erkoranže nagu moonid, ning mul ei jäänud märkamata, et kleidisaba oli pooleldi kuivanud mudast plekiline.
„Mis on?” küsis ta tähtsalt sigaretti kimudes.„Pole kunagi kedagi kuulsat näinud?”
Kuulsat? Mul polnud aimugi, kes see naine on. Ma tahtsin talle juba öelda, et olin küll kuulsat inimest näinud, täpsemini Winston Churchilli. Isa oli teda mulle Londonis taksoaknast näidanud. Churchill oli seisnud Savoy ukse ees, pöidlad vestitaskus, ning rääkinud kollases vihmamantlis mehega.
„Vana hea Winnie,” oli isa sosistanud, otsekui iseendale.
„Oh, miks ma üldse üritan?” ütles naine. „See paganama paik… paganama inimesed… paganama autod!” Ning ta hakkas jälle nutma.
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” küsisin.
„Oh, mine minema ja jäta mind rahule,” nuuksus ta.
Olgu siis nii, mõtlesin. Tegelikult mõtlesin veel midagi, aga et ma üritan olla parem inimene…
Seisatasin veel hetkeks ja kummardusin ettepoole, et näha, kas tema langevad pisarad reageerivad kuidagi hauakivi poorse pinnaga. Ma teadsin, et pisarad koosnevad suures osas veest, soodiumkloriidist, mangaanist ja potassiumist, samal ajal kui lubjakivi koosnes peamiselt kaltsiidist, mis soodiumkloriidis lahustub – aga vaid kõrgetel temperatuuridel. Nii et kui Püha Tancredi kirikaias valitsev temperatuur just äkitselt mitmesaja kraadi võrra ei kerki, tundus ebatõenäoline, et siin võiks midagi keemiliselt huvipakkuvat juhtuda.
Pöörasin ringi ja kõndisin minema.
„Flavia…”
Vaatasin tagasi. Ta sirutas minu poole kätt.
„Vabandust,” ütles ta. „Mul on lihtsalt olnud üks täiesti paganama jõle päev, otsast lõpuni.”
Seisatasin hetke – ning läksin siis aeglaselt, ettevaatlikult tema juurde tagasi, sellal kui tema käeseljaga silmi pühkis.
„Rupert oli kohe alguses halvas tujus – juba enne seda, kui me hommikul Stoatmoorist teele asusime. Ma pean tunnistama, et meil oli täitsa tüli ja siis veel kogu see jama furgooniga – see oli lihtsalt viimane piisk. Ta läks kedagi otsima, kes selle ära parandaks, ja mina… noh, siin ma olen.”
„Mulle meeldivad teie punased juuksed,” ütlesin. Ta puudutas neid kohe ja naeratas, nagu ma arvasingi, et ta teeb.
„Kui ma sinuvanune olin, kutsuti mind Porgandpeaks. Porgandpea! Mõelda vaid!”
„Porgandipealsed on rohelised,” ütlesin ma. „Kes on Rupert?”
„Kes on Rupert?” küsis ta vastu. „Nalja teed või!”
Ta osutas sõrmega ja ma pöörasin vaatama: kirikaia nurga juurde oli pargitud päevinäinud furgoon – Austin Eight. Uhkeldavate kuldsete tsirkusetähtedega, mis olid läbi paksu tolmu- ja mudakorra veel loetavad, oli auto küljele kirjutatud: Porsoni Nukud.
„Rupert Porson,” ütles ta. „Kõik teavad Rupert Porsonit. Orav Snoddy. „Võlukuningriigi” Rupert Porson. Kas sa pole teda siis televiisorist näinud?”
Orav Snoddy? „Võlukuningriik”?
„Meil ei ole Buckshaw’s televiisorit,” ütlesin. „Isa ütleb, et see on üks räpane leiutis.”
„Isa on erakordselt tark mees,” ütles ta. „Isa on kahtlemata…”
Teda katkestas lahtise keti metalne kõlin, kui vikaar kiriku nurga tagant välja ilmus. Ta tuli ratta seljast maha ning toetas oma loppis Raleigh’ jalgratta lähima hauakivi vastu. Kui ta meie poole astus, märkasin, et kanoonik Denwyn Richardson ei olnud sugugi tüüpiline külavikaar. Ta oli suur ja vormis ja tugev, ja kui ta oleks olnud tätoveeritud, oleks teda kergesti võinud pidada mõne roostes tramplaeva kapteniks, mis end vaevaliselt ühest päikesest põlenud sadamast teise vedas, kuskil jumalast hüljatud ääremaadel, mis Briti Impeeriumile veel alles on jäänud.
Tema must vaimulikurüü oli kriitjast tolmust määrdunud ja plekiline, otsekui oleks ta jalgrattaga uppi käinud.
„Neetud!” ütles ta mind nähes. „Ma kaotasin oma püksisääreklambri ära ja tõmbasin püksisääre katki,” ja end kloppides meie poole tulles lisas ta: „Cynthia käest saan nüüd küll paraja peapesu.”
Naise silmad läksid suureks, kui ta mulle kiire pilgu heitis.
„Ta on hakanud viimasel ajal nõelaga minu asjadele mu initsiaale peale kraapima,” jätkas ta, „aga ega ma neid sellepärast vähem ära kaota. Eelmisel nädalal hektograafimasina paber koguduse bülletääni jaoks, nädal enne seda käärkambri vasest uksenupp. Lausa vihale ajab.”
„Tere, Flavia!” ütles ta. „Alati tore sind kirikus näha.”
„See on meie vikaar, kanoonik Richardson,” ütlesin punase peaga naisele. „Võib-olla saab tema aidata.”
„Denwyn,” ütles vikaar kätt võõra poole sirutades. „Pärast sõda ei pane me tseremoniaalsusele enam nii suurt rõhku.”
Naine sirutas kaks või kolm sõrme välja ning puudutas vikaari peopesa, kuid ei öelnud midagi. Kui ta kätt sirutas, libises tema kleidi lühike varrukas üles ning ma nägin vilksamisi tema käsivarrel koledat rohekaslillat sinikat. Ta kattis selle kiiruga vasaku käega, kui puuvillast kangast allapoole tiris, et sinikat varjata.
„Ja kuidas ma aidata saan?” küsis vikaar furgooni poole osutades. „Seda ei juhtu tihti, et meil siin pastoraalses kolkas õnnestub teenida nõnda auväärset teatrirahvast.”
Naine naeratas vapralt. „Meie furgoon läks katki – või sama hästi kui katki. Midagi karburaatoriga. Kui viga oleks elektroonikas, oleks Rupert selle kindlasti siuhti ära parandanud, kuid kahjuks ei käi tema jõud kütusesüsteemist üle.”
„Heldeke, heldeke!” ütles vikaar. „Ma olen kindel, et autotöökoja Bert Archer saab teid aidata. Ma helistan talle kohe, kui soovite.”
„Oh ei,” ütles naine kiiresti – võib-olla liigagi kiiresti – „me ei tahaks kellelegi tüli teha. Rupert läks peatänavale. Ta on arvatavasti juba kellegi leidnud.”
„Kui oleks leidnud, oleks ta juba tagasi,” ütles vikaar. „Las ma helistan Bertile. Ta käib tihti pärastlõunati kodus pikutamas. Vaadake, ta ei ole enam nii noor kui vanasti – ega keegi meist ei ole, kui nii võtta. Ometi on üheks minu lemmikmõtteks see, et kui asi jõuab mootorite ja mehaanikani – isegi kui tegu on taltsutatud isenditega –, ei tee kiriku õnnistus kunagi kahju.”
„Oh ei. See oleks teile liiga suur vaev. Ma olen kindel, et kõik läheb hästi.”
„Rumal jutt,” ütles vikaar, kes juba hauakivide vahel laveerides eemaldus ja täiskiirusel pastoraadi poole liikus. „See pole mingi vaev. Olen sutsti tagasi.”
„Vikaar!” hüüdis naine. „Palun…”
Mees jäi poolelt sammult seisma ning tuli vastumeelselt meie poole tagasi.
„Lihtsalt et… vaadake, me…”
„Ahaa! Küsimus on siis rahas,” ütles vikaar.
Naine noogutas kurvalt, pea norus, punased juuksed näo ette vajunud.
„Ma olen kindel, et me saame midagi korraldada,” ütles vikaar. „Näete! Seal teie abikaasa ongi.”
Läbi kirikaia marssis meie poole liiga suure pea ja lombaka kõnniga väike mees, kelle parem jalg tegi iga sammuga tema ees laia kohmaka poolkaare. Kui ta lähemale jõudis, nägin, et tema jalasääre ümber oli raske rauast tugiklamber.
Ta pidi olema umbes neljakümnendates eluaastates, aga oli raske täpselt öelda.
Tema miniatuursusest hoolimata ähvardasid ta kummis rind ja tugevad käsivarred iga hetk rebida lõhki õhukesest triibulisest puuvillasest kangast ülikonna, mis neid kängitses. Nendega võrreldes oli tema parem jalg haletsusväärne: selle järgi, kuidas tema püksid kasutult selle ümber laperdasid, oli näha, et jalg polnud muud kui üks peenike tikk. Oma suure peaga nägi ta minu arvates välja pigem nagu hiiglaslik kaheksajalg, kes oma eri pikkusega jalgadel üle kirikaia looberdab.
Ta jäi vaarudes seisma ning kergitas aupaklikult lamedat nokaga autojuhimütsi, paljastades heledate sagris juuste pahmaka, mis sobis täpselt tema lühikese kitsehabemega.
„Teie olete vist Rupert Porson?” ütles vikaar uustulnukal rõõmsalt kätt surudes. „Mina olen Denwyn Richardson – ja see on minu noor sõber Flavia de Luce.”
Porson noogutas mulle ning heitis peaaegu märkamatult naisele kiire sünge pilgu, enne kui oma prožektornaeratuse põhja keeras.
„Teil on mootoriga muret, nagu ma aru saan,” jätkas vikaar. „Üsna ebameeldiv. Ometi on „Võlukuningriigi” ja Orav Snoddy looja tänu sellele meie keskel – see lihtsalt tõestab seda vana kõnekäändu, mis?”
Ta ei öelnud, millist kõnekäändu ta silmas pidas, ja keegi ei hakanud seda ka pärima.
„Ma hakkasin just teie heale abikaasale ütlema,” lausus vikaar, „et Püha Tancredi kirikul oleks suur au, kui te leiaksite võimaluse meile kogudusemajas veidike meelelahutust pakkuda, kuni teie furgooni parandatakse. Ma muidugi mõistan, kui nõutud te olete, kuid ma ei täidaks korralikult oma kohust, kui vähemalt Bishop’s Lacey laste – ja ka täiskasvanute – nimel ei üritaks. Aeg-ajalt on kasulik lasta väärilise kultuuriürituse nimel lapsi nende rahakassade kallale, kas te ei leia?”
„Vaadake, vikaar,” ütles Porson mesisel häälel – mulle tundus, et nii tillukese mehe jaoks oli see liiga vali, liiga kõlav, liiga lipitsev – „meie graafik on üsna tihe. Meil on olnud kurnav ringreis ja London ootab…”
„Ma mõistan,” ütles vikaar.
„Aga,” lisas Porson ja tõstis dramaatiliselt nimetissõrme, „miski ei valmistaks meile suuremat heameelt, kui oma õhtusöögi eest veidi laulda, nagu öeldakse. Kas pole, Nialla? Täpselt nagu vanasti.”
Naine noogutas, kuid ei öelnud midagi. Ta vahtis hoopis silmapiiril kõrguvaid mägesid.
„Noh, sellisel juhul,” ütles vikaar käsi reipalt kokku hõõrudes, nagu tahaks tuld teha, „oleme kokku leppinud. Tulge minuga ja ma näitan teile kogudusemaja. See on üsna kulunud, kuid meil on olemas lava ja sealne akustika on märkimist väärt.”
Nende sõnadega kadusid mehed kiriku nurga taha.
Hetkeks tundus, et ei olegi enam midagi öelda. Ja siis hakkas naine kõnelema: „Ega sul juhuslikult suitsu ei ole, mis? Ma tahaks kangesti ühe mahvi teha.”
Raputasin üsna rumalalt pead.
„Hmmm…” ütles ta. „Sa näed välja, nagu sul võiks suitsu olla.”
Esimest korda elus olin sõnatu.
„Ma ei suitseta,” suutsin vaid öelda.
„Ja miks siis mitte?” küsis tema. „Kas sa oled selleks liiga noor või liiga tark?”
„Ma plaanisin sellega järgmisel nädalal algust teha,” ütlesin totakalt. „Ma pole lihtsalt veel jõudnud.”
Ta heitis pea kuklasse ning naeris, kõik hambad paljastatud nagu filmitähel. „Sa meeldid mulle, Flavia de Luce,” ütles ta. „Kuid mul on väike eelis, kas pole? Sina ütlesid mulle oma nime, aga mina sulle enda oma pole öelnud.”
„See on Nialla,” ütlesin. „Härra Porson kutsus teid Niallaks.”
Ta sirutas käe välja, näol tõsine ilme. „Nii see on,” ütles ta, „kutsus jah. Aga sina võid kutsuda mind Haneemaks.”
1
Rida William Wordsworthi „Lüürilistest ballaadidest”, tõlkinud Märt Väljataga. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.