Читать книгу Mõrv ei ole lapsemäng - Alan Bradley - Страница 5

„Niisiis!” ütles vikaar reipalt, ise käsi hõõrudes, nagu poleks midagi juhtunud. „See on otsustatud. Kust me alustame?” Ta vaatas innukalt ühe otsast teise otsa.

„Furgooni tühjakslaadimisest vist,” ütles Rupert. „Ma eeldan, et me saame asju etenduseni siin hoida?”

„Oh, muidugi… muidugi,” ütles vikaar. „Kogudusemaja on sama turvaline nagu iga teinegi maja. Võib-olla pisut turvalisemgi.”

„Siis peaks keegi furgooni üle vaatama… ja meil oleks vaja paariks päevaks öömaja.”

„Jätke see asi minu hooleks,” ütles vikaar. „Ma olen kindel, et mul õnnestub midagi organiseerida. Niisiis, käärime käised üles ja asume tööle. Tule, Flavia, kullake. Ma olen kindel, et me leiame midagi ka sinu eriliste annete jaoks.”

Midagi minu eriliste annete jaoks? Mingil põhjusel kahtlesin ma selles – kui just ei tule mängu mürgitamine, mis oli minu peamine rõõm.

Aga kuna mul ei olnud veel isu koju Buckshaw’sse minna, manasin vikaari tarvis ette oma parima gaidinaeratuse (erus gaidi naeratuse) ning järgnesin talle koos Ruperti ja Niallaga kirikaeda.

Kui Rupert furgooni uksed lahti lükkas, avanes mulle esimene sissevaade reisiva meelelahutaja ellu. Austini hämar sisemus oli täis ehitatud lakitud sahtleid, igaüks kenasti omal kohal naabri kõrval või peal või all: täpselt nagu kingakarbid tõhusa kingsepa äris, ning iga sahtel libises oma siinidel sisse-välja. Furgooni põrand oli kuhjatud täis suuri kaste – need olid tegelikult päris kaubakastid –, millel köiest sangad, et neid oleks parem liigutada ja tassida sinna, kuhu vaja.

„Rupert tegi selle kõik ise,” ütles Nialla uhkusega. „Sahtlid, kokkupandav lava, valgussüsteem… ta tegi prožektorid vanadest värvipurkidest, eks olnud nii, Rupert?”

Rupert noogutas hajameelselt, kui ühe raudtorude pundi eest tõstis.

„Ja see pole veel kõik. Ta lõikas juhtmed, valmistas rekvisiidid, värvis dekoratsioonid, nikerdas puidust nukud… kõik asjad – see muidugi välja arvatud.”

Ta osutas kobakale mustale kohvrile, millel nahast käepide ja külgedel augud.

„Mis seal sees on? Mõni loom?”

Nialla naeris.

„Midagi veel paremat. See on Ruperti au ja uhkus: lintmagnetofon. Ta tellis selle Ameerikast. Maksis kenakese summa, usu mind. Aga see on ikkagi odavam, kui maksta BBC orkestrile, et see taustamuusikat mängiks!”

Rupert oli juba alustanud kastide Austinist väljasikutamist, ise rassimisest ähkides. Tema käsivarred olid nagu sadamakraanad, tõstsid ja keerasid… tõstsid ja keerasid, kuni kõik lõpuks kuhjas murul seisis.

„Lubage ma aitan,” ütles vikaar ning võttis kinni köiest käepidemest, mis kuulus ühele mustale kirstukujulisele kastile, mille küljele oli valgete tähtedega kirjutatud „Galligantus”; Rupert võttis kasti teisest otsast.

Nialla ja mina käisime kergemaid asju tassides muudkui edasitagasi, edasi-tagasi, ning poole tunniga oligi kõik kogudusemaja saali lava ette kuhjatud.

„Tubli töö!” ütles vikaar oma rüü käiseid kloppides. „Tõesti tubli töö. Niisiis, kas laupäev sobiks? Etenduse jaoks, ma mõtlen? Vaatame siis… täna on neljapäev… see annab teile ühe lisapäeva, et end valmis panna ja ka furgoon ära remontida lasta.”

„Mulle sobib,” ütles Rupert. Nialla noogutas, kuigi tema käest ei olnud küsitud.

„Jääb siis laupäev. Ma lasen Cynthial hektograafil reklaamlehti trükkida. Ta saab need siis homme poodidesse laiali jagada… mõned strateegilistesse kohtadesse üles panna. Cynthia on sellistes asjades nii mõistev.”

See sõna polnud küll nende väljendite hulgas, mis Cynthia Richardsoni kirjeldamiseks pähe torkasid; küll aga oli nende seas „inimkoletis”.

Lõppude lõpuks oli see just närilist meenutavate näojoontega Cynthia, kes tabas mind ükskord kikivarvul Püha Tancredi kiriku altaril kõõlumas, käes isa žilett, et kraapida keskaegselt klaasilt koobaltsinise proovi. Koobaltsinine oli koobalti puhastamata aluseline arsenaat, seda valmistati kuumutamise abil ning keskaegsed käsitöölised kasutasid seda klaasi värvimiseks, ja mina tahtsin nii väga seda kraami oma laboratooriumis analüüsida, et kindlaks teha, kui edukad olid värvitegijad olnud raua vabastamise olulises protsessis.

Cynthia oli minust kinni krabanud, mu kummuli keeranud ning mul sealsamas taguotsa kuumaks kütnud, kasutades selleks minu arvates täiesti õigustamatult esimesena kätte sattunud hümniraamatut (standardväljaannet).

„Sinu tegu, Flavia, kiitust küll ei vääri,” ütles isa mulle, kui ma sellest ebaõiglusest talle rääkisin. „Sa oled rikkunud ära täiesti viisaka Thiers-Issardi žileti.”

Ometi pean ma aga tunnistama, et Cynthia oli suurepärane organisaator, ehkki seda olid ka piitsadega mehed, tänu kellele kerkisid kunagi püramiidid. Kui keegi üldse suudab Bishop’s Lacey kolme päevaga otsast lõpuni reklaamplakateid täis kleepida, on see just Cynthia Richardson.

„Pidage!” hüüdis vikaar. „Mulle tuli just suurepärane mõte! Öelge, mida te arvate. Kui teeks ühe asemel hoopis kaks etendust? Ma ei väida küll, et olen nukuteatri alal ekspert, kindlasti mitte – ma ei tea, mis on võimalik ja mis mitte ja nii edasi –, aga kui õige teeks ühe etenduse laupäeva pärastlõunal lastele ja teise laupäeva õhtul, kui tulla saaks ka rohkem täiskasvanuid?”

Rupert ei vastanud kohe, vaid seisis ja hõõrus lõuga. Isegi mina sain kohe aru, et kaks etendust tooks sisse kaks korda rohkem piletiraha.

„Noh…” ütles ta viimaks. „Võib ju kah. Aga mõlemal korral oleks siis üks ja sama etendus…”

„Väga uhke!” ütles vikaar. „Aga mis see siis oleks… meie programm, ma mõtlen?”

„Me alustame väikese musikaalse etteastega,” ütles Rupert. „See on üks uus asi, mille kallal ma viimasel ajal töötanud olen. Keegi pole seda veel näinud, nii et see oleks hea võimalus asja katsetada. Siis tuleks „Jack ja oavars”. „Jacki ja oavart” nõuavad alati kõik häälekalt, noored ja vanad ühtmoodi. Klassikaline värk. Väga populaarne.”

„Fantastiline!” ütles vikaar. Ta võttis põuetaskust kokkuvolditud paberilehe ja pliiatsijupi ning tegi mõned märkmed.

„Kuidas see kõlab?” küsis ta, kui lennukalt viimaseid märkmeid tegi ja siis kirjutatu valju häälega ette luges:

Otse Londonist!

„Ma loodan, et te andestate selle väikese vale ja hüüumärgi,” sosistas ta Niallale.

Porsoni Nukud

(Kõrgelt tunnustatud Rupert Porsoni juhtimisel. Linastunud BBC Televisioonis.)

Programmis

I. Muusikaline vahepala

II. Jack ja oavars

(Esimene kantakse laval ette esimest korda; teine on äärmiselt populaarne nii vanade kui ka noorte hulgas.)

Laupäeval, 22. juulil 1950. aastal Püha Tancredi kogudusemajas Bishop’s Laceys

Etendused täpselt kell 14.00 ja kell 19.00!

„… muidu nad jäävadki ükshaaval sisse tilkuma,” lisas ta. „Ma lasen Cynthial joonistada väikese liigendatud, nööride otsas kuju, mille kuulutuse päisesse paneme. Ta on äärmiselt andekas kunstnik, kas teate – mitte et tal oleks olnud piisavalt võimalusi end väljendada –, oh heldeke, ma muudkui lobisen. Ma lähen parem teen vajalikud telefonikõned.”

Ning nende sõnadega oligi ta läinud.

„Imelik tegelane,” märkis Rupert.

„Tal pole viga,” ütlesin talle. „Tal on üsna kurb elu.”

„Aa,” ütles Rupert, „ma tean, mida sa öelda tahad. Matused ja kõik see muu.”

„Jah,” ütlesin, „matused ja kõik see muu.”

Aga ma pidasin rohkem silmas Cynthiat.

„Kus on peakilp?” küsis Rupert korraga.

Hetkeks olin sõnatu. Ma vist nägin välja erakordselt ebaintelligentne.

„Peakilp,” kordas ta. „Kust vool käib. Elektrikilp. Aga ega sa vist ei tea, kus need on, mis?”

Juhtumisi teadsin küll. Alles mõni nädal tagasi olin vastu tahtmist sattunud koos proua Wittyga lava taha, kus aitasin liigutada iidseid ja hiiglaslikke valguspuldi kange, kui tema esimese aasta balletiõpilased üle lava komberdasid, esitades oma versiooni „Päikese kuldsetest õuntest”, milles Pomona (putukavõrku kandev Deirdre Skidmore) üritas kosida tõrksat Hyast (punetava näoga Gerald Plunkett isetehtud sukkades, mis olid lõigatud parajaks pikkadest talvistest aluspükstest), ulatades talle üha uusi ja uusi papjeemašeest puuvilju.

„Lavast paremal,” ütles ta. „Aksi taga.”

Rupert pilgutas paar korda silmi, heitis mulle okkalise pilgu ja kobistas mööda kitsast treppi üles lavale. Hetkeks kuulsime, kuidas ta seal üleval omaette pomises, seda saatis elektrikapi uste metalne kolin, kui neid avati ja uuesti kinni löödi, ning lülitite plõksumine.

„Ära tee temast välja,” sosistas Nialla. „Niipea kui mõni etendus jälle kavasse saab, muutub ta hirmus närviliseks ega rahune enne, kui eesriie langeb. Pärast seda on ta tavaliselt jälle tipp-topp.”

Sellal kui Rupert elektriga mässas, hakkas Nialla sõlmima lahti mitut siledate puitkeppide punti, mis olid nahkrihmadega kõvasti kinni tõmmatud.

„Lava,” ütles ta mulle. „See käib poltide ja liblikkruvidega kokku. Rupert mõtles selle välja ja ehitas kõik ise. Vaata, et su sõrmed vahele ei jää.”

Ma olin lähemale astunud, et teda paari pikema jupiga aidata.

„Ma saan ise, tänan sind,” ütles ta. „Ma olen seda teinud sadu kordi – olen sellest täieliku täppisteaduse arendanud. Ainus, mille tõstmiseks on vaja kahte inimest, on põrand.”

Sahin minu selja taga sundis mind ringi keerama. Minu ees seisis vikaar, näol õnnetu ilme.

„Ma kardan, et mul ei ole häid uudiseid,” ütles ta. „Proua Archer ütles, et Bert on Londonis koolitusel ja ei tule enne homset, ning Culverhouse’i talus, kuhu ma teid majutada lootsin, ei võta keegi toru. Aga ega proua I. ei vastagi eriti tihti telefonile, kui ta üksi kodus on. Ta tuleb pühapäeval mune tooma, kuid siis on juba liiga hilja. Ma pakuksin muidugi kiriklat, kuid Cynthia tuletas mulle üsna häälekalt meelde, et meil on võõrastetubades värvimine pooleli: voodid on tubadest koridori tõstetud, riidekapid on trepil jalus ja nii edasi. See on üsna hulluks ajav.”

„Ärge muretsege, vikaar,” ütles Rupert lavalt.

Ma ehmatasin end peaaegu kangeks. Olin täitsa unustanud, et ta seal oli.

„Me paneme siiasamasse kirikaeda laagri püsti. Meil on furgoonis korralik telk, villaste tekkide ja kummist aluskattega, väike priimus ja hommikusöögiks purgioad. Ei meil pole häda midagi.”

„Noh,” ütles vikaar, „kui oleks ainult minu otsustada, siis…”

„Ah,” ütles Rupert sõrme tõstes. „Ma tean, mida te mõtlete: ei saa lasta mustlastel haudade vahel telkida. Lahkunuid tuleb austada ja nii edasi.”

„Nooh,” ütles vikaar, „selles võib terake tõtt olla, aga…”

„Me paneme laagri üles mõnes asustamata nurgakeses, mis? Sedasi ei rüveta me midagi. See pole esimene kord, kui me oleme kirikaias maganud, mis, Nialla?”

Nialla läks näost veidi punaseks ning korraga leidis ta põrandal miskit huvipakkuvat.

„Noh, siis on see vist otsustatud,” ütles vikaar. „Meil ei ole ju erilist valikut, mis? Pealegi on see ainult üheks ööks. Mis halba selles ikka olla võib?”

„Oh heldeke!” hüüatas ta korraga käekella vaadates. „Kuidas see tempus küll fugit! Ma lubasin Cynthiale pühalikult, et lähen kohe tagasi. Vaadake, ta valmistab varajast õhtusööki. Meil on neljapäeviti kooriproovi pärast alati varajane õhtusöök. Ma kutsuksin teid ka, aga…”

„Pole midagi,” sekkus Rupert. „Me oleme üheks päevaks teile juba piisavalt tüli tekitanud, vikaar. Pealegi, uskuge või mitte, on Nialla kirikaias lõkke kohal munade ja peekoni praadimises kõva käsi. Me einestame nagu Korsika bandiidid ja magame nagu surnud.”

Nialla istus liigagi ettevaatlikult ühele avamata kastile ning ma nägin, et ta oli korraga rampväsinud. Tema silmade ümber näisid olevat tekkinud tumedad ringid sama kiiresti, kui tormipilved kuu eest läbi kihutavad.

Vikaar hõõrus lõuga. „Flavia, kullake,” ütles ta, „mul tuli just suurepärane mõte. Tuleksid ehk homme hommikul varakult tagasi ja oleksid meile abiks? Ma olen kindel, et Porsoni Nukud on väga tänulikud, kui saaksid endale innuka assistendi abikäe.”

„Mul on homme haigete ja tubaste külastamise päev ja ka Altarigildi kogunemine,” lisas ta. „Sa võiksid olla minu nii-öelda locum tenens. Olla meie külalistele koguduses teejuhiks ning üleüldiseks abimeheks ja meistriks kõigi ametite peale.”

„Ma teen seda hea meelega,” vastasin, tehes sinna juurde peaaegu nähtamatu kniksu.

Vähemalt Nialla tasus mulle naeratusega.

Läksin välja, võtsin kirikaia tagumisest otsast pika rohu seest Gladyse, oma truu jalgratta, ning hetk hiljem lendasime läbi päikesekirjude radade koju Buckshaw’sse.