Читать книгу Mõrv ei ole lapsemäng - Alan Bradley - Страница 4

Haneema!

Ma pole iial nipsakatest märkustest midagi pidanud, eriti kui neid teevad teised, ja kui need tulevad veel täiskasvanute suust, ei hooli ma neist kohe üldse mitte. Minu kogemus ütleb, et kui naljatama hakkab keegi, kes on küllalt vana, et seda mitte teha, teeb ta nalja selleks, et varjata midagi palju-palju hullemat.

Aga ometi leidsin end neelamas alla teravat – ja mahlaselt vastikut! – vastulauset, mis mul juba keelel oli, ning suutsin selle asemel manada ette lahja naeratuse.

„Haneema?” kordasin kõheldes.

Ta puhkes jälle nutma ning mul oli hea meel, et ma olin keelt hammaste taga hoidnud. Kohe pidi saabuma minu tasu pikantse informatsiooni näol.

Pealegi olin ma hakanud tajuma kerget, kuid selgelt äratuntavat sümpaatiat enda ja selle naise vahel. Kas see võis olla haletsus? Või oli see hirm? Ma ei osanud öelda: ma teadsin vaid, et mingi sügaval meie sees jooksev keemiline substants hüüdis oma ammu kadunud osa – või hoopis antidoodi? – järele.

Panin käe talle hellalt õlale ja ulatasin talle oma taskurätiku. Ta vaatas seda skeptilisel ilmel.

„Pole midagi,” ütlesin. „Need on ainult muruplekid.”

Selle peale alustas ta erakordse halaga. Ta peitis näo taskurätiku sisse ning tema õlad vappusid nii ägedalt, et ma kartsin, et ta võib iga hetk tükkideks lennata. Andmaks talle aega toibuda – ja kuna tema tundeplahvatused mulle pigem piinlikkust valmistasid –, kõndisin veidi eemale, et uurida üht kõrget ilmast puretud hauakivi, mis tähistas kellegi Lydia Greeni hauda, kes oli „lahhkund” aastal 1638, „saja kolmekümne viie aasta vanusena”.

Kord olli ta roheline, kuid nüüd on valge näost, oli kivil kirjas, ning mõned sõbbrad teda leinavad.

Kui Lydia oleks elus, mõtlesin, oleks ta nüüdseks neljasaja neljakümne seitsme aastane ja arvatavasti keegi, keda oleks tasunud tunda.

„Oh, ma olen säärane tobu.”

Ma pöörasin ringi ja nägin, et naine kuivatab silmi ning naeratab mulle niiskelt.

„Mina olen Nialla,” ütles ta kätt välja sirutades.„Ruperti abiline.”

Surusin vastikustunde alla ja surusin välgukiirusel tema kätt. Nagu ma olingi kahtlustanud, oli tema käsi märg ja kleepuv. Niipea kui see sünnis oli, libistasin oma käe selja taha ning pühkisin selle seelikusse.

„Abiline?” See sõna lipsas mul suust välja enne, kui ma end peatada suutsin.

„Oh, ma tean küll, et vikaar arvas, et ma olen Ruperti naine. Aga see ei ole nii. Ausalt! See pole üldse nii.”

Me heitsin tahtmatult pilgu Porsoni Nukkude furgooni poole. Ta märkas seda kohe.

„Nojah, muidugi… me reisime küll koos. Võib vist öelda, et minu ja Ruperti vahel on… väga tugev sümpaatia. Aga mees ja naine…?”

Kui rumalaks ta mind õieti pidas? Sellest oli möödunud napilt nädal, kui Daffy mulle ja Feelyle valjult „Oliver Twisti” ette luges, ning ma teadsin seda sama kindlalt kui omaenda nime, et see naine, Nialla, oli Rupert Porsoni jaoks sama mis Nancy Bill Sikesi jaoks. Kas ta ei taibanud, et ma olin juba näinud tema käsivarrel seda suurt vastikut sinikat?

„Tegelikult on koos Rupertiga mööda Inglismaad rappumine väga lõbus. Teda tuntakse igal pool ära, mõistad. Alles üleeile, kui me Market Selbys esinesime, märkas meid postkontoris üks paks lillepotti meenutava kübaraga naine.

„Rupert Porson!” kriiskas ta. „Rupert Porson kasutab Kuningliku Posti teenuseid nagu kõik teised!””

Nialla naeris. „Ja siis nurus ta temalt autogrammi. Seda teevad nad alati, mõistad. Nõudis, et ta kirjutaks „Parimad soovid Orav Snoddylt”. Kui ta nii kirjutab, joonistab ta autogrammi juurde alati paar väikest pähklit. Naine väitis, et tahtis autogrammi oma vennapojale, kuid mind ta juba ei peta. Kui nii palju ringi reisida, tekib selliste asjade peale kuues meel. Alati saab aru.”

Ta muudkui vatras. Kui ma vakka olen, ei kulu minutitki, enne kui ta ka oma aluspükste numbri välja lobiseb.

„Keegi BBC-st rääkis Rupertile, et kakskümmend kolm protsenti tema saate vaatajaskonnast on ilma lasteta koduperenaised. See tundub päris suur number, kas pole? Aga „Võlukuningriigi” juures on midagi, mis rahuldab inimese sünnipärast soovi põgeneda. Täpselt nii nad Rupertile ütlesid: „Inimese sünnipärast soovi põgeneda.” Kõigil on vaja vahel põgeneda, kas pole? Ühel või teisel viisil.”

„Kõigil, aga mitte Haneemal,” ütlesin.

Ta naeris. „Kuule, ma ei tahtnud sind ninapidi vedada. Ma olen Haneema. Vähemasti siis, kui oma kostüümi selga panen. Oota vaid, kuni seda näed – kõrge, longus serva ja hõbedase pandlaga nõiakübar, hall lokkis kiharatega parukas ja suur puhvis kleit, mis näeb välja, nagu oleks kunagi kuulunud ema Shiptonile. Kas sa tead, kes oli ema Shipton?”

Muidugi ma teadsin. Ma teadsin, et ta oli mingi vanaeit, kes elas vist millalgi kuueteistkümnendal sajandil ja oli ennustanud tulevikku, näinud muuhulgas ette ka suurt katku, Londoni suurt tulekahjut, lennukeid, sõjalaevu ja seda, et maailma lõpp saabub aastal 1881; et nagu Nostradamusegi puhul olid ema Shiptoni ennustused kirjutatud vemmalvärsis: „Tuli ja vesi imesid teeb” ja nii edasi. Ma teadsin ka, et isegi tänapäeval oli veel inimesi, kes käisid vabalt ringi ja uskusid, et naine nägi ette raske vee kasutamist aatompommi valmistamisel. Mis minusse puutus, siis ei uskunud ma sellest kõigest sõnagi. See oli üks paras lora.

„Ma olen seda nime kuulnud,” ütlesin.

„Noh, vahet pole. Tema moodi ma välja näengi, kui olen end etenduseks valmis pannud.”

„Suurepärane,” ütlesin ma, kuigi ei mõelnud seda. Ta sai aru, et ma olen veidi häiritud.

„Mida sinusugune kena tüdruk üldse siin sellises paigas teeb?” küsis ta naeratades ning käega üle terve kirikaia viibates.

„Ma tulen tihti siia mõtlema,” ütlesin.

See näis talle nalja tegevat. Ta ajas huuled prunti ja ütles tüütu lavahäälega: „Ja millest Flavia de Luce oma vanamoodsas maakiriklas mõtleb?”

„Üksiolemisest,” nähvasin, kuigi ei tahtnud meelega ebaviisakas olla. Ma olin lihtsalt aus.

„Üksiolemisest,” ütles ta noogutades. Ma nägin, et minu okkaline vastus ei häirinud teda. „Üksiolemise kasuks räägib nii mõndagi. Aga meie sinuga ju teame, Flavia, et üksiolemine ja üksildus ei ole päris üks ja seesama?”

Elavnesin veidi. Siin oli inimene, kes vähemalt tundus olevat arutlenud samade asjade üle, mille üle minagi.

„Ei,” tunnistasin.

Sigines pikk vaikus.

„Räägi mulle oma perekonnast,” ütles Nialla viimaks vaikselt.

„Pole suurt midagi rääkida,” ütlesin. „Mul on kaks õde, Ophelia ja Daphne. Feely on seitseteist ja Daffy kolmteist. Feely mängib klaverit ja Daffy loeb. Isa on filatelist. Ta on end markidele pühendanud.”

„Ja sinu ema?”

„Surnud. Ta hukkus õnnetuses, kui ma olin aastane.”

„Heldene jumal!” ütles ta.„Keegi rääkis mulle ühest perekonnast, kes elab siin läheduses suures kokkuvarisemise äärel olevas mõisas: keegi ekstsentriline kolonel koos oma tüdrukutega, kes jooksevad metsikult ringi nagu punanahad. Sa ei ole ju ometi üks neist, mis?”

Ta nägi mu näoilmest kohe, et olin.

„Oh, vaene laps!” ütles ta. „Anna andeks, ma ei tahtnud… tähendab…”

„Pole midagi,” ütlesin talle. „Tegelikult on asjad palju hullemad, aga mulle ei meeldi sellest rääkida.”

Nägin, kuidas tema silmadesse ilmus eemalviibiv pilk: selline pilk nagu täiskasvanul, kes püüab meeleheitlikult leida ühist keelt endast nooremaga.

„Aga millega sa siin tegeled?” küsis ta. „Kas sul ei ole mingeid huvisid… või hobisid?”

„Ma olen kirglik keemik,” ütlesin, „ja mulle meeldib panna kokku väljalõigetega albumeid.”

„Kas tõesti?” ütles ta vaimustunult. „Vaata siis! Sinuvanuselt meeldis see mulle ka. Kaardid sigaretipakkidest ja pressitud lilled: aedkannikesed, reseedad, sõrmkübarad, kukekannused; vanad nööbid, valentinipäevakaardid, luuletused vanaema vokirattast Tüdrukute Kuukirjast… kui tore see kõik oli!”

Minu väljalõikealbumiteks olid kolm paksu lillat köidet, mis olid täis väljalõikeid iidsetest ajakirjadest ja ajalehtedest, mis olid uputanud Buckshaw’ raamatukogu ja võõrastetoa, pungitanud välja kasutamata magamistubadest ja kolikambritest, kuni need viimaks käruga keldrisse veeti, kus need niiskete hallitavate virnadena närbusid. Nende lehtedelt olin ma hoolega välja lõiganud kõik, mida leidsin mürkide ja mürgitajate kohta, kuni mu albumid olid lõhkemiseni täis sääraseid tegelasi nagu major Herbert Rowse Armstrong, amatööraednik ja alamat liiki advokaat, kes tegi oma naisele otsa peale seguga, mille oli armastusega valmistanud arseeni sisaldavast umbrohumürgist;Thomas Neill Cream, Hawley Harvey Crippen ja George Chapman (erakordne, kas pole, et nii paljude suurte mürgitajate nimed algavad just C-tähega?), kes olid, kasutades vastavalt strühniini, hüostsiini ja antimoni, saatnud teise ilma hirmuäratava hulga abikaasasid ja armukesi; Mary Ann Cotton (no mida ma ütlesin?), kes oli pärast mitut sigade peal õnnestunud katset, mürgitanud arseeniga seitseteist inimest; Lõuna-Aafrikast pärit Daisy de Melker, kellel oli kirg mürgitada torumehi: kõigepealt abiellus ta nendega ning lahutas neist siis strühniinidoosi abil.

„Väljalõikealbumi koostamine on noore daami jaoks täpselt sobilik tegevus,” ütles Nialla parasjagu. „Peen… kuid samas hariv.”

Täpipealt minu mõte.

„Minu ema viskas minu omad prügikasti, kui ma kodust minema jooksin,” ütles ta ja tõi kuuldavale heli, mis oleks võinud itsituseks kasvada, oleks talle vaid rohkem aega antud.

„Te jooksite kodust ära?” küsisin.

See tõsiasi tekitas minus peaaegu sama palju huvi kui tema sõrmkübarad, millest minu mäletamist mööda sai taimset alkaloidi digitaliini (mida keemikud meie seas teavad kui C₃₆H₅₆O₁₄). Mõtlesin hetkeks naudinguga neile arvukatele kordadele oma laboris, kui ma olin juurviljaaiast nopitud sõrmkübaralehed alkoholiga kurnanud ning vaadanud õrnu läikivaid kristalliseeruvaid okkaid, millest moodustus kena smaragdroheline lahus pärast seda, kui olin need soolhappes lahustanud ja vett lisanud. Sadestunud vedelikule sai muidugi väävelhappe abil anda tagasi tema roheka tooni, mille broomiaurud olid helepunaseks muutnud, ning kui sellele vett lisada, ilmus taas algne smaragdroheline värvus. See oli nagu võlukunst! Muidugi oli see samal ajal ka surmav mürk ja seetõttu palju köitvam kui mingid lollid nööbid ja Tüdrukute Kuukiri.

„Mmmm…” sõnas ta. „Ma väsisin ära pesemisest, kuivatamisest, pühkimisest, tolmuvõtmisest ja sellest, et pidin kuulama, kuidas naabrid oksendavad; väsisin ära öösel voodis lebamisest ja kuulatamisest, kas munakividel ei kosta juba printsi hobuse kabjaplaginat.”

Naeratasin.

„Rupert muidugi muutis kõik,” ütles ta. „„Tule minuga Diarbekiri lävele,” ütles ta mulle. „Tule minuga Hommikumaale ja ma teen sinust printsessi, kel ümber voogav siid ja teemandid, mis on sama suured kui kapsapead.””

„Tõesti või?”

„Ei. Tegelikult ütles ta: „Mu kuradi assistent jättis mu kuivale. Tule minuga nädalavahetusel Lyme Regisesse ja ma annan sulle ühe gini, kuus korralikku söömaaega ja aseme, kus magada. Ma õpetan sulle manipuleerimiskunsti,” ning ma olin piisavalt rumal ja arvasin, et ta räägib nukkudest.”

Enne kui ma täpsustavaid küsimusi esitada jõudsin, oli ta jalule karanud ja kloppis kleidisaba.

„Rupertist rääkides,” ütles ta, „peaksime parem sisse minema ja vaatama, kuidas neil vikaariga läheb. Kogudusemajas on kurjakuulutavalt vaikne. Kas sa arvad, et nad võivad olla teineteist juba mõrvanud?”

Tema lilleline kleit libises hauakivide vahel graatsiliselt eemale ning mul ei jäänud muud üle, kui talle järele vantsida.

Kogudusemajas leidsime vikaari keset saali seismas. Rupert oli üleval keset lava, käed puusas. Valgus, mis tema peale langes, ei oleks saanud olla dramaatilisem ka siis, kui see stseen oleks leidnud aset Old Vici teatris. Otsekui oleks Saatus ise asjadesse sekkunud, oli ootamatu päikesekiir murdnud läbi saali tagaosa vitraažakna, suunates oma kuldse kiire otse Ruperti ülespoole pööratud näole. Mees võttis poosi sisse ja hakkas tsiteerima Shakespeare’i.

Nagu vikaar oli maininud, oli saali akustika tõesti märkimist väärt. Kuninganna Victoria aegsed ehitajad olid saali sisemuse muutnud kaarjate poleeritud puittahveldiste abil merikarbisarnaseks ning need paneelid võimendasid väiksematki heli, tekitades tunde, nagu asuksid sa Stradivariuse viiuli sees. Ruperti soe mesimagus hääl oli kõikjal, mässis meid oma rikkaliku kõla sisse.

„Kas te nüüd kuulete mind, vikaar?”

Lummus haihtus ühe hetkega. See oli sama, nagu oleks Laurence Olivier keset „Olla või mitte olla” monoloogi öelnud „Testin… testin… üks… kaks… kolm”.

„Suurepärane!” hüüdis vikaar.

Ruperti deklameerimise juures hämmastas mind kõige enam see, et ma sain aru, mida ta rääkis. Peaaegu märkamatute pauside tõttu iga rea lõpus ning tänu erakordsele viisile, millega ta oma pikkade valgete sõrmedega tähendusvarjundeid rõhutas, sain ma sõnadest aru. Igast viimasest kui ühest.

Otsekui oleks sõnad osmoosi abil läbi mu pooride imetud, teadsin ma kohe, kui need minust üle uhasid, et kuulen vana mehe kibestunud sõnu temast palju nooremale armastatule.

Heitsin pilgu Niallale. Ta oli käe endale kõrile tõstnud.

Järgnenud kajavas puiduses vaikuses seisis vikaar liikumatult, nagu oleks ta mustvalgest marmorist välja tahutud.

Ma olin tunnistajaks millelegi, mida kõik meist siin täpselt ei mõistnud.

„Braavo! Braavo!”

Vikaari käed hakkasid korraga plaksutama, tuues kuuldavale kajavate kärgatuste seeria. „Braavo! Sonett number 138, kui ma just hirmsal kombel ei eksi. Ja kui ma tohin oma tagasihoidlikku arvamust avaldada, siis tõenäoliselt pole seda iial kaunimalt esitatud.”

Rupert oli selgelt enesega rahul.

Väljas oli päike pilve taha läinud. Selle kuldne kiir kadus ühe hetkega, ning kui seda enam polnud, olime jälle vaid neli tavalist inimest hämaras tolmuses ruumis.

„Hiiglama tore,” ütles Rupert. „Saal sobib hiiglama toredasti.”

Ta liipas üle lava ning hakkas kohmakalt kitsast trepist alla ronima, ühe käe sõrmed toeks vastu seina surutud.

„Ettevaatust!” ütles Nialla talle sammu lähemale astudes.

„Hoia eemale!” nähvas mees, näol sõnaselge raev. „Ma saan hakkama.”

Naine tardus paigale – nagu oleks mees talle vastu vahtimist löönud.

„Nialla peab mind oma lapseks.” Ta naeris ja üritas olukorda naljaks keerata.

Mõrvarlikust pilgust Nialla silmis nägin, et tema sellest kindlasti nii ei arva.