Читать книгу Piruka magus põhi. Flavia de Luce müsteeriumid - Alan Bradley - Страница 3
ÜKS
ОглавлениеKapis valitsev pimedus oli sama tume nagu kuivanud veri. Nad olid mu kappi sisse lükanud ning ukse lukku keeranud. Hingasin raskelt nina kaudu, püüdes meeleheitlikult rahu säilitada. Proovisin iga sissehingamisega lugeda kümneni ja välja hingates, kui mu hingeõhk aeglaselt pimedusse valgus, kaheksani. Minu õnneks olid nad suutropi nii kõvasti mu avatud suhu toppinud, et mu ninasõõrmed olid vabad ning ma sain võtta ühe aeglase sõõmu teise järel sellest kopitanud, liisunud õhust.
Üritasin saada sõrmeküüsi siidisalli taha, millega mu käed olid seljale köidetud, aga kuna ma küüned alati ära närisin, ei olnud mul midagi, millega sallist kinni hakata. Seepärast oli ilmatu vedamine, et kui nad sallile sõlmed peale tõmbasid, olin ma märganud sõrmeotsad vastastikku panna ning kasutada neid kui kümmet väikest tugiposti, mille abil peopesad teineteisest eemale lükata.
Nüüd keerutasin randmeid ja pressisin neid vastamisi, kuni tundsin haaret lõdvenemas ning sain siidisalli pöialde abil nii palju liigutada, et sellesse tehtud sõlmed olid kõigepealt mu pihkude ja siis lõpuks sõrmede vahel. Kui neil oleks rohkem nutti olnud, et ka mu pöidlad kokku siduda, ei oleks ma iial pääsenud. Millised tainapead nad küll olid.
Kui mu käed viimaks vabad olid, ei läinud suutropiga enam kaua.
Nüüd jäi veel kapiuks. Kuid kõigepealt pidin veenduma, et nad mind teisel pool ust ei varitse, seega kükitasin ja piilusin läbi lukuaugu pööningule. Tänu taevale olid nad võtme endaga kaasa võtnud. Näha polnud kedagi: peale pööningul valitseva alatise varjude rägastiku, sealse kila-kola ning õnnetute nipsasjakeste oli pikergune ruum tühi. Õhk oli puhas.
Kätt üles pea kohale tõstes kruvisin ukse küljest lahti ühe traadist riidenagi. Selle kaarjat konksu lukuauku pistes ja teist otsa liigutades sain L-tähe-kujulise konksu, mis suskas otse iidse luku sügavikku. Veidi läbimõeldud urgitsemist ja surkimist päädis rahuldust pakkuva klõpsatusega. See oli peaaegu liiga lihtne. Uks vajus lahti ja ma olin taas vaba.
Keksisin mööda laia kivitreppi alla halli, söögitoa ukse juures hetkeks seisatades, et oma patsid üle õla nende tavapärasesse asendisse lükata.
Isa nõudis endiselt, et õhtusöök tuleb serveerida täpselt kellapealt ning manustada hiiglasliku tammepuust söögilaua ääres, täpselt nagu siis, kui ema veel elas.
„Flavia, kas Ophelia ja Daphne pole veel alla tulnud?” küsis ta pahuralt, kui tõstis pilgu ajakirjalt The British Philatelist, mis lebas avatuna tema liha ja kartulite kõrval.
„Ma ei ole neid terve igaviku näinud,” ütlesin.
See oli tõsi. Ma ei olnud neid näinud – sellest ajast peale, kui nad mulle tropi suhu toppisid ja mu silmad kinni sidusid ja mu siis pööningutrepist üles vedasid ja kappi lukustasid.
Isa piidles mind neli ettenähtud sekundit üle prilliklaaside, enne kui jälle pomisedes oma liimjate aarete kohale kummardus.
Saatsin talle laia naeratuse: see oli nii lai, et talle avanes hea vaade traatklambritest, mis minu hambaid kammitsesid. Kuigi need meenutasid ilma katteta dirižaablikarkassi, meeldis isale alati näha, et tema raha on hästi paigutatud. Kuid sel korral oli ta liiga hõivatud, et märgata.
Tõstsin kaane Spode’i juurviljavaagnalt ning õngitsesin selle käsitsi maalitud liblikate ja vaarikatega kaunistatud sügavusest välja hea lusikatäie herneid. Nuga joonlaua ja kahvlit omamoodi rehana kasutades joondasin herned taldrikul nii, et need moodustasid sirged read ja viirud: üks väikestest rohelistest keradest koosnev rivi teise järel, sätitud nii täpsete vahedega, et ka kõige nõudlikuma Šveitsi kellameistri süda oleks rahulolust paisunud. Siis, alustades alumisest vasakust servast, lõin kahvli esimesse hernesse ja pistsin selle suhu.
See oli kõik Ophelia süü. Tema oli ju ometi seitseteist ja tal pidi seetõttu olema vähemalt pisutki küpsust, mis täiskasvanule kohane. Et ta Daphnega, kes oli kolmteist, niimoodi kampa hakkas, ei olnud lihtsalt aus. Nende vanused andsid kokku kolmkümmend. Kolmkümmend! – minu üheteistkümne vastu. See ei olnud enam naljakas, vaid suisa vastik. Ning lausa karjus kättemaksu järele.
Järgmisel hommikul olin parasjagu ametis oma idatiiva ülemisel korrusel asuva keemialabori pudelite ja kolvide keskel, kui Ophelia ilma pikema jututa sisse tormas.
„Kus mu pärlikee on?”
Kehitasin õlgu. „Mina ei ole sinu vidinate valvur.”
„Ma tean, et sina võtsid selle. Piparmündikommid, mis mu pesusahtlis olid, on samuti kadunud ja ma olen tähele pannud, et kadunud piparmündikommid viitavad selles majapidamises alati ühele ja samale väikesele kasimata suule.”
Sättisin piirituslambi leeki, mis soojendas punase vedelikuga täidetud katseklaasi. „Kui sa vihjad sellele, et minu isiklik hügieen ei küündi samale tasemele kui sinul, võid minna ja mu kalosse lakkuda.”
„Flavia!”
„Võid jah. Mul on kõrini, et mind kogu aeg kõiges süüdistatakse, Feely.”
Kuid minu õigustatud pahameel ei jõudnud tuure üles võtta, sest Ophelia piilus lühinägelikult katseklaasi punast vedelikku, mis oli just keema tõusnud.
„Mis see kleepjas mass seal põhjas on?” Tema pikk maniküüritud küüs koputas vastu klaasi.
„See on üks katse. Ettevaatust, Feely, tegu on happega!”
Ophelia nägu tõmbus valgeks. „Need on minu pärlid! Need kuulusid emale!”
Ophelia oli ainus Harrieti tütardest, kes teda emaks kutsus: ainus meist, kes oli piisavalt vana, et veel mäletada seda lihast ja luust naist, kes meid oma ihus oli kandnud, tõsiasi, mida Ophelia ei väsinud meile pidevalt meelde tuletamast. Harriet hukkus mägironimisõnnetuses, kui mina olin vaid aastane, ning Buckshaw’s ei räägitud temast just sageli.
Kas ma kadestasin Ophelia mälestusi? Kas ma panin neid pahaks? Ma ei usu, sest asi ulatus palju sügavamale. Mingil üsna kummalisel kombel ma hoopis põlastasin Ophelia mälestusi meie emast.
Tõstsin oma töö kohalt aeglaselt pilgu, et valgus mu ümmargustel prilliklaasidel signaaltulena tema poole sähviks. Ma teadsin, et alati, kui ma nii tegin, tekkis Ophelial tunne, nagu viibiks ta mõne hullu Saksa teadlase seltsis Gaumont’i kinos jooksvas must-valges filmis.
„Elajas!”
„Nõid!” andsin vastu. Aga mitte enne, kui Ophelia oli kannapealt ringi pööranud – tehes seda minu arvates üsna väljapeetult – ja uksest välja tormanud.
Kättemaks ei lasknud end kaua oodata, kuid Ophelia puhul oli see alati nii. Ophelia ei olnud minu moodi pikalt plaanitseja, kes laseb kättemaksusupil täiuslikuks podiseda.
Üsna ootamatult pärast lõunasööki, kui isa oli turvaliselt kabinetti taandunud, et imetleda oma paberpeade kollektsiooni, oli Ophelia pannud kahtlaselt vaikselt käest hõbedase võinoa, millest ta viimased veerand tundi kui kanaarilind oma peegeldust oli imetlenud. Ilma pikema sissejuhatuseta ütles ta: „Ma ei ole tegelikult sinu õde, kas tead… Daphne ka mitte. Sellepärast me erinemegi sinust nii palju. Sulle ei ole vist kunagi pähe tulnud, et sa oled adopteeritud.”
Mul kukkus lusikas kolinal käest.
„See pole tõsi. Ma olen Harrieti täielik koopia. Kõik ütlevad seda.”
„Sellepärast ta su vallaliste naiste varjupaigast välja valiski, et sa nii tema nägu olid,” ütles Ophelia nägu krimpsutades.
„Kuidas ma sain tema nägu olla, kui tema oli täiskasvanu ja mina alles beebi?” Ma ei jäänud vastulöökidega kuidagi talle alla.
„Sest sa meenutasid talle tema enda beebipilte. Heldene jumal, ta tassis fotod koguni kaasa ning hoidis neid võrdlemiseks sinu näo juures.”
Pöördusin abi saamiseks Daphne poole, kelle nina oli pistetud nahkköites „Otranto lossi” lehtede vahele. „See ei ole ju tõsi, Daffy?”
„Kahjuks on,” ütles Daphne laisalt õhukest lehekülge keerates. „Isa ütles alati, et see tuleb sulle kindlasti ehmatusena. Ta sundis meid mõlemaid vanduma, et me sellest vaikiksime. Vähemalt kuni sinu üheteistkümnenda eluaastani. Ta sundis meid lausa vannet andma.”
„Roheline Gladstone’i kott,” ütles Ophelia. „Ma nägin oma silmadega, kuidas ema oma beebipildid rohelisse Gladstone’i kotti pistis, et need varjupaika kaasa tassida. Kuigi ma olin siis alles kuuene – no peaaegu seitse –, ei unusta ma iial tema valgeid käsi… tema sõrmi vasest pannaldel.”
Kargasin laua tagant püsti ning tormasin pisarais toast välja. Mürgi peale tulin ma alles järgmisel hommikul hommikusöögilauas.
Ja nagu kõik suurepärased plaanid, oli ka see väga lihtne.
Buckshaw oli olnud de Luce’ide koduks juba iidamast-aadamast saadik. Praegune George’i-aegne maja oli ehitatud Elizabethi-aegse hoone asemele, mille külaelanikud maani maha põletasid, sest kahtlustasid de Luce’ide perekonda protestantide pooldamises. Tõsiasi, et me olime nelisada aastat olnud tulihingelised katoliiklased ja olime seda ka edasi, ei tähendanud midagi Bishop’s Lacey ülesköetud kodanikele. Vana maja, nagu seda kutsuti, oli maatasa põlenud ning uus, mis selle asemele kerkis, oli nüüdseks oma tubli kolm sajandit vana.
Kaks hilisemat de Luce’ide esiisa, Antony ja William de Luce, kes ei leidnud Krimmi sõja koha pealt ühist keelt, olid rikkunud ära ehitise algse väljanägemise. Kumbki neist oli majale ühe tiiva lisanud, William ida- ja Antony läänetiiva.
Kumbki sulges end oma isiklikku dominiooni ning keelas teisel tulla üle musta joone, mille nad lasid maha tõmmata ning mis sai alguse majaesise vestibüüli keskelt ja kulges läbi halli kuni tagumise trepi taga asuva ülemteenri tualetini välja. Nende kaks kollasest kivist tiibhoonet, mis olid oma stiililt silmakriipivalt viktoriaanlikud, hargnesid kahel pool maja otsekui mõne surnuaia kiviingli suletud tiivad, mis minu silmis andsid Buckshaw’ kõrgete akende ja aknaluukidega George’i-ajastu fassaadile ilme, nagu oleks tegu pirtsaka üllatunud vanatüdrukuga, kelle juuksed on liiga kõvasti krunni tõmmatud.
Üks hilisem de Luce, Tarquin – või Tar, nagu teda kutsuti –, kes oli sensatsioonilise närvivapustuse tagajärjel keeranud tuksi oma paljulubava karjääri keemikuna, saadeti kuninganna Victoria kahekümne viiendat valitsemisaastat tähistaval suvel Oxfordist Buckshaw’sse toibuma.
Tari järeleandlik isa, kes muretses poisi hapra tervise pärast, ei koonerdanud, kui lasi Buckshaw’ idatiiva ülemisele korrusele ehitada keemialabori: labori, mis oli pilgeni täis Saksa päritolu klaasanumaid, Saksa mikroskoope, Saksa spektroskoope, Luzernist toodud vasest apteegikaalusid ning kus asus ka keerulise kujuga käsitsi valmistatud Saksa päritolu Geissleri toru, mille külge sai Tar kinnitada elektrispiraale, et uurida, kuidas erinevad gaasid helenduvad.
Akende juures laual oli Leitzi mikroskoop, mille vask läikis endiselt sama soojalt ja luksuslikult kui päeval, mil see ponivankriga Buckshaw Halti rongijaamast ära toodi. Mikroskoobi peeglit sai sättida sellise nurga alla, et esimesed hommikused kahvatud päikesekiired sellelt vastu peegeldusid, samas oli see pilviste päevade või õhtuse kasutamise jaoks varustatud Londoni firma Davidson & Co. parafiinlambiga.
Laboris oli koguni ratastel koopia inimese skeletist, mille Tar oli kõigest kaheteistkümneaastasena saanud kingiks kuulsa loodusteadlase Frank Bucklandi käest, kelle isa oli söönud ära kuningas Louis XIV mumifitseeritud südame.
Selle toa kolm seina olid ääristatud maast laeni klaaskappidega, millest kaks olid tihedalt täis kemikaale sisaldavaid apteekripurke, kõigil sildid, mille oli piinlikult korraliku käekirjaga maalinud Tar de Luce ise, kes oli lõpuks saatusele pikka nina näidanud ja nad kõik üle elanud. Ta suri 1928. aastal, kuuekümne aasta vanuselt, keset oma keemiakuningriiki, kust tema majapidaja ta ühel hommikul leidis, üks tema surnud silmadest midagi nägemata endiselt läbi tema armastatud Leitzi toru vaatamas. Käisid jutud, et ta oli parasjagu uurinud lämmastikoksiidi esimese järgu lagunemist. Kui see tõele vastab, oli tegu esimese teadaoleva uurimusega reaktsioonist, mis kunagi viis aatompommi väljatöötamiseni.
Onu Tari laboratooriumit oli kõigi nende tolmuste aastate jooksul hoitud õhutus vaikuses luku ja riivi taga, kuni minu kummalised anded, nagu isa neid nimetas, end ilmutama hakkasid ja ma laboratooriumi üle võtsin.
Mõte sellest vihmasest sügispäevast, kui keemia minu ellu prantsatas, paneb mind siiani rõõmust värisema.
Ronisin parasjagu meie raamatukogus mööda riiuleid, kujutades ette, et olen tunnustatud alpinist, kui mu jalg libastus ning üks raske raamat riiulist maha prantsatas. Kui ma selle üles võtsin, et raamatu kortsus lehti siluda, nägin, et see ei olnud täis mitte ainult sõnu, vaid ka arvukaid joonistusi. Mõnel neist kallasid kehatud käed vedelikke kummalise kujuga klaaskonteineritesse, mis nägid välja, nagu oleks need mingist teisest maailmast pärit muusikainstrumendid.
Raamatu pealkiri oli „Keemia algkursus” ning paari hetkega oli see mulle õpetanud, et sõna „jood” tuleb sõnast, mis tähendas „violetne”, ning et nimetus „broom” oli tuletatud kreekakeelsest sõnast „hais”. Need olid sedasorti asjad, mida mul oli vaja teada! Pistsin paksu punaste kaantega raamatu sviitri alla ning viisin ülakorrusele, ja alles hiljem märkasin, et raamatu esimesele tühjale leheküljele oli kirjutatud nimi H. de Luce. Raamat oli kuulunud Harrietile.
Üsna pea leidsin end igal vabal hetkel ninapidi raamatust. Oli õhtuid, kus ma ei suutnud magamaminemist ära oodata. Harrieti raamatust oli saanud minu salajane sõber.
Raamatus olid üksipulgi üles loetud kõik leelismetallid: fantastiliste nimedega metallid, nagu liitium ja rubiidium; leeliselised muldmetallid, nagu strontsium, baarium ja raadium. Juubeldasin valjult kui lugesin, et raadiumi oli avastanud naine: madame Curie.
Ja siis tulid mürgised gaasid: fosfiin, arkussiinus (mille kõigest üksainus mullike võib juba surmavaks osutuda), naatriumoksiid, vesiniksulfiid… ja nii edasi ja nii edasi. Kui ma leidsin, et nende segude valmistamiseks olid antud raamatus täpsed juhised, olin otsekui seitsmendas taevas.
Kui olin lõpuks saanud sotti keemilistest võrranditest nagu K4FeC6N6 + 2 K = KCN + Fe (mis kirjeldab seda, mis juhtub, kui kaaliumkarbonaadi kollast vesiniktsüaniidi kuumutada koos potassiumiga, et tekiks potassiumtsüaniid), oli maailm mulle valla: tundus, nagu oleksin komistanud retseptiraamatu otsa, mis oli kunagi kuulunud nõiale metsas.
Kõige enam paelus mind avastus, et kõik loodu meie ümber – absoluutselt kõik! – püsis koos nähtamatute keemiliste sidemetega, ning mulle pakkus kummalist ja seletamatut lohutust teadmine, et kuigi me seda omaenda maailmas ei näinud, oli kuskil olemas tõeline stabiilsus.
Alguses ei osanud ma viia kokku raamatut ja hüljatud laboratooriumit, mille olin lapsena avastanud. Aga kui ma lõpuks otsad kokku viisin, ärkas mu elu ellu – kui te aru saate, mida ma mõtlen.
Siin onu Tari laboris seisid nüüd ridades kõik keemiaraamatud, mille ma suure armastusega kokku olin kogunud, ning ma avastasin peagi, et kui veidi pingutada, oli enamik neist mulle täiesti jõukohased.
Järgmisena tulid lihtsamad katsed ning ma üritasin kirja pandud juhiseid täht-tähelt järgida. Pole vist vaja mainidagi, et toimus nii mõnigi haisurünnak ja plahvatus, aga mida vähem neist rääkida, seda parem.
Aja möödudes muutusid mu vihikud üha paksemaks. Minu töö aga, sedamööda, kuidas orgaanilise keemia müsteeriumid end mulle avasid, muutus järjest keerulisemaks ja ma rõõmustasin oma vastleitud teadmiste üle, mis olid nii vabalt loodusest võtta.
Minu eriliseks kireks olid mürgid.
Peksin lehestikku laiali bambusest jalutuskepiga, mille olin hallis asuvast elevandijalakujulisest vihmavarjuhoidjast näpanud. Siin, juurviljaaias, ei olnud kõrged punasest tellisest müürid soojendavat päikest veel ligi lasknud ning kõik oli öösel sadanud vihmast endiselt märg.
Eelmisel aastal niitmata jäänud vana rohu sees endale teed tehes surkisin kepiga müüri ääres, kuni leidsin selle, mida otsisin: puhma eredaid lehti, mille sarlakpunase läike järgi neid kergesti ülejäänud lehestiku hulgast ära võis tunda. Tõmbasin vöö vahelt paari puuvillaseid töökindaid ning valjult „Hei-hood” vilistades asusin tööle.
Hiljem, oma sanctum sanctorum’i, oma Kõigepühama rüpes viibides – seda vaimustavat väljendit olin näinud Thomas Jeffersoni biograafias ning selle kohe omaks võtnud –, toppisin värviküllased lehed klaasist destilleerimisnõusse, hoolega jälgides, et ma enne kindaid käest ei võtaks, kui nende läikivad lehed olid turvaliselt anuma põhja tambitud. Nüüd tuli see osa, mida ma nii armastasin.
Destilleerimisnõule punni ette pannud, ühendasin selle ühe otsaga nõu külge, kus juba kees vesi, teise aga keerdus klaasist kondenseerimistoru külge, mille lahtine ots oli suunatud tühja katseklaasi kohale. Kui vesi vihaselt mullitades kees, vaatasin, kuidas aur läbi toru liigub ja destilleerimisnõusse lehtede vahele voolab. Lehed hakkasidki juba keerdu tõmbama ja pehmeks minema, sellal kui kuum aur avas tillukesed taskukesed leherakkude vahel, vabastades seeläbi õlid, mis olid iga elava taime essentsiks.
Täpselt nii olidki iidsed alkeemikud oma kunsti harrastanud: tuli ja aur, aur ja tuli. Destilleerimine.
Kuidas ma oma tööd armastasin!
Destilleerimine. Ütlesin selle valju häälega välja. „Des-til-lee-ri-mi-ne!”
Vaatasin imetlusega, kuidas aur spiraalis jahtus ja kondensveeks muutus, ning mudisin erutusest käsi, kui moodustus esimene läbipaistev vedelikutilk ja kuuldava potsatuse saatel ootavasse anumasse kukkus.
Kui vesi oli olematuks keenud ja operatsioon lõpule viidud, keerasin leegi maha, toetasin lõua peopesadesse ja vaatasin vaimustusega, kuidas vedelik jagunes katseklaasis kaheks selgesti eristatavaks kihiks: selge destilleeritud vesi katseklaasi põhjas ning selle peal ujuv kergelt kollaka tooniga vedelik. See oli lehtedest tulnud eeterlik õli. Selle nimi oli urušiool ning paljude muude otstarvete hulgas kasutati seda ka laki tootmisel.
Kätt kampsuni taskusse pistes võtsin sealt läikiva kullast toru. Võtsin sellel korgi pealt ega suutnud vastu panna ning naeratasin selle alt välja ilmunud punast otsa nähes. See oli Ophelia huulepulk, mille olin tema tualettlaua sahtlist pihta pannud – koos pärlite ja piparmündikommidega. Ja Feely – preili Tatilapp – ei olnud isegi märganud, et see kadunud oli.
Nii meenusidki mulle piparmündikommid ning ma pistsin ühe neist suhu, maiustust valjult hammastega katki ragistades.
Huulepulga sisu tuli välja üsna kergelt ning ma panin piirituslambi uuesti põlema. Vahaja aine kleepuvaks massiks muutmiseks oli vaja kõigest madalat kuumust. Kui Feely vaid teaks, et see huulepulk oli tehtud kalasoomustest, mõtlesin, ei mäkerdaks ta seda kraami nii agaralt endale suu peale. Pean meeles pidama, et seda talle ütlen. Muigasin. Hiljem.
Tõmbasin pipetti mõne millimeetri katseklaasis ujuvast destilleeritud õlist ja tilgutasin selle siis õrnalt tilkhaaval sulanud huulepulga sisse, segu puidust lapakaga, millega arstid tavaliselt patsiendi kurgu vaatamiseks nende keelt all hoiavad, energiliselt segades.
Liiga vedel, mõtlesin. Võtsin riiulilt purgi ning lisasin segule veidi mesilasvaha, et taastada huulepulga algne konsistents.
Aeg jälle kindad kätte tõmmata ning võtta välja rauast kuulivorm, mille olin pannud pihta Buckshaw’ tõesti üsna korralikust relvamuuseumist.
Kummaline, kas pole, et huulepulga sisu on täpselt .45-kaliibrilise kuuli suurune. See on tegelikult üsna kasulik teadmine. Peaksin meeles pidama, et õhtul, kui olen kindlalt voodis teki all, mõtleksin selle laiemate tagajärgede peale. Praegu olin ma selleks liiga hõivatud.
Vormist välja meelitatud, jooksva vee all maha jahutatud ja uueks vormitud punane sisu sobis kenasti jälle oma kullast kesta.
Keerasin seda mitu korda sisse-välja, et veenduda selle töökindluses. Siis panin huulepulgale korgi peale tagasi. Feely magas alati kaua ja mökutas ikka veel hommikusöögilauas.
*
„Kus mu huulepulk on, sa väike põrsas? Mida sa sellega teinud oled?”
„See on sul sahtlis,” ütlesin. „Ma nägin seda seal, kui su pärlid pihta panin.”
Oma lühikese elu jooksul, mida domineerisid kaks õde, oli minust asjaolude sunnil saanud ekspert kakskeelsuse alal.
„See ei ole minu sahtlis. Ma just vaatasin ja seda ei olnud.”
„Kas sa prillid panid ette?” küsisin muigega.
Kuigi isa oli lasknud meile kõigile prillid kirjutada, keeldus Feely enda omi kandmast ning minu omad olid umbes sama tugevad kui aknaklaas. Ma kandsin neid ainult laboris, et oma silmi kaitsta, või siis selleks, et teistes kaastunnet tekitada.
Feely virutas peopesadega vastu lauda ning tormas toast välja.
Pöördusin tagasi oma teise laari hommikuhelveste kaevandamise juurde.
Hiljem kirjutasin märkmikusse:
Reede, 2. juuni 1950, 9.42 hommikul. Vaatlusaluse välimus tavaline, kuigi ärritunud. (Aga kas ta pole seda alati?) Aine mõju võib viibida 12–72 tundi.
Ma võisin oodata.
Proua Mullet, kes oli lühike ja hall ja ümmargune nagu veskikivi ning kes, ma olin üsna kindel, pidas ennast mõneks A. A. Milne’i luuletuse tegelaseks, oli köögis, kus formuleeris üht oma pirukatest, mis oli täidetud mäda meenutava kreemiga. Nagu tavaliselt oli ta jännis piraka Aga pliidiga, mis võttis enda alla suure osa väikesest asjadest tulvil köögist.
„Oh, preili Flavia! Tulge aidake mind ahjuga, kullake.”
Aga enne, kui ma sobiva vastuse olin jõudnud välja mõelda, oli minu selja taha ilmunud isa.
„Flavia, paar sõna.” Tema hääl oli sama raske kui tinaraskused süvamere akvalangistide saabaste küljes.
Heitsin pilgu proua Mulletile, et näha, kuidas tema seda kõike talub. Tal oli komme iga väiksemagi pahanduse peale plehku pista, ning üks kord, kui isa häält tõstis, rullis ta end vaiba sisse ja keeldus enne välja tulemast, kui tema abikaasa kohale tuuakse.
Ta lükkas ahjuukse kinni, nagu oleks tegu Waterfordi kristalliga.
„Ma pean minema,” ütles ta. „Lõunasöök on soojendusahjus.”
„Tänan teid, proua Mullet,” ütles isa. „Saame hakkama.” Me saime alati hakkama.
Proua Mullet avas köögiukse – ning tõi kuuldavale ootamatu kiljatuse nagu nurkaaetud mäger.
„Oh heldene jumal! Andke andeks, kolonel de Luce, aga tõesti, heldene jumal!”
Isa ja mina pidime teda veidi nügima, et temast mööda näha.
See oli lind, mudanepp – ja see oli surnud. Lind lebas selili ukselävel, kanged tiivad laiali nagu väikesel pterodaktülosel, silmad ebameeldivalt udused, noka pikk must nõel otse õhku suunatud. Hommikune tuuleõhk liigutas midagi linnu noka küljes – see oli tilluke paberitükk.
Ei, mitte paberitükk, postmark.
Isa kummardus, et lähemalt vaadata, ja tõi kuuldavale väikese hüüatuse. Ning korraga haaras ta endal kõrist, käed värisemas nagu sügisesed haavalehed, nägu ligunenud tuha karva.
