Читать книгу Piruka magus põhi. Flavia de Luce müsteeriumid - Alan Bradley - Страница 5

Kihutasin läänetiiva trepist üles. Minu esimene mõte oli isa äratada, kuid miski – mingi nähtamatu magnet – sundis mind poolel teel seisma jääma. Daffy ja Feely olid hädaolukordades kasutud; nende kutsumisel ei oleks mõtet. Nii kiiresti ja vaikselt kui võimalik jooksin maja tagumisse otsa, väikese toa juurde köögitrepi lõpus, ning koputasin vaikselt uksele.

„Dogger!” sosistasin. „See olen mina, Flavia.”

Toast ei kostnud kippu ega kõppu ja ma koputasin uuesti.

Umbes kahe ja poole igaviku pärast kuulsin Doggeri susse üle põranda sahisemas. Lukk klõpsatas valjult, kui riiv eest tõmmati ning tema uks paari ettevaatliku sentimeetri jagu avanes. Ma nägin, et tema nägu oli koiduvalguses kurnatud, nagu ei oleks ta üldse maganud.

„Aias on surnud mees,” ütlesin. „Sa peaksid vist tulema ja vaatama.”

Kui ma seal jalalt jalale tammusin ja küüsi närisin, vaatas Dogger mind pilgul, mida võiks kirjeldada kui etteheitvat, siis kadus ta oma toa pimedusse, et riidesse panna. Viis minutit hiljem seisime koos aiarajal.

Oli selge, et Dogger oli ennegi surnutega kokku puutunud. Nagu oleks ta teinud seda kogu oma elu, põlvitas ta maha ning katsus kahe sõrmega tema kaelalt pulssi. Tema kaugusesse suunatud pilgu järgi sain aru, et ta ei leidnud seda.

Ta ajas end aeglaselt püsti ja pühkis käsi, nagu oleksid need kuidagi mustaks saanud.

„Ma teatan kolonelile,” ütles ta.

„Kas me politseid ei peaks kutsuma?” küsisin.

Dogger libistas sõrmedega üle oma habemetüükas lõua, nagu arutleks ta mõne eluliselt tähtsa küsimuse üle. Buckshaw’s olid telefoni kasutamisele väga ranged piirangud.

„Jah,” ütles ta viimaks, „peame vist küll.”

Kõndisime kahekesi liigagi aeglaselt maja poole.

Dogger võttis telefoni ja tõstis toru kõrva äärde, kuid ma nägin, et ta hoidis sõrme kindlalt hargil. Tema suu avanes ja sulgus mitu korda ning siis tõmbus ta nägu kaameks. Ta käsi hakkas värisema ja hetkeks tundus mulle, et ta pillab toru käest. Ta vaatas abitult minu poole.

„Anna siia,” ütlesin ja võtsin agregaadi tal käest. „Ma helistan ise.”

„Bishop’s Lacey 221,” ütlesin torusse, ja vastust oodates mõtlesin, et Sherlock oleks selle kokkusattumuse peale võib-olla muia-nudki.

„Politsei,” ütles ametlikult kõlav hääl toru teises otsas.

„Konstaabel Linnet?” vastasin. „Siin on Flavia de Luce Buck-shaw’st.”

Ma polnud kunagi varem politseisse helistanud ning pidin toetuma sellele, mida olin raadiost kuulnud ja kinos näinud.

„Ma soovin teatada surmast,” ütlesin. „Ehk saate inspektori saata?”

„Kas teil on vaja kiirabi, preili Flavia?” küsis tema. „Tavaliselt me inspektorit välja ei saada, kui asjaolud just kahtlased ei ole. Oodake, kuni ma pliiatsi otsin…”

Sigines vihale ajavalt pikk paus, mille käigus ma pidin kuulama, kuidas ta oma kirjatarvete varusid läbi tuulab, enne kui jätkas.

„Niisiis, andke mulle surnu nimi, aeglaselt, perenimi enne.”

„Ma ei tea tema nime,” ütlesin. „Ta on võõras.”

See oli tõsi: ma ei teadnud tema nime. Aga ma teadsin liigagi hästi, et aias lamav surnukeha – punaste juustega hallis ülikonnas surnukeha – kuulus mehele, keda ma olin läbi isa kabineti lukuaugu näinud. Mehele, kelle isa oli…

Aga seda ei saanud ma neile ometi öelda.

„Ma ei tea tema nime,” kordasin. „Ma pole teda kunagi varem näinud.”

Ma olin läinud liiga kaugele.

Proua Mullet ja politsei jõudsid ühel ajal, naine tuli külast jala, politsei oma sinise Vauxhalli sedaaniga. Kui viimane kiviklibu klõbina saatel peatus, läks auto eesuks lahti ning üks mees astus sissesõiduteele.

„Preili de Luce,” sõnas ta, nagu annaks minu nime valjult väljaütlemine talle minu üle mingi väe. „Kas ma võin sind Flaviaks kutsuda?”

Noogutasin.

„Mina olen inspektor Hewitt. Kas su isa on kodus?”

Inspektor oli meeldiva välimusega mees, laineliste juuste, hallide silmade ja buldogiliku olemisega, mis meenutas mulle Douglas Baderit, Spitfire’i lennuässa, kelle fotosid olin külalistetoas virnadena kõrguvate vanade The War Illustrated sõjaajakirjade lehekülgedel näinud.

„On küll,” ütlesin, „kuid ta tunneb end üsna haiglaselt.” Selle sõna olin Ophelialt laenanud. „Ma viin teid ise surnukeha juurde.”

Proua Mulleti suu vajus lahti ning tema silmad pidid pealuu seest välja kargama.

„Oh heldene jumal! Andke andeks, preili Flavia, aga oh heldene jumal!”

Kui tal põll oleks ees olnud, oleks ta selle endale üle pea tõmmanud ja jooksu pistnud, aga ta ei saanud seda teha. Selle asemel vaarus ta avatud uksest sisse.

Kaks sinises vormis meest, kes olid otsekui edasiste juhiste ootuses jäänud istuma auto tagaistmele, hakkasid end nüüd sealt välja ajama.

„Uurija Woolmer ja uurija Graves,” ütles inspektor Hewitt. Uurija Woolmer oli kogukas ja kandiline, lömmis poksijaninaga; uurija Graves väike särtsakas blond põselohkudega varblane, kes minu kätt surudes mulle naeratas.

„Kui sa nüüd oleks nii lahke,” ütles inspektor Hewitt.

Uurijad võtsid Vauxhalli pagasiruumist oma varustuse ning ma juhatasin nad sünges protsessioonis läbi maja aeda.

Kui ma olin neile surnukeha kätte näidanud, vaatasin vaimustusega, kuidas uurija Woolmer võttis välja ja sättis puidust kolmjalale oma kaamera ning kuidas tema trullakad vorste meenutavad sõrmed selle väikseid hõbedavärvi nuppe üllatavalt õrnalt mikroskoopilise osavusega paika sättisid. Sellal kui tema tegi mitu ülesvõtet aiast, pöörates erilist tähelepanu kurgipeenrale, avas uurija Graves kulunud nahkkohvri, mis sisaldas korralikult ritta sätitud pudelikesi ning kus ma nägin vilksamisi ka pakki pärgamiinpaberist ümbrikke.

Astusin innukalt lähemale, et paremini näha, endal ila peaaegu voolamas.

„Ma mõtlesin, Flavia,” ütles inspektor Hewitt ettevaatlikult kurkide vahele astudes, „kas sa ei tahaks äkki paluda kedagi meile teed organiseerida?”

Ta vist nägi mu näoilmet.

„Me pidime täna hommikul üsna vara alustama. Kas sa arvad, et saaksid meile midagi kähku korraldada?”

Ja oligi kõik. Nagu sünni, nii ka surma juures. Ainus naissoost isik, kes läheduses leidub, saadetakse suurema tseremooniata vaatama, kas vesi on keenud. Midagi kähku korraldada, tõepoolest! Kelleks ta mind õigupoolest pidas… mingiks kauboiks?

„Ma vaatan, mida teha annab, inspektor,” ütlesin. Jahedalt, lootsin ma.

„Tänan sind,” ütles inspektor Hewitt. Ja siis, kui ma juba köögiukse poole trampisin, hüüdis ta mulle järele: „Kuule, Flavia…”

Pöörasin ootusärevalt ringi.

„Me tuleme selleks ajaks sisse. Sul pole vajadust enam siia välja tulla.”

Jätkus tal alles jultumust! Tõepoolest!

Ophelia ja Daphne istusid juba hommikusöögilauas. Proua Mullet oli neile süngeid uudiseid juba lekitanud ning neil oli olnud piisavalt aega võtta sisse teeseldud ükskõiksust kujutavad poosid.

Ophelia huuled ei olnud ikka veel minu väikese segu peale reageerinud ning ma jätsin meelde, et oma vaatluse kellaaeg ja tulemus hiljem üles tähendada.

„Ma leidsin kurgipeenrast surnu,” ütlesin neile.

„Küll on sinulik,” vastas Ophelia ja jätkas oma kulmude silu-mist.

Daphne oli lõpetanud „Otranto lossi” ning võtnud ette „Nicholas Nickelby”. Kuid ma märkasin, et ta näris lugedes oma alahuult, mis oli selge märk, et tema tähelepanu oli hajutatud.

Sigines ooperlik vaikus.

„Kas verd oli palju?” küsis Ophelia viimaks.

„Üldse mitte,” ütlesin. „Mitte piiskagi.”

„Kelle surnukeha see oli?”

„Ma ei tea,” ütlesin, tundes kergendust, et sain peituda tõe taha.

„Tundmatu isiku surm,” kuulutas Daphne oma parima BBC raadioteadustaja häälega, kui pilgu Dickensilt lahti rebis, sõrmega siiski järge hoides.

„Kuidas sa tead, et see on tundmatu isik?” küsisin.

„Elementaarne,” ütles Daffy. „See ei ole sina, see ei ole mina, see ei ole Feely. Proua Mullet on köögis, Dogger on politseinikega aias ning isa oli alles mõni minut tagasi ülakorrusel ja sulistas vanni-toas.”

Ma hakkasin talle juba ütlema, et see olin mina, keda ta vannis oli sulistamas kuulnud, kuid otsustasin siis seda mitte teha: ükskõik milline vanni mainimine viis vääramatult kommentaarideni minu üldise hügieeni aadressil. Kuid pärast hommikusi sündmusi aias oli mul tulnud kange tahtmine end kiiresti veega üle lasta.

„Ta arvatavasti mürgitati,” ütlesin. „See võõras.”

„See on alati mürk, mis?” ütles Feely juukseid seljale heites. „Vähemalt neis jubedates detektiivromaanides. Käsiloleva juhtumi puhul tegi ta arvatavasti selle eluohtliku vea, et sõi proua Mulleti valmistatud sööki.”

Kui ta vedela muna kleepjad jäänused enda eest eemale lükkas, kargas mulle pähe üks mõte nagu hõõguv süsi, mis pliidisuust välja hüppab, aga enne, kui ma seda lähemalt uurida jõudsin, mu mõttelõng katkes.

„Kuulake seda,” ütles Daphne valjult ette lugema hakates. „Fanny Squeers kirjutab kirja:

„… minu papa on üleni siniseid ja rohelisi sinjakke täis. Me pidime tema alla köki tassima, kus ta nüid lebab…

Kui teie vennapoig keda teie ollite soovitanud õppetajaks oli teinud seda minu papale ja trampinud tema kere peal jalgadega ja ka sõndega mille kordamisega ma ei taha oma sulge siin risustada, ründas tema minu ema kohutava vihaga, tõukas tema pikali maha ja surus tema juuste kammi talle mitme tolli jagu pea sisse. Veidikene veel ja see oleks olnud tema pealuu sees. Meil on meditsiini tunistus mis ütleb, et kui nii oleks olnud oleks kilpkonaluu tema aiusse läinud.”

Nüüd kuulake järgmist lõiku:

„Siis sattusime mina ja minu vend tema vihha ohvriteks, millisest ajast saati meie oleme väga palju kannatanud ja mis viib meid irmsa uskmiseni et meie oleme seest pidi kahju saanud, eriti kuna ühtegi väljaspidist vägivalla märki ei ole näha. Ma karjun valjusti kogu aeg kui seda kirjutan…””

Mulle tundus see klassikalise tsüaniidimürgistusena, kuid ma ei tundud, et oleksin tahtnud oma teadmisi nende kahe mühkamiga jagada.

„Karjun valjusti kogu aeg, kui seda kirjutan,” kordas Daffy. „Kujutage seda ette!”

„Ma tean, mis tunne see on,” ütlesin, lükkasin oma taldriku eemale, ning ilma et oleksin hommikusööki puudutanud, läksin aeglaselt idatrepist üles oma laborisse.

Alati, kui ma endast väljas olin, läksin oma sanctum sanctorum’isse. Siin pudelite ja katseklaaside keskel lasin end ümbritseda millestki, mida ma kutsusin oma peas Keemia Vaimuks. Siin käisin ma vahel samm sammu haaval läbi suurte keemikute avastusi. Või võtsin riiulist hellalt ühe Tar de Luce’i armastatud raamatukogu asukatest, näiteks Antoine Lavoisier’ „Keemia elementide” ingliskeelse tõlke, mis oli trükitud aastal 1790, kuid mille lehed olid ka pärast sadat kuutkümmet aastat sama värsked kui lihuniku pakkepaber. Kuidas ma nautisin neid vanamoodsaid nimetusi, mis lausa ootasid, et ma neid lehekülgedelt nopiksin: antimonivõi… valge arseenik.3 Lavoisier nimetas neid ränkadeks mürkideks, kuid mina mõnulesin nende nimesid lugedes nagu põrsas mudas.

„Kuningate kollane!”4 ütlesin valjult, veeretades sõnu suus, nautides neid nende mürgisest olemusest hoolimata. „Krinspanit! Boyle’i auruvedelik! Sipelgaõli!5” Kuid sel korral see ei mõjunud: minu mõtted hiilisid muudkui tagasi isa juurde ning ma pidin üha uuesti ja uuesti mõtlema sellele, mida olin näinud ja kuulnud. Kes oli see Twining – Vana Teetass –, mees, kelle nad isa sõnul olid tapnud? Ja miks polnud isa tulnud hommikust sööma? See valmistas mulle tõsist muret. Isa väitis alati, et hommikusöök on keha bankett, ja minu teada ei olnud maailmas midagi, mis sunniks teda sellest loobuma.

Siis mõtlesin ka lõigule Dickensi raamatust, mille Daphne meile ette oli lugenud: sinised ja rohelised sinikad. Kas isa oli võõraga võidelnud ning saanud vigastusi, mida ta hommikusöögilauas poleks varjata saanud? Või oli ta saanud sisemisi vigastusi, mida Fanny Squeers kirjeldas: vigastusi, mis ei jätnud välispidiseid jälgi? Võib-olla oli see juhtunud punaste juustega mehega. See selgitaks, miks ma polnud näinud verd. Kas isa võis olla mõrvar? Jälle?

Mul käis pea ringi. Parim asi, mis aitaks mul rahuneda, oli „Oxfordi inglise keele sõnaraamat”. Hiivasin riiulist köite, mis algas V-tähega. Mis sõna see oligi, mille võõras mulle näkku oli hin-ganud? „Vale”! See ta oligi.

Keerasin lehti: vagabundlik… vagus… vaik… siin see oligi – vale: head aega; nägemist; adjöö. Seda hääldati val-eh ning see oli ladinakeelse verbi valere, „hästi olema”, sinavormi käskiv kõneviis.