Читать книгу Piruka magus põhi. Flavia de Luce müsteeriumid - Alan Bradley - Страница 4

Minu selgroog, nagu öeldakse, jäätus. Hetkeks mõtlesin, et tal on südamerabandus, nagu istuvatel isadel sageli juhtub. Ühel hetkel kraaksuvad nad su kallal, et sa igat suutäit ikka kakskümmend üheksa korda mäluks, järgmisel loed neist juba The Daily Telegraphist:

On lahkunud Calderwood, Jabez, Frintoni pastoraadist. Suri ootamatult oma kodus laupäeval, selle kuu 14. kuupäeval. Viiekümne kahe aastane. Selle ja selle vanim poeg… jne… jne… teda jäävad leinama tütred Anna, Diana ja Trianna…

Calderwood, Jabezil ja teistel temasugustel oli kombeks taevasse vehkat teha ning jätta maha üsna masendav valik tütreid, kes pidid edaspidi omapäi hakkama saama.

Kas ma polnud siis juba ühest vanemast ilma jäänud? Isa ei saa minuga ju ometi sellist räpast trikki teha?

Või saab?

Ei. Nüüd tõmbas ta häälekalt õhku ninna otsekui veohobune, kui ise ukselävel lebava olevuse poole kummardus. Tema sõrmed, nagu pikad värisevad valged pintsetid, eemaldasid margi õrnalt surnud linnu noka küljest ning pistsid auguga paberitükikese siis kiiresti ühte vestitaskusse. Ta osutas väriseva sõrmega väikesele korjusele.

„Koristage see asi ära, proua Mullet,” ütles ta piinatud häälel, mis kõlas, nagu kuuluks see kellelegi teisele: kellelegi võõrale.

„Oh jummel, kolonel de Luce,” ütles proua Mullet. „Oh jummel, kolonel, ma ei saa… ma ei usu… tähendab…”

Kuid isa oli juba läinud, suundus jalgade trampides oma kabineti poole, puhisedes ja ähkides nagu auruvedur.

Kui proua M., käsi suu ees, prügikühvli järele läks, põgenesin mina oma tuppa.

Buckshaw’ magamistoad olid avarad, kuid hämarad Zeppelini angaare meenutavad ruumid, ning minu tuba, mis asus lõuna-tiivas – ehk Tari tiivas, nagu me seda kutsusime –, oli neist kõige suurem. Selle varaviktoriaanlik tapeet (sinepikollane, mustriga, mis meenutas veripunaseid nööritompusid) lasi toal veelgi suuremana paista ning see oli nagu üks külm ja otsatu tuuletõmmet täis kõnnumaa. Isegi suvel oli retk üle toa, kaugel akna juures asuva pesunurgani kogemus, mis oleks heidutanud ka Antarktikas käinud Scotti. Seepärast jätsingi selle praegu vahele ning ronisin otse oma nelja postiga voodisse, kus ma võisin villase teki sisse mähituna istuda rätsepaistes terve igaviku ja oma elu üle järele mõelda.

Mõtlesin näiteks sellele korrale, kui ma kasutasin võinuga, et kraapida analüüsi jaoks materjali oma kollatõbiselt seinalt. Mäletan Daffy suuri silmi, kui ta luges ette üht A. J. Cronini raamatut, milles keegi õnnetu jäi haigeks ja suri pärast seda, kui oli maganud toas, mille seinu katva tapeedi üheks peamiseks värvipigmendiks oli arseen. Lootusrikkalt viisin oma kraaped üles laborisse ana-lüüsimiseks.

Vana kohmakas Marshi test ei olnud minu jaoks, tänan väga! Mina eelistasin meetodit, mille käigus muudetakse arseen kõigepealt trioksiidiks ja kuumutatakse seejärel koos naatriumatsetaadiga, et saada kakadüloksiid: mitte ainult üks kõige mürgisem aine sellel maamunal, vaid ka erakordselt jubedat haisu eritav substants: see lõhnab nagu mädanenud küüslauk, kuid miljon korda hullemalt. Selle avastaja (Põleti-)Brunsen täheldas, et vaid üks väike pahv seda lõhna, ja lisaks sellele, et su käed ja jalad hakkavad surisema, ilmub su keelele vastik must kiht. Oh, Issand, kui kirev on su looming!

Võite kujutleda minu pettumust, kui ma nägin, et minu tapeedis ei olnud arseeni: seda oli toonitud lihtsa orgaanilise tinktuuriga, mis oli suure tõenäosusega tehtud tavalisest raagremmelgast (Salix caprea) või mõnest muust kahjutust ja ülimalt igavast juurviljast tehtud värviga.

Millegipärast kandusid mu mõtted siinkohal tagasi isa juurde.

Mis teda seal köögiuksel niimoodi ehmatas? Ja kas see ikka oli hirm, mida ma tema näol nägin?

Jah, selles ei paistnud kahtlust olevat. See ei saanud olla mitte midagi muud. Ma olin juba liigagi tuttav tema viha, tema kannatamatuse, tema väsimuse, tema ootamatute süngete tujudega – kõik need meeleolud libisesid aeg-ajalt ikka üle tema näo nagu pilvevarjud, mis meie Inglise mäeküngaste kohal liikusid.

Ta ei kartnud surnud linde, nii palju ma teadsin. Ma olin näinud teda arvukaid kordi rasvase jõuluhane kallale asumas, kasutamas oma nuga ja kahvlit nagu mõni idamaine palgamõrvar. Need ei saanud ju ometi olla suled, mis ta nõnda endast välja viisid? Või linnu surnud silm?

Ja asi ei saanud olla ka postmargis. Isa armastas marke rohkem kui oma järglasi. Ainus, mida ta oma värvilistest paberitükkidest rohkem oli armastanud, oli Harriet. Ja tema, nagu ma juba öelnud olen, oli surnud.

Nagu see mudanepp.

Kas see võis olla tema reaktsiooni põhjuseks?

„Ei! Ei! Kasi minema!” Kähe hääl tungis sisse avatud aknast ja lõikas mu mõttelõnga katki.

Lükkasin teki pealt, hüppasin voodist välja, jooksin üle toa ja vaatasin alla köögiviljaaeda.

See oli Dogger. Ta oli end vastu aiamüüri surunud, tumedad ilmast puretud sõrmed kulunud punaste telliste vastas harali.

„Ära tule lähemale! Kasi minema!”

Dogger oli isa teener: meister kõigi tööde peale. Ja ta oli aias üksi.

Räägiti – noh, olgem ausad ja ütleme, et peamiselt rääkis seda proua Mullet –, et Dogger oli üle elanud kaks aastat Jaapani sõjavangide laagris, millele järgnes veel kolmteist kuud piinamist, nälgimist, alatoitumust ja sunnitööd Tai ja Birma vahelisel Surma Raudteel, kus, nagu arvati, oli teda sunnitud sööma rotte.

„Ole temaga ettevaatlik,” ütles proua Mullet. „Tema närvid on kohutavas seisukorras.”

Vaatasin teda seal all kurgipeenras, tema enneaegu halliks läinud sagrist juuksetutti, tema pahupidi pööratud silmi, mis otsekui pimedalt päikesesse vahtisid.

„Kõik on hästi, Dogger!” hüüdsin. „Mul on nad siin üleval kõik kontrolli all.”

Hetkeks mõtlesin, et ta ei kuulnud mind, kuid siis pööras tema nägu aeglaselt nagu päevalill minu hääle poole. Hoidsin hinge kinni. Kunagi ei tea, mida keegi sellises seisukorras teha võib.

„Rahu, Dogger!” hüüdsin talle. „Kõik on hästi. Nad on läinud.”

Korraga muutus ta lõdvaks nagu mees, kes hoiab käes voolu all elektrijuhet, millest vool just välja lülitati.

„Preili Flavia?” Tema hääl värises. „Kas see olete teie, preili Flavia?”

„Ma tulen alla,” ütlesin. „Olen hetke pärast seal.”

Jooksin robinal tagatrepist alla kööki. Proua Mullet oli koju läinud, kuid tema kreemipirukas oli avatud akna alla jahtuma pandud.

Ei, mõtlesin, Doggeril oli midagi juua vaja. Isa hoidis oma viskit kabineti raamaturiiulis luku ja riivi taga ning seda ei saanud ma võtma minna.

Õnneks leidsin sahvrist kannu külma piimaga. Valasin selle kõrgesse klaasi ning kiirustasin aeda.

„Näe, joo see ära,” ütlesin klaasi Doggeri poole sirutades.

Dogger võttis selle kahe käe vahele, vahtis seda pikka aega, otsekui ei teaks päriselt, mida sellega peale hakata, kuid tõstis siis klaasi ebakindlalt suule. Ta jõi aplalt, kuni kogu piim oli otsas. Ta ulatas tühja klaasi mulle tagasi.

Hetkeks näis ta nii õnnis nagu Raphaeli ingel, kuid see mulje hajus kiiresti.

„Sul on valged vuntsid,” ütlesin talle. Kummardusin kurkide kohale ning rebisin väädi küljest suure tumerohelise lehe, et sellega tema ülahuul puhtaks pühkida.

Valgus hakkas tema tühjadesse silmadesse tagasi tulema.

„Piim ja kurgid…” ütles ta. „Kurgid ja piim…”

„Mürk!” hüüdsin ma, kargasin üles-alla ning lehvitasin käsi nagu kana, näitamaks talle, et kõik on kontrolli all. „Surmav mürk!” Ning me mõlemad naersime natuke.

Ta pilgutas silmi.

„Heldeke!” ütles ta aias ringi vaadates, otsekui oleks ta sügavaimast unest ärganud printsess. „Päev on hakanud täitsa ilusaks pöörama!”

Isa ei tulnud lõunasöögile. Enda rahustamiseks surusin kõrva vastu tema kabineti ust ning kuulasin mõne minuti filatelistlike lehekülgede keeramist ja aeg-ajalt kostvat isalikku köhatust. Otsustasin, et asi on närvides.

Söögilauas istus Daphne ninapidi Walpole’is (Horace), unustatud kurgivõileib vettinult tema kõrval taldrikul lebamas. Pidevalt ohkav Ophelia, kes alatasa jalga üle põlve ja sealt maha tõstis, vahtis ilmetult tühjusesse ning ma võisin vaid oletada, et ta sahkerdas oma peas Kolmeteistkümne Pardi kõrtsi ja võõrastemaja meistrimehe ja kõige peale mihkli Ned Cropperiga. Ta oli oma siivutu unelusega nii ametis, et ei märganudki, kui ma lähemale kummardusin, et paremini tema huuli näha, sellal kui tema hajameelselt roosuhkrutüki võttis, selle endale suhu pistis ja imema hakkas.

„Ahaa,” ütlesin otseselt mitte kellelegi, „vistrikud hakkavad hommikuks vohama.”

Ta krahmas minu poole, kuid minu jalad olid kiiremad kui tema lestad.

Tagasi ülakorrusel oma laboratooriumis, panin kirja järgneva:

Reede, 2. juuni 1950, 13.07. Nähtavat reaktsiooni veel ei ole. „Kannatlikkus on geeniuse lahutamatu koostisosa.” (Disraeli)

Ma ei saanud magada. Tavaliselt, kui tuli ära kustutada, jään kohe magama nagu nott, kuid täna see nii ei olnud. Lebasin selili voodis, käed kukla all, ja mõtlesin möödunud päeva sündmustele.

Kõigepealt isa. Ei, see polnud päris täpne. Kõigepealt oli surnud lind ukselävel – ja siis isa. Ma arvasin, et olin näinud tema näol hirmu, aga üks väike osake minu ajust ei tahtnud seda endiselt uskuda.

Minu – ja meie kõigi – jaoks oli isa kartmatu. Ta oli näinud sõja ajal nii mõndagi: kohutavaid asju, mida ei tohiks kunagi sõnadessegi panna. Ta oli kuidagimoodi elanud üle need aastad pärast Harrieti kadumist ja oletatavat hukkumist. Ja kõige selle vältel oli ta olnud tugev, vankumatu, visa ja murdumatu. Uskumatult inglaslik. Väljakannatamatult vapper. Aga nüüd…

Ja siis oli veel Dogger: Arthur Wellesley Dogger, kui tuua siinkohal ära tema „täielik patronüüm” (nagu ta seda oma parematel päevadel nimetas). Dogger oli tulnud meie juurde alguses isa toapoisina, aga kui „selle ameti muutlikkus” (tema väljend, mitte minu oma) talle liiga kurnavaks osutus, leidis ta, et oleks „mugavam” hakata ülemteenriks, siis sohvriks, siis Buckshaw’ töömeheks, siis jälle mõneks ajaks sohvriks. Viimastel kuudel oli ta vaikselt nagu langev sügisleht sättinud end oma praegusesse ametisse aednikuna ning isa oli annetanud meie auto, Hillmani kombi, Püha Tancredile loteriiauhinnaks.

Vaene Dogger! Täpselt nii ma temast mõtlesin, kuigi Daphne oli mulle öelnud, et ma ei tohiks mitte kunagi kellegi kohta midagi sellist öelda. „See pole mitte ainult üleolev, vaid ei arvesta ka tulevikuga,” selgitas ta.

Aga ikkagi, kes suudaks unustada pilti Doggerist aiamüüri najal? Suur abitu mehemürakas, kes lihtsalt seisab seal, juuksed ja tööriistad segamini, aiakäru kummuli, näol ilme otsekui… otsekui…

Minu kõrv püüdis kinni sahina. Pöörasin pead ja kuulatasin.

Ei midagi.

See on teada-tuntud fakt, et mul juhtub olema täiuslik kuulmine, sedasorti kuulmine, nagu isa mulle ükskord ütles, mis võimaldab selle omanikul kuulda ämblikuvõrke nagu hobuseraudu vastu seina kolisemas. Harrietil oli samuti olnud täiuslik kuulmine ja mõnikord meeldis mulle kujutleda, et ma olen mõnes mõttes üks kummaline jäänuk temast: kaks ilma kehata kõrva, mis heljuvad Buckshaw’ kummitavates tubades ja kuulevad asju, mida oleks vast parem mitte kuulda.

Aga kuulake! See heli kostis jälle! Hääle kaja; tühi ja kõmisev nagu sosistus tühjas küpsisepurgis.

Lipsasin voodist välja ning hiilisin kikivarvul akna juurde. Hoolega vaadates, et ma kardinaid väga ei liigutaks, piilusin välja juurviljaaeda täpselt siis, kui kuu kuulekalt pilve tagant välja tuli ja kogu hoovi valgustas, just nagu mõnes esmaklassilises „Suveöö unenäo” lavastuses.

Kuid näha polnud midagi peale kuu hõbedase valguse, mis kurkide ja rooside vahel tantsiskles.

Ja siis kuulsin ma häält: vihast häält nagu hilissuvise mesilase sumin, kes üritab läbi suletud aknaklaasi tungida.

Võtsin ümber ühe Harrieti Jaapani siidist hommikumantli (see oli üks kahest, mille ma Suure Põletuse käest päästnud olin), pistsin jalad pärlitega tikitud India mokassiinidesse, mis olid mul susside asemel, ning hiilisin trepimademele. Hääl tuli kuskilt maja sisemusest.

Buckshaw’s oli kaks Suurt Treppi, mis kumbki lookles teineteise peegelpildina alla esimesele korrusele, kus need lõppesid veidi enne musta maalitud joont, mis jagas maleruudulise kahhelpõrandaga halli kaheks. Minu trepp, mis algas Tari tiivast ehk idatiivast, viis sellesse suurde kõmisevasse värvitud halli, mille taga, läänetiiva vastas, asus relvamuuseum ning sellest edasi isa kabinet. Just sealtpoolt hääl kostiski. Ma hiilisin lähemale.

Surusin kõrva vastu ust.

„Pealegi, Jacko,” ütles häbematu hääl teisel pool uksepaneeli, „kuidas sa selle avastuse valguses üldse edasi elad? Kuidas saaksid edasi minna?”

Ühe iiveldama ajava hetke jooksul mõtlesin, et George Sanders1 oli Buckshaw’sse tulnud ning luges isale suletud uste taga epistlit. „Kao välja,” ütles isa, tema hääl ei olnud vihane, kuid tema toon oli nii tasakaalukas ja kontrolli all, et ma teadsin – ta on täiesti raevunud. Oma vaimusilmas nägin tema kortsus kulmu, rusikas käsi, lõuajoont, mis on pingul nagu vibunöör.

„Oh, lase nüüd olla, vanapoiss,” ütles õline hääl. „Me oleme selles koos – oleme alati olnud ja jääme ka edasi. Sa tead seda sama hästi kui mina.”

„Twiningul oli õigus,” ütles isa. „Sa oled jõle, jälestusväärne isik, kes ei vääri inimese nime.”

„Twining? Vana Teetass? Teetass on juba kolmkümmend aastat surnud, Jacko – nagu ka Jacob Marley2. Aga nagu nimetatud Marleygi puhul kummitab tema vaim edasi. Nagu sa võib-olla märganud oled.”

„Ja meie tapsime ta,” ütles isa ilmetu, surnud häälega.

Kas ma tõesti kuulsin õigesti? Kuidas sai ta…

Kuna ma võtsin kõrva ukse vastast ära ja kummardusin lukuaugu kohale, ei kuulnud ma isa järgmisi sõnu. Ta seisis oma laua kõrval, näoga ukse poole. Võõras oli minu poole seljaga. Ta oli väga pikk, meeter üheksakümmend oleksin pakkunud. Oma punaste juuste ja roostehalli ülikonnaga meenutas ta mulle Kanada kure topist, mis meil relvamuuseumi ühes pimedas nurgas seisis.

Panin kõrva tagasi vastu uksepaneeli.

„… süü ei aegu,” ütles hääl. „Mis need mõned tuhanded sulle ikka tähendavad, Jacko? Kui Harriet suri, kukkus sulle kindlasti kena kopikas. Ainuüksi kindlustus…”

„Pane oma räpane suu kinni!” karjus isa. „Kao välja, enne kui ma…”

Korraga haarati minust selja tagant kinni ning kare käsi kattis mu suu. Mu süda kargas peaaegu rinnust välja.

Mind hoiti nii kõvasti kinni, et ma ei saanud isegi rabeleda.

„Minge tagasi voodisse, preili Flavia,” sisistas hääl mulle kõrva.

See oli Dogger.

„See pole teie asi,” sosistas ta. „Minge tagasi voodisse.”

Tema haare lõdvenes ning ma raputasin end lahti. Heitsin talle mürgise pilgu.

Nägin hämaruses tema pilku veidi pehmenevat.

„Laske jalga,” sosistas ta.

Ma lasksin jalga.

Tagasi oma toas, kõndisin mõnda aega ühest seinast teise, nagu ma tihti teen, kui keegi mind segab.

Mõtlesin sellele, mida olin kuulnud. Minu isa on mõrvar? See oli võimatu. Arvatavasti oli sellele mõni üsna lihtne seletus. Kui ma oleksin vaid kuulnud ülejäänud vestlust isa ja võõra vahel… kui vaid Dogger ei oleks mulle pimedas kallale karanud. Kelleks ta end õige pidas?

Ma talle alles näitan, mõtlesin.

„Ilma pikema jututa!” ütlesin valjult.

Libistasin Jose Itrubi tema rohelisest paberümbrisest, keerasin oma kaasaskantava grammofoni korralikult üles ning panin peale Chopini poloneesi As-duuris. Heitsin voodile ja laulsin kaasa.

„DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam…”

Muusika kõlas, nagu oleks see komponeeritud filmi jaoks, kus keegi üritab panna käima vana Bentleyt, mis turtsudes järjekindlalt välja sureb – see polnud just muusika, mille saatel unemaale hõljuda…

Kui ma silmad avasin, hiilis akende taga austriroosa koidik. Minu vasest äratuskella seierid näitasid 3.44. Suve ajal läks varakult valgeks ning vähem kui veerand tunni pärast peaks tõusma päike.

Sirutasin, haigutasin ning ronisin voodist välja. Grammofon oli maha käinud, keset poloneesi seisma jäänud, nõel liikumatult plaadivagudes. Hetkeks mõtlesin, et keeran selle jälle üles, et teha meie majapidamisele äratuse Poola moodi. Aga siis meenus mulle, mis oli vaid mõni tund tagasi toimunud.

Läksin akna juurde ja vaatasin alla aeda. Seal oli tööriistakuur, mille klaaspaneelid olid kastest hägused, ja veidi eemal nurgeline tumedam laik, Doggeri kummuli aiakäru, mis oli eilsete sündmuste käigus ununenud.

Mulle tundus, et pean selle õiget pidi pöörama, et seda temale kuidagi heastada, kuigi ma polnud kindel, mida ma täpselt heastada tahtsin, niisiis panin riidesse ja läksin mööda tagatreppi vaikselt kööki.

Kui ma aknast möödusin, märkasin, et proua Mulleti kreemipirukast oli üks tükk välja lõigatud. Kui kummaline, mõtlesin, see ei olnud kohe kindlasti ükski de Luce’idest, kes selle võtnud oli.

Kui üldse oli midagi, milles me kõik ühel nõul olime – üks asi, mis meid perekonnana ühendas –, oli selleks meie ühine jälestus proua Mulleti kreemipiruka vastu. Kui ta meie lemmikute rabarberi- või karusmarjakoogi asemel paljukardetud kreemipirukat juhtus küpsetama, vabandasime end tavaliselt, teesklesime grupiviisilist haigestumist ning saatsime ta kõige pirukaga koju, juhistega serveerida see koos meie parimate soovidega oma heale abikaasale Alfile.

Kui ma välja astusin, nägin, et koidiku hõbedane valgus oli muutnud aia maagiliseks väluks, mille varjusid tumendas müüride tagant tõusva päeva peenike kaar. Kõike kattis sätendav kaste ning ma ei oleks eriti üllatunud, kui roosipõõsa tagant oleks astunud välja ükssarvik ja üritanud mulle oma pead sülle sokutada.

Astusin parasjagu aiakäru poole, kui korraga komistasin ja käpuli maha kukkusin.

„Paganas!” ütlesin, samas ise juba ringi vaadates, ega keegi mind äkki kuulma ei juhtunud. Ma olin nüüd märja musta poriga koos.

„Paganas,” ütlesin veel kord, nüüd veidi vaiksemalt.

Pöörasin ringi, et näha, mille otsa ma komistanud olin, ja nägin seda kohe: kurgipeenrast paistis midagi valget. Ühe ebaleva hetke jooksul andis osa minust endast kõik, et uskuda, nagu oleks tegu väikese rehaga, osava väikese maaharijaga, millel valged kaardus pulgad.

Kuid aru naasis ning mu mõistus ütles mulle, et tegu oli käega. Käega, mis kuulus käsivarre külge, mis omakorda kadus kurgi-peenrasse.

Ja seal, käsivarre lõpus, oli lehtede tumedas varjus kurgiroheliseks värvunud jube nägu. Nägu, mis paistis kuuluvat metsalegendist pärit Rohelisele mehele.

Mingi kõrgem võim, mis oli tugevam minu enda tahtest, sundis mind käpuli maapinnale laskuma, sellele ilmutisele lähemale, osaliselt austusest, osalt selleks, et paremini näha.

Kui ma olin olevusega peaaegu ninapidi koos, lõid tema silmad värelema.

Ma olin liiga ehmunud, et end liigutada.

Kurgipeenras lamav keha hingas võbinal sisse… ja siis, tatimullide saatel, hingas ta otse mulle näkku üheainsa sõna, aeglaselt ja veidi nukralt.

„Vale,” ütles ta.

Mu ninasõõrmed lõid otsekui iseenesest värelema, kui minu ninna jõudis kummaline lõhn – lõhn, mille nimi oli mul hetkeks keele peal.

Tema silmad, sama sinised kui linnud meie portselanil, vaatasid minu omadesse justkui kuskilt ähmasest ja suitsusest minevikust, nagu oleks nende sügavuses mingi äratundmine.

Ja siis nad surid.

Ma tahaksin öelda, et olin südamest muserdatud, kuid see ei olnud nii. Ma tahaksin öelda, et minu esimene mõte oli minema joosta, kuid ka see ei oleks tõsi. Vaatasin hoopis aukartusega, nautides igat detaili: võbelevaid sõrmi, peaaegu nähtamatut pronksjat hägusust, mis tema nahale ilmus, nagu oleks surm minu silme all tema peale hinganud.

Ja sellele järgnes täielik liikumatus.

Ma tahaksin öelda, et kartsin, aga see ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.