Читать книгу Granaatidega käevõru - Александр Куприн - Страница 5

I

Augustikuu keskpaiku, enne noore kuu loomist, saabusid äkki vastikud ilmad, mis on vägagi iseloomustavaks nähtuseks Musta mere põhjarannikul. Kord lasus päevade kaupa maa ja mere kohal raskelt tihe udu ja siis undas tuletorni hiiglasuur sireen päevad ja ööd läbi nagu raevunud härg. Kord sadas ühest hommikust teiseni vahetpidamata veetolmuna peenikest vihma, mis muutis savised teed ja teerajad tihkeks lausporiks, millesse jäid kauaks kinni koormad ja kerged sõidukid. Kord puhus loodest, stepi poolt küljest, raevukas orkaan; sellest kõikusid allapoole paindudes ja uuesti sirgeks tõmbudes nagu lained tormisel merel puuladvad ja kolisesid öösiti suvilate plekk-katused, nii et näis, nagu oleks keegi jooksnud nendel rautatud saabastes; vabisesid aknaraamid, paugatasid uksed ja tuul ulus võikalt ahjulõõrides. Mõned kalurite pargased olid merel eksinud ja kaks nende hulgast ei pöördunud üldse tagasi; alles nädalapäevad hiljem heitsid lained kalurite laipu mitmes kohas kaldale.

Linnaäärse merekuurordi elanikud — enamikus kreeklased ja juudid, elu küljes rippuvad ja kartlikud nagu kõik lõunamaalased, — kolisid kiires korras linna. Mööda pehmeks muutunud maanteed venisid lõputult pikad veovankrid, mis olid täis laaditud igasuguseid majatarbeid: madratseid, diivaneid, kirste, toole, pesunõusid ja samovare. Hale, kurb ja vastumeelne oli vaadata läbi häguse vihmakirme sellele viletsale kolule, mis näis nii kulununa, määrdununa ja kehvana, koormale laotatud märjal presendil istuvatele toa- ja köögitüdrukutele, mingid triikrauad, plekknõud ja korvid käes, higistele, väsinud hobustele, kes põlvedest värisedes, aurates ja tihedalt lõõtsutades alatasa peatusid, ning kaitseks vihma vastu roguskitesse mässitud, kähedalt sõimavatele voorimeestele. Veelgi kurvem oli näha mahajäetud suvilaid nende äkki silmale avanenud ruumikuse, tühjuse ja lagedusega, näotuks muudetud lillepeenardega, katkiste aknaruutudega, peremeheta jäänud koerte ja igasuguse suitsuotstest, paberilipakatest, potikildudest, karbikestest ja rohupudelitest koosneva suvilaprahiga.

Kuid just enne septembri algust toimus ilmastikus äkki järsk ja täiesti ootamatu muutus. Ilmad muutusid üleöö vaikseteks, pilvituteks, niivõrd selgeteks, päikesepaistelisteks ja soojadeks, nagu nad polnud isegi juulis. Tahkeks tõmbunud koristatud põldudel, nende torkival, kollasel kõrrestikul lõid vilkkivi läikega sädelema sügisesed härmalõngad. Rahu saanud puud varistasid tasa ja alistunult kollaseid lehti.

Aadelkonna peamehe abikaasa vürstinna Veera Nikolajevna Šeina ei saanud oma suvilast lahkuda, sest nende linnamajas polnud veel remondiga lõpule jõutud. Ja nüüd tundis ta suurt rõõmu saabunud ilusatest ilmadest, vaikusest, üksindusest, puhtast õhust, telegraafijuhtmetel vidistavatest pääsukestest, kes kogunesid äralennuks parvedesse, ja merelt nõrgalt puhuvast sõbralikust, soolasest tuulest.