Читать книгу Granaatidega käevõru - Александр Куприн - Страница 7
ОглавлениеIII
«Mu jumal, kui kena teil siin on! Kui kaunis!» ütles Anna, astudes kiirete ja väikeste sammudega õe kõrval jalgteel. «Kui võib, istume veidi järsaku kohal pingil. Ma pole nii ammu merd näinud. Ja missugune oivaline õhk — hingad ja südant täidab rõõm! Möödunud suvel tegin ma Krimmis, Mishoris, hämmastava avastuse. Tead, mille järele lõhnab merevesi murdlainetuse ajal? Kujutle endale — reseeda järele!»
Veera naeratas leebelt.
«Oled fantasöör.»
«Ei, ei! Ma mäletan, kord samuti naersid kõik minu üle, kui ma ütlesin, et kuuvalgusel on mingi roosa varjund. Kuid mõni päev tagasi nõustus kunstnik Boritski, toosama, kes maalib minu portreed, et mul oli õigus ja et kunstnikud teavad seda ammu.»
«Kas see kunstnik on sinu uus sümpaatia?»
«Sa mõtled ka alati midagi välja!» puhkes Anna naerma, lähenedes kiiresti otse järsaku äärele, mis langes püstloodis müürina sügavale merre, vaatas alla, kiljatas äkki õudusest ja astus kaame näoga tagasi.
«Oi, kui kõrge!» lausus ta nõrkenud ja väriseva häälega. «Kui ma sellisest kõrgusest alla vaatan, tunnen ma rinnus alati mingit magusat ja ebameeldivat kõditust… ja varvastes nagu pigistaks… Ja siiski mind kisub, kisub sinnapoole…»
