Читать книгу Granaatidega käevõru - Александр Куприн - Страница 6

II

Lisaks sellele oli täna tema nimepäev — seitsmeteistkümnes september. Lapsepõlve kallite, kaugete mälestuste tõttu oli ta seda päeva alati armastanud ja oodanud sellelt midagi õnnestavalt imeväärset. Sõites hommikul kiire asjaajamise pärast linna, oli mees pannud tema öölauale karbi kaunitest pirnikujulistest pärlitest kõrvarõngastega ja see kingitus tõstis veelgi tema rõõmsat meeleolu.

Ta oli üksi kogu majas. Tema poissmehest vend, prokuröri abi Nikolai, kes elas tavaliselt nende juures, oli samuti linna kohtusse sõitnud. Lõunasöögiks oli mees lubanud kaasa tuua väheseid ja ainult kõige lähemaid tuttavaid. Oli hea, et nimepäev oli sattunud suvitusajale. Linnas oleks tulnud teha kulutusi suurejoonelise dinee, võib-olla isegi balli korraldamiseks, siin, suvilas aga võis läbi ajada kõige väiksemate kulutustega. Vaatamata oma väljapaistvale seltskondlikule positsioonile, aga võib-olla just selle tõttu, suutis vürst Šein vaevu otsa otsaga kokku viia. Hiiglasuur pärusmõis oli esivanemate poolt peaaegu täiesti laostatud, elada aga tuli üle jõu: korraldada vastuvõtte, harrastada heategevust, hästi riietuda, pidada hobuseid jne. Vürstinna Veera, kelle endine kirglik armastus mehe vastu oli juba ammu üle läinud kindlaks, ustavaks, tõeliseks sõprustundeks, püüdis kogu jõust kaasa aidata, et hoida vürsti täielikust laostumisest. Mehele märkamatult keeldus ta paljust ja hoidis nii palju kui võimalik kokku koduses majapidamises.

Nüüd käis ta aias ringi ja lõikas kääridega ettevaatlikult lilli lõunalaua kaunistamiseks. Lillepeenrad olid tühjaks jäänud ja nägid korratud välja. Lõpetasid õitsemist mitmevärvilised täidisõielised nelgid, samuti poolenisti õite, poolenisti peenikeste, roheliste, kapsa järele lõhnavate kõtradega kaetud levkoid. Roosipõõsad kandsid veel — sel suvel kolmandat korda — pungi ja õisi, kuid juba väikesi, harvu, otsekui mandunuid. See-eest õitsesid lopsakalt oma külmas, kõrgis ilus jorjenid, pojengid ja astrid, levitades karges õhus sügisest, nukrat rohulõhna. Ülejäänud lilled puistasid pärast oma iluküllast armastust ja ülemäära ohtrat suvist sigivust tasa mullale tulevase elu loendamatuid seemneid.

Lähedaselt maanteelt kostsid tuttavad kolmetoonilised autopasuna signaalid. Neile sõitis vürstinna Veera õde — Anna Nikolajevna Friesse —, kes oli hommikul telefoneerinud ja lubanud tulla aitama Veerat külaliste vastuvõtul ja kodustes talitustes.

Terav kuulmine ei petnud Veerat. Ta läks õele vastu. Mõne minuti pärast peatus suvila värava ees järsult elegantne tõldauto, ja autojuht, hüpanud juhiistmelt osavalt maha, avas autoukse.

Õed suudlesid teineteist rõõmsalt. Neid sidus varajasest lapsepõlvest alates soe ja hoolitsev sõprus. Välimuselt olid nad kummalisuseni erinevad. Vanem õde Veera oma pikakasvulise, painduva kehaga, õrna, kuid külma ja uhke näoga, kaunite, kuigi pisut suurte kätega ja selle veetleva õlgade kumerusega, mida võib näha vanadel miniatuuridel, oli läinud emasse, kaunitari-inglannasse. Noorem õde Anna, vastupidi, oli pärinud mongolivere oma isalt, tatari vürstilt, kelle vanaisa astus ristiusku alles XIX sajandi algul ja kelle sugupuu ulatus välja Tamerlani või Lang-Temirini, nagu Anna isa toda suurt vereimejat tatari keeles uhkusega nimetas. Anna oli oma õest poole pea jagu lühem, õlgadest veidi lai, elava iseloomuga ja kergemeelne ning pilkehimuline. Tema tugevasti mongoli tüüpi nägu kaunis märgatavate põsenukkide ja pilusilmadega, mida ta oma lühinägelikkuse tõttu lisaks vidutas, väikese, sensuaalse suu, eriti veidi ettepoole ulatuva täidlase alahuule kõrgi ilmega kütkestas siiski mingi tabamatu ja mõistmatu võluga, mis seisis võib-olla naeratuses, võib-olla kõigi näojoonte sügavas naiselikkuses, võib-olla pikantses, trotslikult koketses miimikas. Tema gratsioosne näotus erutas mehi ja tõmbas endale nende tähelepanu märksa sagedamini ja tugevamini kui tema õe aristokraatlik ilu.

Ta oli abielus väga rikka ja väga rumala mehega, kes absoluutselt midagi ei teinud, kuid seisis mingi heategeva asutuse koosseisus ja omas kammerjunkru tiitli. Anna ei võinud oma meest silmaotsaski sallida, kuid sünnitas temalt kaks last — poisi ja tüdruku; rohkem ta lapsi ei tahtnud ja rohkem tal neid ka ei olnud. Mis puutub Veerasse, siis tahtis ta väga lapsi ja talle isegi näis, et mida rohkem neid on, seda parem, kuid millegipärast ta neid ei saanud, ning ta jumaldas haiglaselt ja tuliselt oma noorema õe kenakesi, verevaeseid, alati viisakaid ja kuulekaid, kahvatute jahuvalgete nägudega, linavärvi, lokkis nukujuustega lapsi.

Anna kogu olemus koosnes lõbusast uisapäisusest ja armsatest, vahel kummalistest vastuoksustest. Ta andus meelsasti kõige riskantsemale flirdile kõigis Euroopa pealinnades ja kuurortides, kuid ei murdnud kordagi truudust oma mehele, keda ta muidu põlglikult nii suu ees kui ka seljataga välja naeris; ta oli pillaja, armastas väga hasartmänge, tantsu, tugevaid muljeid, närvepingutavaid vaatemänge, külastas välismaal viibides kahtlase kuulsusega kohvikuid, kuid paistis samal ajal silma heldekäelise lahkuse ja sügava, siira usklikkusega, mis sundis teda isegi salaja katoliku usku astuma. Tal oli erakordselt ilus selg, kaunid rinnad ja õlad. Külastades suuri balle, oli ta dekolteeritud kaugelt rohkem, kui lubasid mood ja viisakus, kuid kõneldi, et sügava dekoltee all kannab ta alati jämedast karvriidest särki.

Veera aga oli rangelt lihtne, kõikide vastu jahedalt ja pisut üleolevalt lahke, iseseisev ja kuninglikult rahulik.