Читать книгу Džanga varjudega - Aleksei Pehhov - Страница 1

Lõuna-Valiostri elanikud, kes pole kunagi riigi põhjaosas käinud ega Avendumit näinud, kalduvad pidama Rannengit väga suureks linnaks. Ta pole tõesti väike, kuid jääb mõõtmete poolest siiski Avendumile kõvasti alla.

Kui mõni ei tea, siis Ranneng on kuningriigi kunagine pealinn, mis kaotas selle auväärse tiitli Kevadsõja ajal, kui orkide armaada oli Zagraba laantest sisse tunginud. Oma poolteise tuhande aasta pikkuse ajaloo vältel on linn üle elanud sadakond valitsejat, kuus suurt tulekahju, mis tegid ta täiesti maatasa, mitmeid võimupöördeid, mässe, taude ja loomulikult sõdu.

Orkide poolt peaaegu täielikult hävitatud ja võidu järel uuesti üles ehitatud Rannengit peetakse õigustatult kuningriigi kõige kaunimaks linnaks.

Vanaaegne arhitektuur, arvukad jumalate templid, rohked pargid, avarad tänavad, purskkaevud, vahitornide kõrged teravad tipud, ülestõstetavad sillad jõgede kallastel – kõik see meelitab linna otsatul hulgal rändajaid, päevavargaid ja kaupmehi.

Stalkonite dünastia valitsemisaja päris alguses asutati Rannengis toonase kuninga käsul teaduste ülikool, kuhu tullakse õppima vaat et kõikidest põhjala kuningriikidest. Auväärse ülikooli vastas paikneb tohutu suur park ning kui minna läbi selle linna piires laiuva väikese metsa Ülalinna, siis jõuab Maagide ordu kooli hiiglasliku pronksvärava ette.

Just siin pannakse alus tulevaste võlurite ametioskustele ning alles pärast viit aastat ränki õpinguid suunduvad nad Avendumi kooli oma võlurikunsti täiustama. Tänu maagide koolile ja ülikoolile nimetatakse endist pealinna tarkuse linnaks.

Paremat kohta linna rajamiseks poleks saanud ollagi – Ranneng paikneb kõigile nii sobivalt viiel künkal, kuhu suubuvad kuningriigi lõunaosa peamised kaubateed.

Poeetidele meeldib kangesti Rannengi ilu ülistada, kuid sel linnal on üks oluline puudus: see asub Zagraba laantele hulga lähemal kui Avendum ning seega kui orkidel peaks jälle tekkima haiglane himu sõda valla päästa, on neil märksa lihtsam jõuda siia kui Külma mere äärde. Seetõttu tekkis meil viissada aastat tagasi uus pealinn. Orkid õpetasid inimestele ettevaatlikkust.

Stalkonite dünastia ei kavatsenud igatahes sama reha peale kaks korda astuda ning seega kolis kuningas koos kogu õukonnaga põhja, Avendumisse – kaugemale laanteriigist ja võimalikest ohtudest.

Sellega lubage mul lühike ekskurss ajalukku ja maateadusse lõpetada, seda enam, et me jõudsime lõpuks linnaväravasse.

Oli hiline hommikutund ning ümberkaudsete külade ja alevite elanikud suundusid linna, et osta, müüa, varastada, saada tööd, minna õppima, külastada sugulasi, kuulata kõmujutte või vahtida lihtsalt igavusest mingit jaburdust. Seepärast oli rüsin nii suur, et mul kadus igasugune lootus pääseda endisse pealinna enne õhtut.

Rahvasumm lärmas kirjeldamatult. Sajad inimesed rääkisid, lõugasid, karjusid ja vaidlesid, püüdes sülge pritsides tõestada enda õigust minna enne teisi. Naerikoormaga vankri juures puhkes järjekorrakoha pärast kähmlus. Rannengi vahid püüdsid korda jalule seada, kuid tegid asja vaid hullemaks – lootusetu katse teineteist tümitavaid maamatse rahustada kukkus haledalt läbi ning rahvaparve ebaterve tähelepanu koondus pikatoimelistele linnavahtidele.

Kiskus tõsiseks lööminguks ning õhus oli tunda Garraki tulise pipra hõngu. Sõdurid, keda oli vaid käputäis, kahetsesid, et olid kaklusse sekkunud.

„Mis jama see on?!” kähvas ärritunult morni näoga tegelane, kes reageeris Röökuri nimele. „Ma ei mäleta, et oleksin varem Põhjavärava juures sihukest tunglemist näinud! Kõik trügivad alati Triumfiväravast!”

„Miks siis meie siit trügime?” sisistas Hallas vihaselt, hoides käega põsest.

Mis võib olla hullem kui morn, tusane ja kogu ilma peale vihane päkapikk? Ainult morn, tusane, kogu ilma peale vihane päkapikk, keda lisaks vaevab hambavalu. Hallasel valutas hammas eile õhtust saadik ning valmistas talle nähtavasti kohutavat piina. Kuid põikpäine päkapikk ajas jonni ega lasknud lagunenud hammast välja tõmmata, teatades, et laseb seda teha korralikul habemeajajal, aga mitte hobuseposijail, kelle hulka ta arvas Deleri ja Kli-Kli, kes mõlemad olid varmad tohtriteenuseid pakkuma.

„See on suurteele kõige lähem värav!” püüdis Röökur end õigustada.

„Või kõige lähem!”kostis Hallas tusaselt, näppides oma habemepatse. „Aga seda, et keegi on praegu valust kõveras, su loll peakolu ei mõelnud?”

„Jäta vingumine,” porises Deler. „Kannata natuke.”

Päkapikk heitis laiaõlgsele härjapõlvlasele kurja pilgu, ilmselge kavatsusega anda talle vastu lõugu, kuid selle asemel torises:

„Miks ikkagi nii aeglaselt läheb?”

Ta jälgis, kuidas linnavahid lasid väravast sisse kuhjas kanapuure täis vankri.

„Tarvis ju igaüks läbi vaadata, lõiv võtta, tuleku põhjus välja selgitada,” piiksus Kli-Kli.

„Erakordne agarus linnavahtide kohta,” ühmasin mina. „Huvitav, millest küll?”

„Kes neid teab,” kehitas väike roheline paharet õlgu.

„Vahest prooviks teist väravat, milord Alistan?” küsis Meekärg kõhklevalt, kõõritades silmanurgast meie salga juhi poole.

Rüütel vaagis ettepanekut mitu sekundit ja raputas eitavalt pead:

„Sinna on enam kui tunni tee.”

Hallase nägu värvus tumepunaseks ning ma hakkasin kartma, et ta saab rabanduse.

„Tund aega!” urises ta. „Ma ei pea nii kaua vastu!”

Ning päkapikk suunas hobuse otsustavalt väravasse.

„Kuhu ta läheb?” küsis Röökur jahmunult, kuid Alistan vaid muigas ja juhtis oma hobuse Hallasele sappa. Meil ei jäänud üle muud, kui püsida kannul.

Rahvas vahtis meid algul huviga, kuid siis, taibates, et me trügime järjekorrast ette, tõstis ähvardavalt nurinat.

„Annavad tappa! Vannun Sagra nimel, annavad tappa!” pobises Ümiseja.

Kuid päkapikk trügis hoolimatult läbi nördinud inimmassi ja karjus nagu ehtne kingsepp, nõudes, et talle antaks teed.

„Seis, päkapikk! Se-eis!” karjus hellebardiga linnavaht. „Kuhu sa oma arust põrutad?! Kas sa järjekorda ei näe?!”

Habemik avas juba suu, et öelda sõdurile kõik, mida ta arvab temast ja tema sugulastest kuni seitsmenda sugupõlveni välja, kuid nagu imeväel järsku tema külje alla ilmunud Miralissa lükkas ta kõrvale.

„Kaunist hommikut, auväärne! Mis on juhtunud? Millest on tingitud see viivitus?” päris tuhavärvi juustega haldjatar naeratades.

Linnavalvur võttis kohe vaiksemaks ja isegi püüdis vormirõivast kohendada. Nagu emad on meile väikesest peale õpetanud, tuleb haldjatega, olgu nad tumedad või heledad, käituda võimalikult viisakalt. Kui sa just ei taha saada pistoda ribide vahele – metsaelanikud lasevad selle käiku, kui neile kogemata tundub, et neid on solvatud.

„Mis siin kaunist on, mileedi? Vaadake, mis siin toimub! Igaüht tuleb kontrollida ja üle kontrollida. Ja kõik puha Nimetamatu alatute tükkide pärast. Räägitakse, et mõni nädal tagasi ründas ta kuninga lossi!”

„Mis sa kostad! Kas tõesti Nimetamatu?” mühatas Onkel umbusklikult ja muigas paksu halli habemesse.

„Nimetamatu, kes siis veel! Ja viis tuhat tema sabarakku! Kui poleks olnud kaardiväge ja Alistan Markauzi, oleksid nad tema majesteedi tapnud!”

„Viis tuhat, ütled sa?” kohmas Onkel jälle uskumatult ja kratsis oma kiilanevat kukalt.

„Rahvas räägib, et viis,” kohmetus jutukas sõdur, ilmselt taibates alles nüüd, et viis tuhat on päris suur hulk.

„Nonoh,” kõgistas Onkel, kes oli nagu me kõik juhtunud lossis viibima tol mälestusväärsel ööl, mil Nimetamatu poolehoidjad võtsid nõuks kuninga kaardiväe proovile panna.

„Kuid mis on sellel pistmist ummikuga siin väravas? Rünnak oli ju Avendumis, aga värav on Rannengis!” ägestus Hallas.

„Kuningas – istugu ta troonil veel sada aastat! – käskis valvsust suurendada. Nii me siis püüame teha, mis suudame.”

„Nad isegi ei märkaks, kui orkide armee neist mööda trambiks,” sosistas Kli-Kli mulle tasakesi kõrva.

Paharetil oli õigus, sest see on ülimalt kaheldav, et tavaline linnavaht suudaks tema nina alt mööda minevas inimeses ära tunda Nimetamatu toetaja. Valiostri põhivaenlast pooldavad reeturid ei erine rahumeelsetest elanikest pealtnäha mitte millegi poolest.

Rahvasumm meie selja taga lõi veel valjemini käratsema.

„Mis asja?!”

Värava juurest sammus meie poole morni näoga sõjamees, mundrist sai aru, et kapral. Ta polnud ilmselgelt kena jutuajamise tujus.

„Pea hoogu, Miis,” peatas jutukas valvur kaprali, hoolimata tolle auastmest. „Kas sa ei näe, et leedi haldjatar soovib uudiseid kuulda?”

Kui kapral meie kirjut rühma lähemalt nägi, pidi tal jalg alt ära minema. Roheline siniste silmadega paharet, kolm tumehaldjat, sünge rüütel, üheksa sõjameest, kellest üks oli justkui kurja moega päkapikk ja üks totaka kõvakübaraga härjapõlvlane. Pluss mingi kõhn, ilmselgelt varganäoga tegelane. Sihukest kampa ei kohta linnas just iga päev.

„Ah soo…” venitas kapral sõnu otsides. „Noh, kui nii, siis…”

„Me ei taha teid kinni hoida,” sõnas Miralissa järjekordse naeratusega. „Me võime siis läbi minna?”

Haldja naeratus võib kogenematu inimese pikaks ajaks paigale naelutada, eriti kui ta ei ole varem näinud haldjate kihvu, mis alahuule alt kui kaks valget noatera välguvad.

„M-muidugi te võite m-minna.” Kapral viipas värava poole, et vahid meid läbi laseksid. „Kuid pidage meeles, et linna piires võivad relvi kanda ainult linnavahid ja haldjad!”

„Aga aadlikud ja sõdurid?” kergitas seni vaikinud Angerjas imestunult kulmu.

„Lubatud pikkusega pistodasid ja nuge – see on ainus erand.”

„Kuid me oleme kuninga teenistuses! Me pole palgaüksus!”

„Mul on kahju, kuid seadus on kõigile üks,” lõikas kapral halastamatult vastu.

Ma olen sellest seadusest kuulnud. See kehtestati umbes kolmsada aastat tagasi. Tol ajal puhkesid Rannengis taplused metsapõlengute kiirusel. Aeg oli rahutu, kolm aadliperet kisklesid võimu pärast ning kui kuningas, jätnud tähtsad riigiasjad kus seda ja teist, ikkagi madinasse sekkus, oli laipu tänavatel rohkem kui Sorna väljal pärast päkapikkude ja härjapõlvlaste lahingut.

Pooled krahvid, parunid, markiid ja muu rämps, kelle soontes voolas aadliveri, jäid lebama tänavatele. Kuid teine pool jäi kahjuks alles ning Kuldid, Oburid ja Ööbikud ning nende poolehoidjad ihuvad tänase päevani üksteise peale hammast.

Ja nüüd siis igaüks, kes kannab linnas kaasas käelabapikkust tera või, Sagot hoidku, vibupüssi, riskib saada väga suure trahvi ja paar puhkepäeva ebamugavas vangikongis. Viimane asjaolu oli härradele aadlimeestele suurepäraseks kainestavaks vahendiks. Veetnud natuke aega niiskes ja talumatult trööstitus kohas, muutusid milordid tasaseks ja vaguraks nagu lambukesed… Seniks, kuniks.

„Kuidas siis nii…!” hüüatas Laternamees, kelle süda ja hing tõstsid kohemaid säärase seaduse vastu mässu.

Mumr ei lahkunud oma suurest kahekäemõõgast mitte kuskil, nüüd aga tuli välja, et Rannengis peab pika tera meister hirmsa relva ära peitma ja piirduma noajupatsiga.

„Ma isegi ei küsi teilt, mis asjus te meie linna saabusite ja millist koda hakkate siin teenima,” lausus linnavaht, heites meile paljutähendusliku pilgu.

„Me ei kavatse ühegi aadlikoja teenistusse astuda,” nähvas milord Alistan.

„Mul ükskõik, milord rüütel.” Kapral tõstis mõlemad käed lepituse märgiks. „Kui ei kavatse, olgu nii. Teil on see õigus. Ainult et esimene mõte, mis tuleb pähe, kui näed linnas relvastatud salka, on see, et mingi koda on palganud oma teenistusse veel mõned kõrilõikajad.”

„Kas Rannengis on jälle rahutu?” küsis Miralissa, heites paksu tuhkhalli patsi üle õla.

„Pisut,” noogutas sõdur. „Ööbikud ja Kuldid korraldasid hiljuti Ülalinnas kähmluse. Kaks parunit lõigati kaelast nabani lõhki. Mm-mm… Palun vabandust, kui ma teie tundeid riivasin, leedi haldjatar.”

„Ei, mitte sugugi, ja tänan vastuste eest, armuline. Nii et me võime läbi minna?”

„Jah, mileedi. Siin on teile paber, mis aitab teil vältida patrullide küsimusi.” Kapral võttis vööl rippuvast puutoosist kokku rullitud asjakirja ja ulatas haldjatarile.

„Siin on öeldud, et te saabusite just nüüdsama meie kuulsusrikkasse linna. Tere tulemast!”

„See on teile. Teenistusvalmiduse eest.” Egrassa kallutas end hobuse seljas allapoole ja pistis kapralile pihku mündi.

„Suurim tänu, teie hel…” alustas vaht, kuid kui ta nägi, millise mündi haldjas talle andis, kangestus ta paigale nagu kivikuju kuninga pargis.

Mitte iga päev ei saa kapral hoida käes täiskullast münti. Aiman, et täna tuleb vahtide majas pidu ning keskööks on kõik linnavalvurid lääbakil.

Jätnud selja taha tumehaldja heldusest rabatud ja üliväga rõõmsad vahid, ratsutasime viimaks väravast sisse.

Linnavärava juurest algavast põiktänavast keerasime laiale teele, mis viis päris linnasüdamesse. Trahter, millest Miralissa oli meile rääkinud, asus ühel küngastest ning kogu tee sinna vahtisin ma hoolega ringi, uurides ümbrust.

Kevadsõjas langenud Rannengi kaitsjatele püstitatud mälestusmärgi juures peatas meid vahipatrull, kuid nähes kaprali antud paberit, jättis meid pettunult rahule.

„Nõndaks,” ütles järsku Röökur. „Ma pean minema sugulasi kaema. Kohtume kõrtsis!”

„Ega tal ei juhtu sõbratari olema?” küsis Arnh kavala muigega.

Röökur heitis pikale kiilakale sõjamehele imestunud pilgu ja küsis: „Kellel?”

„Kes millest unistab,” ohkas Ümiseja tülpinult. „Te võiks mitte eitedest mõelda, vaid sellest, mida me edasi teeme.”

„Toida oma hiirt!” vastasid Röökur ja Arnh kooris.

„Ma toidan ju, ärge muretsege,” tõrjus Ümiseja mõlemat loiult ning tõstis lingi ühelt õlalt teisele. „Ainult ütle Onklile, muidu saad pärast peapesu.”

„Ammuilma ütlesin. Näeme!”

„Tervita sõbratari!” hüüdis Arnh, kuid Röökur oli juba kadunud inimsumma, jätnud oma hobuse Laternamehe hoolde, keda säärane kingitus sugugi ei rõõmustanud.

Rahvast oli ümberringi murdu nagu guule mahajäetud kalmistul.

„Kas neil on mingi pidu või?” porises Laternamees, vahtides rahvast mitte kõige sõbralikuma pilguga.

„Või veel!” vastas kõiketeadja Kli-Kli. „Ülikoolis on eksaminädal. Terve linn pidutseb.”

„Oskasime ikka hea aja valida,” sõnasin ma tusaselt. „Ma ei salli rahvakogunemisi!”

„Ma arvasin, et sa oled varas,” tähendas paharet.

„Olengi,” kostsin ma, taipamata õieti, kuhu kuninga narr tüürib.

„Ma arvasin, et vargad armastavad rahvamurdu.”

„Miks ma peaksin trügimist armastama?”

„Ma arvasin, et inimsummas on hõlpsam kukruid näpata,” vastas Kli-Kli õlakehitusega.

„Pole minu tase!” turtsatasin mina. „Mina kukrutega ei jända, mu kallis tola.”

„Mh-mh, sa jändad tellimustega,” itsitas vastik kurinahk. „Tead mis, Garret-Barett, minu meelest on mündipuruga kukrute näppamine igal juhul etem kui see tellimus, mis sul praegu on.”

„Mine tüüta Hallast,” urisesin ma.

Kli-Kli oli torganud mu valusasse kohta. Aga tühja kah, nüüd pole midagi parata. Ma võtsin tellimuse vastu – ilmselt pani hirm mul tookord kruvid logisema – ja tagasiteed enam pole.

„Garret!” katkestas Laternamees mu mureliku mõlgutuse. „Miks sa nii norgu vajusid?”

„See on tal tavaline meeleolu,” sekkus kuninga narr hoolimatult vestlusse. „Meie Varjus Tantsija on viimasel ajal liiga morn ja tujutu.”

„See-eest keegi teine on liiga lõbus ja õnnelik,” porisesin vastu. „Vaata, et sa meile häda kaela ei kraaksu.”

„Röökur on see, kes meil kraaksub,” vaidles Kli-Kli. „Mina räägin ainult tõtt.”

„Ja veel tsiteerid võluseente söömisest ogara šamaani ennustusi,” nokkisin ma narri. „Kõik need ettekuulutused Varjus Tantsijast ei ole väärt varblase mädamunagi.”

„Nüüd on hilja sarvi näidata! Sa võtsid Varjus Tantsija nime omaks, täpselt nagu ettekuulutuses! „Bruk-Gruk” ei ole iial valetanud!” võttis Kli-Kli varmalt tuld, kuid taipas siis, et ma ainult narrin teda, ja jäi solvunult vait.

Kli-Kli nõrk koht on kullakallis paharettide ettekuulutuste raamat „Bruk-Gruk”, mis on tal rida-realt peas. Ja nüüd siis, kujutage ette, ma ei ole enam mitte varas Garret, vaid kõndiv ettekuulutatu, kellele on määratud päästa kuningriik ja terve maailm. Just, kindel see. Oleks minu teha, ma mitte ei päästaks, vaid rööviks teda.

„Kli-Kli,” sekkus jutuajamisse Arnh, „ütle parem, kas selles sinu raamatus, mille kirjutas šamaan Tru-Tru…”

„Mitte Tru-Tru, vaid Tre-Tre, sa harimatu juhmakas!” katkestas paharet nördinult kiilaspäist sõjameest.

„Mille kirjutas šamaan Tre-Tre,” jätkas Arnh häirimatult, kuid paharet katkestas teda jälle:

„Suur šamaan Tre-Tre!”

„Hea küll. Mille kirjutas suur šamaan Tre-Tre. Kas selles raamatus on veel midagi peale sinu kallite ettekuulutuste?”

„Näiteks mida?” Paistis, et Piiririigi pojal õnnestus paharet segadusse ajada.

„Näiteks seda, kuidas ravida päkapikul hambavalu?”

Hallas, kes oli meie väikese rühmaga taas kohakuti jõudnud, ajas seda juttu kuuldes kõrvad kikki, ehkki püüdis teha näo, et see ei huvita teda mitte üks raas.

Kli-Kli märkas seda ning tema näole ilmus üks neid „vaadake-misnüüd-juhtub” naeratusi – ilmne märk, et ta kavatseb kellelegi vingerpussi mängida.

Narr pidas nii teatraalse pausi, et Hallas hakkas sadulas kärsitult nihelema. Kui päkapikk oli juba vihast keema minemas, sõnas paharet:

„On küll.”

„Ja mis see on?” küsisin ma, sikutades meeleheitlikult Mesimummu ratsutist ning püüdes teda juhtida Kli-Kli ja Hallase vahelt välja.

Kindel see, et paharet sepitses mingit vastikut vempu ning ma ei kavatsenud jääda raskete esemete lennuteele, kui habemik otsustab kuninga narril vere välja lüüa.

„Oo!” lausus Kli-Kli salapärase häälega. „See on väga tõhus ravimoodus. Põhimõtteliselt oleks seda võinud kasutada kohe, kui Hallasel hakkas hammas haiget tegema. Valu olnuks kui peoga pühitud. Ma vannun suure šamaani Tre-Tre kübara nimel, Garret, see on tõsi!”

„Miks sa siis vait olid?” möiratas päkapikk nii valjusti, et ajas pool tänavat ärevusse.

Onkel keeras ringi ja viibutas meile rusikat, seejärel näitas sõrmega Alistani poole ja tõmbas käeservaga üle oma kõri.

„Ära jandi, Kli-Kli,” ütles Ümiseja heatahtlikult. „Inimesed vaatavad.”

„Kõik, rohkem mitte sõnakestki,” lubas too pühalikult, näidates žestidega, nagu keeraks suu lukku.

„Mis tähendab, mitte sõnakestki?!” hüüatas päkapikk nördinult. „Deler, ütle sellele rohelisele, et kui ta ei anna mulle rohtu, siis ma ei vastuta enda eest!”

„Ta räägib tõtt, Kli-Kli,” muigas härjapõlvlane. „Päkapikud on närune tõug, nad on võimelised oma lihase ema tühja-tähja pärast mättasse lööma, rääkimata mingist kuninga narrist.”

„Ma ei ole mingi narr! Ma olen kuninga ainus narr!” kuulutas paharet uhkelt, justkui võiks see ametikoht teda äkkvihaga päkapiku käest päästa.

„Ah et päkapikud on närune tõug?!” Hallas unustas paugupealt pahareti ja suunas kogu oma tähelepanu Delerile. „Teie, härjapõlvlased, muud ei teegi, kui kogute mägedes rasva, kusjuures need mäed kuuluvad tegelikult meile!”

„Ära jandi, Deler,” ütles Ümiseja.

„Mis ma teinud olen?” Deler kehitas õlgu. „Ma pole midagi öelnud. Ma olen täitsa vait olnud! Hallas tuleb siin norima!”

„Ole siis vait! Ma ei räägi praegu sinuga, kaabulõust!” nähvas päkapikk. „Noh, Kli-Kli, mis ravimoodus see on?”

Kli-Kli vaatas oma suurte siniste silmadega päkapikule otsa ja lausus sügavalt kahtleval ilmel:

„Ma pole kindel, et paharettide viis hambavalu ravida sulle meeldib, Hallas.”

„Kas sa ei saa lihtsalt öelda, Kli-Kli?! Ilma igasuguste fraasideta nagu see „ma pole kindel” ja ma ei tea mis veel!”

„Sa ei kasuta seda nagunii,” jätkas Kli-Kli. „Ja mina olen siis paharettide kohutava saladuse ilmaasjata avaldanud.”

„Ma luban, et proovin sinu ravimoodust otsekohe!” Päkapikk suutis end vaevu ohjeldada, et mitte käänata paharetil kael kahekorra.

Kli-Kli rohelisele näole venis ühest kõrvast teiseni lai naeratus, mis muutis ta korrapealt endaga hirmus rahuloleva konna sarnaseks.

Ma asusin veel hoogsamalt ratsmetega töötama, hoides Mesimummu tagasi, kuni sattusin Laternamehe kõrvale, jättes pahareti ja päkapiku enda ette. Mu geniaalne manööver ei jäänud märkamata ning Ümiseja, Deler ja Arnh kordasid seda täpselt. Hallas ja Kli-Kli jäid omapead, sest keegi ei tahtnud jääda haamri ja alasi vahele.

„Ära unusta, et sa lubasid paharettide ravimoodust kasutada!” tuletas vembumees haigele meelde. „Niisiis, hambavalust lahtisaamiseks tuleb võtta klaasitäis eesli uriini ja hoida seda tund aega suus, seejärel sülitada üle vasaku õla välja, soovitatavalt parima sõbra paremasse silma. Hambavalu on kui peoga pühitud!”

Oodatud plahvatust ei järgnenud. Hallas heitis paharetile vaid kurja pilgu, sülitas tema ratsu kapjade alla läraka ja andis hobusele kannuseid. Minu meelest vajus Kli-Kli natuke tujust ära. Nagu kõik teisedki oli ta oodanud välku ja pauku.

„Ütle mulle, sõber Kli-Kli,” küsisin ma nina norgu lasknud paharetilt, „kas sa ise oled seda ravimoodust kunagi proovinud?”

Narr vaatas mind nagu napakat:

„Kas ma paistan idioodi moodi, varas?”

Ma teadsin ette, et kuulen midagi seesugust.

„Vaata ja võbise, Garret,” ütles Meekärg.

„Ma võbisen,” vastasin ma, pööramata pilku Kuningate purskkaevult.

See oli vaatamist väärt! Ma olin sellest purskkaevust palju kuulnud, kuid nüüd sain seda imet oma ihusilmaga kaeda.

Hiiglaslikku, viiekümne jardi kõrgust veesammast peeti üheks Rannengi vaatamisväärsuseks. Purskkaev võttis enda alla terve väljaku ning selle möirgavad joad sööstsid kõrgele taevasse ja langesid seejärel alla, purunedes veetolmuks, mis kattis õhkkerge loorina kogu ümbruse. Kirglikusse embusse langevad veetolm ja päikesekiired tekitasid vikerkaare, mis kumera sillana poolitas taeva väljaku kohal ning sukeldus seejärel tagasi purskkaevu.

Teadjad inimesed väitsid, et seda imet loonud härjapõlvlased said veidike ordult abi. Ainult maagia suudab luua vikerkaare, mis ilmub pritsmetest iga päev, iga ilmaga. Tundus, et pruugib vaid käsi sirutada, küünituda seitsmevärvilise ime poole – ning sa tajud taevasilla kogu haprust ja õhulisust.

„Võrratu!” ohkas Arnh õndsalt, püüdes näole vee värskust.

„Mh-mh,” kostsin ma.

Juuni lõpp ja juuli algupool olid nii palavad, et isegi selline karastunud sõdalane nagu Arnh võttis meie reisi ajal paar korda rõngassärgi seljast. Piiririigi elaniku jaoks, kes harjunud turvist kandma enam-vähem sünnist saati, on see väga suur ohver.

Ehkki palavus oli viimastel päevadel õnneks veidi järele andnud, oli sellest hoolimata põhjust karta ajude keema minekut. Seepärast jäi me salk hetkeks mõnulema purskkaevu juurde, kus õhk oli nii jahe, värske ja puhas.

„Liigume edasi!” kuulutas Alistan, ilma et oleks huviväärsuse poole vaadanudki.

Nii palju siis puhkusest. Kui ma mõtlen, et pärast Rannengit ootab meid jälle pikk rännak suvepäikese all, läheb mul süda pahaks. H’san’kor teab, mis on ilmaga sel aastal lahti…

„Mis sul täna ometi viga on?” kõlas otse mu kõrva juures Kli-Kli ärritunud hääl. „Ma lõõritan siin nagu lõoke kuke ees, aga sina ei tee kuulmagi!”

„Kas sa rääkisid midagi huvitavat, pläralõug?” küsisin ma.

„Mis pläralõug!” turtsus narr. „Ma ei pläranud, vaid lihtsalt kirjeldasin selle vahva linna kauneid paiku.”

„Ei näe ma siin midagi kaunist,” pobisesin ma, vahtides tänavat, mida mööda me parajasti sõitsime.

Tänav nagu tänav ikka. Vanad viltu vajunud, pleekinud värviga kahekorruselised majad… Tõsi küll, mitte kõik hooned ei paistnud nii armetud. Kuid kindlasti ei olnud selles paigas midagi kaunist. Kui ma ei teaks, et asun Rannengis, võiksin arvata, et see on Avendumi Välislinn.

„Oota väheke, kohe jõuame pargini, seal on sihukesed puud! Täitsa nagu Zagraba laanes!”

„Kas sa oled siin varem käinud, Kli-Kli?” küsis Laternamees, ratsutades oma Põikpeaks kutsutava kimmeliga meie kõrvale.

Röökuri hobune sörkis Põikpea sabas ja lingutas pahaselt kõrvu, protestides selle vastu, et teda nii hoolimatult järel veetakse.

„Jah, korra olen,” muigutas Kli-Kli unistavalt. „Kuninga ülesandel.”

Hallas kukkus üllatusest läkastama ning, unustanud hambavalu, põrnitses Kli-Klid uskumatult:

„Ära tule mulle muinasjuttu rääkima, paharet! Ma ei usu eales, et kuningas võis usaldada sulle tähtsa asjatoimetuse!”

„Böö!” Kli-Kli näitas päkapikule keelt.

„Aga räägi ikka oma luiskelugu ära! Igav on ju! Millal me kord trahterisse jõuame…” palus Ümiseja.

„Siin pole enam palju jäänud. Kohe jõuame läbi pargi Ülalinna, kus asuvad ülikool, maagide kool ja muu seesugune. Sihuke tore kant. Kohe varsti olemegi kohal.”

Paharet lihtsalt veiderdas ja ootas, et teda uuesti palutakse.

„Hakka juba pihta, ära venita!” ütles Laternamees.

„Mhüh, laske mul ainult välja mõelda, millest alustada,” soostus Kli-Kli armulikult ja tõmbas otsaesise kipra, teeseldes pingsat mõttetegevust.

„Garret, hoia Võitmatut, ma viskan kuue maha,” palus Ümiseja.

„Hea küll,” olin päri ning Ümiseja tõstis lingi mu õlale.

Ümiseja kodustatud tokerjas rott, nimeks Võitmatu, nuhutas, röhatas, puhises väheke ja jäi mu õlal vakka. Hämmastav, kuid peale Ümiseja olen mina kogu salgas ainus, keda ling ei hammusta ja kellel ta lubab koguni end silitada, kui on lahkes tujus.

Mul pole aimugi, millega ma olen Tühimaa pulstis närilise poolehoiu ära teeninud. Kuid nähes, kuidas rott tõstab kisa ja püüab Kli-Klid sõrmest näksata iga kord, kui paharet tema poole käe sirutab, irvitan ma lõbusalt, mis narri hirmsasti ärritab. Nii ka nüüd ei saanud ta jätta nähvamata:

„Ole selle elukaga ettevaatlik, Garret! Kaksab sul kõrva peast nagu niuhti!”

„Sa lubasid lugu rääkida, Kli-Kli,” tuletasin paharetile meelde.

„Ah jaa! Niisiis, aastapäevad tagasi otsustasid Oburid ja Kuldid mesti lüüa ja korraldada Ööbikutele verise öö. Rannengis kiskus taas suuremat sorti madinaks, see aga polnud Stalkoni huvides. Alustavad Ööbikutega ja lõpetavad Tema Majesteediga. Sellepärast mind siia saadetigi.”

„Ja meie väike kartmatu sõber tegi neile kõigile pähe!” itsitas Deler.

„Teil, härjapõlvlastel, pole terakestki kujutlusvõimet,” turtsus Kli-Kli.

„Mind saadeti siia tegema nii, et Kuldid ja Oburid keeraksid omavahel tülli, ja nii põhjalikult, et mingite liitude sõlmimine ei tuleks nendele aadlijõukudele enam pähegi… Mida ma ka tegin!” Viimased sõnad lausus paharet varjamatu uhkusega.

„Ja kuidas sa selle saavutasid?” muigasin ma Võitmatut Ümisejale tagasi andes.

„Ma kasutasin sama plaani, mis Varjude Hobuse juhtumis. Ässita kõik kõigi vastu.”

„Ässita kõik kõigi vastu? Millest ta räägib, Garret?” ei taibanud Laternamees.

„Ära vaeva oma pead, Mumr,” rehmasin ma, tahtmata praegu toda lugu heietama hakata. „Ja kuidas su plaan Oburitele ja Kultidele meeldis, Kli-Kli?”

„Tead, Garret, nii imelik kui see ka pole, kuid mu plaan ei meeldinud neile mitte üks raas!” itsitas narr lõbusalt. „Eriti mitte Oburitele. Kuuldes, et üks Kultide krahv paneb oma tütrekese Ööbikule mehele, läksid härrad aadlimehed nii väga endast välja, et korraldasid Kultidele kärtsu kihluspeo. Nood ei jäänud võlgu ja lõikasid paaril Oburil kõri läbi. Linnas puhkes sihuke mürgel, et mingisugused liidud ei tule enam kõne allagi! Lõuna kandi aadelkond nägeleb taas omavahel tasakesi ning mu kuningas ei tarvitse trooni püsimise pärast muret tunda. Mäss ja kodusõda lükkusid määramata ajaks edasi ning kogu kuningriik peab tänama narri selle eest, et Valiostris valitseb rahu ja koosmeel!”

„Einoh, meie tola on vahva sell!” naeris Arnh nii, et rõngassärk kõlises.

Lõunakandi aadlikud olid meie kuningale kui kalaluu kurgus. Alla neelata on valus, aga kui püüaks välja sülitada, teeks asja veel hullemaks. Sest kui milordidel silma peal ei hoia, löövad nad lääneprovintsidega kampa ja siis võib trooniga hüvasti jätta. Niipea kui purelused ja intriigid otsa saavad, ei ole aadlikel, iseäranis liitudesse ühinenud aadlikel, tuhkagi teha ning nad hakkavad oma relvastatud meestele uut tegevust otsima.

Meie praeguse kuninga isa valitsemise ajal juba oli ebameeldiv intsident, kui läänemaa aadlikud võtsid nõuks dünastia kukutada. Kujutage ette, neile oli vastukarva, et kuningas ei taha vaidlusaluseid maid Miranuehile loovutada. Õnneks läks tookord mässulistel asi luhta. Kuninga kaardiväelased tegid neile üllatuse, ilmudes kohale hetkel, kui neid kõige vähem oodati. Lõunakandi aadlikud jätsid läänenaabrite mässu toetamata: Kuldid, Ööbikud ja Oburid olid üksteisega liiga hõivatud, et pöörata tähelepanu üleskutsetele vandenõus kaasa lüüa. Rannengi meestel on endil lugematu hulk vandenõusid, ei neil ole mahti kuningaga sõdida.

Me sõitsime läbi pargi, kus kasvasid hiiglaslikud tammed. Ma poleks uskunud, et nii pirakad puud võivad kasvada linnas, mitte metsas. Avendumis ei olnud kõrgeid puid isegi mitte kuningalossi alal, rääkimata teistest linnaosadest. Nende külmadega, mida toovad meile Külma mere ja Tühimaa tagant alguse saavad tuuled, lähevad kõik puud talvel kütteks. Sadamalinna ja Eeslinna rahvas jätaks säärastest tammedest kähku vaid kännud alles.

Tee hakkas minema mäkke ning pargist välja jõudnud, sattusime Rannengi sellesse ossa, mis külgnes otseselt ülikooli ja ordu kooliga. Siin olid majad uuemad ja ilusamad kui need, millest me enne möödusime. Kuid tänavad olid endiselt rahvast tulvil. Inimesi oli siin kindlasti rohkem kui kasimata koeral kirpe.

Enne kui me jõudsime trahterini, mille Miralissa oli oma eelmistel rännakutel Valiostrisse välja sõelunud, jõudis päkapikk paar korda kraagelda hobustele jalgu jäänud inimestega ja tõmmata meie salgale järjekordse vahipatrulli soovimatu tähelepanu, mille eest Onkel sai Markauzilt mööda päid ja jalgu. Metsikute Südamete rühmaülem ei tahtnud kogu vastutust endale võtta ja tegi päkapikule säru.

Hallas tõmbus torssi, ajas habemega lõua püsti ja jäi vait, üksnes tema mustad silmad pildusid kortsus kulmude alt vihaseid sädemeid.

Tänavapoolsest küljest kõrge aiaga eraldatud trahter osutus väga suureks ja soliidseks kolmekorruseliseks hooneks.

„Tuhat ja tuline!” lasi Deler vilet, silmitsedes meie ajutist elupaika. „See on sihuke majamürakas, et siin peab ka köök olema hiiglaslik! Aga hiigelsuur köök on kindel märk heast söögist! Mis sa arvad, Hallas?”

Päkapikk heitis paarimehele rõõmutu pilgu ja hoidis suu kinni.

„Õigust räägid, Deler,” kõmistas hiiglane Meekärg. „Oleme Onkli ja Hallase lurri küllalt larpinud. Oh, kui saaks nüüd piimapõrsast mädarõikaga!”

„Saate, armuline härra! Saate kindlasti oma piimapõrsakese! Ja isegi kaks! Vaevalt teiesugune vägilane ühest söönuks saaks!” vastas ei tea kust välja ilmunud kõhukas punase näoga mees. „Tere päevast, leedi Miralissa! Mul on rõõm teid taas meie ülimalt tagasihoidlikus asutuses näha!”

„Ja mul on rõõm näha sind elusa ja tervena, meister Pito,” naeratas haldjatar viisakalt. „Kuidas kõrtsil läheb?”

Hallas oiatas üsna valjusti, andes mõista, et armastusväärsused ja küsimused tuleks jätta pärastiseks, kui tema hambavaluprobleem on lahendatud. Meister Pito heitis tusasele päkapikule imestava pilgu, kuid ei saanud vihjest kahjuks aru.

„Elame tasapisi, tuleme kuidagimoodi ots otsaga kokku.”

„Ära tule meile oma vaesusest rääkima!” muigas Ell. „Sa oled selle poole aastaga, mis me pole sind näinud, veel paksemaks läinud!”

„Kus sa sellega!” kukkus kõrtsmik Miralissa ihukaitsja sõnade peale protesteerivalt kätega vehkima. „See on puha muretsemisest! Näe, treš Miralissa on mu asutusse uusi teelisi toonud, aga kus on need, kes käisid siin mineva aasta? Ma näen ainult härrasid Egrassat ja Elli.”

„Neid pole enam,” vastas Miralissa vastumeelselt.

Loo seda osa ma ei tea, kuid olen nendest lausekatketest, mis tumehaldjatar on minuga vesteldes pillanud, järeldanud, et kõik temaga koos Zagraba laantest teele asunud kaaslased peale Egrassa ja Elli jäid lumistele Jäänõelte väljadele. Tühimaalt pääsesid eluga tulema ainult kolm haldjat ja Onkli rühm, kelle saatel Miralissa oligi Avendumisse jõudnud.

„Milline õnnetus!” hüüatas trahteripidaja käsi murdes. „Kuidas siis nii?!”

„Ehk näitate parem meile toad kätte, meister Pito,” sõnas Egrassa.

„Oo!” Kõrtsmik sai aru, et oli puudutanud valusat teemat. „Palun alandlikult uudishimu pärast vabandust! Tulge mu järel, armulised härrad. Ühe teie kaaslase jõudsin ma juba majutada. Kallasin talle õlut ka.„

„Kelle te majutasite, armuline meister?” küsis Markauz kahtlustavalt, tõmmates silmad vidukile ja pannes käe mõõgale.

„Kas ma tegin midagi valesti?” ehmus trahteripidaja, jäädes seisma nagu naelutatud. „Ta tuli ja ütles, et on koos teiega ja…”

„Kes tuli?” katkestas teda krahv Alistan.

„Mina tulin, milord Markauz, mina!” Trahteri uksele ilmus Röökur, õllekruus käes.

„Ohoo!” Arnh tõmbas kopsud õhku täis. „Kiire kui välk! Ma ootasin sind alles õhtuks.”

„Kuidas sõbrataril läheb?” küsis Laternamees Röökurist mööda minnes ja astus vastust kuulmata kõrtsiuksest sisse.

„Ma ei käinud sõbratari juures!” üritas Röökur lootusetult vastu vaielda.

„Just! Sa käisid seenel!” Ümiseja järgnes Mumrile.

„Astuge sisse, härrased, astuge sisse!” kutsus Pito, tundes jalge all taas kindlat pinda. „Kõik toad on juba valmis seatud!”

Kil-Kli libistas siniste silmade pilgu üle meie seltskonna ja küsis: „Ega keegi vastu ole, kui ma lähen Garreti ja Laternamehe tuppa?”

Vastuolijaid mõistagi polnud. Kõigile meie salgas oli teada rahvatarkus: mida kaugemal paharetist magada, seda rahulikum uni. Kui Kli-Klid pole naabruses, pole vaja karta, et saad kõige ebasobivamal hetkel kaela ämbritäie külma vett.

„Tuled ka või?” Kli-Kli seisatas kõrtsiuksel ja vaatas minu poole.

„Mh-mh,” mõmisesin vastu ja astusin üle asutuse läve.

Kõrtsituba oli väiksema väljaku mõõtu. Küünaldega lühtrid lae all, tugevad nikerdatud seljatugedega toolid, pikad pingid ja toekad lauad. Ühel seinal rippus suur, tervest puutüvest voolitud öökullikuju. Silma hakkasid ka üles viiv trepp, lett ja tugev tammepuust köögiuks.

„On teil palju kostilisi, meister Pito?” küsis krahv Markauz, tõmmates nahkkindad käest ja heites need lähimale lauale.

„Mitte kedagi peale teie,” ütles trahteripidaja silmagi pilgutamata.

„Või nii?” kergitas kuningliku kaardiväe kapten imestunult kulmu. „Kas äri läheb tõesti nii kehvasti?”

„Ärge muretsege, milord!” Kõrtsmik naeratas kavalalt. „Treš Miralissa on trahteripidamise kaks aastat ette kinni maksnud.”

„Me otsustasime teha Õpetatud Öökullist sellise asutuse, mida teie, inimesed, kutsute staabiks,” ütles Egrassa Pito sõnade selgituseks. „Mu nõbu maksis meister Pitole, et ta ei võtaks praegu rohkem majulisi. Meil on ilma teiste kostilisteta lahedam olla.”

„Meister Pito,” sõnas Mumr, toetudes oma hiiglaslikule kahekäemõõgale, „kuidas oleks õllega?”

„Saab kindlasti!” kinnitas kõrtsmik innukalt. „Ainult tõmmake see kolakas, kulla härra, mis te mu põrandasse surusite, välja, muidu rikute mu asutuse väljanägemise.”

„Ja õlle juurde võiks saun olla,” torkas Onkel vahele.

„Ja küpsetatud põrsas,” lisas Meekärg.

„Kõike saab, suisa viie minuti pärast!” Trahteripidaja kiirustas teenijaile käsklusi jagama.

Ma läksin kaugemasse lauda, naaldusin mõnuga toolileenile ning otsisin mõningase kõhklemise järel kotist välja Hrad Speini plaanid. Ma polnud seniajani saanud mahti sügavate maa-aluste kalmelabürintide kaarte lähemalt uurida. Nüüd lõpuks oli mul vaba hetk võtta ette kirjarullid, mis ma olin sihukese vaevaga hankinud.

„Garret, aitab paberite vahtimisest! Küll jõuad veel! Tuled sa meiega?”

„Kuhu?” küsisin ma pilku Kli-Klile tõstes.

„Viime Hallase habemeajaja juurde.”

„Me ei saada ju teda viimsele teekonnale. Milleks teil mind tarvis on?”

Kli-Kli tuli mulle lähemale, vaatas vandeseltslaslikult ringi ja sosistas:

„Deler ütleb, et päkapikk kardab hirmsasti. Meil tuleb teda kinni hoida.”

„Siis võtke Meekärg,” püüdsin ma narrist lahti saada. „Ta on piisavalt tugev, et hoida kinni viit päkapikku. Aga minule on mu hambad selleks liiga kallid, et lasta Hallasel neid rusikaga taguda.”

„Ei Meekärg enam oma tagumikku pingilt kergita,” kostis paharet tusaselt. „Arnh, Laternamees ja Ümiseja lähevad linna jalutama, haldjaid ja Alistani võidki paluma jääda – nad on ametis retke järgmiseks osaks moona otsimisega. Röökur ja Onkel kulistavad nüüd õlut, seni kuni lähevad lõhki. Keda teist on mul kutsuda peale sinu?”

„Kutsu Angerjas.” Ma nookasin tõmmu garraklase suunas.

„Ta tuleb nagunii kaasa.”

„Arvad siis, et temast sul ei piisa?”

Pärast pikka rännakut ei põlenud ma just soovist veel kuhugi minna.

„Garret, ära aja kiusu! Deler tahab nii väga, et sa tuleksid.”

Ma urisesin pahareti peale, kuid korjasin siiski paberid laualt kokku, keerasin need drokri sisse ja toppisin kotti tagasi.

„Lähme juba!” sisistas Hallas, kui me Kli-Kliga tema juurde läksime.

„Garret,” sõnas Miralissa malbelt, „ära unusta oma vibupüssi trahterisse jätta.”

H’san’kori päralt! Ma olin oma pisikese sootuks unustanud!

Mitte kuidagi ei tahtnud sellest hinnalisest ja nii vajalikust esemest lahkuda. Ilma vibupüssita seljal tundsin end palja ja kaitsetuna.

„Ja pistoda jäta ka siia,” sõnas Ell, jälgides, kuidas ma relva Onklile ulatan.

„Jah, Garret, pistodast pead samuti lahkuma,” kinnitas Onkel.

„Me anname sulle midagi vähem silmatorkavat. Kuidas oleks kahvliga?” itsitas Kli-Kli.

„Miks ma pean pistoda maha jätma?” küsisin ma, eirates Kli-Kli torget ja vaadates otsa Miralissa kollaste silmadega k’lissangile.

„Sest see oleks linnavahtidele nagu lihakäntsakas impeeriumi koertele. Selle tera on lubatust pikem.”

Pidin südant kõvaks tehes sellegi relva Onkli hoolde jätma.

„Meekärg,” pöördus Ümiseja Onkli abi poole, „viska mulle mu kott! Ei saa ju lasta Garretil ilma mingi relvata linnas hulkuda.”

Ümiseja püüdis talle heidetud koti kinni, sobras selles, õngitses välja kuivanud leivatüki, pistis selle vaimustusest piiksuma hakanud Võitmatule käppade vahele, sukeldus uuesti kotti ning tõi sealt lagedale põueoda lihtsas kulunud tupes.

„Säh!”

Ma võtsin relva ja tõmbasin tera poolest saati tupest välja.

„Rubiinveri?”

„Mh-mh, Kania sepis. Hea teras.”

„Oh sa poiss! Nagu Alistani mõõk kohe!” Nähes punakalt helkivat tera, vilistas narr imetlusest.

„Aitäh, Ümiseja.” Ulatasin relva kahetsusega sõjamehele tagasi. „Tõesti suurepärane teras, kuid põhjustab liiga valju müra. Kas midagi lihtsamat ei ole?”

„Meil on seda kraami küllaga. Näh, võta minu oma!” Laternamees ulatas mulle pistoda.

„See käib küll,” noogutasin ma tänulikult ja kinnitasin relva vööle.

Kui midagi peaks juhtuma, siis on mul salataskus habemenuga ning kotis terve arsenal võluvigureid, mis ma ostsin Avendumist lahkumise eelõhtul.

„Kli-Kli!” Alistan astus narri juurde. „Oled sa kindel, et sul ei ole kaasas midagi lubamatut?”

Narr läks turri, nagu oleks teda süüdistatud kuninga reetmises, ning tõmbas oma tumeda kuue hõlmad laiali, paljastades laia vöö, millel rippus neli rasket viskenuga. Kaks paremal ja kaks vasakul. Ma ei mäleta, et ta oleks kogu meie retke jooksul kordki relva tupest välja võtnud.

„On see kõik? Sa ei ole midagi ära peitud?”

„Ma olen tühi nagu veinipudel joodiku käes, milord,” vastas Kli-Kli siira häälega.

„Hästi.” Alistan paistis pahareti sõnu uskuvat. „Kuid pea meeles: kui hakkad vahtide kallal keelt teritama, tuleb sul pahandusi.”

„Ma pean meeles,” ütles narr, näidates kogu oma olekuga, et teab ka ilma Alistani manitsusteta, et sõduritel pole üldse huumorimeelt.

Paharet kukkus oma arvukates taskutes tuhlama ning tõmbas välja sõlmes nööride sasikera. Mäletatavasti vedas ta meiega kihla, et paneb selle asjanduse abil toime hirmsa paharettide nõidustüki. Midagi muud peale metsiku nööri- ja sõlmepuntra polnud sellest seni veel sündinud. Kli-Kli tabas mu pilgu ja pilgutas lõbusalt silma: „Kui tarvis, põrutan nii, et mürtsub!”

„Hoiata ette, kui sa oma mürtsu katsetama hakkad,” palusin ma. „Jõuan siis naaberkuningriiki põgeneda.”

Narr heitis mulle pilgu, mis ütles selgelt, et ta on minus lõplikult pettunud, ja pistis nöörikera taskusse tagasi.

„Sa veel üllatud, Garret, kui ma oma šamanismioskused valla päästan.”

„Ümiseja!” Kidakeelne Angerjas ulatas sõjamehele mõõgatupes „venna” ja „õe”. „Hoolitse nende eest.”

„Muidugi, vennas! Muidugi,” kostis Ümiseja mõõku garraklaselt vastu võttes.

„Hakkame minema, Garret, muidu ma suren hambavalusse siinsamas põrandal!” torises päkapikk kõrtsist välja astudes.