Читать книгу Džanga varjudega - Aleksei Pehhov - Страница 3

Jõudsime tagasi trahterisse ilma mingite seiklusteta. Kui ma ütlen „ilma mingite seiklusteta”, siis pean ma silmas seda, et koduteel ei juhtunud midagi hirmsat: Murm ei üritanud oma vilepillist välja võluda õnnest ogara eesli häälitsust, Hallas ei läinud kellegagi tülli, Kli-Kli ei tõmmanud auväärsetel matroonidel seelikusabasid üles, ei laulnud labaseid laulukesi ega teinud linnavahtidele nägusid ning Angerjas loobus oma südameheaduses mõnd kõri läbi lõikamast.

Selliste kaaslaste seltsis linnas jalutada on sama mis tantsida džangat Nimetamatuga õhukesel portselantaldrikul, mis riputatud keeva laavat täis sügaviku kohale – võlur võib iga hetk su elusalt ära praadida või taldrik puruneda, nii et kukud üpris ebameeldivasse vanni.

„Kodu, kallis kodu!” laulis Kli-Kli, lipsates Õpetatud Öökulli väravast sisse. „Ai, ära tee! Valus on!”

Pahareti viimased repliigid olid adresseeritud Angerjale, kes kahmas narri õlast kui vähisõraga kinni.

„Ära liiguta!” sosistas Angerjas. „Siin on midagi valesti. Garret, kas sa ei märka midagi?”

„Liiga vaikne,” vastasin ma, silmitsedes hämarat õue. „Latern ukse kohal ei põle. See on vist puruks löödud… Pole ühtegi teenrit, ehkki hommikul kihas õu neist nagu kärbestest. Tuled põlevad ainult esimesel korrusel.”

„Sekeldused?” Ümiseja pistoda libises tasase sahinaga tupest välja.

„Ei tea,” pobises Angerjas, lastes Kli-Kli lahti ja võttes välja põueoda. „Aga seda ma igatahes ei mäleta, et hommikul oleksid seintes turritanud ammunooled.”

Alles siis märkasin ma, et heledast kuupaistest valgustatud trahteriseina sisse oli kinni jäänud nool.

„Hargneda!” andis Deler käsu. „Garret, sina oled varas, hiili lähemale ja püüa aknast sisse piiluda. Me peame teada saama, kes meile külla on tulnud.” Ma võin olla varas, kuid ma pole enesetapja. Ent seda öelda ma ei jõudnud. Ukse juures varjus liigahtas tume siluett, välgatasid meekollased silmad ja keegi küsis:

„Kus te nii kaua olite?”

Mu süda kukkus saapasäärde ja kangestus kui hirmunud küülik, jättes vahele kolm lööki – sõnumitooja silmade värv näis muutuvat punakaks. Ma ei tundnud Elli häälest kohe ära.

„Mis juhtus, Ell?” küsis Kli-Kli ja tahtis haldja juurde joosta, kuid Angerja külm käsk peatas ta:

„Seis, Kli-Kli!”

Paharet tardus paigale ja vaatas sõjameest. Angerjas ei pannudki oma relva tuppe tagasi.

„Kas sa ei tunne Elli ära?”

„Astu valguse kätte, Ell, ehk oled nii lahke,” sõnas garraklane raugelt paharetile vastamise asemel.

Liiga raugelt ja rahulikult! Angerjas oli sel hetkel pingul nagu vibunöör, mis valmis noole vaenlase poole lendu laskma.

Milles ta haldjat kahtlustab?

Rumal küsimus. Kindlasti on Angerjal nagu minulgi meeles Miralissa jutt sellest, kuidas mõned Nimetamatu teenrid võivad võtta teise kuju, moonduda su sõbraks või muutuda üldse nähtamatuks. Ühe sellise olendi tapsid Kõuts ja Egrassa meie rännakul šamaanide laagri lähistel.

„Milles asi, Angerjas?” sähvas haldjas üsna tõredalt.

Garraklane ei usaldanud kedagi, kuid haldja jaoks on alusetu umbusk tõsine solvang. Nii tõsine, et asi võib minna kahevõitluseni. Kuid Angerjas pole argade killast ja teab, mille peale välja läheb.

„Tule lihtsalt valguse kätte, ongi kõik. Tead ju ise, millised veidrad asjad on viimasel ajal meie ümber toimunud.”

Ell ei hakanud vaidlema, tegi, mida paluti, ja jäi Angerjale küsivalt otsa vaatama. Tõmmu nahk, mustad huuled, tuhkhallid juuksed, kollastele silmadele langev tukk, pirakad kihvad, särgile tikitud must roos – koja embleem –, raske haldjavibu ja alatine s’kaš seljal. Miralissa k’lissangi huuled kõverdusid põgusaks muigeks.

„Noh? Kas olen sarnane?”

Angerjas vaikis süngelt, uurides haldja nägu. Deler astus nagu muuseas vasakule ja Arnh paremale, võttes tumehaldja tiibhaarangusse.

„Kui ma tahaksin, ei astuks te kümmet sammugi,” käis haldjas trumbi välja.

Mis tõsi, see tõsi. Erinevalt Miralissast ja Egrassast ei valda Ell šamanismi (maagia on haldjakodade kõrgemate klannide pärusmaa), kuid seevastu on ta suurepärane vibukütt. Igaüks meie seitsmikust saaks noole silma juba enne, kui Kli-Kli jõuaks oma buu! hüüatada.

„Jah, see oled sina,” noogutas Angerjas ning, pööramata pilku haldja vibult, pistis põueoda tuppe tagasi. „Anna andeks.”

Uhke garraklase hääles ei kostnud kübetki kahetsust.

„Kiiduväärne ettevaatlikkus.” Elli huuled tuksatasid muigeks. Haldjas otsustas solvangu unustada, vähemalt esialgu.

„Mis juhtus, Ell?” küsis Kli-Kli ninaga lörtsutades.

„Minge sisse, Miralissa räägib kõigest. Hiljem vahetab keegi teist mu välja… Vaja veel Meekärg üles otsida.”

„Kuhu ta vastu ööd läks?” imestas Deler nagu me kõik.

„Küsige Miralissalt,” vastas haldjas napilt ja kadus pimedusse.

„Läks varju peitu. Häh! Endal silmad sähvivad! Isegi pime märkab teda, saati veel päkapikk,” tähendas Hallas suureliselt.

„Eksid,” raputas Angerjas pead. „Ta tahtis, et me teda näeksime. Ära alahinda haldjat, päkapikk.”

Hallas mühatas, sikutas oma habet ja astus trahterisse, kuid mulle tundus, et tema arvamus haldja oskustest varitsuses istuda jäi endiseks. Ma järgnesin talle ja tardusin uksel paigale – põrand oli laudadesse imbunud veinist ligemärg. Selle korralageduse põhjuseks osutus letil seisev suur veinivaat, mis oli viie ammunoolega auklikuks lastud. Kogu vein oli loomulikult põrandale voolanud ja trahteri üle ujutanud.

Kööki viiv tammepuust uks oli tihedalt nooli täis ning me nägime teist sama palju seintes. Lauad ja toolid olid enamalt jaolt kummuli keeratud või paigast lükatud. Leti juures lebas kuus surnukeha.

Ühe tapetu tundsin ma ära – see oli kõrtsmik, meister Pito. Kolm meest olid minu meelest tema palgalised. Ülejäänud kaht surnut ma ei tundnud ning erinevalt nooltega tapetud majaperemehest ja tema teenritest olid need kaks mõõkadega tükkideks raiutud.

Miralissa, Egrassa ja Alistan seisid päris saali keskel. Milord Markauz puhastas, kiretu nägu peas, Kanias taotud lahingumõõka verest, haldjad rääkisid vaikselt omavahel. Onkel istus leti peal, hoides vasakus käes õlletoopi. Metsikute Südamete rühmaülema parem õlg oli kinni seotud, läbi valge sideme immitses verd.

„Lõpuks ometi! Põlegu te hinged!” vandus ta niipea, kui meid nägi. „Nimetamatu päralt, kus te hulgute, kui mul on teid siin vaja?! Ma rebin teil pasakottidel pead otsast! Miks ma pean üksi kõigi eest tappa saama, tantsigu haisev sokk te luudel?!”

„Mis juhtus?” küsis Deler süüdlaslikult.

Laskmata end Miralissa juuresolekust takistada, asus Onkel jutustama sellises laadis, mida pidas meile mõistetavaks, kuid mis oleks rohkem sobinud sadamatööliste arveteõiendusse. Ainsad enam-vähem normaalsed sõnad tema monoloogis olid „minge”, „nagu”, „teate”, „peale”.

Keegi ei riskinud teda katkestada ning alles siis, kui suurem aur sai lõpuks välja lastud, soostus rühmaülem vähe rahulikumalt selgitama.

Kõrtsi olid jäänud ainult Alistan, Onkel, Röökur ja Meekärg. Nad ei saanud seal tundi aegagi istuda, kui sisse tungis rühm vibupüssidega relvastatud võõraid, kes üritasid viimse kui ühe kõrtsilise ilma mingi selgituseta teise ilma saata.

Meekärg jõudis õigel ajal Onkli toolilt maha lükata ning nool tabas rühmaülemal südame asemel õlga, kuid õnnetu meister Pito ja tema teenrid pikiti nooli täis. Meekärg ja Onkel sööstsid päästva köögi poole ning Alistan järgnes Metsikutele Südametele, jõudes enne veel mõõka viibutada ja saata kaks vibupüssi juba tühjendanud vaenlast pimeduse riiki. Metsikud barrikadeerisid tammepuust köögiukse ning kallaletungijad isegi ei proovinud seda maha lüüa.

Kuid Röökuril ei vedanud – samal ajal, kui ta relvavennad kööki taganesid, seisis ta saali teises otsas silmitsi kolme ammumehega.

„Kui me pärast nende lahkumist välja tulime,” jätkas Onkel, „oli kogu see sein, kus need värdjad teda ootamatult ründasid, nooli täis pikitud ja põrand lainetas verest.”

„Ma ei näe tema keha,” sõnas Angerjas, näidates peaga leti juures lamavate surnute poole.

„Meie ka ei näinud.”

„Arvate, et nad viisid ta kaasa? Kuid milleks?”

„Ei tea, äkki ta on veel elus?”

Elus? Imesid juhtub meie maailmas liiga harva, et võiks asjaloole sellist lahendust loota.

Miskipärast ei kahelnud ma, et Röökur on surnud. Kui ründajad tapsid süütu kõrtsmiku ilma vähimagi süümepiinata, siis pidid nad kogenud sõjamehele kohapeal tingimata lõpu peale tegema. Ja surnukeha… Kes teab, milleks neil võis seda vaja minna. Igatahes veel üks korvamatu kaotus meie väiksele salgale. Hüvasti, Röökur.

„Mida need mehed tahtsid?” küsisin ma Miralissalt, rebides end välja mõtisklustest veel ühe meie kaaslase surma üle.

„Võtit, Garret. Nad võtsid võtme kaasa.”

Taga hullemaks! Saatus ja tema õeraas Õnn ei olnud täna kindlasti meie poolel.

„Mis võtme?” küsis Deler, kes nagu ka teised Metsikud Südamed ei teadnud sellest loost midagi. Miralissa ja Alistan ei pidanud vajalikuks kõigile haldjate reliikviast rääkida.

„Vaevalt ma ilma võtmeta Hrad Speini südamesse pääsen,” sõnasin ma härjapõlvlasele. „Ilma selle vigurita ei ole meil mõtet teele asudagi, me võime samahästi siin istuda ja oodata, millal Nimetamatu Rannengisse saabub. Kui ei ole võtit, ei ole ka Vikerkaare sarve.”

„Štihs!” Deler vandus päkapikkude keeles ja tõmbus veel rohkem torssi. „Kust nad selle teie võtme välja nuhkisid?”

„Kes seda teab,” sõnas Egrassa hõbevõru peast võttes ja seda ärritunult lauale heites. „Inimeste linnad kubisevad jutulindudest. Keegi teadis, keegi lobises, keegi kuulis ja asus tegutsema. Me kaotasime ühe haldjate tähtsaima reliikvia!”

Umbes poolteist tuhat aastat tagasi, kui haldjad ja orkid olid just valmis ehitanud Kondilosside ülemised saalid (pärast seda, kui nad olid lõpetanud käimise alumistel tasanditel, mis olid ogrede päralt), pidasid kaks rassi Hrad Speini pühaks paigaks ega söandanud labürintides üksteise verd valada. Kuid vaen osutus tugevamaks ning sõda pääses valla ka maa all. Lossid muutusid nii esmasündinute kui ka haldjate jaoks surmapaigaks. Nendest ammustest päevadest peale on Hrad Spein olnud alati hirmuäratav koht, täis selliseid ohte, millest isegi ogred rääkisid sosinal.

Seniajani pole teada, kes (või mis) seal sügaval maa all noil aegadel, mil isegi ogre rassi peeti nooreks, Kondilossid rajas.

Ogred muutsid ju Hrad Speini matmispaigaks alles hiljem (ning seejärel järgisid nende halba eeskuju orkid, haldjad ja inimesed), kuid mis oli maaaluste labürintide algne otstarve, seda ei ole veel keegi välja uurinud.

Ogred hõivasid alumised tasandid ja asusid rajama omi, kuid kogu nende rass kaotas mõistuse ning neist said nürimeelsed ja verejanulised olevused. Haldjad ja orkid asusid ogrede asemele, kuid olid oma eelkäijatest targemad ega hakanud ronima madalaima, Öö tasandi süngesse sügavikku. Tegelikult ei võtnud nad sedagi riski, et oleksid läinud endistesse ogrede valdustesse, kartes äratada ogrede tumedat šamanismi.

Ent kahe noorema rassi veri vemmeldas ja see kihutas neid tegema tegusid, mis mõistus oli ära keelanud. Mõõgal, mis lõi mõra mõistuse kaitsetõkkesse, oli kaks tera: need oli veri ja vihavaen.

Haldjatel ja esmasündinutel jätkus oidu sügaval maa-aluses ärganud kurjusel eest kaduda ning enne, kui see jõudis välja murda, blokeerisid haldjad tal tee tiibuksega kolmandal tasandil, sulgedes tasanditevahelise läbipääsu.

Too uks loodi tumehaldjatest šamaanide ja helehaldjatest võlurite maagia abil. Uksepoolte sulgemiseks vajasid haldjad maagilist võtit ning pöördusid abi saamiseks härjapõlvlaste poole, valetades neile, et Kondilossid on vaja kinni panna, et orkid sisse ei pääseks. Võti sulges ukse igaveseks ning vähesed on julgenud laskuda losside sügavusse mööda ümberkäiguteed, kustkaudu kurjus mingil põhjusel läbi ei pääsenud.

Pärast seda, kui uks oli lukku pandud, hoiti võtit pikka aega Lehestikus, tumehaldjate kuningriigi pealinnas, kuni alles sel aastal võttis Musta Kuu koda võtme Musta Leegi kojalt enda kätte ja andis selle Miralissale.

Miralissa viis püha eseme Stalkonile, kuna teadis, et need, kes võtavad ette teekonna Hrad Speini, ei saa ilma võtmeta oma missiooni lõpule viia. Läbi kolmanda tasandi tiibukse viiv tee on kõige kiirem ja kõige ohutum, või vähemasti mitte nii ohtlik.

„Ilma võtmeta on mul lihtsam pea ogre lõugade vahele pista ning see tervena tagasi tõmmata kui läbi Hrad Speini kõndida. Kogu meie ettevõtmine muutub üha lootusetumaks. Kas on mingeid ideid selle kohta, mida me nüüd teeme?”

„Ootame,” vastas Egrassa, libistades sõrmega masinlikult üle tema ees lebava hõbevõru. „Nüüd me ootame…”

„Mida siin oodata? Või loodab keegi, et need sellid on nii rumalad, et toovad võtme meile tagasi koos siira vabandusega?”

„Treš Egrassa räägib õigust, Garret. Ära kaota närvi,” sõnas Onkel ja tõstis õllekruusi habeme juurde.

„Ma ei kaotagi.”

„Ja tore on. Meekärg läks röövlitele järele.”

„Meekärg?”

„Kes siis veel? Me ei saanud ju teid lontruseid oodata,” torises rühmaülem. „Haljaid polnud siin, mina sain haavata. Milord Alistan on rüütel, mitte jäljeajaja. Teie jõlgute mööda kõrtse ja kaklete. Ei olnud ju kedagi peale Meekärje.”

„Kas ta läks ammu?” küsis Ümiseja.

„Jah, paar tundi tagasi…”

„Hallas, oled küllalt istunud!” Deler suundus ukse poole. „Ell palus end välja vahetada, äkki ta jõuab veel meie rusikamehele järele.”

Härjapõlvlane ja päkapikk läksid välja.

„Ma arvasin, et te hoiate võtit alati enda käes, leedi Miralissa,” katkestas Kil-Kli pikale veninud vaikuse.

Seekord ei kuulnud narrilt vähimatki tema muidu nii tavalist itsitamist ega kõkutamist. Isegi igirõõmus paharet sai aru, kui täbaras seisus me olime.

„Minu viga, narr.”

Haldjas tunnistab oma viga! See on midagi uut. Tavaliselt kipuvad nad teisi eksimises süüdistama.

„See polnud kellegi süü,” rahustas milord Alistan Miralissat. „Me ei arvanud, et keegi teab, et võti on meie käes.”

„Oleks pidanud targem olema!” hüüatas haldjatar silmade sähvides. „Minu hooletus ja minu süü! Ma ei vaevunud võtme ümber isegi kaitsemüüri tõmbama!”

„Kuidas nad üldse meie saabumisest teada said?” sõnas Egrassa mõtlikult.

Tumehaldjas oleks justkui mu mõtteid lugenud.

Sellele küsimusele võis olla vaid üks vastus: meid oodati siin, ja oodati pikisilmi.

„Keegi kandis meie tulekust ette,” vastas Alistan haldjale. „Me olime kui peo peal, kui läbi linna sõitsime. Siin on sajad silmapaarid, meid võidi otsida…”

Angerjas astus läbi saali ja kummardas tundmatute surnukehade kohale. Ta silmitses pikalt surnud meeste nägusid, seejärel otsis külmavereliselt nende taskud läbi ja uuris käsi. Misjaoks käsi?

„Nad on kahtlemata sõdurid,” teatas garraklane lõpuks.

„Me näeme ise ka, et nad on sõdurid, mitte armastuse preestrinnad,”

turtsus Onkel. „Küsimus on: keda need jätised teenisid?”

„Oleks nad lihtsalt meid rünnanud, oleks ma oletanud, et mõni aadliperekond võttis nõuks meie salga hävitada, arvates, et me oleme nende vastaste teenistusse palgatud. Siis oleks see olnud hoiatus…” lausus Alistan pärast mõningast vaikust.

Tore hoiatus küll! Hoiatus on see, kui sul murtakse sõrm ja lubatakse järgmine kord murda käsi ning seejärel kael. Kui sind aga pikitakse ammunooltega, siis see ei ole hoiatus.

„Need surnud mehed olid Nimetamatu poolehoidjad,” sõnas Angerjas ja viskas lauale kaks sõrmust. „Vaadake, mis ma nende juurest leidsin.”

Ma võtsin laualt väikese metallist võru ja keerutasin seda käes. Mürgise luuderohu väädi, Nimetamatu vapi kujuline sõrmus. Selliseid kannavad tema teenrid, kui on täitmas oma isanda käske.

„Selge pilt.” Ma heitsin sõrmuse lauale ja pühkisin käsi.

Seda rõngast puudutades tundsin ma vististi esmakordselt vastikust puhtast kullast valmistatud eseme vastu. Isegi kui mu ees oleks olnud terve kirstutäis seda kraami, ei oleks ma seda mitte mingil tingimusel pihta pannud. Stalkon talitab täiesti õigesti, kui Nimetamatut teeninud mehi keevasse katlasse toimetab.

Nõia jüngrid on fanaatikud, roiskunud kõnts, umbrohi meie kuningriigi aias ning kuninglikud liivapuistajad, need halastamatud aednikud, kitkuvad mõnuga seda rämpsu välja.

Ruumi astus mees, keda ma ei tundnud. Miralissa tutvustas teda kui kadunud meister Pito õepoega.

„Milline kohutav õnnetus, treš Miralissa! Karistagu jumalad neetud mõrtsukaid!” pistis pärija ahastavalt käsi väänutades hädaldama.

„Küll nad karistavad, meister Kvild, võite selles kindel olla.” Miralissa patsutas trahteri uut omanikku julgustavalt õlale. „Ma kannan selle eest hoolt, et kõige selle eest vastutav närukael ei pääseks karistusest.”

„Aitäh.” Kvild noogutas haldjatarile tänulikult.

„Kas vahiteenistus teab juhtunust?”

„Ei, ja ei saagi teada,” vastas kõrtsmik. „Need muidusööjad ei oska muud kui makse koguda ja pistist võtta. Aga kui juhtub midagi sellist nagu siin, siis otsi neid kas või tikutulega.”

„Siis viige parem surnukehad välja, enne kui keegi kogemata trahterisse sisse põikab.”

„Jah.” Kvild noogutas kurvalt. „Jah, tõepoolest, nii ma teengi. Ma lähen ja kutsun abilised, treš Miralissa. Me viime tapetud mu koju ning naispere teeb, mis tarvis. Valmistavad matusteks ette… Aga need kaks kõrilõikajat matan ma, kui lubate, tagaaeda, loomalauda kõrvale.”

„Nagu paremaks peate, meister Kvild.”

Onkel tegi oma õllele lõpu peale ja tuli meie juurde.

„Kuidas õlg on?” küsis Arnh temalt pisut süüdlaslikul toonil.

„Küll ta ära paraneb. Tänud haldjatarile – ta kasutas selle vastu oma šamanismi. Nädala pärast on nagu uus.”

„Kahju Röökurist,” ohkas Kil-Kli.

„Ära rutta teda veel maha matma, rohelõust! Võib-olla on ta veel elus,” pani Ümiseja narril suu kinni. „Nimetamatu käsilased poleks viitsinud surnut minema tassida, mu süda tunneb, et nad võtsid ta elusalt kaasa.”

Võib-olla tõesti… Aga võib-olla mitte… Igatahes oli meie väikesesse salka Röökuri alatise näägutamise ja torina lakates tekkinud tühimik.

Minutid venisid aeglaselt kui tigu, kes on kuninga veinikeldrisse sattunud ja end sarvedeni prii märjukest täis kaaninud. Ajapiisad langesid ootuse kuumadele sütele, kuid ükski jumal isegi ei üritanud nende kulgu kiirendada, muuta piisad vihmasajuks ja kustutada valus lõõm.

Kvild tuli koos abilistega tagasi, surnukehad tõsteti kanderaamile ja viidi trahterist minema.

Kaks korda kiikas ukse vahelt sisse Hallas. Esimesel korral raporteeris ta, et kõik on korras, teisel korral haaras kaks kannu õlut. Kui Onkel küsis, mida Hallas ja Deler kavatsevad vahipostil kesvamärjukesega teha, vastas otsekohene päkapikk lakooniliselt: „Ära juua.” Rühmaülem kortsutas kulmu, kuid ei hakanud vaidlema.

Alistan teritas samal ajal luisukiviga mõõgatera, kiirates sellist kõigutamatut rahu, mida oleksid kadestanud ka kuninglikku verd persoonid. Ilmselt oli ta nõuks võtnud oma mõõk universumi vahedaimaks relvaks ihuda.

Krahvi eeskuju osutus nakatavaks. Angerjas võttis välja ühe oma kahest terariistast ning asus tööle. Minu arvates oli Garraki mõõga teritamine tarbetu ajaraiskamine. Kitsa, sihvaka „vennaga” võis vähimagi pingutuseta haldja drokri ribadeks lõigata, rääkimata tavalisest siidist.

Ma küsisin Onklilt, kus on minu kullakallis vibupüss ja nuga. Rühmaülem näitas sõrmega kaugema laua poole, kuhu olid kõik meie relvad kokku kuhjatud.

Mis parata, ma ei oska kasutada jardipikkusi metallikolakaid, mida kutsutakse mõõkadeks, tapriteks ja muuks seesuguseks. Seevastu vibupüss on hoopis teine lugu – ma võin oma tillukese sõbrakesega tabada hõlpsasti sihtmärki seitsmekümne sammu pealt. Tegelikult ei peagi korralik varas kõigi nende torke- ja lõikeriistade kasutamise kunsti oskama. Öelge palun, kus ma peaksin mõõgaga vehkima? Linnavahtidega taplema või? Parem on lihtsalt ära joosta – milleks oodata, kuni mõni napsivennast linnavaht sulle rauatüki kõhtu torkab. Mina ei ole loodud mõõgavõitlusteks, ehkki tänu Forile ja tema „salajastele lahingutele” jagan ma seda asja kõrvaltvaatajana päris hästi.

Ümiseja toppis Võitmatu suhu järjekordse toidupala – jäi mulje, et sõdalane lausa nuumab oma elukat. Arnh, Onkel ja Egrassa viskasid ajatäiteks täringuid ja haldjas oli juba jõudnud võita kuus mängu.

Kli-Kli ajas täiesti tõsise näoga haldjaprintsessiga sosistades juttu. Minu katsele neile läheneda vastas narr üsna tõreda pilguga ning ma ei hakanud neid segama. Kas paharetil ja haldjal olid tekkinud ühised saladused?

Laternamees mängis vilepillil vaikset kurba viit ja ainult mina ei suutnud enesele tegevust leida. Otsustanud teha midagi kasulikku, võtsin märsist välja Hrad Speini kaardid ja hakkasin neid uurima. Ühel hetkel astus kõrtsituppa Ell.

Miralissa kergitas küsivalt kulmu, haldjas raputas vastuseks pead.

„Ei leidnud.”

„Ei mingeid jälgi?” küsis Alistan pilku mõõgalt tõstes.

„Vastupidi. Ma järgnesin võtme varastanud meestele läbi kogu linna ja leidsin nad, kuid nad olid juba surnud.”

„Kuidas nii?!”

„Surnud mis surnud, viimane kui üks. Nooli täis lastud. Kui see võti nende meeste käes oligi, siis see võeti neil käest ära. Kuus laipa pimedas põiktänavas. Ei mingit võtit, Meekärge ega vähimatki jälge. Nad oleks nagu luuaga ära pühitud. Ma otsisin küll, aga kasu sest polnud…”

Meid rünnanud mehed sattusid ise varitsuse otsa? Kes jõudis neile otsa peale teha – kas omad? Või sekkus asjasse kolmas osapool? Kui nii, siis kes?

„Loodetavasti pole Meekärjega midagi hullu juhtunud ning tal on rohkem õnne kui meie Ellil,” pomises Onkel tusaselt.

„Mumr ja Ümiseja,” sõnas milord Rott vaikselt, „vahetage Hallas ja Deler välja.”

Laternamees pani vilepilli käest ja läks Alistani käsku täitma.

Päkapikk ja härjapõlvlane vajusid kõrtsi, okupeerisid leti ning asusid hävitama strateegilisi õllevarusid, meenutades üksiti hea sõnaga sõber Röökurit, viibigu ta valguses.

Kõik jätkasid oma senist tegevust, heites vaid aeg-ajalt murelikke pilke ukse poole.

Mina asusin uuesti pabereid uurima. Neetud Kondilosside labürindid keeldusid mällu talletumast, ma suutsin hädavaevu meelde jätta vaid teekonna esimeselt tasandilt teisele viiva trepini. Lõpuks, kui kell oli jõudnud üle südaöö ja meie kannatus oli katkemas, ilmus välja Meekärg. Ta võttis vaikides Delerilt vastu tumedat tummist õlut täis kruusi ja kummutas selle üheainsa sõõmuga.

„Ma leidsin nad,” sõnas noor hiiglane peaaegu et naeratades ja pühkis käeseljaga vuntsid kuivaks. „Nad on ühes majas Rannengi lõunaosas.”

„Lõunaosas?” kortsutas Miralissa kulmu. „Kuid seal asuvad ainult kõrgaadli häärberid!”

„Just nimelt… Hallas, kalla veel!”

Meekärg ulatas kruusi härjapõlvlasele ning too täitis selle ilma kobinata.

„Kas Röökuri kohta said midagi teada?”

„Mitte midagi. Kadunud kui tina tuhka,” vastas Meekärg ja rüüpas õlut.

„Mis üldse juhtus? Ell ei suutnudki sind leida.”

„Tohoh?” Meekärg heitis haldjale pilgu.

„Peale laipade ei näinud ma kedagi…”

„Ah jaa! Kui ma trahterist lahkusin, olin ma mõrtsukatest kümmekond minutit tagapool. Ja siis hakkasid veel linnavahid Ülalinnas ringi sebima, pidin nende pärast varju hoidma. Ühesõnaga, taplusele jäin ma hiljaks. Kui ma sinna pimedasse põiktänavasse jõudsin, nägin maas surnud mehi ning tosin vibudega venda kiirustasid parajasti minema. Ma ei osanud muud teha, kui haakisin end neile sappa.”

„Kas nad rääkisid midagi?”

„Vist mitte…” sõnas Meekärg pisukese mõtlemise järel. „Kuid pärast, kui mõrtsukad said kokku mingi mehega, ütles too, et isand võib nüüd nendega rahul olla.”

„Isand?” kordas Miralissa ärevalt, heites minule hoiatava pilgu.

„Nii nad ütlesid.” Meekärg kehitas õlgu ja rüüpas kruusist. „Ma pidin päris pikalt nende kannul käima ning seejärel veel kauem peidus passima, kuni nad toda meest ootasid. Nad andsid talle selle asja, mille nad teilt, treš Miralissa, varastasid, said raha, tänasid isandat ohtralt ja tegid minekut.”

„Aga too mees?”

„Pani vastassuunda, seega pidin valima, keda jälitada. Ma otsustasin, et varastatud asi on tähtsam, ja järgnesin tollele mehele. See on igavene kaval kurinahk, ütlen ma teile! Oleksin äärepealt ta silmist kaotanud.”

„Kas ta nägi sind?” küsis Miralissa murelikult.

„Vaevalt… See polnud võimalik.”

„Miks sa talle lõppu peale ei teinud, kui võti oli tema käes?” küsis päkapikk pettunult.

„Temaga koos oli veel neli meest. Ihukaitsjad. Ta paistis ka ise ohtlik tegelane olevat. Ma isegi mõtlesin, et ta võib olla šamaan – tal on väga valge nahk.”

„Sa ütlesid – valge?!” hüüatasin ma.

„Mh-mh. Valge nagu kriit.”

Kas see pole mitte mu tuttav Rolio? Tuleb välja, et ma nägin Suurturul tõesti teda. Nimetamatu jüngrid tegid Koolnunäo eest kogu töö ära ning Isanda teenritel tuli vaid pimedas põiktänavas saaki varitseda, vargad maha tappa ja võti ära võtta. See, mis Isanda šamaanil poolteist tuhat aastat tagasi Härjapõlvlaste mägedes ei õnnestunud, läks täna palgamõrtsukal korda ning Isand sai kauaihaldatud võtme lõpuks kätte.

„Räägi edasi, Meekärg,” ütles Egrassa.

„Mida veel rääkida?” kehitas Meekärg õlgu. „Ma ei ole Kõuts, viibigu tema hing valguses! Ma olen jäljekütina sama hea nagu Hallas kullassepana, kuid sellel vennal suutsin ma siiski lõpuni sabas püsida. Ta kükitab suures häärberis linna lõunaosas. Ongi kogu lugu.”

„Mis maja see on? Kus see täpselt asub?”

„Pimevaim seda asukohta teab! Ma ei ole selles linnas kunagi varem käinud. Leidsin hädavaevu tagasitee. Kuid ma tunnen selle koha ära. See pole mitte maja, vaid terve loss. Ning värav on igavesti uhke, kõiksugu linnukestega.”

„Tore! Murrame nüüd nendel linnukestel tiivad katki!” Hallas pistis leivatüki suhu ning haaras pihku sõjakirka.

„Kuhu sa oma arust nüüd põrutad?” küsis Onkel, vaadates päkapikku uudishimuga.

„Mis mõttes? Tuleb ju võti neilt ära võtta.”

„Ühe pooliku salgaga? Teadmata, kelle vastu me läheme? Teadmata, kui palju seal valvureid on? Võta mõistus pähe, Hallas! Paistab, et sulle anti vastu hambaid liiga kõvasti!” tögas härjapõlvlane.

„Istu, Hallas,” sõnas Alistan vaikselt ning häbistatud päkapikk, kes oli valmis Deleriga sõnasõda alustama, kobis oma kohale tagasi. „Kõigepealt tuleb välja uurida, kellega meil tegemist on, alles siis saab lahingusse söösta.”

„Kellega meil tegemist on?! Sellele küsimusele oskan ma ilmselt vastata, milord Alistan,” partsasin ma mõtlematult ja hammustasin kohe keelde, kuid juba oli hilja.

„Kas sa oled selgeltnägijaks hakanud, varas?” küsis krahv Markauz.

„Oh ei, teie heldus. Kõik on palju lihtsam. Too mees, kes sai Nimetamatu toetajaid rünnanud meeste käest võtme, ei ole keegi muu kui Koolnunägu. Ja nagu te mäletate, Koolnunägu teenib Isandat. Julgen oletada, et kes iganes tolles majas ka ei ela, on ta samamoodi nagu Rolio Isanda kannupoiss.”

„Jah, see on loogiline,” nõustus Miralissa ning nipsutas ärritunult sõrmi. „Nii et see Isand astub jälle meie teele risti ette…”

Alistan mühatas, näidates sellega selgelt, et minu oletused ei veennud teda põrmugi.

„Palun vabandust, leedi Miralissa,” sõnas lõpuks suu avanud Angerjas pikkamisi. „Me oleme poistega viimastel päevadel ühtelugu kuulnud mingist salapärasest Isandast. Kas te ei võiks temast natuke rohkem rääkida? Muidu me oleme nagu pimedad kassipojad – ei tea üldse, kust poolt võib oht tabada.”

„Arvan, et Garret räägib paremini kui mina.”

Metsikute Südamete pilgud pöördusid minule.

„Mumr, kalla mulle õllekest,” palusin ma Laternameest. „See on pikk jutt.”

„Mina olen seda juba kuulnud, nii et lähen parem magama,” teatas Kli-Kli haigutades.

„Ma keeran ka põhku,” sõnas päkapikk. „Te ütlete mulle homme, see tähendab, täna, kus on selle Isanda peakolu, ning ma löön selle kirkaga sisse, et ta meile rohkem tüli ei teeks.”

„Sa oled meie kangelane,” turtsatas Deler.

„Just, mitte nagu mõned härjapõlvlased, kelle tühi pea kõlbab vaid mütsi kandmiseks,” nähvas päkapikk ning lahkus enne, kui Deler jõudis väärilise vastuse leida.

Minu ette tekkis vatsakas õllekruus ning ma hakkasin jutustama…

„Mnjaa…” ühmas Deler, kui oli mu loo ära kuulanud. „Me oleme põnevasse jamasse sattunud, on ju, Onkel?”

„Ära vingu,” vastas rühmaülem härjapõlvlasele. „Sa teadsid, millega end seod, kui koos meiega Üksildase Hiiglase juurest lahkusid.”

„Teadsin,” noogutas Deler nõustuvalt. „Eks me ole hullemagagi hakkama saanud. Jäänud ellu Tühimaal ogrede lumeväljadel, nälginud nädalate kaupa, vedanud end Jäänõelte smaragdroheliste liustikeni välja! Ja ka nüüd ei kohku me mingisuguse raipenaha ees tagasi.”

„Ei, me ei kohku, härjapõlvlane,” lausus Alistan vaiksel häälel. „Meil ei ole kuhugi taganeda. Ei saa välistada, et võti toimetatakse häärberist minema enne, kui öö lõppeb. Kas vabatahtlikke on?”

„Küll ma hommikul välja magan,” sõnas Ümiseja, võttis Võitmatu õlalt ja ulatas ta mulle. „Hoolitse tema eest. Ma tulen sinuga, Meekärg.”

„Oodake, ma jalutan teiega kaasa,” ütles Egrassa lauast tõustes. Ta võttis oma s’kaši ja astus ühes kahe Metsikuga tavernist välja.

„Mm-mm,” venitas Deler mõtlikult. „Kas mulle ainult tundus või võttis treš Egrassa tõesti oma mõõga kaasa?”

„Haldjatele Rannengi seadus ei laiene, Deler,” ütles Miralissa muiates. „Me võime kanda relvi kõikjal, kus tahame.”

Härjapõlvlane röhatas pettunult ja pobises omaette, et Miralissa ei kuuleks: „Kui sul on kihvad suus, siis võid kas või viskemasinat kaasas tassida, aga ausal härjapõlvlasel ei lubata linna minnes isegi süütut kirvest kaasa võtta.”

Ma haarasin tukkuva lingi sülle ja läksin magama.